Tere tulemast Eesti raadiosse. Priit Vesilind, National Geographicu kauaaegne korrespondent. Tere hommikut, minul tekkis mõte avaldada eesti keeles artiklite kogu raamat. Tuleb otsustasime mitu aastat tagasi et oleks tore, kui eesti lugejat saaks emakeeles minu loota lugeda ja mul oli hea sõber Ott Rätsep, kes selle korraldas, mis tema käis ringi ligi kaks, kolm aastat, seda otsima, seda kirjandust otsimas. Kes oleks sellest huvitatud. Mida tuli teile endale ära teha, et raamat ilmuks? Ausalt öelda ma palju mul ei olnud vaja teha Ottegi suurem töö ära ja siis parateegi ise kõige rohkem tööd. Mina olin muidugi konsoltin. Inimene seal ja mis järjekord oli, järjekord, mis piltima nad valisid, mina saatsin pildid nendele, siis ma kirjutasin ise need Halde allkirjad, piltide allkirjad. Rohkem. Muidugi on vaja teha. No teil on ilmunud ligi 30 artiklit, National Geographicut. Kuidas see valik tuli, no loomulikult, neli oli Eesti kohta, et kuidas ülejäänud neli. Mõte oli see, et mis on huvitav eesti rahvale, muidugi igaüks tahab endast midagi lugeda, su see oli normaalne. Need viies oli muidugi Berliini müüri langemine ja see oli sümboolselt väga tähtis Eesti jaoks väga sümboolselt. Siis lendan maailma läbi, viskame mõned nagu eksootilised kohad ka, siis tuli siis Filipiinid saartest üks jutt ja, ja massoni tulema helmeste teine jutt sisse. Kaheksandas oli üks niisugune Essay, mis ma kirjutasin. Mis tahtis vastata, küsimus, et miks me uurime Whieczploor, et kes me oleme ja miks me uurime. Kuidas teil tekivad artikli kirjutamise ideed? Ma arvan, et iga mees katsub teha artikli, milles kõige suurem huvi on ja minu huvi on ikka olnud kultuurihuvi Ta, kuidas inimesed elavad miks nad teevad, mis nad teevad. Ja sellest, see on päritud muidugi minu minu enda elust, et ma olen eestlane ja välismaalane uues maas ja. Ma olen terve elu pidanud sellest seletama inimestele, et miks mikspärast polnud naljakas nimi näiteks ja kas see on pärit sos, oli niisugune niisugune mõtlejad, et kui ma läksin graafikusse, et seal ma saan ometigi ära seletada mitte ainult sõpradel laiemale maailmale, et kes ma olen ja mis eestikultuure Paljud eestlased arvavad, et NASA graafika on puhtalt selline geograafiline loodusloo ajakiri aga ometigi ilmub artikleid ka teistest vallast, et kuidas te ise ütleksite, mis ajakiri National Geographic. Alexander Graham Bell, kes oli meie teine president, ütles, et ajakirja teema peab olema maailm ja kõik, mis selles liigub. Päris sul lai ülesanne meile. Aga geograafia on muidugi ja üks asi, mis, mis mõjub inimeste liikumist ja see küsimus, et miks inimesed teevad, mis nad teevad, on geograafiga. Sidemed on väga, väga tugevad, et kui elad lameda maa peal elada mäe otsas, siis see elu on erinev, on teistmoodi. Ühe teisest ühest teisest. Kui raske või keeruline või lihtne oli eesti teemat läbi suruda? Ma arvan, et ta peatoimetus Aafrikas ikka meeldib, kui kirjutajal on mingisugune südamlik või pere perekonnaletti, sihukene, side jutule, siis tuleb see jutt lohk rohkem sümpaatselt välja ja asjatundjale välja ka. Et kui saad inimesi liigutada jutuga, siis on ikka parem. Mismoodi teie otseselt ajakirja juurde sattusite? Esimees spordiajakirjanik ja see oli suur lõbu ja nali ja aga mitte väga tähtis. Sain aru varsti, et seda, see oli mu elukutseakadeemia paar aastat seda ja siis liigun edasi. Muidugi isse filosoofia eta, et oli oluline mulle, et inimesed said aru, millest, kust ma tulin, millest ma rääkisin. Mõtlesin, et no kõige parem koht minna selle mõttega ja selle selle nagu teemaga oli just National Geographicut. Kas National Geographicu ajakirjanikuna jääb aega ka muu töö jaoks? No praegu ma olen nüüd olnud kaks aastat, vilets, tulin vot sinna vararwithermenti seal paariks aastaks on kodus ja ma olen kirjutanud muidugi ikka ajakirjale kõrgkooli, aga ma olen ka teinud mõned raamatuprojektid. Ja kui kõvast olete seatud fotograafiaga nagu teie üks põhihobisid või? On olnud abi oma, algasin seda ma arvasin, et ma olen mõlemat fotograaf ja ajakirjanike, siis aga tuli välja, et Birma pidin valima. Kuna kas on maailma kõige paremad fotograafid ja nende vastu konkurentsi on mõistetav. Missugused hobid teil veel on, millega te veel tegelete vabal ajal? Muusika on väga tähtis minu elus, mängin klaverit ja kuulen muusikat ja ja muidugi sport, mängin squashi ja meil on uus maja jõe ääres ja sauna väiksed paadid, Kaiegid ja nendega ka mängu. Füüsiline valmisolek on, on väga tähtis. Väga oluline peab olema energiat, seda teete ja reisimine on väga väsitav. Pika artikli kirjutamine on füüsiliselt raske. Füüsiliselt muidugi raske, sellepärast et seoloogiliselt on raske ja see see teeb ka füüsiliselt muidugi raskusi sulle. Aga see just see minemine ja tulemine ja lennujaamas ja motellis ja see on raske teha, see ei ole mitte lõbu. Kas, kui te lahkusite 44. aastal Eestist, oli teil kogu aeg meeles, et olete eestlane või, või vahepeal kipp säraga ununema. Me olime, me perekond oli väikses linnas nagu isoleeritud teistest eestigruppidest ja me pidime seda hoidma. Ja isa kaudu hoidsime, isa oli suur laulumees, aga ei olnud kusagil laulda. Soo, tema oli tema, hakkas Toronto meeskooriga laulma. Toronto oli seitse tundi sõita pitsburgist ja ta käis iga kuu ükskord seal laulmas. Nii sügav ja Hoidis Vaiga üleval jah, täpselt. Millal tekkis mõte Eestisse, kas külla tulla või, või naasta. Kui ma läksin graafikusse 1970 kolme aasta mul ei olnud mõtet üldse. Aga ausad tuli, kui, kui läheb, meri, tuli Washingtoni ja leidis mind üles ja ütles, et vaata oleks võimalused olla kodumaale ja kodumas kirjutada. Ma muidugi hüppasin selle võimaluse peale ja nii sündis esimene reis, kui ja ma tulin siia ja ma rääkisin Rexa inimestega. Ja tulin siis kevadel veksasemenaalile ja personali kaudu mind viidi teistele kohtadele. Lennart Meri läbi Ülo Koidu läbi, kes oli esimees? Nendele niisugune plaan, et nad näitavad mulle teisi nurki Eestis, kus on keelatud. Need on tavaliselt välismaalane, ei sattunud. Tabeli välismaale eriti ja välismaa ajakirjanik soli Surliskeerimine nende poolt. Kas tundsite, et mingi inimene käib teid jälitamas ka või? Kui teadsite, tulete Eestisse, kas kohe oli juba National Geographicu poolt mõeldud, et artikkel sünnib? Ja selle mõttega ma läksingi. Ütlesin, et vaata, võimalus on, et on niisugune Nõukogude Liidu väike rahvas ja selles ei ole midagi kuulnud, palju aastaid siin on võimalus minna selle inimese läbi, käis, oli Meri, kes oli siis ajakirjanikuga sekretär. Kas see pilt, mis tal oli nii-öelda Ameerikas tekkinud Eestist ja mida ta Eestis nägite, siis kas läks kuidagi kokku ka või oli šokk natukene? Kompromissi tegema enda enda hinges, sellepärast et Eestimaa, minu, ma nägin ainult minu vanemate silmadega ja nendel oli ehitatud niisugune ja topija, mis ta mäletasid, et Eesti oli ilus maa ja kõik oli korras, rahul ja ja äkki tuli see sõda ja see, see hirmus süsteem tuli sisse. Nende mälud on muidugi nagu öeldakse roosi värvi silmadega. Läbi vaadates pidin seda, kaalume teise realati vastu, mis ma teadsin, sodid juhinest, et mis siin juhtus ja mis on juhtunud ja nende vahel pidise juttu olema kusagil selle realeti muinasjutu vahel? Tänapäevaks on Eesti kõvasti muutunud, võrreldes. Kõvasti nii kõvasti, iga kord komandole enam midagi uut ja just nagu tuleks nüüd kas Helsingisse või Stockholmi. Enam enam see kõva tunne ei ole. Esimest aastat, kui tulid, siis pidin ennast valmistama, et nüüd lähen tagasi siin vangi Eestisse elama ei kipu tagasi, niikaua me praegu ehitame oma oma aukama perekonna maja Pirital ja see tuleb, see tuleb valmis nüüd juulikuus, me tuleme kõik siiani palju Vesilind, nagu me saame. Et võtan vastu selle uue maja, aga see maja on vist rohkem meie teise generatsiooni meie lastele. Minu vennal ja minul, meil on kolm last, üks, kuus. Vesilinnuperekonnad tulevad, kellel on võimalus siia tulla puhkuseks või külastama ja meie sõbrad tulevad siia, aga ma ei usu, et ta vennaga, et me tuleme tagasi siin kauaks ajaks. Mida Priit Vesilind kavatseb edaspidi loominguliselt teha, kirjutab edasiste pilte. Mul on, mul on palju, mul on palju teha ja muidugi ma olen 61 aastat vana ja see asi hakkab nagu selgendama. Aga näiteks praegu mul on uus ülesanne, et ta läbi siberi trandada viitus, meeringu jalgadel Fudistaks ja ära viidi ja see võtab nüüd kaks aastat ja ma lähen, me lähme laskazee kajakiga sõitma. Liusson saates läbi Alaskalt sõda ta üle merega. Peab teiselt poolt Kamtšatka tulema, teiselt poolt üks, üks matkaonn, katke poolse, teine batka on lasknud siis kus see keskele muidugi, mis oli vana Venemaa Ameerika koloonia aeg. Sellest tuleb jutt. Ja see võtab paar aastat, võtab kaks suveaega, sellepärast et võimalused ühest kohast teise minna on väga rasked. Siberis con talve ajal. Kui Ameerika inimene kohtub Priit Vesilinnuga, kas ta teab, et ta on eestlane? Ei ole aimugi, mõtlevad Hollandi hollandi mees või, või kui nime järele, siis võib-olla india inimene või nii. Ega Eesti ei ole tuntud. Ameerikas meil on kõvasti tööd teha, et ta saaks kõvasti ja kõvasti tööd teha ja palju rohkem täna, kui oli 30 aastat tagasi, kui me olime maetud selle Nõukogude Liidu hulgas. Nüüd on natuke selgem, aga ikka tavaline inimene tänava peal ei tunne ära. Estonias. Need artiklid National Geographicu seda Eesti kohta oleks tegelikult vaja. Toimetus on sellest tüdinenud, juba see väike maa on juba olnud neli korda. Viimasel aastal teoreetiliselt oleks vaja, oleks muidugi vaja. Aga ma ei tea, kas tulevikus on seda võimalust, kui midagi huvitavat juhtub siin, aga vaata normaalsed ajani oli nii huvitav, et kui need kibedad aitäh, vaata, jääks.