Eesti sõduritund. Kellele kuuluvad õieti sõnad, jää vabaks, Eesti meri olid need kusagil kirjas juba vabadussõja aegu. Mõtlemisaega jääb kuulajal saate lõpuminutitel, niisiis otsime vastust sõduri tunni üsnagi pikalt klindiriiulilt. Ühe vabadussõjaaegse sõdurilaulu on aga sõna-sõnalt ära toonud August kallit romaanis isade maa. Ja nii ta paneb selle oma tegelaste suhu. Sõjaväed aga liiguvad edasi alevisse suundub vaid paar rühma kolmandast kompaniist. Inimesed ilmuvad välja oma peidukohtadest, avavad uksi, praokile, vaatavad eesti sõdureid kartlikude uskumatute silmiga. Nii mõnigi julgem jookseb tänavale, peibutab rõõmsalt mütsi, hõiskab vastu. Kuid kõiki valdab otsekui suur pettumus. Kas see käputäis mehi ongi Eesti sõjavägi ning marsivad mehed, nähes neid ekslevaid silmi, taipavad kohe kartuse ja arguse põhjust. Rühmaülem pöörab näosõdurite poole ning hüüab hoolimatult ja üleolevalt. Poisid, tähelepanu, laul meie kuulsast Singeri masinast. Ülle meeste näo jookseb, muheleb naeratus. Laulavad julgelt trotsivalt kisades täiest kõrist. Täpselt nii on selle sõdurilaulu sõnad kirjaska romaanis isa, tema ja August Gailiti jätkab. Need laulsid Kriskavalt demonstreerivalt. Nii mõnigi oskas laulumõnud sõna mängima ka asendada, seda siseriti rõhutades ja valjema häälega alla kriipsutades. Ning need, kes laulsid, kuid ka teised, kes seisid praokil ustel ja tänavate ääril tundsid korraga oma jõudu ja uljust. Nüüd polnudki neid enam nii vähe. Aga see on väga tuttav lugu ja läbielatud tunne neile, kel on tulnud viimases sõjas otsida tuge sõdurilaulu veel vängimateltki sõnadelt. Kuid teise maailmasõja ajast teame ka mõnd väga tundehella sõdurilaulu. Täitmine tervitame Roduma metsad. No minu mina võin enda eest rääkida ja igatahes 44. aastal me seda laulsime algupoolel, see laul oli olemas siis juba juba Soomes, Soomes. Aga muidu oli ta seal ei noh, ta oli, ta oli meil isegi marsilauluna seal, aga, aga seal ta ei leidnud, sellest kõlab endale nagu ta tänapäeval laulsite rivilauluna laulsime, rivilauluna kirjades on laululoojaks, on stafenov. Kes ta oli endale, tahvel oli, oli üks rügemendi meestest ja oli rügemendi staabi kompanis ja ilmselt olid seal niisuguse vaba aja veetmise ja muusikakorraldaja. Ja ta tuli Eestisse tagasi 19. augustil 1944, kui sa tagasi tulid. Ja ilmselt ta oli teise pataljoni koosseisus siis ja tal õnnestus põgeneda Rootsi Rootsi kaudu Ameerika ühendriikidesse ja nüüd ta on surnud mees, seal. Kuulda on kokku võetult kirjas Soomepoiste lühielulugude raamatus vabaduse eest, mille koostajaks on Raulgultma. Aga õieti me tulime Raul Kuutma viimase raamatu pärast, mille esitlemine oli hiljuti. No see raamat kolmas tee mida ma esitasin 20. veebruaril iseseisvuspäeva tähistamise pidulikul sündmusel. Mõte tekkis juba selle vabaduse eest raamatu koostamise käigus. Sellepärast aastatel 1992 kuni 97. Raamatu koostamisel pöördusime muidugi kõikide soomepoiste poole nende sugulaste poole ja kogu avalikkuse poole andmete saamiseks soomepoiste kohta, kuna eesmärk oli kirjutada poiste elulugude raamat kuni kuni selle päevani, kui me selle välja anname. Ja tuli tõesti väga palju informatsiooni, sugulased olid säilitanud päevikuid ja kirju ja mälestusi tollest ajast ja mehed ise kirjutasid need mälestusi. Ja, ja kuna tuli kokku väga palju huvitavat materjali siis siis ma hakkasin hauduma küll sellist mõtet juba siis, et seda materjali ei tohi jätta ainult arhiivi Koit oma, vaid sellest peaks tegema raamatu ja see raamat tõesti sai nüüd valmis. Ja see räägib kolmandast teest, mis see kolmas tee siis oli. See kolmas tee oli eesti rahvuslaste võitlus selle eest, et Eesti saaks diplomaatiliste ja võib-olla ka sõjaliste pingutustega asi iseseisvuse sõja lõppedes. Ja aluse selleks andis Ameerika Ühendriikide ja Suur-brid. Ta on ja juhtide ühine avaldus 1941. aastal nõndanimetatud Atlandi deklaratsioon kus oli selge sõnaga öeldud, et kõik riigid, kes kaotasid selle sõja jooksul iseseisvuse okupatsioonide. Kelle saatust lood me leiame sellest raamatust. Nii no siin on seitsme mehe lood. Ja nende lood on tõesti niisugused erilised. Ma võiksin ütelda ja sellepärast nad on sinna valitud ja nende lugude kaudu avaneb, avaneb seesama võitlus Eesti iseseisvuse eest, tol ajal aga avaneb ka sellega Eesti ajalugu nendel aastatel aastatel 39 kuni 54, mille, mille sisse mahuvad nende meeste tegevused ja, ja juhtumeid seal on. Esimene mees on meestes, läks talvesõtta, läks tõukekelguga üle, tema nimi oli Kaarel Karime ja astus vabatahtlikult, mõtles oma armeesse. Oli väljaõppel, seal oli üldse 57 eesti poissi selles sisubrigaadis, mis oli rahvusvaheline brigaad, vaat. Ja sai Labol väljaõpet. Aga juhtusin niimoodi, et enne lõpes talvesõda ja 13. märtsil 1940. Ja pärast seda need mehed hajusid laiali. Osa nendest meestest tuli Erna rühma, mis tuli Eestisse, 41. Tema jäi Soome, kuna ta oli varem olnud Soomes päewella põllutöökoolis vahetusõpilasena. Ja las Jandeid augu tuli jätkusõda, astus vabatahtlikult Soome armeesse, läks sõtta ja esimeses lahingus langes minul olevate andmete järgi, mida ma sain 75. aastal täitsa juhuslikult Soomest sain tema päeviku Soomest muidugi. Ja kui hakkasime uurima soomepoiste elulugusid 92. aastal Soome sõjaarhiivis siis selgus, et ta ei langenud mitte 41. aastal, vaid langes hoopiski 44. aastal. Siis kui meie läksime vasturünnakule, mis tuli Karjala kannaselt. Nii tema on siis nii-ütelda päevikut järgi koostatud lugu, tema lugu. Järgmine mees oli meestes 42. aastus, aastal astus vabatahtlikult kasumor Soome armeesse, oli väljaõppel Laadoga taga soome kaugluureüksuses ja sealt saadeti kost 12 muu eestlasega kaugluuresse Arhangelski ja Vologda raudteele ja nende ülesanne oli ette valmistada sakslaste dessanti. Sakslased tahtsid lõigata ära liitlaste abi põhja sadamate kaudu. Muidugi neil ei läinud, tuli hästi sellepärast, et nad avastati kohe maandumisel ja jälitati neid. Kahe kuu jooksul üritasid nad tihti oma parimat anda ja üritasid tulla tagasi aganad. Kas langesid nendes lahingutes seal metsas toimusid, võeti kinni ja lasti kõik maha. Volov taas, lõpuks kõik hukkusid, kõik hukkusid. 13 meest. Kolmas lugu. Kolmas lugu on Edmund rannikust, Edmund ranniku oli mees, Austraalia eestlane, Austraalia eestlane, kes Ta tuli Soome pärast seda, kui ta oli leegionis ütelda. Plehku pannud. Ja Soome ja Soomest võiks selle väljaõpe ja lahingut läbi tuli 44. aastal Eestisse. Ja sai haavata raskelt, seitsmeteistkümnendal septembril pilpakülas viimases lahingus. Aga ta suutis sihtiselt natukene teist abida pääseda. Tagalasse viidi hiiu haiglasse, evakueeriti sealt moeroo transportlaevaga Saksamaale liberaalse laev torpeteeriti vene lennuki poolt. Laev hukkus päris lühikeseks, aga jaa, temal ime läbi õnnestus sealt pääseda. Saksamaale sai terveks Saksamaa lahingud läbi ja siis läbi tsehhi põrgu jõudis lääneliitlaste juurde ja sealt Austraaliasse lõpuks. Ja tema lugu on tõesti fantastiline. Ja järgmine lugu on Endel Kruus. Endel Kruus oli tavaline Rapla poiss. Tema kuulus õigemini juba Nõukogude mobilisatsiooni alla 41. aastal. Aga ta peitis ennast. Ja kuna tal oli niisugusi eeldusi, siis ta sattus Rapla politseisse. Sealt saadeti korrustele, oli politseitöötajate kursustel ja sealt alati Tartu julgeolekupolitseisse. Ja, ja seal tal oli võimalus 43.-st aastast alates saada andmeid rahvuslaste jälitamise ja nende kohta antud määruste kohta. Ja see oli eriti oluline, sel ajal sündis juba Eesti vabariigi rahvuskomitee alged, sündisid. Ja Eesti vabariigi rahvuskomitee oli see organisatsioon, kes üritas just diplomaatilisel teel välismaal teha tuntuks Eesti iseseisvuspüüdlusi. Ja tema oli oluline on tellija selle poolest, et tegi koopiaid nendest kirjadest ja dokumentidest, mis nendega rahvuslaste kohta seal olid ja selle tõttu need said nagu õigel ajal andmeid, kuidas neid jälitatakse ja mis nendega tahetakse ette võtta. Rahvuskomitee moodustas ka lõppude lõpuks neljandal aastal Otto Tiefi valitsuse. Ja, ja see valitsuse järjepidevus kestis kuni kuni senini moodustati siin 91. aastal uus Eesti valitsus. See valitsus tegeles muidugi Rootsis, oli eksiilis, aga, aga järjepidevus oli sellega olemas. Endel Kruus töötas ja elas viimaste aastateni möödunud aastal pärast seda, kui ta oli mulle oma loo kenasti ära rääkinud. Las ta siiski manalateele. Ja, ja viies mees on Heino Mikiver. Heino Mikiver. Loksa poiss, müttivalide suurest suguvõsast. Täis soomes said aktidele väljaõpe ja tuli Eestisse tagasi ja saadeti tankimehena taki hävitajana sinimägedesse. Tuli sealt lahingute lõppedes Tallinnasse. Ja Tallinnas üritas minna. Kunstiülikooli. Seda esialgu õnnestuski, aga siis hakati teda jälitama ja talle pakuti koostööd. KGB-ga ta seda pidas, noh, niisugust vastuvõetamatuks asjaks. Ja läks Tartusse, peitis ennast seal Tartus tükk aega. Aga ka seal hakati lõbustada, jälitama ja, ja siis ta otsustas, et läheb Soome, kuna ta sõdis Soome armees, ta arvas, et Soomes võtab hästi vastu, muretseks endale suusate moondamis ülikonna ja üritas kusagilt Russalka tagant hakata hakata minema. Suusad ei libisenud. Panin suusad lume alla peitu ja marsist, kaks päeva jala jõudis Helsingisse ja see oli märtsikuus. Pluss veel 25. märtsil 1947. Mudeli periool võttis ta kinni ja andis üle Valbole Soome riigipolitseile, kes tol ajal oli täiesti punane. Ja need mehed pudistasid talt välja, mis võimalik oli. Peale selle pandi vagunisse ja saadeti Venemaale ja istus 10 aastast custom laagris kus ta tegi ta muusikat ja kunstitööd, nii et tal tal on väga huvitavalt jutustus kirjutatud, mille ta mulle andis. Lihtsalt omapärase ja humoorika rakursi alt, kogu see 10 aastat vanglaelul või laagrielu. Kõrvalpõikena Kasmit soomepoistekoori repertuaaris ei ole ka tankitõrje või tankitõrjujate laul ei ole, meil, on küll jah, ja see on tema loodud tööga jätmine. Kuues mees on väga kuulus mees Ahto Talvi Ahto Talvi oliga leegioni mees. Aga tänu sellele, et, et seal noh, eestlastel kohtlemine tähendab niisuguse kindla mehena otsustas, et ta ei teeni sellest Saksa armees rohkem ja ja istus paatia, sõitis 43. aasta lõpus Soome. Ja Soomes juhtus niimoodi, et kuna tal oli niisugune koolitus juba seljataga leegionis, siis pandi ta Rügemendi ohvitseri kursusele ja ta lõpetas juuli lõpus 44. Rügemendi ohvitserikursused, sain nooremleitnandi auastme ja tuli tuli Eestisse tagasi koos meiega augustis augustisse 19. augustil 44. Ja kuna tol ajal oli väga suur põud ohvitseridest sinimägedes, sellepärast et sinimägede lahingud olid, olid lõppenud ja saksa väeosad olid seal läbi hekseldatud ja ohvitseri polnud peaaegu üldse ja tema määrati seal nord diviisi ühe kompanii ülemaks. Aga lahingud muidugi eriti seal ei toimunud enam sel ajal. Suund oli venelastel võetud hoopiski lõuna poolt Eesti ära võtta. Ja siis ta hakkas seal pärast käsu saamist oma meestele taganema ja nad sõitsid läbi Paide ja tema oli paide lähedalt, oli tema kodukoht ja hüppas seal ära ja ja läks koju ja, ja lämpsis läks tööle ja, ja hakkas koos metsa vändatud lutsemaltalil legaalne metsavend. Ja tema kusjuures niimoodi selle metsavendluse korraldamisel, et temast sai Järvamaa metsavendade organisatsiooni ülem. Ja see organisatsiooni nimi oli relvastatud võitluse liit ja see ei olnud mitte Järvamaal. Põhiline osa sellest oli Läänemaal Pärnumaal ja seal sinna tulid Rootsist mehed, kes seda asja korraldasid, juhtisid. Ja juhendeid saadi selle asja osas Rootsist. Relvastatud võitluse liit oli, oli niisugune organisatsioon, kelle vastu venelased kasutasid, päris tugevaid jõude, sajad mehed ründasid need punkreid. See on omaette peatükk, aga minul on antud niisugune põhiline vaade sellest, et inimesed saaksid teada lihtsalt, et selline asi on toimunud ja relvastatud toitluse süütepõhiülesanne oli see, mida nad endale seadsid. Et vajaduse korral, kui inimesi hävitatakse või ära viiakse, siis nad astuvad relvadega selle vastu ja aitavad teisi inimesi. No lõppude lõpuks, härra andjate kaudu jõudis Ahto talvega asi nii kaugele, et et olles teenistuses palgalisi tuletõrjes paides tuldi teda kinni võtma ja kinni võtma, tulid tähtsad mehed. Kaks meest oli siit ministeeriumist Tallinnast siis NKVD Est või emmede Est tol ajal. Ja, ja Paide kohalik julgeolekuülem oli seal ja siis muidugi väga palju niisugusi, muid ohvitseri rivi, mähinjad olid väljas, ootasid, läksid sisse. Parajasti Ahto mängis, Ahto Talvi mängis seal Toronat ühe teise mehega tulid sinna ja pakkusid ennast ka koroonat mängima ja ja. Ahto läks ta siis läks selle peale, ta hakkas endale pronoomandi, Võduride arvas nähtavasti seda. Midagi juhtub. Nojah, ja siis taheti kinni võtta selja tagant niimoodi kahe mehega. Aga ta oli nii tugev poiss, Saisistid käe tasku ja ja võttis püstoli välja ja lasi selle julgeolekuülema maha ja teist haavas raskelt. Siis mudeli, tehti ta seal vaeseomaks ja visati auto peale veoauto peale ja ta oli Tallinna. Ja ta oli Pagaris peaaegu aasta ülekuulamistel. Siis patarei kaudu Kasahstani vanglasse. Ja sai 25 pluss viis aastat, nii et 25 aastat oli täis, siis ta sai alles Eestisse tulla. Seitsme teisel aastal. Aga veel on üks mees ja seal on mina. Olen oma tagasihoidlikku elulooga sinna pannud, sest mul oli ka omamoodi. Huvitav taimine käisin läbi kõik need lahingud mis olid soomepoistel Soomes ja Eestis. Ja ma ütleksin, et rasketes olukordades olin. Ja ma tulin välja terve nahaga, sealt midagi minuga ei juhtunud. Ja ta pärast sõda läks mul hästi. Jutt oli Raul Kuutma kirja pandud raamatust pealkirjaga. Kolmas tee alapealkiri on Eesti auks tulevikufondi, mis on meie lipukiri. Nüüd on mul kuulamiseks pakkuda saate haruldasemaid leide. Kes meist ei teaks, kes meist ei oleks kaasa laulnud, jää vabaks, Eesti meri, jää vabaks. Eesti pind. Paljud meist on kuulnud laulu autori nime Viktor Oxford. Kuid kes meist on kuulnud laululoojat ennast lugemas, neid ridu? Meil merivood on vabad ja võimsalt müha. Meil taaratamme e meid Harnitud koha vabaks, Eesti meri vabaks kehtib ka mehi? Ei orjaikke karta, neil pole tarvis diis. Kuuldud helikillu tõid päevinäinud kassetil stuudiosse ikka sõduri tonni palve peale. Victor Oxfordi sugulane Endel Koitlepp ja tema ristipoeg Kalju Suur. Kunagi olnud kaavist Oxfordi nimega, nii kui see Inglismaal keegi esimandri meestest tuli siia ja Ambla kandis kosis omale naise ja pea pärast tuli kirikukirjades nimes muutus muutus eestipäraseks Oxfordis ka EAS-iga. Ja see Victor muidugi oli väikse talu pidaja majas oli sündinud, neid oli viis venda ja tema isa Jaan oli kingsepaks Jänedal. Sealt ta sai omale ühe pseudonüümi Jäneda Jaan. Ja seda ta kasutas siis, kui tädi Kubleesid Oxfordi nime ka siis, kui ta tegi kunstniku tööd. Jaga lauluks, jää vabaks, Eesti määri, märkis ta inglispäraselt. Tänu sellele nimele, mida ei esinenud eesti perekonnanimede loetelus. Teda taga ei otsitud, arvati laulu autor, Hingre ise tegi luuletusi ja kõige suurem muidugi oli see terasori. Seda ta kirjutas tegelikult väga kaua, sest üksikud lõigud on tal. 1916. Jää vabaks, Eesti meri vabaks, taara hiidtammehiid oli algselt 280 salmi. See pirakas poeem. Ta tegi seda vist kuni seal 40. aastani või niimoodi see on käsikirjas säilinud teon, tal lasi masinakirjas tegija oma elu viimased aastakümned siis, kui ta enam tööle jõul. Ent hoidke värav, kui teab, et see on tema ees laual ja see on kaasas. Tema alustas seda 1920. aastal, kui oli 27 aastane, lõpetas 40. aastal. Kirjutab eessõnas, nii, tihtilugu oli valmis saanud. Ei teinud ma katse 700 lugejatele ette tuua. Vaatamata sellele, et sõbrad kelledele aeg-ajalt endale andsin lukku lugeda tegid mulle etteheiteid, miks ma küünalt vaka all hoian ja huvitaval asjal trükis ilmuda ei lase. Lõppude lõpuks tähendab, pärast 35 aastast arhiivis ootamist otsustasin sõprade survele alla nõnda teras orjakäiku lasta. Kirjutab alla Jaan Jäneda Kiltsis novembris 1975. Siis ta sai selle ise valmis trükitud 280 salmi. Öelge palun, mis ajast teie mäletate, lahuldavat jää vabaks, Eesti meri. Millal see rahva sekka hakkas minema? Mina pean ütlema seda, et mina kuulsin seda tema ümises ja laulis katkendeid. Alul ma ei taibanudki, ei teadnud, mis asi oli, kitarriga mängis. Aga see oli kas 38 või niimoodi. Aga ise ma kuulsin seda täiesti lauldavalt hoopis lastekodus. Meil tuli sõjaväest teenistusest küll välja. Üks noormees oli lastekodus kasvataja ja meie laste isetegevus. Lõpu järgi esines tema selle lauluga. Kaheksa 39 praegu ei ütle täpselt, ilmselt on see kujunenud üheksa. Aga nii, et enne oli ta varemgi, nii et ta oli juba ei seda nalja ringi, lauad on ja ta oli ennem lauldud rivi laulnud ennem olemas. Ainult et mina ei teadnudki, et Oxford, tema autor, ma sain seda teada saksa ajal alles. Ta oli väga populaarne rivilaul, aga ma loeksin selle ühe salmi sellest ette, tema poeemis 146. salm siin ta kirjutab seda niimoodi veel merivood on vabad ja võimsalt mühavad veel Tamme hiied meile armsalt Kohavad, jää vabaks, Eesti meri, jää vabaks, tammehiis ei orjaikke karta, meil pole tarvis, siis sellega on dateeritud 1916. aastaga seda mainis nii, et 16. aastal oli ja see sai seda, kirjutab, et 20.-st kuni neljakümnendail keegi poja ja poeme tervelt 280 salmi. Aga laulusõnad on muutunud laulusõnad jah, ta on säält kohendanud millasiine, milles jälle neid muutiaid leidub teisigi ja sõnu muutis ka rahvas, sest vahepeal lauldi seda saa vabaks ja see oli just protestilaul siis. Ja peale selle tuli ju lisandus rahvasuus veel üks neljas salm juurde. Sa, Eesti oled püha. Sa eesti oled püha, mu kallis, kodumaa sind kaitsedama tahan ja sulle elada. Nii et see oli küllaltki väärikas salv sinna lõppu pandud, minule rivis kuulnud seda see oli kuskil selle just selle ajastu vahel kõnnib 40., kui see asi siin ärevulistis sõdurid laulsid. Rivis, ja muide, pääle rivilaulu on sellel ka teine külg olemas, sest Victor Oxfordi enda matustel puhkpilliansambel mängis sedasama jää vabaks Eesti meri ja see kõlas kui kõige ilusam ja pühalikum koraal. Ta võeti Rahumäel rahumäele jah, millal ta suri 15. veebruaris 1984 kaheksa 40 83. sai üheksakümneaastaseks ja muidu ütles, et inimene elab niikaua kui viitsib. Siis sünnipäeval ütles esimesel oktoobril 1983. Tead, endale ma enam ei viitsi. Ja veebruaris oligi ta elude lõpp. Ja siis sai tema oma lauluga hauda pandud. See oli ilma sõnadeta, seal siis see oli ilma sõnad selle puhkpilliansamblid ja mängisid väga ilusti, tõesti kõige pühalikum koraal.