Meie tänane vikerraadio päeva südamekülaline on tulnud kaugelt Pariisist Ene Rämmeld, tere päevast. Tere. Tere. Ene olete viimasel ajal üha sagedamini hakanud taas Eestis käima ja selle tulemuseks on nüüd ilmuv raamat. Rääkige meile sellest. See on jah, minu esimene raamat ja selle pealkiri on televi. Tähendab, ma ütlen kohe ette, et ma ei pretendeeri olla kirjanik ega kuulus kirjaneitsi, aga lihtsalt see on raamat, mis on sündinud nagu mingi väga tugeva emotsionaalse vajaduse järel selles mõttes, et noh, tänu internetile ja kõigele ütleme siiski suhtlemine Eestiga, neid minul ka väga kergeks läinud, et iga oomika päevalehed läbi lugeda ja, ja ja, ja mul on sõpru, ütleme, kinoliidus ja, ja kui ka filmid ilmuvad, siis mulle toimetatakse kassetid. Nii et ühesõnaga ma olen väga hästi kursis Eesti eluga. Ja selles mõttes no oligi see, mis selle tõuke andis selle raamatu kirjutamiseks. Tugevamatsionaalse tõuke oli just see film Leida laiusest dokumentaalfilm. Ja kui ma vaatasin seda feimi, esimene katse, ma peaaegu nutsin, teinekord hakkasin täitsa rahulikult vaatama ja kolmas kord hakkasin ise kirjutama, sest ma saan aru, et tähendab, mis ka siin ei toimuks, eks ole. Eestis tähendab noort, seal on ikkagi täielik auk mingite sündmuste kohta, isegi mingite inimeste kohta juba kasvõi 20 aastat tagasi ma räägi juba 30 aastat tähendab koolides ka praegu kindlasti noored hakkavad tõesti õppima Eesti ajalugu ja vana ajalugu, mida nõukogude ajal meil üldse ei andnudki olemas, eks seal Eesti oli ennem peaaegu et noh, Muldonnides inimesed elasid, siis tulid nõukogude võim sisse, siis hakkas õige elu peale. Nii rääkisid mulle lapsed liivakastides, et kui ma elasin Suvorovi puiesteel Kaarli puiestee ja siis ma mängisin seal siis need Keskkomitee ja, ja poliitbüroode lapsed isegi seal jalutasid, näitasid seda, et Ened et ennem meie isasid emasid elasid eestlased Muldonnides ja siis noh, ma sain aru, et asjad on ikka päris viltu. No vot, sellepärast need nähes seda filmi Leida laiusest Ma sain, kajas paraad Sillartigi filmi inimesest, keda ta ei armastanud ja keda ta ei tundnud. Ja siis ma sain aru, et ühesõnaga, et mul on tõesti missioonitunne, nii nagu mul oli väliseestlaste juurde minnes missioonitunne, et ma sain aru, et et inimesed on väga huvitavad eesti kultuurist, on huvitatud eesti kultuurist eesti kunstis, eesti luulest, eesti kirjandusest ja kuna mul oli tõesti esimesena võimalus minna esineda, sest nõukogude ajal, eks ole, 24. aastal veel Eesti kunstnikud ja näitlejad ei käinud nii kergesti väljas, käisid küll, aga noh, nüüd me teame ise, kes nad siis olid, kui nad nii kergesti käisid ka juba teist 10. aastatel käisid ka väljas, aga need ei olnud igasugused tavalised inimesed. Nonii, ja siis, ühesõnaga. Ma tundsin ka, missioonid on need väliseestlaste ees ja ma tutvustasin tõesti neile siis ka täiesti tundmatut Juhan Viidingut täiesti tundmatud Doris Kareva Runnelit ja Paul-Eerik Rummot, eks ole. Ja siis, sest nende vaadates ka vanem generatsioon arvas ka, et, et nõukogude ajal ei saanud sündida midagi head ja ilusat selles mõttes alguses ma nagu olin ka rohkem lugesin, Visnapuu tegin ja, ja, ja Underid ja teisi autoreid, mis neile tuttavamad olid alates Koidulast isegi nii et et see võttis aega on ja ma töötasin ka teie nagu väliseestlaste peal juba selle tee, et, et kui Eesti tuli iseseisvalt, siis olid juba nad väga hästi kursis juba eesti asjadega, sest ma olen kogu aeg sellest rääkinud ja ma olen ka sellest ise kirjutanud nii vaba Ameerikasse kui, kui sinna meie kodule, Kanadasse ja päevalehte ma, aga ma ei ole mõelnud seda kirjutamistööd kunagi mingisuguse elukutsena või ma olen teinud seda mingi mingi tõesti mingi hetke ajendil mingi mingist tundest, mingist teadusest ja see raamat oli ka nii, et ma sain aru, et järsku aastad lähevad. Et Leida laius on nüüd juba surnud, Hermaküla surnud. Siis mina eks töötasin ja elasin kokku filmirežissöör kavasseriga. Tema need elab. Et ühesõnaga noored ja kõige keskmine generatsioon ja ka vanemad inimesed tegelikult ei tunne mind, inimesed tunnevad mind libahundina, aga nad ei tunne mind inimesena. Ma tahtsin küsida, et kui palju selles raamatus on teid kui libahundi Tiinat. No eks ma seal ikka väikselt oma hambaid näitajad on niimoodi hästi-hästi korralikult. Tähendab asi selles, et et ma tõesti sain aru, et on mingisugune tühimik, et, et ma olen niimoodi pisteliselt käinud Eestis esinenud küll raadios ja, ja ka teil vikerraadios, keskel, trammis ma olen väga tänulik. Ma olen saanud seda teha. Et aga et siiski inimesed, kui mind isiklikult ei tunne ja selle peale mõtlesin, kui ma olen nüüd valge paberi ees, et siis siis oli mul võimalus tõesti ilma kontrollita, ilmnes veel, et kuidas ma nüüd välja näen, kuidas ma olen või mis inimesed minust arvavad. Ma katsusin täiesti ilma igasuguse soorita kanna paberile oma oma tunded, oma mõtted asjadest ja sündmustest, mida ma arvan olevat üle elanud. Ja ja sellepärast ongi raamatu nimi laviianandi, et see on nagu elu kõigis tema ehk rasketes jaga õnnelikeks pöörata. Ja kõigest, sest ütleme ka inimsuhetes on ju kõik, eks ole, võib-olla inimesi, keda sa kõige rohkem armastad, oled sa kõige rohkem ka nendega kakelnud, eks ole, et tähendab alati peab minema. See mäng on elus ja ka see, et ikkagi peab proovima, kellega sul tegemist on. Kas sinust tugevam? No see esimene raamat tuleb nüüd välja homme. Ta tuleb nüüd riigiliselt homme poodidesse. Tänapäeva kirjastuselt ja kohe tahaks küsida, et kas nüüd Ene Rämmeld valibki endale kirjaniku ameti või millised on lähemad plaanid? Ei no vot see ongi see, et eestlastel on see mood, et alati on vaja inimesed panna mingitesse kindlatesse laatorites, sellepärast mina ei ole ka kunagi elus kuulnud kuskile mingisse parteisse, ühtegi loomingulist. Sest ma olen tahtnud olla vaba ja vabadus maksab miljoneid, selles mõttes, et isegi kui ma ära suren, maeta mind isegi pidulikult maha, sest ma olen iseseisev, vaba inimene. Nii, nii et ühesõnaga, selles suhtes ma ei oska teile öelda, aga, aga näiteks ütleme, selles raamatus on need viis peatükki on Leida laius, on Hermaküla on kaasa, siis on Pariis ja vabaduse, siis on lapsepõlvekillud ja ütleme seda raamatut kliiniliselt ei oleks homme teie ees, kui kui mul oleks olnud ka haldjaid ja selles mõttes positiivseid kehasid inimesi. Eriti jumalasse enam ei usu, aga, aga tõelisi kahel jalal elavaid haldjaid ja minul oli selleks inimeseks arme, kellele ma saatsin, lihtsalt söötsin neid peatükke, et ja siis ma saatsin talle ühe peatüki, ta ütles, et on riskideta edasi, kirjuta edasi ja niimoodi interneti teel see raamat sündis. Et ühesõnaga, inimene, kes kuue nagu ajendas ja innustas mind edasi kirjutama, et ütleme, selles pariisi perioodist vabadus, et ma isegi ei tahtnud selles raamatus kirjutada, sest järsku kirjutama hakates ma sain aru, et vaat sellest perioodist, mis ma nüüd 23 aastat Pariisis elanud võistlema, kirjutada, tõesti vabaks. Noh, kes seda teab, ehk ehk sünnib jällegi interneti kaudu raamat, aga esialgu siis võib kõikidele meie kuulajatele soovitada siis minna poodi ja osta see see laviin et saada natukene lähemalt tuttavaks Ene Rämmeld, iga, kes on ehk paljude eestlaste jaoks natukene müstiline kuju. Aitäh teile ja mind elusalt näha tahavad, võivad tulla Apollo raamatukauplusesse kell kolm. 31. mail. Aitäh veel kord. Suur tänu teile.