Mõtle noh, ma tõesti, ma käisin Siberis, selliseid saateid tehti viiekümnendatel aastatel, kus saatejuht eetrisse tuli otse Siberist. Et siis ka siis sellest küll ei räägitud, siis räägiti, et sa oled, kus me kaugele ära metsatöödel ei aeta, aga aga mina jah, tõepoolest saabusin eile otse Siberist. Et öösel siis käisin täi saunas, vahetasin riided ja täna siis tänasest tulin eetrisse. Kas Andrus tead ka, kes oli see isik, kes su Siberisse saatis ja kui sa teda tänaval kohtad kas te tervitate te või kuidas teil sellega? Mina tean seda, selle inimese nime ja ma võin selle välja öelda otse-eetris oli Tiit Pruuli nii tuntud ärimees ja EV 101 eestvedajatest ja tema saatus kui Siberisse ja mitte ainult minu, vaid veel väga palju eestlasi, õlut, noh, ütleme Eesti eliidist väga paljud, võtsid selle raske teekonna ette ja tõesti raskem. Teie siin päevitasite ja kalamaja päevi pidasite, vaatasite telekast kuningliku pulma, siis Siberis Krasnojarski linnas oli temperatuur oli pluss kaks pluss kolm. Vahepeal 100., vihmavabal 100. sihukest lumemoodi asja. Kuninglikku pulma üldse näidatud. Kalamaja päevi ei peetud. Et ja turistidele on rasked, turistidel on selles mõttes väga rasked, oled päevad läbi rakesed siin Eestis sa, ma käin hommikul raadiost, ma lähen koju, magan natuke, võib-olla lähen õhtul veel kuskile, jalutan koeraga kõiki, aga seal oli kogu aeg, oli vaja minna vaatama ühte vaatamisväärsust, kes on nähtud vahe järgmist vaatamisväärsust. Sellest on väga paljud kirjutanud Jaan Krossi riikesse sunnide lavale, seda just käinud, kui raske see oli, kui palju vaatamisväärsusi Jaan Kross pidi ära vaatama kogu selle aja jooksul Siberis oli. Et siis menüü on väga ühekülgne, hommikusöögi kõrvale pakutakse viina, lõunaks jälle viin, õhtuks jälle viin, tähendab, kujuta ette, ütlevad noh, üht ja sama toitu päevas kolm korda sööma, sellest on ka kirjutanud salsa niitsin ja kõik need inimesed Siberis vaevelnud kannatanud, kui palju nad kui, kui ühekülgne oli see viin, mida vananenud, et. Okei, see viin ja vaatamisväärsused, aga Siberi inimesed on kindlasti fantastilised. Siberi inimesed tunnevad kaasa ja välja saadetud, et nad on väga lahked, kostitavad ja sõbralikud, seda peab küll ütlema, et vene inimene on selliste õnnetute inimeste suhteliselt mina nad väga hoolivad ja, ja nad alati, kui nad näevad turisti möödumistandlevad risti ja kummardavad maani, ütlevad, et jumal kaitsku teid vajukeseda, tütreke midagi vastu. Ja, ja noh, me pidasime vastu ja, ja, ja küll oli tore tagasi tulla ja näha seda Eestimaad, et muidugi esimene kohe hommikul tegin ajale lahti, vaatasin kurja näoga Ahto lobjakas ennustas hävingut Eesti riigile, aga ka mina ütlen vastupidi. Eestlased, kes te kuulete, mine Kelate väga ilusalt. Seal on soe, siin peetakse kalamehe, päevisin, kantakse üle prints Harry pulmi, et midagi paremat ei, ei teagi tahta, et jah, muidugi Siberis on, on ka vaatamisväärsusi, seal on. Muidugi. Sa pead selleks, et hinnata kodumaa ilu ja eesti inimeste armsus selleks ongi kasulik, noh ütleme, kui sa ise ei suuda seda distantsi endas. Kõrvaltvaataja pilk aeg-ajalt tekkides ongi kasulik käia ära kaugemal, mitte seal kaugemal ka halb oleks, vastupidi. Aga seda armsam on kodumaanurmed ja kodumaakodumaainimesed. Kui sa tagasi tuled, on küll, jah, ja, ja noh Eestis ei teeks iialgi selliseid asju nagu näiteks, et kui on kaks kraadi sooja, et siis lähed jõe peale parvetama. Aga Siberisse, tavaline metsa, loomulik, et sa lähed, sõidad bussiga pikka aega kaks tundi või kolm tundi läbi metsade sisuvad ühe jõe äärde, seal ootab sind selline kummiparv. Sa lähed sinna peale ja siis sa oled kuus tundi parvetada jõe peal ja vahepeal sajab vihma, vahepeal natuke lund. Aga sellest ei lasteaiatoolide, et kas see oli ikkagi kummi bar, mitte palgiparv. Ei arvanud? Ma ei tea, kummiparv oli kuidagi, meile anti kummiparved, palgi võib-olla teistele sunni. Vabandust turistigruppidele, eks ole. Baidid olid otsa saanud. Et kummiparv oli, pakuti ka süüa jälle viina muidugi pakuti, kohe oli viin laua peal. Oh, ma ütlen tõesti, see menüü on ühekülgne. Arve peale Latskid suitsetada tahtis ja näiteks, kui põletad augu kummiparve sisse, võib juba parv tühjaks joosta. Tohtis. Tahtis Plotskid suitsetada ja isegi väike improviseeritud peldikali kummiparved on nii et ei pidanud tegema asja nii, et kaaslane hoiab kätest kinni ja see Ripledele üle parda täiesti oli võimalik võimalik istuda üheseks, improviseeritud poti peal ja oma asju ajades väljenduse improvisatsioon. Noh, et oli siuke tegelikult seal ta oli, ta oli eraldatud muust parvest, ütleme seal, kus me sõime või olime sellest talle eraldatud siukse kardinaga. Veel isegi mitte kardin, vaid ütleme selline nagu magamiskoti lukk ülalt alla tõmbasin lahti, sisenes magamiskotis, tõmbasid lukku, kirveral ikkagi katus ka peal, eks ole, seal oli siiski katus ka jah, et katus ja siuksed ka seinad just nimelt meda sai kilest seinad olid ka kilest. Ta oli nagu selline vete vallal kulgev kasvuhoone. Mõtlesin no põhimõtteliselt küll jah, või nagu hiiglaslik magamiskott, kus inimesed sisse poevad ja siis sõidavad mööda jõge või noh, teine niisugune väga jällegi et kui võiks, läks veel natuke külmemaks, hakkas juba lund sadama, siis mindi mägedesse matkama. Selleks tuli sõita siis sellise nagu noh, siis on köisraudtee, millega suusatajaid mäe otsa viiakse, sellega sõitsid tükk aega hästi läbilõikava tuule käes õhus mitmesaja meetri kõrgusel jõudsid mäe otsa ja sisse natuke kõndisid. Mäetippe väga hästi näha ei olnud, sest algas lumetorm ehk purgaa. Aga, aga sellest ei hoolitud. Tulistab tegema, mis ta kohus ja siis siis pakuti šašlõkiaiale viina muidugi, nii et noh, viiuli nagu refrään. Et ikka viin, viin, viin, see on päris karm elu, tegelikult on raske päeva sinu asumine Siberis kesti nädal. Nädal aega aga, aga noh, samas sellel oli ka selline rahva valgustuslik ja heategevpool, et me külastasime Siberis elavat elavaid eestlasi, näiteks käisime setu külas ja, ja tegime kohaliku setu külapoele aastase käib paari tunniga. Et see pood, mis muidu ütleme, müüb noh, ütleme kujuteldavalt näiteks 100 rubla titamis. 10000 korra ühe päeva jooksul karmase, tegelikult osteti kõik ära. Õige turism ongi see, kui turist elavdab kohalikku majandust. Ja nõiaistuvad Eesti külamajandust üritasime elavdada, et seal ütleme, seal olid kohal ka siuksed Eesti vabariik, 100 asjapulgad. Kes siis kinkisid sellise plaadi koondada Eesti vabariik 100 sele sai kruvida kohaliku kultuurimaja külge, siis ma arvan, et see võeti juba kohe meie lahkudes vahaliku bussid kadusid. Arvad, miks ta seal oli kogu aeg valve peal, et ka sel ajal, kui me küla vahel jalutasime, siis siin-seal seisid sihuksed, vanad Žiguli, iga Žiguli neli siukest tõsiselt tõsiste nägudega paksu meest, kes jälgisid lihtsalt möödujaid. Inimene võib-olla oli lihtsalt olid kohal neli kohalikku sõpra, kes istusid oma vana Need ei olnud kohaliku sõbra kuskil saabudes nad aeg-ajalt käivitada auto sõitsid teise kohte jälgi, seda möödujate pilke oli kogu aeg peal ja ma arvan, et see, et see võeti kohe maha, see tahvel, aga see raha, ma arvan, mis pool tuli see alles, nii et ütleme, see, see abi oli nagu väga teretulnud, et sealt et sealt inimesed ostsid jälle viina, muidugi kordame ja siis muidugi kommi ja siis osteti rõivaid endale väga erinevaid. Et üks tuntud, ütleme ka Juku-Kalle Juku-Kalle Raid ostis selle maa öösärgi. Nii tore teada, et jumal magab öösärgiga, milline sa ei maga sellega. Ta käib sellega tagav samade riietega, millega ta käib seal vahet ei ole, aga aga ta on nii armas. See öösärk on tänapäeval suhteliselt haruldane riietuses seal müügil. Väga lahe seal Siberis tahan veel igapäevane, nii et jah, palju kasu. Me tõime Siberi majandusele ja, ja vaatamisväärsused, vaatasime kaera. Parvetajad ütlesid meile, et olime esimesed, kes selle loo ajal süvendasid jõele tulla. Tavaliselt tuleks palju hiljem, siis kui soe. Praegu on seal siis selline, kuidas öelda talve lõpp põhimõtteliselt vista. Seal on jah niisugune noh, peaks nagu algama kevadpuud veel lehes ei ole. Ja ega ma ütlen, et temperatuur on jah niisugune kahe kahe kolme plusskraadi juures umbes või noh, mõni jumatuse viie-kuue kraadini ka ilus ilm. Ja. Päris aga, mis seal on ka niimoodi, et kui seal saabub suvi, siis on seal üsna palav. Palavad olevat sääsed, väidetavalt need ka siis on raskem turistil turistil alad raskelt käia siukses kohas, sest et kohalik inimene istub oma toas ei käi kuskil, aga turistunud käima kõik istujalt parve läbi siis jõe peal sõitmiseni seid vaatama, siis ta peab käima mäe otsas, siis ta peab käima Siberi külas setu külas ja siis noh, kõik need asjad ära nägema, mida kohalik kunagi näinud ei ole ja ega sinna ka ütleme, Eestis on väga palju asju, mida sa näinud. Turist käib ja vaatab need kõik ära, aga siis ongi turismimõte ja, ja see on tema töö. Ja sinna neid jah, vanasti saadeti Siberisse kulda kaevandama või, või mida metsatöödel, et siis tänaval saadetakse. Ei no kui me katsuksime arutada laiemalt eesti eestlaste käikude üle Siberisse, siis mingis mõttes see eestlaste küüditamine Siberisse pärast seda oli küll väga jõuline ja, ja äkiline ja ebameeldiv turismireis enamasti kestis, kui seda nimetada turismiks kestis liiga aga kaua. Aga arvestades, kui vähe enne seda eestlased reisisid ja kui vähe oli, oli üldse nähtud nähtud nähtud teisi maid ja rahvaid, siis loomulikult see tahes-tahtmata avardas inimeste silmaring ja no need Siberi eesti külad Mis seal sealkandis on, need need muidugi ei tekkinud. Stalini ajal. Tunniajane tsaariaegsetest, kas siis ka, kas saarel oli ka küüditamine, siis kas oli niimoodi, et viidi iseseisvusmeelseid, eestlasi viidi Siberisse? Tsaariajal oli selline kuidas öelda, ajude väljavool toimus, et kui tänapäeval rännatakse Soome, Rootsi või Ameerikasse, siis siis siirduti Siberisse parematele maadele ja niimoodi need suured eesti külad sinna tekkisid. Tänaseks on neist muidugi üsna vähe järel. Aga noh, midagi siiski midagi siiski, et on, seal on veel säilinud ja setu külas setu keelt ei oska ja ma ei saanud täpselt aru, kas oli vene või setu keelega. Kes tulevad, et see oli tänapäeval selliseid väljarändamisest on enamasti seotud jah, just nimelt mitte enamasti ongi seotud lääne läänepoolsete asjadega ja sinna minnakse, enamasti lähevad sinna noored inimesed või vähemalt nooremapoolsed. Siberisse läksid inimesed ka. Aga kuidagi, kas see ikkagi imetlusväärne nende tsaariaegsete väljarändajate peale hakkame seda ka ainult, ega ainult Siberisse rännata, alati ka Musta mere äärde rännati Ameerikasse rännati Brasiiliasse Argentiinasse, et selles mõttes ikka kohalik mõisnik ja muid õppetund praegustel Eesti võimudele just nimelt metel Eesti võimudele, et vanasti olid saarel kohalike mõisnike, hakkas ajudele käima, et enamus mõisa maad välja rändasid, maainimesed oli valikesenate välja linnadesse, mis ei olnud lõputult mahutavad või siis lennata testi teistesse maadesse. Kohalik mõisnik hakkas ajudele käima siis mõni ettevõtlikum tüüpplaadis oma perekonna vankri peale. Kas, kas itta või läände, see oht, mitte oht, vaid see on juba praegu on sama asi, kui kohalik mõisnik, kohalik vallavalitsus või kohalik tselluloosivabrik käib inimesele väga närvidele, siis ta ühel hetkel lihtsalt rändab välja. Aga nii ongi ju tegelikult Eestis eriti eriti seal maapiirkondades, et inimesed ongi rännanud välja Soome või kuhugi mujale, kus nad siis töötavad ehitajatena? Tänapäeval on muidugi, tulevad aeg-ajalt koju tagasi, et kui sa tõesti rändasid Siberisse, siis sealt enam tagasiteed eriti ei olnud, et see üks ots oli niivõrd keeruline läbida tagasi otsa, nagu enamasti võtma ei hakatud. Oligi ühe otsa pilet sinna. Et jah, et see paralleel on muidugi väga õigustatud, aga aga tänapäeval vist ei teki selliseid monoliitsed külasid Soomes näiteks kõik eestlased läheks kuskile lapimaale, tekitaks sihukse küla abielus olnud omavahel suhtleks ümbritsevate soomlastega, nii nagu vanasti Siberi eestlastel olijatega ikkagi seda nähti väga halva pilguga, kui kohalik inimene abielus venelasega, et ikkagi küla inimesed omavahel abiellume eestlased eestlastega ja venelasi peeti nagu seal tara taga, et neid ligi lastud. Nüüd on muidugi muutunud venelased kuidagi abiellunud nendega juba ammu ja ja tänaval seisavad just nimelt Žigulid, milles istuvad neli tursked, mehed, kes peavad valvsalt silmas, ütleme mis, mis toimub. Aga midagi halba ma muidugi ei teinud, aga, aga, aga jah, meil pilk oli peal. Peabki olema turistil pilk peale. Jaan Krossile oli ka pilk peale alata, kuidas Siberis töötas viiekümnendatel tega teda gelastatuvad vabalt ringi käia. Teda ikkagi valvati. Aga, ja ma tahan öelda kõigile eestlastele, et see on väga ilus ilma ilusal maal, et et me siberis kõike, pean ma tunnistama kõik mina, mu saatusekaaslased, iga päev vaatasime internetist fotosid Tallinnast Eestist, Eestist laiemalt, kuidas Eestis õitsevad sirelid on, muru on roheline, on soe, lugesime Eesti ilmateadet, nutsime, lugesime Krasnojarski ilmateadet, mõtlesime veel rohkem. Et inimesed, inimesed, hinnake, hinnake. Tema ilu diad, Andrus tulebki sellest, et te olite teises keskkonnas, te nägite Eestimaad sellise selge klaari pilgul. Sa viitasid Ahto Ahto lobjaka artiklile, kus kuulutati hävingut ja kadu, et tema probleem ongi selles, et tema pole kodunt ammu ära käinud. Ja tema shop seisneb selles, et ta noores eas suutis mõned aastad veeta Brüsselis ja sellest jäi talle niivõrd ere mälestus, et see trauma põhimõttelist võib seda võrrelda. Trauma, kas ei lahku? Ma mäletan, ma lugesin raamatut Eesti Eesti elulood, mis ilmusid nüüd kahes köites sel kevadel ja esimese köite läheb üks äärmiselt pull, meenutas ühe vanaproua üleskirjut. Tus tema elust. Kes kelle isa oli tsaariajal mingis mõisas aednik, taevane arm, seal elati selles mõisas elatigi. Kuna mõisniku hästi helde, edumeelne rikas, siis suvel oldi Eestis, aga sügisel talveks mindi pommerisse, kust nad pärit on ja mitte ainult Bombersid võeti ka teenijat kaasa. Nii et see eestlaste teeniaskond kõik parvena rändas ka pommerisse välja ja siis alati, kui nad tulid tagasi, siis kodumaale saabudes tehti mõisatööd. Ja siis, kui tuli Eesti aeg, siis need pommeris käima harjunud endised mõisateenijad, mõisad olid ammu ära võetud, natsionaliseeritud, taludeks laiali jagatud. Parun oli põgenenud Pommeri, selle, mis temast oli saanud, need endised mõisa inimesed olid nii suures igatsuses oma võimaluse järgi käia Saksa mõisas suvitamas. Nad vihkasid Eesti Eesti valitsust ja Eesti vabariiki täiega ja just nimelt, et, et just nimelt olid jutud sellest, et ega see riigiga kaua ei kesta ja see pole ikka õige asi. Vatkus Pommeri seal ikka ooperis, pommilisegi jõuludeks anti kirsse ja kõik, mis ime, kas oli viinamarjad ja vadja Bowiidlo ja mis iganes seal voolas, et Ahto Lobjakale natuke sama probleem, et on saanud noores põlves käia paar talve pommeris. Ja noh, see mälestus on niivõrd elav, et loomulikult, kui sa elad, siis pärast seda Eestis istunud pomm sul jala küljes väljasõit ei pääsenud, siis sa loomulikult hakanud häda ja viletsust kuulata, aga tänapäeval võiks ju minna pommerisse. Piirid on lahti, vabatud, pomme selline, ma ei tea, Brüsselis seda enam lennukei leem on, need kõik käivad, aga vaata nüüd, eestlaste asi on ka see, kui nad lähevad välismaale, nad peavad olema valmis selleks, et me teeme väga palju üsna raske ja väga lihtsalt tööd. Et Eestis on lobjakasugusel, inimesel on väga lihtne olla arvamusliider, sisened raadiosse, räägid tund aega ja oled tehtud, mees, kui sa läheksid Bomberisse, siis ühtegi Pommeri raadiojaama sind ei lastaks kellelegi lasteks sülle, lastaks seda võtta Pommeri sotsiaalpoliitiliste olude kohta pommerile kuulutada kadu või hävingut sa peaksid tegema seal lihtsalt aedniku tööd või kaevama mingit kopaga mingit kraavi. Teil on väga raskeid valikuid, et loomulikult sa siis oled Eestis arvamusliider ja kannatad selle tõttu. Päris arvamus on jällegi näide sellest, kui hea on Eestis elu, et välist akna taga need inimesed, kes enne käisid vahepeal on tulnud infonid, olid prantsuse tudengid. Prantsusmaal, nad ei pääse raadiojaama vaatama niimoodi, aga siin nad praktiliselt oleks võinud ukse lahti teha ja neid intervjueerida ja nad oleks läinud otse-eetrisse, et nii lihtne see siis ongi saada kuulsaks. Oleks küsin neilt. Sibublee mõni prantsuse keel ei ole rohkem kui paar lauset ma läksin öelda nende alu. Talu ette midagi sellist omale, mõned prantsuse keele algkursuse sihkleminefina lauldakse seda free toome, toome seda oleks võinud laulda näiteks kõik kooris. Oleks ka Eesti ühiskonna suur nii-öelda miks räägitakse sellest, et on ühiskonnas suur lõhe, ongi see, et nii-öelda inimesed, kes on valmis tegema lihtsat tööd, pääsevad välja ja saavad ka Inglismaal muudes riikides hakkama. Arvamusliidrid, poliitikud, ajakirjanikud, Literaadid, Nad ei pääse minema, nende töökoht on siin ja saad kohutavalt närvi, kui sa oled lihtsalt minister oled, oled arvamusliider ja sa pead arvama, siinses Prantsusmaal sa arvata ei saagi. Äraütlemata on siiski näiteid ka inimestest, kes on leidnud välismaalt näiteks Andrus Ansip, Juhan Part. Neid inimesi on, need alad on suutnud ennast sinna välismaa leiva külge ja see on väga haruldane juhtimissellepärast käibki kohutav ju üksteise kõrinärimine sel teemal, kes pääseb Brüsselisse europarlamenti, sest need ongi sellised nagu ülimad aadlitipud, kuhu eestlasel on võimalik jõuda peasangi pomme ja seal pakutakse kirste isegi jõulude ajal ei pea. Seda võivad kõik rääkinud Tunne Kelam kui Kaja Kallas, kuidas Brüsselis või Strasbourgis on isegi jõulude kirsid. Tube pühitakse jaanalinnusulgedest lehvikuga.