Vasar see ei ole nõukogude aja nostalgia, vasar on kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada, kultuurielu sõlmpunktidele. Algab kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios kaassaatejuht Maarja Vaino, tere maarjatere. InB tänane saatekülaline, reklaamiagentuuri Zavod BBDO loovjuht Toomas Värv telerist. Tänane saade on meil salvestatud erandlikult. Meil on siiski võimalus tutvustada natukene ka selle nädala sirpi. Nimelt kolleegid sirbist jagasid juba lahkelt enda teemasid ja artikleid ja võin juba praegu öelda. Reedene sirp on igati põnev lugemine. Siit leidsin mina ühe huvitava sissevaate Venemaa kõrgkooliellu nimelt Irina Rudik kirjutab artikli paberit, kontserdid ja patriotism, kuidas elab PH-d Venemaal ja räägib sellest, millisesse kummalisse seisukorda on jõudnud vene kõrgharidus, milline tohutu enesesse sulgumine seal käib ja kui raske on võõrriigist tuleval noorel teadlasel seal kanda kinnitada või üleüldse sinna jõuda. Nii et Ta esitabki mitu korda selle küsimuse, et mis mõte sellel kõigel on? Äärmiselt huvitav ja natuke kurb lugemine ka. Ja põnev artikkel on ka Rasmus Kase käisid ütlus rehielamutest kui arhitektuurimälestistest. Nimelt siit artiklist võib lugeda seda, et Eestis on küll säilinud umbes 7000 rehielamut, kuid neist vaid umbes 10 protsenti on üleüldse inventeeritud ja kaitse all on neist, et veel ainult 21 ehk siis rehielamu kui ühest küljest selline eesti rahvusarhitektuuri näide on omamoodi keerulises olukorras, samal ajal ei maksa seda siiski kõiki nii lootusetuks ka pidades, nagu autor ütleb, ega nende rehielamute omanikud ei soovi yldiselt, et enda omandusse kuuluvatele hoonetele midagi halba ja kui midagi halba sünnib, siis enamasti mitte kuritahtlikkusest, vaid teadmatusest. Põnev on ka Eiroliiviku raamatu arvustus. Nimelt on ilmunud üks raamat Suurbritannias, mis räägib, et Brexitist selle taustadest poliitilistest arengutest, mis viisid selleni ja Eero Liivik annab selle raamatust ülevaate räägib ka natukene nende Brexiti taga olnud jõududest ja sellest, miks kõik juhtus nii nagu. Aga rohkem me täna kultuuriajakirjandust tutvustada ei saagi ning hetke pärast läheme edasi. Saate põhiteemaga. Vasar jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios kaassaatejuht Maarja Vaino ning nagu juba öeldud, on meie tänane saatekülaline reklaamiagentuuri Zavod BBDO loovjuht Toomas verre ja seega hakkamegi rääkima reklaamist. Ajend selleks on nädalatagune sündmus, mil jagati Eesti turundus- ja reklaamiauhindu kuldmune ja siinkohal saangi õnnitleda Zavod BBDO-d, kes sai kokku kuus kuldmuna, nii et igati hästi üks agentuuril. Aga siinkohal tulebki kohe küsida, et miks see oluline on, miks, miks on reklaam oluline ja miks seda üldse tehakse ja miks sellest üldse peaks rääkima. Toomas, kuidas sina neid asja tehes ise seda vaatad, kas reklaam on üldse selline asi, millest peaks ühiskonnas laiemalt rääkima või te lihtsalt on kuskil? Reklaam on täna saanud kultuuri osaks. Me mäletame vanad vana aega, kui me veel oli nõukogude aeg, kus ma mäletan, et enne preemia tuli iga päev viis minutit reklaamipaus, mis mulle väga meeldis. Aga täna oleme kapitalistlikus maailmas reklaam on vajalik selleks, et tootjad, inimesed ostaksid. Vanasti nõukogude ajast on pärit ka see eelarvamused, et kui midagi reklaamitakse, ju sellel siis midagi viga on, et, et muidu ei oleks vaja reklaamida, et kas see suhtumine Tähendab ma hästi palju on sellist suhtumist kuulda, et reklaam on see, et et kui midagi reklaamitakse, minule reklaami mõju. Tegelikult reklaamivõime telemüstifitseerida mõeldes seal mingi vandenõu inimeste vastus on väga halb. Aga tegelikult reklaamsaamissõbra soovitus. Sõbra soovitus on üks nimega mauhti mofaaketing, põhimõtteliselt, mis on väga lihtne, turunduse osa, näide näiteks selline, et kui siin keegi kutsub kena inimene kutsub sünnipäevale juustu siis vaatan, et on hea juust. Hiljem kui sa lähed poodi, vaatad ahah, juustu, mulle pakuti. Mõnus ostelda seda juustu. On palju inimesi, kelle kutsute sünnipäevadele juustuga ei pakuta. Teleklipp, kus sa näed ilusat inimest, ilus üritus, pakutakse juustu, kui sa lähed poodi, vaatad, ahah, ma tunnen seda kaubamärki, seda ma ostan ka. Aga see muidugi viibki kohe ühe, võib-olla keskse teemani, mis, ma kujutan ette, täidab kindlasti ka suurt osa tänapäeva reklaami inimeste tööpäevadest, nimelt et kuidas on sotsiaalmeedia mõjutanud reklaami, kui sa ütled, et sõbra soovitus siis tänapäeval sotsiaalmeedia ongi ju paljuski üle võtmas ajakirjanduse rolle, aga kindlasti on see ju suurepärane vahend ka reklaamide jaoks ja ma ei räägi mitte ainult sellest, kuidas Facebook ka meie nii-öelda kliki käitumise põhjal meile reklaam ette söödab, vaid juba noh, sellest, kuidas ka sotsiaalmeedias inimesed ise üksteisega suhtlema ja sinna on ju kindlasti ka võimalik reklaami mitte lihtsalt sisse panna, mitte lihtsalt satuksin. Kui me vaatame nende vanakooli meedet, siis televisioon, raadio samamoodi rääkis ülevalt alla inimesega, sotsiaalmeedia annab võimaluse rääkida inimesega nimega samal tasemel ehk siis tullagi tagasi inimesega suhelda, anda tagasisidet, selgitada oma seisukohti ja nii edasi ja nii edasi. Ütleme nii, et mitte kõik brändid ei ole selle nii veel jõudnud. Näiteks vahel on nii, et kui Facebooki lehtedel on võimalus anda tagasisidet krikas sinna ja siis tuleb sulle selline teade, et helistage üheksast viieni või saada email sinna-tänna siis see võib-olla ei ole nagu kõige õigem lähenemine veel. Aga sotsiaalmeedia on siis kuus asi ja neid uusi suundi on vaja veel õppida. See on selge. Kuigi sotsiaalmeedia kindlasti on muutnud meediatarbimist meedia käitumist. Aga kui me räägime tegelikult reklaamist, siis sa ise ütlesid, et see on üks turunduse osa iseenesest on ju reklaam ainult üks väike osa sellest, et see isegi see suust suhu või soovitamine, eks ole, et see, mida inimesed üksteisele soovitavad ja ja, ja kogu see sotsiaalmeedia turunduskampaaniad, et see on ju, kuidas algas reklaami turunduse alla või turundus käib reklaami alla. Mul on kaks asja, mis käivad selgelt käsikäes. Ehk reklaam peab kandma ennast turundusega mõtet, teda lihtsalt kunst. Kunst kahjuks sageli ei tööta. Me oleme näinud palju ilusaid pilte ilusatest piltidest, nagu müügitulemus ka tuleks. Võib-olla mõeldakse, et me teeme reklaamiühenduseks palju nalja. Teeme ka, aga me siiski, meil on väga kindlad eesmärgid, mida peab alati saavutama. No kolme aasta eest oli siinsamas vasara saates juttu reklaamist, ainult et tookord sotsiaalreklaamist ja saate külalisteks olid Tristan Priimägi ja Marek Reinaas ja Marek Reinaas rõhutas mitu korda, et üks asi, mille orki võib reklaam sageli minna, on see, kui unustatakse, ära tehakse reklaami, hakatakse tegema kunsti. Kunsti võib teha loomulikult keegi keela, aga mis ei tohi olla eesmärk omaette vaid raames ei oleks kõiki asju võib teha kuidagi põhjendatud. Põhjendus peab tulema sellest, et teisipäevad inimeste arusaama sellest, mida me teeme. Teine on see, et sa pead mind kuidagi tulemusega tooma. Reklaam ei ole odav lõbu ja alati on väga kindlad eesmärgid, mida ta peab saavutama. Ja miks see üldse on sotsiaal sotsiaalmeedia muutnud reklaami, et põnev võib-olla aspekt on see, et me nüüd on lihtsam hinnata seda, kelleni see jõuab. Et kui kaua vaadatakse mingit klippi sotsiaalmeedias, samas ka, kes seda üldse näeb. Et Facebooki üks põhilisi plusse minu meelest sõbrad on hästi selgelt valida inimesi, kes tahavad seda sõnumit, mida ma saadan jällegi pommita tühja või näiteks otse inimestele kellel vaja on sõnumid, mida vaja on. No sellest oli juttu ju ka selle nädala Eesti Ekspressi juhtkirjas, kus räägitakse Ameerikas lahvatanud skandaalist, mis on vist ka kohtusse lausa jõudnud, nimelt kuidas Facebook jagas enne presidendivalimisi isikuandmeid ja selle kaudu saadi üsna reaalselt ilmselt mõjutada valimistulemusi. Noh, tegelikult Google ja Facebook teevad mis kõik sama profiili ja nende andmete ka manipuleerimine ongi äri, mitte manipuleerimine. Õigemini, et noh, kui sulle meeldib mingi toore seal samasuguseid sõnumeid. Ühtepidi me võime öelda seda vandenõuteooria jälle, et keegi tahab meid, jälgib teistpidi jälle me näeme neid sõnumeid huvitavat. Nojaa, aga see ei ole teoorias, on praktika, lasen praktika jah, näiteks. Hea näide on seened, kui sulle meeldib aasia saad Aasia soodsaid lennupakkumisi Aasiasse. Ja kuigi vahel on see ilmselt väga robotlik, sellepärast et näiteks kui sa oled käinud juba mõnes linnas ära, siis tihtipeale need spämmi vaat siin veel tükk aega selle sellesama linna reklaamidega, kuigi tõenäoliselt ma tahan võib-olla minna hoopis mõnda järgmiseni. Ei nad tagasi minna. Tuleb jälle mõelda sellele, et need süsteemid ei ole loomulikult täiuslikud, aga uued süsteemid, õpime, areneme AI mängu varsti khati Fischer, intelligents. Asjad võivad muutuda. Hea küll, aga see kõik on selline väga kõrgliiga mäng, millest sa räägid, et ikkagi ilmselt, kui tänapäeva tavaline eesti reklaamitegelane reklaami teeb, siis temalt tahetakse seda, et ta suudaks ütleme, mingi lihakombinaadi vorsti võimalikult efektiivselt maha müüa ja ja ma arvan, et kõik see, mis siin praegu räägid, see on nagu igapäevaelus vist nii väga kohal ei ole alati. Tegelikult on ja ei ole ka, et, et kui ma rääkisin sihtgrupist, kellega me räägime, siis tegelikult hästi oluline on see, kellele sõnumi suunama. Me teeme meeste Murstimis ainult meestele mõeldud millegipärast vanuses, kuni nii, kes töötavad Tallinna kesklinnas, siis on nagu neile lihtsam teha kui kõigile müüa. Ehk tegelikult sihtgrupp on tähtis ja tänu sotsiaalmeediatele ja selle sõnumi suunamisele on see oluline. Aga. Aga kuidas on, meil on ju päris palju tõeliselt andekaid reklaame, mis inimestel jäävad ka meelde, aga samas uurimused on näidanud, et, et see, et inimesele väga meeldib reklaam tegelikult parendada Tastma vot too samamoodi reklaam üldse, eesmärk on tagasi algusesse. Võib-olla hästi äge tehas, mis toodab ägedaid tooteid, kõige teaduse olemas, on kõigepealt trahvist teavitame, mis olemas on. Kui sa oled pootsi, ostab pigem neid tooteid, mis, mida sa tunned siis ta peab selle brändi kuidagi kinnistama võid. Oota eile meenutan, et kui selline pidev soon on olemas, siis enamikel juhul reklaam töötab. Vahel on sõnumiga keeruline, vahel on võib-olla see meediamaht liiga väike seal erinevad faktorid. Kuid alati võib panna benchmar paika ehk siis sellise nii-öelda joone, millest peaks üle hüppama. Ja siis vaadata, kas läheb üle või läks alla. Ehk siis tulles tagasi lihatoodete peale, et see ettevõte, see lihakombinaat, mille nimi pidevalt reklaamidelt vastu vaatab, tõenäoliselt müüb ka paremini, kuigi võib-olla ei ole tema toodangu kvaliteedis mingit vahet mingi väiketootja omadega. Seal võib olla nagu mitme brändiga ja sa pead olema ikkagi väga kõva spetsialist, et teha maitsele mingit vahet. Aga jah, Pepsi ja pealegi ja teine asi on see, et kui seal on selline loodud foon psühholoogiline, siis mingit toodet naudid rohkem. Vahel näiteks tehke näidet, minge meeldib inimesi kinno, ühte filmi vaatama ebameeldiva inimesega kellele meeldib inimesi. Film rohkemgi ebameeldivana. Aga kas ei ole ka niimoodi, et praegu, heaoluühiskondades on see ületootmine nii suur, et inimesi köidab hoopis see, mis on vähetuntud, mis on natuke defitsiitne, mis on selline väga eriline toode? Noh, tegelikult seda defitsiiti võib väga selgelt ühe reklaamikampaania. No just reklaami mõte ongi tegelikult mitte tuntud asja reklaamida, vaid reklaamida seda, et, et meil on midagi, mida teistel ei ole. Muljed hiljem, no aga kui mõelda näiteks selle peale, et kuidas ka siis, kui Eestisse tulid kõik need käsitööõlled, kuidas ka meie suured õlletehased hakkasid tootma selliseid marke, mida tutvustati inimestele kui käsitööõlut või kui sellelaadset õlut, et taheti anda ka mingisugune tunne, kui tegu oleks helitaarsusega. Aga jah, mul tekib vahel sama küsimus, et hea küll. Kui reklaamitakse midagi, mille mõte on see, et see on elitaarne, aga samal ajal on see mõeldud kõigile, siis ei saa olla elitaarne. Et vahel käib ka mina poes ja vaatan, et kõik tootame delikatesstooted ehk siis klikates pluss toode tekitada. Et aga jälle tegelikult nagu väiks õlletootja sihtgrupp on teine kui suurele toote. Samas kui selles, kui suurele tootja ei mängi kaasa väiksest segmendis stamisest ilmama antu roosastama järgijatest. Et noh, grammilt suured trendid käivad ehk siis mingisuguse suundumuse, siis peab vist kaasa mängima. Aga kui rääkida nüüd natukene abstraktse mat reklaamipsühholoogiast, kas on mingisuguseid universaalseid mudeleid, mis on enam-vähem töötanud alates siis teise maailmasõjajärgsest ajast, kui reklaam, kui selline tuli tugevamalt üldse ühiskonnas esile või on ikkagi niimoodi, et edukad on need, kes kogu aeg nuputavad mingisugusegi uue lähenemisnurga? Uue lähenemisnurgaga on selline küsimus, et me tõime kraami laiale publikule ja me võime nagu mõelda agentuuris igasuguseid asju välja. Aga see inimene, kes seda kaminat peab seesamamoodi tajuma. Ehk sind jälle sinna kaks äärmust, üks sõnamänge hästi turvaliselt näidata, hinda põhimõtteliselt öeldi, et tule meie boksi heina teha, mingi väga nutikas lahendus. Nutikate lahenduste kell on see, et keegi võib solvuda, et tänapäeva ühiskonnas on see väga moodne solvuda. Meil pole suuri skandaale veel olnud sellised, aga noh küll nad tulevad. On olnud väikseid juhuseid küll, aga see on kindlasti hea maitse piiri. Siis aga need head lahendused, nutikad lahendused, neid võib teha, kas on alati risk, lihtsalt peab alati mõtlema. Aga see üks kindel reegel, mis on olemas, on see, et kui sa reklaamile isad, millise emotsionaalse väärtuse siis jäta lihtsamini meelde, paremini kinnistub. Ma loen siit talis pahmanni raamatust reklaamipsühholoogia et siin on lausa värvide kaupa inimeste ära hinnatud, kellele meeldib sinine, see on rohkem introvert ja, ja kelle kes on kellele meeldib oranž sõbralikke nime. Kas päriselt reaalselt arvestatakse selliste uuringutega värvidega, et kui, kui tõsiselt seda iga detaili läbi mõeldakse, kui reklaami tehakse? Aga kui vaatame, reklaamisime alati juhindume brändist brändi raamatust. Kuid samas, tõsi ta on, et mingid värvid on seotud pigem pangandusega, mõned pigem toiduainetööstusega, mõned õllega, näiteks jookidega selles mõttes talis Bachmann, raamat on, on hea raamatu kindlasti, kõik, kes tahavad kunagisi reklaamiagentuure tulla tööle, võiks selle läbi lugeda. Siis on palju nutikaid mõtteid ja suundumusi. Aga tal on umbes 20 erinevat versiooni või 10 vähemalt, et ma täpselt ei tea, millised käes on hetkel mustade kaantega. Olen hõbedaste kaantega ise läbi töötanud, aga kolmas, täiendatud trükk. Aga kui Maarja enne mainis seda, et et kas on olemas mingisugused reklaami universaal ja siis ma hakkasin kohe mõtlema telereklaamide peale, mida õhtuti näen ja ja ma usun, et seda ilmselt kinnitate. Piisab paarist sekundist, et ära tunda, et nüüd algas autoreklaam seal küll mingeid universaal jääb väga kindlalt paigas. Ja ei ole ka, et on mingit rannita autot võiks näidata autoreklaamis väga moodumuse näit autot, autoreklaamis. Aga ma, ma ei pidanudki silmas auto näitamist, vaid ma pidasin silmas seda, kuidas kaamera liigub. Milline on helikeel, millised värvid on? Tõsi, ta on, et näiteks pangandusreklaamil, autoreklaamil, toiduainereklaamil on statistika koma mingid stambid, samas tahad silma paista või siis kasutada näiteks jogurtireklaamilauto reklaamistilistikat hoopiski niimoodi välja tulla. Et reeglid on olemas ja mingisugused suundumused ka kahtled, millega mängida ja see on täitsa kihvt. Kihvt tee. No ma tulen veel kord selle raamatu juurde tagasi, väga tore oli minu meelest ka see, kuidas siin raamatus on erinevad rahvad ära kirjeldatud. Ja muidugi mulle ma loen ette, mis eestlaste kohta öeldakse, eestlasi huvitab kindlasti see ka, kuidas need on hinnatud. Tsiteerin siis, eestlane on oma loomult süstemaatiline, piisavalt töökas, ei talita uisapäisa. Rootsis 100 Taani aastasadade pikkuse mõjuga on omandanud demokraatliku ellusuhtumise alged kuid loomuldasa armastab siiski kõiki oma arvamuse kohaselt paika panna sanktsioonid. Teistest erinemise puhul pole mitte nii füüsilised, vaid on sotsiaalsed ja suhtumuslikud. Last oli see päris tabav. Kokkuvõttes aga, aga kuidas siis on, et tänapäeval ei ole moes rääkida rahvustest ja rahvuslikest eripäradest, aga kas kas nüüd erinevatel turgudel ikkagi on, arvestatakse sellega, millisesse riiki, millisesse kultuuriruumi sa lähed? Aga paratamatult mingisuguseid asju peab silmas pidama, vaatame, kas või Eesti, Läti, Leedu said kõik 100 aastaseks, siis need logod on ka täiesti teistsugused. Eestimaa selgelt skandinaavia lik, Läti oma on nagu Läti disain, kukun kaheksaga ja leida oma on siis selline kuidagi väga rahvuslik. Et, et samamoodi isenesest nagu võiks, kui ma lähen mingile turule, võiksime arvestada seda alati, padrun brändi ka kuidagi mõtlesin globaalse brändiga siis näiteks kokakooli hakkad jagama teistsugust loba Leedu jaoks. Teistsugust logo, mitte, aga nende reklaamid Indias on kindlasti väga erinevat sellest, milliseid reklaami nad Euroopa turule paiskama. Vaata lähemalt büroope USA reklaamid on põhimõtteliselt samasugused pildikeel võib-olla tõesti India ei ole vaiks India Coca-Colat kraame veel näinud, hetkel vähemalt mitte. Et aga mingisugused väiksed erinevused on, olen ma vaatan meie regiooni, kus me oleme kõik enam-vähem sarnased inimesed. Välimuse mõttes vähemalt siis on enam-vähem ühesugused ka. Sa oled ise ju ka Lätis töötanud ja mul on meeles, et sa rääkisid küll, et seal suhtutakse asjadesse kohati üsna teistmoodi asega reklaami tuleb seal ka teistmoodi. No ma ütlesin nii, Eesti, Läti kui Leedu tuluga ja leida on see, kus rõhutati hästi palju allahindlust. Ja samas ka nagu heal tasemel disaini. Lätil täpselt vahepeal nagu Läti ja Ukraina reklaamil võid olla umbes samasugused ja Eesti on siis selline eliit esimese klassi tarbijad, premium-klassi tooted, sellega see, mis Eestile peale läheb. No ma ei tea, kui ma õhtuti vaatan telereklaame ja näen, kuidas reklaamitakse odavate poekettide allahindlusi, mis nende hinnad veel odavamaks teevad, siis ei jäta küll muljet elitaarsusest. Samas näiteks Eesti ostab kõige rohkem premium tooteid, näiteks kütuse segame endise mujal ka noh, üle Euroopa, kus me oleme ikkagi tublid, nagu seal öeldud, ratsionaalsed ja elitaarne delikatesse ei panda täpselt täpselt. Nojah, aga A Le Coq Premiumi tõstetakse vist enamasti Lätis siiski. Noh, seal on teised põhjuseks võib olla Epybase reklaamiteravik suunatud pigem kuskil piiripoodidesse kui, kui otse 1000-sse. No enne selle saate algust, kui me rääkisime ka nendest teemadest, millest siin täna juttu tuleb, siis sa ütlesid, et ühiskonnas ei suudeta sageli reklaami mõju tajuda ja ei suudeta näha reklaami ja kunstierinevust. Villa saab. Natuke laiendaksid seda mõtet. Mõte on nagu selles, et hästi paljud inimesed ütlevad, et neile reklaam ei mõju. Kui kaubanduskeskuses vaatad, mis ostukorvis tooted on sageli just need, mida palju reklaamitakse. Lihatooted, juustutooted, sest jälle inimene ostab neid rända, mida ta tunneb. Noh, mõelge lihtsalt enda peale, et kas te näete, vaatad Rakvere viinerit või viinerit. Glen nimel ei tunne, võtate pigem selle nimel, mida tunnete. Kuna kui mõtteliselt toote omadused on enam-vähem samad, siis hakkad vaatama seda asja, milles tunned mõnega inimestega seltskonda, suhted selle inimesega, keda te tunnete sellega, keda te ei tunne. Jah, aga tegelikult laiemalt Ta viib see ikkagi ju ka sellise asjani, mis on jällegi ilmselt seal turundamise reklaami ma ei tea, kas kohal või sees nagu mainekujunduse, et kui Rakverel on halb maine parasjagu, siis võib-olla ei ostagi tingimata seda, et ja kuivõrd need tegelikult ikkagi teeme kultuurisaadet, oleme kuidagi vägazine vorstide juurde kukume. Et võib-olla räägiks ka sellest, et kuidas kuidas seda kultuurireklaami tehakse või kuidas see kultuuriturundamine käib, et tegelikult, kas seal kehtivad sarnased süsteemid või seal tuleks midagi muud arvestada. Kultuurisündmusteks kasvõi siis noh, väga selgelt ütlema, et üritus toimub kus toimub ja loomulikult, kui saab disainiga lisada mingisuguse ägeda väärtuse sinna juurde. Ei no tekitab positiivset vastukaja. Tallinn Music Weeki reklaamid on minu meelest lahedad. Tõmbavad tähelepanu, mõjuvad kindlasti nendele inimestele kes kuuluvad sihtgrupi. Tavainimene sellest mööda, kes on 200 õlut päevas või nädalas talle võib-olla ei pakugi seal nii palju pinget. Aga noh, inimesed, kes on selgelt Gulo sihtgruppi, neid paelub, et ma tuleksin meie Eesti kultuurisündmuste reklaamid on väga ägedad. Mulle meeldivad. Aga kui sa mitu korda oled öelnud, et tuleb arvestada siht, et rihma, siis kuidas Eesti turu väiksuse juures välja mängib, see ei mõju vist ju väga hästi reklaamiagentuuride rahakotile. Et meil on sihtgrupil, sihtgrupid on kole väikesed, ma mõtlen, et seega kui, kui suurtest summadest kui suurtest pingutustest me saame siin üldse rääkida, kui palju inimesi sära toidab, kui ainult mingile väikesele sihtgrupile reklaamidele. Toidab siiski kuidagi aine, aga point on selles, et mida täpsema sihtgrupp ja täpsemini seda, kellega sa räägid, seda lihtsam on tegelikult teha reklaami idealism oma tähendanud nutikat lahendust. See viib meid jälle tagasi sedasama internetimaailma juurde, kus tänapäeval suudetakse ju individuaalselt reklaamima. No mitte päris nii nagu tavaliselt, aga, aga jah, põhimõtteliselt sa näed neid sõnumeid, mis sind huvitavad. Näide võib-olla see, et kui kunagi 20 aastat tagasi oli põhiline kanal telemis, siiamaani on väga tähtis teles näiteks sa saad luua mingit toodet, näidata, mis mind ei huvita. Oletame näiteks juba naiste hügieenisidemed, mida me igapäevaselt ei osta. Aga siis näiteks sotsiaalmeedia, ma ei näe neid reklaam, kui ma ei ole käinud uurimas, kus ja mis, mis uudised. Teadmised on jõud loomulikult, aga lihtsalt, et tänu sellele, kuna me saame paremini oma seda sõnumit suunata saame teha lahedamaid lahendusi, jõuda inimeste ajju paremini näiteks muus, justkui räägime kultuurist, siis kontserdite puhul on, on see suunamine väga tähtis. Minu meelest. Aga nüüd oleks sobiv hetk kuulata ja vahepeal ka muusikat ja nagu ikka, valis muusika meie saatekülaline ja Toomas sinu valikul. Esimene lugu on Atlan karbi esituses kõlav uldkottide laul 2012. aasta filmist umbkotid, mis räägib sellistest reklaamimaailma luuseritest. Et kui hästi see film või kui objektiivselt ta reklaami inimeste elu Eestis kajastav või on tegu paroodiaga. Kuna meil on kultuurisaade, siis reklaamiagentuurides, need on tehtud palju raamatuid, seal etendusi, isegi nagu hipster suurem siis ma kohe tuleneb kuidagi nagu, nagu midagi nihkes nendes teostes. Aga see Uncotti filmides. Ma tundsin era, nii mõndagi situatsioone, mis on juhtunud ka päriselus. Kas just minuga, kellega kindlasti, et see on hea lõbus film ja kindlasti annamegi sellise positiivse kuvandi sellest, mis toimub reklaamerantoriks. Mis? Nüüd just eluloba tõele. See. Viimaseks. Kõnkotti Tõnkotti seik transiiti ja kloori ja onko Deeruncotti trump loeti peeneemene inimeses kooli. Transiit ja kloori tee kati Duncaati Tõnkoeti peenimele teenime sääst. Eeloleva. Nii tee ralli. Kes viimane statis teeks, ta jäi? Jah mu laulus kõik tuurid on nii. Miisa. Neelad kood. Koti sic transit jää, kla on teinud lonkadi-lonkadi-lonkadi inimene inimeses fondi. Lonkadi-lonkadi-lonkadi. Seik trantseid, jää, kloori on. Tei. Ontati toitu Need on ka, et inimene inimesest, kujundi concaadee, Duncaati, tonkotti, Sectrans sõita jõeküla, tee ronka. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme, koos minuga on stuudios kaassaatejuht Maarja Vaino ning meie tänane stuudiokülaline on reklaamiagentuuri Zavod BBDO loovjuht Toomas verre. Eks räägimegi, seega reklaamist ja just enne muusikapausi Toomas kasutasin sellist fraasi nagu inimeste ajju jõudmine ja see kõlas niimoodi üsna hirmutavalt ja saan aru, et selle ajju jõudmise nimel tehakse tõesti tohutult. Et tööd ja inimesi liigitatakse, lahterdatakse, uuritakse iga nurga alt ja ja ma kujutan ette, et päris paljusid raadiokuulajaid võib seda tõesti nüüd täiesti hirmutada ja igasugused erinevad vandenõuteooriad näivad kohe lihaks saavat, et äkki peaks siis sellest ajju jõudmisest rääkima, sest et jah, olgem ausad, see kõlab tõesti jubedalt. Noh, võib-olla ütleme, Uuessis teadvusesse jõudmine ehk teavad paremini. Noh, mõte on nagu selles, et põhimõtteliselt meil on mingi toode või mingi teenus nimetatakse teada saama, oletame, mingi keebrendamiseks piiskee internet siis selline asi, millest nagu kuidas sellest räägid. Et kui kusagil tehakse mingisugune väikene uudisnupuke, et meil on viiskee, sellest ei piisa kas pakkusid elamusi inimestele, siis see on see, kuidas sa jõuad inimesteni ja loomulikult on inimesi, keda huvitab, viiski, keda ei huvita viiske kõige mõistlikum tractioni inimesi, keda huvitab viiske. Sa oled viis G on lahe asi ja tulen proovi Sausega viiskee elamusest. Et inimesi lahterdataks küll mõneti, ja teiseks on selline sooline lahterdamine. Kuigi meil on vaja uuel Sooneutraalse ajastul põhimõtteliselt, aga endiselt. Hügieenisidemeid ei kipume ikka ostma, kuigi ajastu võib sooneutraalne olla. Noh võib-olla võib-olla seal olukord tekkida elus, kus sul on vaja osta neid, et on juhtunud, aga, aga põhimõtteliselt jah, et me laseme, hügieenisidemete sihtgrupp, on inimestel mingid huvid, mida asjad sulle meeldivad, need asjad meelde, miks mitte pakkuda? Tahtsingi sulle meeldivad võib-olla ongi hea näide, mingi, tahan ilgelt minna Aasiasse. Siis mulle pakutakse lennupileteid seal soodsad õigetel kuupäevadel ka. Aga oluline on ju tõesti ikkagi see, et, et inimtüübid on erinevad, et hea küll sa tahad minaasiasse, aga Sa võid olla Aasias huvitatud ju väga erinevatest asjadest, et sul on ju täiesti erinevad põhjused, miks sa tahad minna Aasiasse ja, ja, ja see, kuidas siis sinuga tuleb rääkida, on ju ikkagi tegelikult erinev ja see kellele mõjub tõesti see elamus, kellele mõjuvad hoopis mingisugusedki kultuuriväärtused. Et et kas see, kuidas neid nii-öelda tüüpe selekteeritakse, et ma tean, et praegusel ajal kasutatakse juba päris palju ka kasvõi seda pilgu jälgimist, et mida tegelikult inimene vaatab reklaamil, kaua ta pilk seal peal püsib, et et kui palju siis nagu meie ajuga tegeletakse praegu, et kui tugevalt see nüüd praegusel ajal juba reklaami tootmist Mõjutab, kus neuroturunduse teemal hästi kuum sõna umbes viis aastat tagasi täna nagu kuidagi nagu äravajunud, võib-olla siin haip, Saipan hetk nagu üle läinud. Tõsi on, et silmadega uuritakse reklaame, teleklippide vaadatavust, mida inimene paneb tähele. Kui sul on mingi naisterahvas, siis vahel meeste Rospilkab sinna püsima. Aga noh, lisaks selliseid elemente arvestitele, teadmiste vaadatakse ka üldist meeldivust, laneeriks, teleklipp, pide või Youtube'i klippide. Hästi oluline on ka see, et millal inimesed ära lõpetavad klipi vaatamisel, siis tulevad siin mingit noh, mingid teadmised, mida me kasutame selle jaoks tulevikus, kui meil on vaja meil head teha. Me saame teha nii, et inimestele meeldiks, et vaadake lõpuni või siis, kui ei maantee lõpuni, et see sõnum peaks ettepoole. Selles, et kaks sellist lähtekohta ütleme nii, siis. No see on vist nüüd ka kõigile raadiokuulajatele selgeks saanud, et tegu on ikka tõelise teadusega, mida tehakse kõige kõrgemal tasemel, aga mis teadus see siis on, kas on mingi psühholoogia eriharu? Seal on, see vist koondab endasse päris mittu teadust. Näiteks kultuuriteooria, psühholoogia, semiootika, hästi paljud reklaamiinimesed tulevad. On meil agentuuri tööle, kes on õppinud semiootikut. Natuke naljakas on muidugi nendega alguses koos töötan, et kuna see, mis ülikoolis õpiti ja mida nad agentuuris, teevad natuke erilised kunagisi ühel koosolekul üks. Üks inimene, kes sellistelt tulnud semiootikateaduskonnast joonistas kaks suurt ringi tahvlile ja ütles, et vaataksin kaks ringi hakata omal suhtlema. Vest, klient küsida, mis siis juhtub, kui nad ei hakka suhtlema. Inimene ütles, et Lotman ütles, et hakkavad. Ja teine inimene, lend küsida, kuidas sul aitab müüa. Ja jäigi nagu vastuse võlgu. Ehk siis reklaami tegemine ei kulge kunagi nii sunnilt, lennukalt, filosoofiliselt ja teravmeelset, nagu me oleme kõik näinud sarjas mäed, men, kus ideed on alati sellised suured ägedat vaat et filosoofilisedki, neid haaratakse lennult. Võivad olla suured ja filosoofiliselt, kas lennud haaratakse omaette küsimuseks on juba nii-öelda iga reklaamitegija oskus ideid edasi anda. Et kultuurisaade ja oleme kunagi õppinud EKAs, siis palju nats tavamistel ja mulle jäi silma, et tehti mingi asi valmis ja siis pandi näitusesaalis näiteks galeriis pandi 204 seina peale selgitasid rohkete võõrsõnadega, millega tegemist on. Meil ei ole seda võimalust, mõelge ise, kui igavest kraami tulba all oleks selline väike tahvlikke, saate lugeda võõrsõnade leksikon, aga mida see tähendab? Väga peene, väga lahe, kindlasti erilahendusena võib-olla isegi töötaks. Aga kindlasti ei ole nagu, see ei ole jätkusuutlik plaan. Jah, ma mõtlesin tulla korraks veel kord teaduse juurde, et reklaami reklaam ise kui üks selline teadus reklaamiteadus. Aga reklaamides kasutatakse ju ka palju seda väidet, et miski on teaduslikult tõestatud, et sellel teadusena nii mõnes mõttes jällegi ka selles müügi osas oluline roll. Sõltub tootest jälle, eks ole, teaduslikult tõestatud, sellega saab teha nalja. Šveitsi uurimislabor tõestab. Kuna seda kasutatakse väga palju, et siis see on natuke sarnane, nagu see kõik on delikatess. Aga samal ajal kui hambapastat reklaami valges kitlis prillidega naisterahvas, siis see mõjub usaldusväärselt. Kui valgitan, mõjuks paremini kui mõni muu. Selles mõttes ma olen nõus, aga jälle see Šveitsi laboritega ma võin eksida, aga minu meelest on viimasel ajal Euroopa liidus mingi direktiiv mis käsib, et nõuab siis olekski päriselt tõestatud, selline numbrid asjad paigas. Jälle noh, saab sellega kuidagi. Vembutades on üks selline pikk lugu, mida saab siis tuua reklaami sisse Kuldse reklaamile, on hea, kui me võtame mingisuguse loo suure narratiivi ühiskonnast toomas reklaami sisse näiteks eelmise aasta känni reklaamifestivalil selline suure reklaamifestival Kulbuna on meie oma Eesti siis kell on umbes sama, mis olümpiamängud ja seal selle eelmine aasta oli suur narratiiv, oli pagulased mis pagulastest hästi palju, reklaam, valimisvõitsid ka palju auhindu, noh, võib-olla Eestis pagulased nagu suure teema, et poliitikud on selline hea maiguga asimeni reklaamis kasutada vaid inimesed eemale peletada. Väga paljude meeldida ka, aga näiteks meil ehk siis ma olen tähele pannud, et selgeltnägijad väga tuntud selgeltnägijad kasutada, mõnes klipis on alati nagu lihtne ilmataadid. Ilmataadil on ka head inimest, keda kasutada rääkimata mõmmi aabitsatest muudest asjadest. Mul tuleb meelde üks niisugune brändi märk, mida pannakse erinevatele toodetele külge, on eesti märk aga sellega vist on nii, et ta vist alati 100 protsenti tõsta üldsegi ette, et asi on Eesti tooraine peale ja nii edasi, et et tekib jah, aeg-ajalt nagu see küsimus, et kas reklaamihuvi on alati lihtsalt oma toodet müüa ja, ja et kui palju võib ikkagi usaldada seda, mida ta kõike väidab. No see usaldusväärsuse küsimus on pulli anna tiibu, et võin öelda, et olen joonud, Red Bull ei saanud aga usaldusväärne, ta peab olema selles mõttes, et ei tohi nagu valetab. Ehk need raames on kõik asjad lubatud, võiks asi, mida ei ole lubatud, on valetamine. See ei ole hea, kuna see lihtsalt iseendale kaevad auku nii-öelda. Ja kas mitte see, see Volkswageni probleem Ameerika turul, kus nad olid väljalaskegaaside koostise kohta esitanud väiteid, mis ei vastanud tõele, see vist oli osaliselt reklaamiga seotud mõningates reklaamides nad ju väitsid, et nende autod on vot sellised sellised, aga siis tuli välja, et ei olnud selliseid edukas kampaania, sest nende müük suurenes USAs. Nojah, metsa muidugi suhtuda edusse väga küüniliselt, aga ilmselt ei ole ükski firma huvitatud lühiajalisest edust, kui seal hindan nende kaubamärgi, noh selline halvustamine, et isegi minusugune autokauge inimene oskab seda näitena tuua. Noh, loomulikult, et kaubamärk on ettevõtte üks suurimaid väärtusi, võtame suured ettevõtted, kellel on väga tugev kaubamärk, me paneme varad kokku kaubamärksõnu rohkem kui kõikide varade väärtus, ehk siis see on oluline asi ja kaubamärgiga tavalist ei mängita. Aga põhjus, miks ekraanis võib olla väga julge, ei tohi minna äärmustesse, sest kui sa hakkad kaubamärki kahjustama, siis on väga halb ja tegelikult sõlmiti ettevõttele kahju. Mis on kaubamärk? Oluline on see, et inimesed ostavad täna brände ehk kaubamärke, mitte tooteid. Võtate kas ise Lähete poodi toste, mitte juustu. Ostsite mingi brändi, juustu, mobiiltelefon seal seal on eriti selge. Kas see siis tähendab seda, et inimesed mingis mõttes tahavad osta unistusi? Loomulikult ja, ja kribraamoniks pakkumine unistada, rahuldamist, et vaadata raames, siis hästi palju sageli on situatsioone idealiseeritud. See ongi see, et, et kui no mu kodu ei ole nii ilus ilusas kodus, süüakse jogurtisse, ma joon seega jogurtit smäki, tunnen ennast kaasama ilusas kodus, nagu seal klipis. Viimaste riigikogu valimiste eel arutleti ju ka erakondade valimisreklaamide üle ja nimesid nimetamata, aga üks Eesti suur erakond, mis pikka aega oli peaministri erakond tegi ju reklaame, mille kohta mõned ütlesid, et aga see ei ole ju objektiivne reaalsus, mida seal kujutatakse ja keegi nutikam inimene ütles kohe, et ei ole muidugi, aga nad kujutavadki sellist Eestit, mille poole me pürgime. Müüdki lubadus tegelikult, et seda ütleb eestlane täna samasugune nagu on, et las kõik jääb samaks, vaid pigem, et vali meid, siis saab Eesti selliseks. Et noh, seal küllaltki lihtne plaasideliseerimise lugu, et ma tulles natuke muutuma, et see on eeskujud ja et sotsiaalmeedias on ka muutnud. Tänan, nagu klipid tehakse väiksema eelarvega kiiresti lahedalt need, mis seal vaatad, SSS tekitatakse mõnusa seose ja lastaksegi minna nii öelda, et sa ei pea nii kõiki asju üle valgustama või siis meiki tegema. Aga kuidas praegusel ajal on vist üheksakümnendatel, kui taasiseseisvunud Eestis reklaamimajandust aku läks sellise suure hooga käima, siis kõikvõimalikud kirjanikud, kunstnikud, sellised loovinimesed tegelikult töötasid ja Eesti reklaamid minu meelest ongi läbi aegade olnud väga andekad. Et kas praegu on ka niimoodi, et et inimesed, kes panustavad siis või noh, panevad ikkagi väga palju oma vaimuvälgatusi reklaamidesse, võiksid olla mõnel muul ajal hoopis kirjanikud või kunstnikud. Tegelikult võiks kindlasti, sest et programm on hästi hea treening. Et me ei saa lubada, need asjad, mul ei ole vaimu peal ja ja ei ole nii ja naa. Et see on, ma arvan, et aga iga reklaami tegijale, kui hellitatakse Kersti Kaljulaid, ütleks Kulad, pole vaja 40 minuti pärast kõnet, kas saaksid aidata välja, siis ma arvan, et saaks hakkama. Või siis mingit logo teha kahe tunniga võib-olla kaasakesema hakkama. Aga meie saateaeg hakkab otsa saama, aga ma lõpuks siiski küsin veel seda, et kuna meil ikkagi on kultuurisaade, oleme rääkinud nendest asjadest, mis on kultuur vaid kõige üldisemas mõttes siis kuidas sulle siiski reklaamipilti vaadates tundub, et kuidas Eesti kultuur, ma pean silmas seda, mida sageli nimetatakse kõrgkultuuriks silma paistab, kui, kui head või halvad on näiteks meie kultuuriasutuste reklaamid või kas näiteks kirjanduse elu reklaamitakse piisavalt ja professionaalselt või kuidas sulle tundub kõrvalt vaadata? Ma pigem olen kokku puutunud rohkem sündmuste reklaamidega jooksul olnud heal tasemel ja, ja tehakse head disaini, mis läheb kokku selle, nende ürituste temaatika üldise atmosfääriga, mulle tegelikult testi kultuuri reklaamid meeldivad, selline asi, millest saab kaamera, tuleks ka teha siis, kui, kui need päevade on tehtud rahulikult vaadata ja tulevad head asjad välja. Ja samas on paljud väga andekad inimesed töötavad kaamerantuurides, olgu nad siis näitlejad või, või muusikud või kunstnikud. Ja samas see on ka üks võimalus nii-öelda oma sellise unistuste töö ehk siis kunsti tegemisega kokku puutunud ja siis kaks äärmust omavahel kokku siduda. See kõlab väga kaunilt aga siia saate lõppu toomas valisid veel ühe kauni loo ka, milleks on tipi ahvipala Noonuseneridega, et jää on aastast 1956 ehk siis ei, ma ei kahetse midagi. Kas see nüüd käib kuidagi sinu elu kohta? Kohta võib-olla käia, aga ta käibki kuldmuna konkursi kohta, et minevik on minevik, vaatame tulevikku, aga see on kihvt lugu, kuna teda on kasutatud hästi mitmetes klippides. Viimati tegi seda diisel Raymond rända. Ja sa lihtsalt näitab, et vana shansoon täiesti töötab ka uues moodsas maailmas. Aga veel kord suur tänu reklaamiagentuuri Zavod BBDO loovjuht Toomas verev selle vestluse eest, mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios ka saatejuht Maarja Vaino ning meie saadet jääb lõpetama ei tipp ja kuulmiseni.