Loetud ja kirjutatud. Saatejuht Peeter Helme. Tere täna on minuga stuudios kirjanik Paavo Matsin, kelle sulest ilmus hiljuti romaania must päike. See on Paavo senistest teostest kõige mahukam, aga kuulajad ei pea kartma. Ei ole siiski liiga mahukas, veidikene üle 170 lehekülje. Ja see on ka üks teos, millest rääkimisel ilmselt kõigepealt tulebki alustada mitte sellest raamatust, vaid hoopiski eelmisest raamatust. Nimelt usun, et paljud raadiokuulajad on lugenud Paavo Matzini eelmist teost nimelt Gogoli disko, mille põhjal valmis Viljandis ju ka lavastus. Paavo, sa käisid ise Gogoli diskot ka teatris vaatamas, kuidas sulle meeldis? Mul mulle küll väga meeldis etendus, et ma ei ole ise väga selline teatriinimene, et ma käin teatris päris haru, aga aga seal mulle tundus küll, et kasutati kõike selliseid spetsiifilisi teatri vahendeid, et seda raamatut, et nagu ellu äratada. Et seda on nagu kirjanikul on ju alati seda hea hea näha, kui või see ongi selline unistus, et kui sinu tegelased ärkavad ühel päeval nagu ellu ja seal nad ärkasid nagu minu arvates nagu väga ilusti Miks ma google diskot kohe alustuseks mainisin, esiteks selle tõttu, et ma usun, paljud on seda lugenud, aga teiseks ka selle tõttu, et minu meelest Gogoli diskot musta päikest ühendab miski ja selleks on sinu. Kas võib öelda igikestev huvi kultuurilooliselt oluliste tegelaste vastu? Jah, ma arvan, et võib küll niimoodi öelda, et, et noh, minu selline vaade nagu kultuuri kontseptsioon on selline, et ajalugu on nagu täis selliseid otsi, kust saab nagu edasi minna. Ja ütleme, kui palju loojad võib-olla mõtlevad, kuidas olla kogu aeg, hambad ristis nagu moodne et siis mina pigem, või mida teha uut, siis mina mõtlen pigem, et mida võiks teha vana, et et vabalt võib kuskilt barokist või rokokoos nagu minu arvates edasi minna ja sellepärast ma olen alati ka nagu valinud näida tegelasi, selliseid väärikamaid tegelasi kas siis kuskilt kultuuriloost või, või mõnest kohalikust koduloost, isegi võib-olla need, kes on mulle pakkunud huvi ja ja olen just nagu läinud mingite selliste vanade jalgradade peale nagu jalutama. Aga kas see, kui sulle meeldib minna mingisugustele hargnevatele teedele, mida keegi seni käinud ei ole, tähendab seda, et sa oled ka kultuurikriitiline, kas sulle tundub, et meie tänapäeva kultuuris, olgu siis Eesti või üldiselt maailma kultuuris, on midagi puudu? Ma arvan küll jah see sees pole kahtlustki, et minu ideaalid on võib-olla kuskil sajandivahetuses 19 20 sajandivahetusel seal kuskil või kuskil seal, kui veel torukübaraid kanti jäävad. Aga mis siis on puudu? Noh, kõik on puudu. Et võib-olla seda muutust võiks nagu võrrelda sellega, kui kuskil Peterburis elasid inimesed vanasti Üheteist kümnendvahelises kvartalis ja nüüd on seal nagu kommunaalkorter, et ma kardan, et mul ei olnud nagu kommunaalkorterite aeg natuke vaimses mõttes. Ja kuidas sa siis selle ajastu vastu võitled? Noh, ega, ega ma nagu ei võitlegi, et ma üritan nagu ikka nagu ratsutada tiigri turjaletega tiigrile pole mõtet vastu hakata. Et noh, sellepärast ma olengi nagu valinud neid tegelasi, selliseid huvitavaid tegelasi nagu ajaloost noh, viimases mustas päikse seda näiteks tegelane Kreutzwald. Noh, mõnes mõttes on ka sellised väga kesksed kuidagi kultuuriloos väga kesksed tegelased tegelikult nendega tegelikult mulle tundub, et väga keegi ei tegele, et need ongi kõige tolmu sõnadest need, kellest nagu kujuda monumendid. Jah, see vist on selline klassikute kurb saatus, et klassiku sõnast on saanud nagu sõimusõna, inimesed ei julge neile läheneda, sellepärast et tundub, et nad on kuidagi liiga valmis liiga täiuslikud ja selle tõttu liiga igavad. Aga noh, inimestele ilmselt tundub ka, et nad on nagu liiga läbi uuritud, võib-olla et mul tuleb alati meelde, kui ma pärast ülikooli töötas lühiajaliselt Tammsaare muuseumis, siis ma sain aru küll, et klassikust eriti oluliselt rohkem, kui kirjutati, nagu et oli igasuguseid väikseid saladusi tema olmekohta ja nii edasi, mida tam sellest teatega, millest välditi kirjutamist on ju see ei mahtunud klassiku kuvandisse, ei mahtunud klassiku kuvandisse jah, et noh, selles mõttes on see romaanis must päike on üheks peategelaseks nagu Kreutzwaldi kõrval just nimelt ka tema kurg. Ja noh, ma olen kuulnud juba ka küsimusi, et kas see kurka tegelikult ikka olemas oli, viimati küsis seda minult sirbi kirjandustoimetaja proual armu, aga lohutasin teda kohe ja julgustasin, et tegelikult ilmselt ikka oli, sest vähemalt 1953. aasta Teaduste Akadeemia suures juubelialbumis on see Kure pilt olemas, siin üks Köleri tehtud pliiatsijoonistus Sis. 20.-st juulist 1864 sa oled selle enda raamatus ka ära toonud. Just ja, ja seal on jäetud ka siin öeldud, et Kreutzwaldi kurg, Juku jutumärkides, Juku, jutumärkides, et ilmselt ka 53. aastal valmistusse kurga natuke nagu peavalu, et ta peavalu valmistab ka, ütleme siin teoses ikkagi need. Aga kas see tähendab seda, et noh, ma ei, mõtlen, et sinust liiga programmiliselt, ma tean, et sa ei ole päris niivõrd programmiline kirjanik, aga aga siiski, sa tahad mitte just klassikuid konstrueerida, aga näidata neid ootamatu ehk siis inimliku külje all. Seda ka jah, noh, ma, ma arvan, et see Kreutzwald vist on nagu totaalne vundament või millel on millel kõik ülejäänud nagu seisab, et ega, ega seda nagu murendada või kuidagi ei olegi võimalik ilmselt. Aga jah, et noh, näiteks kui vaadata mingit sellist ajaloolist isikut, siis kõige parem on lugeda ka tema kirjavahetust, saad aru, noh, kuidas tegelikult võib-olla tollel ajal mõeldi vä. Ja noh, näiteks Kreutzwald oli küll selline päris noh, ütleme, viisakad inimesed, ütlevad optseensete sõnadega mees, aga tegelikult võib lugeda päris ridamisi siukseid päris lahedaid roppusi. Ja ma tükk aega mõtlesin, kui ma seda Kreutzwaldi kirjavahetusega lugesin, et miks ta nagu kasutab selliseid sõnu või miks ta ütleb Peipsi kohta perse lamp näiteks mitu korda ja et aga seal on nagu see asi vist, et nad tundsid ikkagi sellest eesti keeles nagu mõnu ka või üritasid seda igakülgselt kasutada. Ja ka ütleme, neile pakkus nagu huviga näha kuidagi ilmselt kirjutatuna seda, mida mingid kutsarid või talupojad nagu rääkisid tegelikult tega ta neid sõnu päris ise välja ei mõelnud. Ma arvan küll, et vot klassikute puhul alati nagu üritatakse kuidagi puhastada ja puhastan, võib lõpuks sellise kliinilise puhtuseni, mis muutub elutuks, onju aga, aga just nagu paranes kirjavahetus ja kõik sellised asjad on nagu olulised, et nad oleks nagu inimlikud. Isegi Tuglas on kuskil öelnud, et Kreutzwaldi elu last saaks hea anekdootide kogu. Et Kreutzwald ise kirjutas fermanist sellise biograafia, kus ta noh, tundub, et ironiseeris päris paljude asjade üle veel mõnelus. Aga noh, kui vaadata kas või näiteks Kalevipoega, siis noh, see on ju ütleme küllaltki arusaamatu teost tegelikult. Et seda on öelnud nii selliseid kirjandusteadlased kui ka lihtlugejad. Et noh, näiteks kas või see lõpp, kus Kalevipoeg läheb põrguonju. Et ma mäletan, professor Toomas Liiv ütles, et see on täiesti ebaloogiline, lõpp on ju, ja ka akadeemik undusk on ju öelnud, et Kalevipoeg on väga absurdne teost tegelikult. Et just nimelt arst Kreutzwald, kes nägi, kuidas inimesed pidevalt surid või kuidas kõik nagu ega tal eestlaste mingisse tosse renessanssi, vähemalt sellel ajal, kui ta Kalevipoja kirjutas hiljem küll on ju elu lõpul, aga sel ajal, kui ta Kaleva kirjutas, ta ilmselt ei uskunud mingisse tohutut renessanssi. Tegelikult ta nägi sellist üldist allakäiku ikka. Ja ta andis mingisuguse tohutu monumendi. Noh, mis on tegelikult nagu absurdne see on nagu mingi kaduvale rahvale mingi tohutu monument. Aga kas sa oled nii kindel, et Kreutzwald ise kalevipoega mõistis selles mõttes, et ta kogus sinna ju kokku ikkagi väga palju lugusid, mis rahvuslusest liikvele olid ja äkki ei saa välistada seda, et ta kogus sinna ka lugusid, mis talle endale imelikult tundus? Jah, ma kohe sain aru, et mina seal kalevipojaga ei hakka oma hambaid murdma, et et ma parem võtan ikkagi selle kure, tähendab, et kurg on lihtsalt pildile ja see on noh selles mõttes on alati hea, kui on tehasest selliseid kaks vähemalt kaks peategelast, kes omavahel nagu räägivad, et Kreutzwaldi kurg Kurksist teoses ka räägib, loomulikult ta räägib küll sellist teistsugust keelt siukest, Jamaika muret, ütleme niimoodi. Aga et alati vat töötavad nagu minu arust need teosed ka maailmaklassikas, kus seal nagu kaks peategelast näiteks Sherlock Holmes ja doktor Watson ja või näiteks tangi hataja Sancho Pancho ja see millegipärast nagu töötab, et ma oleks võinud ka muidugi lihtsalt kures kirjutada raamatu. Aga kui kurg ainult sööb ja räägib mingit arusaamatut keelt, siis see võib-olla pakub huvi. Ma ei tea ornitoloogiaajaloo ajaloo huvilistele, aga mitte mitte teistele. Oota, aga enne kui me läheme kurgede juurde, nüüd on sul seal raamatus kohe kamaluga, siis läheks siiski natukene tagasi. Minule tundub, et sinu must päike on kirjutatud üsna kultuurilooliselt huvitatud ja informeeritud inimesele, seal käib lisaks Kreutzwaldi visiiti läbi veel päris mitu muud. Eesti kultuuriloos olulist, aga ilmselt mitte väga laialt. Tuntud tegelast absoluutselt jah, lugejalt ikka on nagu iga kirjanikust kirjutab natukene isenda peegeldusele vest. Et noh, ma natukene jah, eeldan, et enim inimene on võib-olla veidi veidi veidi lugenud või, või tunneb vähemalt huvi, et noh, teoses on üks tegelane on ka Koidula otseselt pole öeldud, et ta just see Koidula on, aga aga ta on nagu liilia, kes on, kes on kõrtsis tantsijanna ja kellesse Kreutzwald armub. Noh, see on selline pikem lugu, millel tegelikult on ilmselgelt selline ajalooline taust ka, et et kui Kreutzwald ja Koidula kohtasid 1868. aastal Võrus, siis tegelikult seal see on isegi säilinud selline kummaline kiri, kus mida Kreutzwald olles kirjutanud koidule sellel ajal, kui ta Võrus oli. Ja see on täis selliseid kummalisi vabandusi, et et seal ikkagi midagi sellist päris kummalist nende vahel juhtus. Ja ma olen isegi endale siia paberi ripakile välja kirjutanud ühe Kreutzwaldi lause. Nimetage seda märatsemiseks hulluseks, nõdrameelsuseks või kuidas ise tahate? Mina ei suuda. Et selles mõttes noh, kõik kirjandusteadlased muidugi võivad sellele vastu vaielda ja öelda, et nii ei ole sobilik, et Kreutzwald oli 65 aastane Koidula kahe viieaastane. Aga noh, tundub, et mingisugune mingisugune laov nende vahel ikkagi Nagu nagu oli ja kui ma mainisin siiski sinu raamatu olulisi, ent vähetuntud tegelasi, siis ma ei mõelnud loomulikult Koidulat, vaid ma mõtlesin rohkem selliseid tegelasi nagu Heini Sults Bertramit, kes võib-olla tõesti kõigile lugejatele tuntud nimed ei ole. Jah, et ilmselt kõige kõige tundmatu ongi see seen, et tema oli selline huvitav tark, Tartu Ülikooli lektor Göte uurija, kellel olid kummalised mingid poliitilised ambitsioonid, nii et ta pagendati Tuulasse ja kuskile seal provintsi üksilduses ta siis kirjutas oma tohutut tööd köites, mis mis olid omal ajal tegelikult nagu väga kuulsad, et neid anti välja isegi kuni 10 trükkimist. Noh, ta mõnes mõttes on nagu teoses selline kummalise eraõpetlase kuju, kes kõike jälgib ja analüüsib ja üritab aru saada, mis need kured niimoodi möllavad seal tehases. Ja tegelikult ka Heinil on olemas üks selline väga kummaline siis selline suurteos, mille ta kirjutas 1207. aastal, mis on ajalooline tegelikult ja väga kummalise pealkirjaga nagu kultuurtaimede ja koduloomade levik Aasias, Kreekasse ja Itaaliasse ning mujale Euroopasse. Ja see oli 800 lehekülge, see lase kaheksa trüki. Et mul oli vaja niukest kuidas öelda, seest kergelt napakad või hullumeelset südamlikku tegelast, kes üritab kogu seda võrus aset leidvat karusselli, nagu kuidagi halanedasime hakata. Ja selleks nagu Henn eel, nagu sobis. Tramm oli, kas võib öelda, et oli Kreutzwaldi sõber, Nad vaidlesid, aga nad olid ju aastakümneid vist isegi kirja vahel. Nad olid aastakümneid kirjavahetuses, Kreutzwald ikka kutsuti teda nagu külla ja samas kreetselt suhtes kuidagi kahetiselt, et nii palju kui mina aru sain, oli Sults Berta võtnud vale naise, kes ta laostas nagu ja Kressordides ei meeldinud, et aga jah, aga on säilinud väga niukseid armsaid kirju, et sul spertongi kirju oma emale näiteks. Ja sealt neid ma ka lugesin ja sealt ma sain päris ilusaid materjale, näiteks usberton, kirjel kirjeldab ühte sõitu põrule. Ja see on ka teoses olemas, see on niisugune täiesti ebaõnnestunud kohalesõit. Muidugi ma keerasin natukene vinti juurde, et ta kohtub juba postitõllas. Ühe kurega, kes ülbitseb Teeblane. Aga, aga noh, põhimõtteliselt on küll, et see on minu meetod on selline, et et ma tean päris palju märkmeid ja uurin päris põhjalikult. Ja tihtipeale ma hiljem neid asju nagu ei kasuta. Aga mul endal nagu on kirjutada kuidagi huvitavam või kirjutamisprotsess Mulles nagu pakub rohkem. Ütleme nii. No aga räägigi sellest, kuidas sa seda kirjutasid, sa, sa vist läksid Visbysse seal asuvasse läänemeremaade, tõlkijate ja kirjanike majja ja sul tol hetkel vist ideed ei olnud veel mida kirjutada või ei olnud ideed, kuidas? Ei, mul ei, mul ikkagi tegelikult selline põhiidee oli olemas, et ma võtsin sinna terve kohvritäie raamatuid kaasa. Aga tõepoolest Visby kaunis linn mille vanalinn on nagu tallinn miniatuuris, mõtleksin ka selline vana gooti linnaga ja väga mõnus koht on see tõlkijate ja Kirjanike maja. Ja seal on tõesti mõnus kõike teha, et seal on mõnus kitarri mängida ja armuda ja, ja uhkeid õhtusööke korraldada ja, ja, aga mina üritasin seal ikkagi kirjutada. Ja noh, kirjutamise jaoks ta on suhteliselt ideaalne koht, et alati see kümmekond inimest, kes sinna kogunenud on, tahavad omavahel väga suhelda või mõni inimene tahab väga suhelda, aga ma nagu suhteliselt sulgusin oma tuppa ja üritasin kirjutada. Ja ma sain aru, et ennem seda ka mõned eestlased on just seda praktikat kasutanud, et nad ei ole siin alati läinud puhkama, vaid pigem pigem nagu tööle. Ja no mis, ma lihtsalt teadsin juba seda, et peategelane peab olema kurg, aga oli päris lahti need, mida, mida ta tegema hakkab, et et mul oli kaasas Kreutzwaldi pilt. Ma mäletan, nagu panin akna peale ja noh, nagu ikka sellistel reisidel üritad nagu raha kokku hoida, see kuu aega on päris pikk aeg tegelikult kuskil väljamaal viibida. Ja ma mäletan seda, et ma rahalisin välja poest kõige odavama asja, need olid grillkana. Ja ma sõin seda päris pidurdamatult. Ilmselt see oli mingi kompleks kuskilt kaheksakümnendates, kas grillkana oli kahtlemata sünnipäevatäit. Ja siis ühel hetkel ma sain aru, et et aga mis toimub, et ma seen ainult linde ja kirjutan lindudest nagu et et tekkis selline päris kummaline ahhaa-efekt. No me oleme nüüd mainin, et küll jah, Kreutzwaldi Jukut, aga tegelikult ei ole sa lisaks sellele, et sa oled öelnud, et kured on raamatus olulised, väga rohkem sügavuti sellesse läinud, et mis asi siis nende kurgedega on, neid kurgesid, on sul raamatust tõesti palju, nad võtavad Võru linnas võimust. Aga miks kured, miks oli vaja Eesti ajalugu, Eesti kultuurilugu, niimodi absurdi keerata ja see asi ei piirdu ainult kurgedega, seal tuleb seal ju muid, võiks öelda fantastilisi tegelasi veel mängu. Pean silmas kuninganna Kristiinat, kes elas hoopis varem kui Kreutzwald ja tema kurat. Jah, et selles selles mõttes küll selline, kuigi ta on, toetub nagu ajaloole või kultuuriloole, ega ta nüüd nii rangelt ajal orienteeritus muidugi ei ole, et siin on suht vägivaldselt kokku pandud mingisuguseid tegelasi eri aegadest. Aga noh, kui see Kreutzwaldi Loli kurg, siis ma mõtlesin, et noh, tal peaks ikkagi olema ka mingisugune vastasmängija. Ja siis ma tegelesin päris pikalt nagu mustanahaliste ajalooga Eestis. Ja ma sattusin huvitavale figuurida Puškini esisale, Aabram Hani Balile, kes oli selline üle Istanbuli toodud pentsik, kunagi Peeter esimesele kes õppis nagu Prantsusmaal. Ja ühel hetkel siis tuli tagasi tsaaririiki ja toimis ka Eestis näiteks Tallinnas ja Pärnus. Ja noh, see on päris selline, kuidas ma ütlen, selline mustanahaline ohvitser 18. sajandi Eestis, see on umbes enam-vähem sama kui mingi, ma arvan, mingi vormis, kurb nagu kõnnib ringi, onju et seal ei olegi nagu võib olla väga palju vahet ja siis ma kujutasingi teda tehases musta toonekorrana. Nii palju, kui ma kurgesid, uurisin, ma sain aru, et tihtipeale on mustadel ja valgetel kurgedel läbisaamine ei ole väga hea nagu erinevad iseloomu poolest. Ja niimoodi ongi, Võrru tulevad siis sellised tsaaririigiametnikud, ametnik, kured ütleme nii, kas tulevad mingit kummalist asja sinna päeva, mis jääb nagu pikaks ajaks saladuseks igal juhul Kreutzwaldi oma majast ilma ja on sunnitud töötama kõrtsis. Et temast saab siis mitte laulu papaga mingi kõrtsi papa ja toimub igasuguseid sündmusi. Ja noh, loomulikult need kured siis ka omavahel on päris suures konfliktis või esindajad mingisuguseid erinevaid maailmavaateid. Ühelt poolt siis selline võib-olla mingi vabaduseiha ja teiselt poolt selline administreerimine või julm administreerimine. Aga selles mõttes küll, et ma nagu tohutut ühte interpretatsiooni anda ei taha, et et seal on natukene sellist musta ja valge mängu ja, ja kõike seda. Aga et jah, väga väga nagu kaarte kohe avada ja öelda, et see on, see on see nagu tegelikult ei tahaks, et eks ta kõik on seal niuke sümboolne. No ma siiski sel teemal tahan sind veel natukene torkida, aga enne kui ma sind sel teemal torgin, kuulame nokaga, ei torgi ei torgi nokaga, aga kuulame vahepeal muusikat ja sinu valikul kõlab ansambli suveniir mandoliinid öös ja miks valisid selle muusikapala? Noh, see on väga ilus ja ma mõtlesin, et ilmselt on ka kurgede peale alati mõelnud sellised lauljad, kelle perekonnanimi on kurb Taas rohtunud paiku, mis meid kokku viis. Käega. Tundsime siirast rõõmu. Taimele. Kuumal. Too oli, on täis. Me. Näeme. Väga ära. Muusikakoolis. Käia. Me. Läheme. Loetud ja kirjutatud. Jätkub kirjandussaade, loetud ja kirjutatud, mina olen Peeter Helme ja istun siin stuudios täna koos Paavo Matsin iga, et rääkida tema värskest romaanist must päike. Kuulasime vahepeal ansambli suveniirpala mandoliinid öös ja lubasin enne muusika kuulamist. Paavo sind veel torkida, natukene raamatud tähenduste ja tõlgenduste teemal, see on alati kirjanikule ebameeldiv ja keeruline teema. Aga midagi ei ole teha, neid küsimusi tekib sinu raamatut lugedes rohkem, kui vastuseid saab ja et see ongi nii mõeldud. Aga sellele vaatamata ma siiski esitan mõned küsimused ja alustame kohe päris algusest, nimelt raamatu pealkiri, must päike. Mis seal mustal päikesel pistmist? Kreutzwaldi kurgede ja võruga? Noh, see must päike on seal ikkagi päike, mis läheb mingil põhjusel mustaks. Aga kui vaadata, nagu see skulptuuri lugu, siis mingi sümboolne must päike on väga tugevasti esindatud näiteks Al keemias. Ja seal on ka neid tõlgendusi nagu väga palju. Aga mulle on alati meeldinud selline tõlgendused. Et igal planeedil on kaks päikest, tegelikult üks on see tavaline päike, mille allub kogu tavaline elu või mis kutsub seda kogu tavalist elu esile. Aga siis igal planeedil on olemas ka mingi salajane või must päike, mis haldab kogu nagu salajast peidetumat poolt. Et see on nagu üks selliseid tõlgendusi, et kui taevasse tõuseb mingisugune must päike, siis hakkavad mingisugused hirmud ja foobiad võib-olla täide minema. Või juhtub see, mida inimesed nagu kardavad või või, või ilmnevad mingisugused siiani varjul olnud asjad, noh kasvõi Kreutzwald sattub järsku olukorda, kus ta ei tohi enam riideid kanda või. Aga teine selline ma arvan, et ka päris levinud vist tõlgendas Al-keemiline on just musta päikse puhul see, et et ta on esimese sellise faasi Võnni kreedo sümbol tegelikult, et siis kui näiteks tehakse mingeid katseid taimedega ja see taim nii-öelda algfaasis määrdub või hävib või läheb mustaks, siis mõni mõnikord seda ka kujutatakse sümboolselt nagu musta väiksena. Aga muidugi ta on nii sügavale läinud, igale poole kultuurivist on väga palju. Väga palju motiiv, et hiljuti ma näiteks oma maja kõrval olevas Konsumist ostsin DVD filmi pealkirjaga must päike, kus tegelasteks on saksa zombi sõdurid. Aga ma ei viitsinud seda lõpuni vaadata. Vahel tundubki, et tänapäeval käiakse sümbolitega väga hoolimatult, mõtlematult ümber ei peeta üldse nende tähendusvõimalusi ega nende algupära silmas. Sinu jaoks on kõik see siiski äärmiselt oluline ja need kured ei ole ju ka selles mõttes sinu raamatus mitte lihtsalt kured vaid kas nemad esindavadki siis seda varjatud poolt, mis meis kõigis olemas on, aga mille peale me sageli mõelda ei taha? Noh, ega kui ma nagu hakkasin kirjutama, siis ma hakkasin neid kurgigi igal pool nagu nägema, et nad on päris siuksed, Impazanced, linnud tegelikult ja kes nagu saadavad teatavatel aastaaegadel inimest. Ja noh, mõnes mõttes ma ei oska öelda jah, et kas kured on mingi rahvus või mida me võime või midagi sellist, et see ilmselt teosest tegeleb kõige suurema analüüsiga just nimelt see härra heen, kes ise on nagu inimsitikas ja tema näiteks tegeleb sellise 19. sajandi kultuuriteooriaga, mis oli nagu päris tegelikult, kui seda lugeda, mida, mida Henn tegelikult kirjutas omal ajal siis see on päris naljakas, et näiteks ta pidas muidugi itaallasi nagu selliseks ideaaliks, onju venelasi nende vastandiks, onju, sest ta pärast tuula pagendust eriti ei sallinud venelasi. Aga näiteks ka prantslasi pidas ta nagu liiga kultuurseteks või üle kultuuristanuteks. Ja ütleme, et Göte oli muidugi noh, Über, Müncheni tehnikaüliinimene tema jaoks. Aga Itaalia maastikele oli kõige parem, et noh, need on niuksed teooriad, mis võib-olla tänapäeval kõlavad täitsa nagu rassistlikud. Või näiteks ka paljud mingeid lasteraamatut, näiteks Estravel Peeter, mida ma seal tsiteerin, vihjan nad on täitsa hirmsat tegelikult olu maitse on see eesti kolumats ja see ongi õudne. Jah, aga noh ju rahvas mingi hetk luges ikkagi selliseid asju ja kui vahest keegi küsib, et kas peab kõiki neid obseensusi ja selliseid rassistlikke asju, kuigi nad ei ole tegelikult rassistlikud lihtsalt kultuurilooliselt. Et niimoodi kuidagi jälle üles äratama kujutama, siis ma küsiks alati vastu, et kas see inimene või inimkond nagu on nii palju muutunud tegelikult et ikka needsamad nagu teooriad lihtsalt teisel kujul võib-olla. Et tegelikult võib-olla inimkond ei olegi muutunud tohutu palju paremaks või kuidagi peenemaks või ikka jahutakse nagu samade asjade üle. Et selles mõttes on küll, see on üks selline teose taust nagu luua mingi retromaailm, kus on siis omaaegsed ideed ja peegeldada nagu natukene võib-olla sellist tänapäeva ühiskonda. Ja kui sa mainisid sõna inimsitikas, siis midagi pole teha, hakkasin automaatselt mõtlema Kavka peale ja kui ma mõtlesin juba Kavka peale, siis ma hakkasin mõtlema Praha peale ja Praha on ju sinu jaoks väga oluline linn ja mingis kaudses mõttes ei pääse ka mustast päikesest Prahast mööda, selles mõttes, et, et need kured torkasid sinule ka Prahas silma. Just ma tegelikult olen tõesti käinud kümneid kordi Prahas, aga oli üks selline loss Prahas on sellised suvelossid mis on juba tänapäeval nagu linna linna sees, aga nad kunagi olid nagu linnast väljas ütlema. Ja ma sattusin siis ühte sellistest suvel ostsin nagu mille nimi on Schwest A või Western või täht. Mis on sellise tähekujuline. Ja mul juba tegelikult mõlkusid selle raamatu ideed nagu peas juba tegelesid nende kurgede ja kõikidega ja siis ma tõesti nägin seal, astusin sinna lossi sisse ja nägin seal tõepoolest renessansiaegseid, tohutuid reljeef seintel, kus olid suured kured ja siis ma olin küll nagu päris vaikseks ja ma sain aru, et mingi tegelane tuleb nüüd ikkagi sinna kohale vedada. Ja mulle tundus, et kõige parem võiks olla ikkagi see heen, kes otse tuulast tuleb väikse ringiga, lihtsalt balti kubermangude sõnaga sõidab läbi Praha ja tema on jah, selline nagu inimsitikas, ta liigub kõht ülespidi. Abielulahutuse tagajärjel on ta läbielamised nii suured olnud ja tema siis külastab seda lossi nagu et noo selles mõttes, kas seal asja sobis nagu hästi, et, et seal on ka omad väga sügavalt mingid Al-keemilised sümboolikat on selles lossis. Et ta on nagu Prahantroonimiste lõpp või selline kummalises kohas asub mille nimi on valge mägi, kus kunagi ajalooliselt väga suured lahingud. Seda sel lossi ajalugu on nagu võrdlemisi võrdlemisi selline verine tähe kujuline loss keset verd võiks öelda nagu valgel mäel, nagu noh, kõik on nagu tundus, nagu, et annab kirjutada küll. No sa oled mitu korda maininud sõna Alkeemia ja kõikides sinu raamatutes torkab ka silma peal kohe heale raadiokuulajale ütlema, et ei maksa siiski karta, must päike on väga lugejasõbralik raamat, aga samal ajal sind ennast siiski huvitavad sellised asjad, mis noh, ei ole väga laialt tuntud ja ei saa vist ka öelda, et otseselt tegeleksid nüüd Al-keemiliste printsiipide propageerimisega selgitamisega. Miks me peaksime seda mõistma, aga selle siiski on tähtis roll ja ja see siiski vist ootad lugejalt Päikest vaikselt huvi selle kõige vastu. Noh, selles mõttes küll, et mulle, mulle nagu ütleme kõige vastuvõetavam vahetamatumann, mingi realistlik kirjandus nagu, et ma nagu suren igavesest. Et kui on selline mahukam teos, sest sinna minu arvates võib midagi alla panna, need need mustrid alati ei peagi olema nagu teadvustatud näiteks kase must päike tõuseb Võru kohale ja, või Tartu kohale taevasse. Et ma isiklikult arvan küll, et need sümbolid nagu räägivad ka siis, kui nende tähenduste ei teagi või nad ikkagi kuidagi visuaalselt juba on sellised mõjusad ja ja noh, minu selline kõige intensiivsema alkeemia tegelemise perioodi ikkagi usudesse instituudi lõpetamise aega, et kus ma tegin oma lõputöö Carl Gustav Jungi alkeemia käsitlusest. Et hiljem hiljem ma olen lihtsalt selline pühapäeva alkemist, kes mõnikord loeb foorumeid ja ja jälgib natuke silmanurgast kirjandust ja pean ütlema, et eesti eesti keeles ei ole veel ilmunud mitte midagi tõsiseltvõetavat alkeemia kohta, et see on täitsa veel kogu esoteerika turvast puutumata jäänud. Ilmselt just keerukuse tõttu vist. Ega sa ometi praegu ei tee mingit vihjet oma järgmise raamatu kohta. Järgmine raamat on mul tegelikult viib jälle natukene ühte väikelinna nagu natuke, ma mõtlesin, et tuleks nagu kodulinna tagasi pöörduda Viljandisse ja Viljandisse kunagi üks väga huvitav pime ajalehe müüja, kelle nimi oli Wagner. Et seda ei tohi need sassi ajada. Seal Donbassis möllavad mingisuguse vene eraarmeega, mille nimi on Wagner või ka tuntud heliloojatega. Aga oli jah, selline huvitav pime ajalehe müüja, kuidas seda ajalehte mees, et kuidas ta neid kõiki sente nagu üle kontrollis kelle nimi oli vaagnev ja mind nagu hakkas vaagnad nagu köitma. Hakkasin vaatama, et mis, kes siis nagu samal ajal veel tegutsesid ja ma vaatasin, et Ernst Enno oli tollel ajal võib-olla Valgas ja ja siis mul hakkas tunduma, et võib-olla Valga oleks väga huvitav selline uinuv kaunitar. Selline maailma lõpp, ütleme kus käiakse, ainult nagu kalevipojad käivad nagu alkoholi järele. Et, et ma ei välistaks, et Valga päris oluline linn järgmises teoses, aga mul mõlgub küll meelest niisugune nagu suurem teos natukene mahukam ja kus oleks ka sellist rahvusvahelist haaret, et näiteks mul on üks väga suur lemmik, on üks Itaalia kõige omaaegne, kõige rikkam pärijanna Kasati kes sai juba lapsepõlves kogu varanduse kätte, ei osanud sellega suurt midagi peale hakata ka elu lõpuks suutis kõik ära ära kulutada. Teda ma tahaks kindlasti ka ühte raamatusse veel. Juugendliku luksusdaamina sisse enne mõtteid on. Aga kui sa saate alguses ka kohe ütlesid, et sulle meeldib selliseid käimata radu kõndida ja praegu ütlesid ka, et realistlik kirjandus on sinu meelest igav. Kas tähendab seda, et kui sa praegu räägid mingitest teemadest, mis sind huvitavad, siis sa ikkagi? Ma ei tea, kas sinu kohta võib öelda, tahad need absurdi keerata, kas absurd on õige sõna, kasvõi häirib sind, kui ma ütlen, et sinu raamatud on absurdsed. No ilmselt ei tohi nagu häireid ja sellepärast, et ma ikkagi ütlen, ütlen küll, et see isegi Kreutzwaldi Kalevipoja kohta on nagu kõige kõrgemalt tasemelt öeldud, et on absurdne tehase ikkagi, onju. Aga ma mõtlen seda, et noh kui mingeid ka ajaloolisi isikuid nagu ju hästi lähedalt vaadelda, siis alati tuleb meeles pidada, et nad olid ikkagi ju ka verest ja lihast inimesed. Ja see ongi absurdne, et ühelt poolt on tegemist mingi tohutu monumendi ka, teiselt poolt on inimene, kes sööb ja magab ja see on iseenesest juba tegelikult sinusse absurdsus tegelikult on igasuguse lähenemise puhul juba nagu sisse kirjutatud või noh, näiteks ma mäletan, kui ma töötasin kunagi Tammsaare muuseumis, siis ma tean, et oli levinud millegipärast mingi arvamus midagi konverentsidel alati räägiti, et Tammsaarele ei meeldinud sportannia. Aga tegelikult kõik, kes Tammsaare muuseumis töötasid, teadsid, et Tammsaare käis päris palju jalgpalli vaatamas ja ujus päris hästi, et see oli selline müüt lihtsalt, ilmselt nagu jälle noh, mingitele kirjandusteadlastele nagu sobis. Et, et noh, nii see on, et, et nii kui sa hakkad midagi kuidagi täpsemalt vaatlema kasvõi näiteks selle Kreutzwaldi ja Koidula seda armulugu, mis on täiesti selgena seal kirjades olemas, tegelikult et midagi seal juhtus, see, et siis keegi võib öelda selle kohta, et see on absurdne. Koidula on ikkagi niisugune sajakroonise peal ja noormees, tulge mõistusele. Aga just just nimelt, et, et ma arvan küll, et tuleb käituda nagu sihuke eraõpetlane. Et on olemas tekstid, on olemas pildid, neid saab visuaalselt lugeda on ju, ja ei pea alati kuulama, mida on nagu öeldud kuskil või, või millised on need klišeed, klišeed või mingit väljakujunenud arvamused. Samas sa oled kindlasti nõus ka järgneva väitega, et lammutamisel lammutamise pärast ei ole mõtet ja ega sa mustas päikeses ju tegelikult ei lammuta Kreutzwaldi kuvandit, vaid võib vist öelda, et see pigem isegi tugevdad seda, et kui keegi on ikkagi juba niivõrd vinge klassik, siis, siis temaga tulebki tegeleda. No absoluutselt ja no näiteks ma arvan, et ka nende väikelinnadega mõnes mõttes, et nagu on huvitav tegeleda või võru on väga sümpaatne linn. Kas see Kreutzwaldi muuseum, mis seal on, on väga sümpaatne aga kui vaadata nagu Võru ajalugu, siis see on päris kummaline, et ta on selline nagu loodud linn, et tema ajalugu ei ole nagu väga pikk, onju et ta loodi kuskil 18. sajandi lõpule, kui otsustati, et sinna tuleb üks selline kreisilinn nagu ehitada Võru mõisa. Ja kui vaadata ka urukaarti, kasvõi siis näeb seda mingi väga kummaliselt pikad tänavad on sellised ja seal on teatavat sellist ebaloomulikkust. Ja Võru maakond on nagu hästi tugev, ütleme kultuuriliselt. Aga linn on jällegi nagu jäänud kuidagi nagu tagasihoidlikumaks, onju. Aga samas ei saa öelda Et Võru linn oleks eesti kultuuris vähe esindatud eesti kirjanduses, kultuuris on tal väga oluline koht. Jah, aga väga paljud, nii palju, kui ma nagu aru sain, need suuremad kirjanikud ja kultuuritegelased lähevad sealt nagu edasi vä, et see on linn, kuhu nagu minu arvates väga jääda. Kreutzwaldi jäi, aga elu lõpus läks Tartusse ikkagi ja, ja ega, ega talle see võru võib-olla noh, ta pidas seda ikkagi küllalt provistlikuks. Et noh, päris huvitavaid asju, et ega ega näiteks võib ka mõelda, et nõukogude ideoloogia kuidagi vormistada, Kreutzwaldi kuju. Aga tegelikult kirjeldas tuleb ka välja, et ega ta selliseid kirikuõpetajaid väga ei sallinud ja tema vaated olid pigem mingid teistlikud sellised et ega ta ei uskunud seda, et et jumal kuidagi igapäevaselt inimeste tegevusse sekkub või, või, ja sealt tuli ka teatav iroonia inimeste suhtes, võib-olla, kes seda uskusid. Nii et noh, selles mõttes küll, et, aga no mina vaatan neid väikelinnu küll nagu selliseid uinuv kaunitar, et noh, nii nagu tõde ja õigus algab, kus, kus noorpaar tuli künka peale vist ja vaatas, et ma vaatan ka selle pilguga, et mida kõike seal teha annab. Aga kuidas on nendes sinu öeldud uinumates kaunitaride sinu looming seni vastu võetud hea küll, Viljandis vist päris hästi, kui Gogoli disko jõudis ka lavale, aga kuidas võrukat suhtuvad musta päikesesse? No seda, seda ma nagu ei ole veel, ei tea, et, et nagu tegelikult vältisin selliseid otseseid seoseid tänapäeva võruga Gogoli disko, pulma ei ole seda vältinud ja selle tulemus oli see, et mulle anti Viljandi teenetemärk, mille üle ma olen väga uhke, mida ma kannan alati sünnipäevadel ja aga, aga Võru puhul on see lugu, et see ta on ikkagi nagu ütleme, et ta on nagu 19.-st sajand pluss sellele mingisugused tegelased võib-olla veel altpoolt, nagu see kuninganna Kristiina Se krooniga kuninganna Kristiina muidugi on väga huvitav tegelane, ta oli tõesti isik, kes kandis nagu meesteriideid ja tahtis olla mees. Et ta omal ajal oli noh, selline ikkagi väga kummaline värvikas kuju kes lahkus Rootsist talist, elas põhiliselt võõrsil. Aga kelle selline alkeemia alkeemia huvid olid küll, nagu ta kunagi ei varjanud erite oma õukonnas, need tegi igasuguseid katseid seal ilmselt. Ja ma mõtlesin ka niimoodi, et päris päris huvitav ju, et oleks ka see, kui naisest saab nagu mees, mis, mis ilmselt tema soov tegelikult oli. Ja teoses on seda, kas nagu arendatud või võimendatud Aga Võru linnaga ei saa tal muidugi ajalooliselt mingit pistmist olnud olla, sellepärast et tema eluajal seda linna lihtsalt Polnud jah, aga vaata Võru linna lähedal otsesele Tamula paistab Munamägi ja muna on nagu alkeemia säga oluline sümbol ja sellepärast ta ikkagi sinna Võrru tuuakse, et see isegi isegi muidugi ka Tartu tegelased teoses must päike imestavad, et mis kuradi Võrru lüüakse kuninganna, et Tartus on ju kõik arstid ja asjad olemas, aga just nimelt selle muna või munamäe pärast. Et seal on mingi väga tähenduslikke asju, et ütleme, mingi munamägi, no mis asi see ikkagi onlain? Ma tegelesin küll võruga, aga, ja noh, ma ise olen lapsepõlves olnud päris palju Võrus, et minu isa on pärit võpsust nagu Põlvamaalt või Peipsi äärest. Aga mul üks tädi elas kogu elu Võrus tegelikult ja ma olen käinud Võrus päris palju. Aga näiteks, millest ma nagu hoida siin raamatus on küll see, et ma oleks hakanud mingisugust tohutut murret nagu mingeid murdeteost kirjutama. Et seda ma nagu vältisin, et, et on selge, et et noh, võib-olla ka näiteks keegi kuulajatest soovib selle võru keelde tõlkida, siis ma oleks väga õnnelik muidugi. Sest tegevuspaigad on näiteks Urvastes ja üks tegelane velgedest, keda meil pole veel maininudki, on niinimetatud Marie Heiberg. Luuletaja, kes küll raamatus must päike on gei, luuletaja Martheiberg et muutsin siis Marje nagu Mardiks ja ja niimoodi, aga, aga pärit tegelikult Urvastest siukse traagilise saatusega kuju ja ma käisin ka spetsiaalse turvastes mitu korda ja see on seal on väga ilus loodus, kus on siin armuorg ja siis ma kujutasin ette, kuidas Key luuletaja Marceiberg seal elama hakkab. No selle kõige põhjal ma kardan küll, et valgalased tunnevad need sinu juttu kuulates lihtsalt hirmu ja õudust, et sa hakkad nende linnast ka midagi sarnast kirjutama. No Valgale ikkagi on olemas selline tähtsam, Ernst Enno, kes on täis saladusi, on ju, see ei ole vaja isegi midagi juurde mõelda, et see Diosoofia huvi, mis tal olid sellised kummalised luuletused ja et noh, isegi nõukogude ajal ei eitatud seda, et et, et Ernst Enno, ennem kui ta hakkas mingiks haridus inspektariks kuskil Läänemaal vist oli mingi väga kummaline periood. Talu algas, noh, Valga on sihuke piirihind, on huvitav linn, jah. Ja ta on potentsiaaliga linn nagu, nagu ka näeb praegu. Ütleme uudistes kas Valgast räägitakse ilmselt kõige rohkem nagu? No ma soovin sulle jõudu ja usun, et tegelikult valgalased ei pea midagi kartma, mõeldes tõesti ka musta päikese peale, mis ma usun, võib vist nii öelda, et paneb taas kord võru-eesti kirjanduslikule kaardile. Ja kindlasti ma üritan teha ka Võrus esitlused, kohe tuleb juba musta päikese kordustrükk ja see tuleb selline rahvaväljaanne neoonvärvides väiksem ja pehmete kaantega. Ja Ma loodan küll, et Võru Võrus saab ka teha toreda esitluse ja ja käia ka neid kohti läbi, sest need kohad on kõik seal Võrus tegelikult olemas, need piiritusetehased ja juudipargid ja nii edasi. Ma soovin sulle edu musta päikesega. Jõudu järgmise raamatu kirjutamiseks. Oli väga tore vestlus ja siia saate lõppu valisid sa Paavo. Veel ühe muusikapala, sedapuhku saksa muusikamaks. Raave. Üks tema uuemaid lugusid, mille pealkiri on perfektne moment verd hoite fantast, mis tähendab eesti keeles täiuslik hetk. Magatakse täna maha. Kas maks Robe on sinu jaoks väga oluline või miks just tema lugu? Maksuhabe on jah, mul selline eriline lemmik, keda ma kuulan ikkagi igapäevaselt tegelikult ja kui ka Tallinnas oli, maksab kontsert, siis ma käisin seal. Ja ma kirjutasin ka oma elu ainsa muusika arvustuse, mis põhiliselt küll arvustas neid inimesi, kes olid tulnud maks raadiot kuulama. Aitäh Paavo, Matsin selle vestluse eest. Kuulame kohe siis makstravet, mina olen Peeter Helme, kuulmiseni. Aga see on Muutma.