Mul on hea meel, et sel nädalal Vikerhommikusse kuni neljapäevani välja olid teile head raadiokuulajad ühe pala kuulamiseks, Igor Karsnek, tere hommikust. Tere hommikust. Erilooja instrumentalist ja muusikakriitik läbi-lõhki muusika sees. Nonii, on, tähendab, ma ei ole kunagi defineerinud ainult bändimees, ainult helilooja, ainult muusikakriitik laps ja muusika sees elanud ja ma ei tea, kuidas teistele tundub, aga mulle tundub, et muusika sees elamine on üks paremaid elamise viise. Vähemalt minule küll sinu käest, kes sa oled tõesti muusika sees elanud inimene on hea küsida seda kõige raskemat, ilmselt tobedat küsimust, et millal siis kõige paremat muusikat dokumenteeritavad andmed pärinevad Vana-Kreeka ajastust, kus esimesed pluateeritud ülestähendused. Aga kuidas vanas Kreekasse muusika kõlas, selle kohta meil muidugi selget pilti ei ole. Nüüd muusikaajaloost tuleme natukene lähemale, siis kindlasti oli harmoonia. Ma ei pea silmas mitte harmooniat kolmkõlade ja neli kõlade järgnevuse, vaid, vaid vaid hingelise ja vaimse maaema. Harmoonia seisukohast on kindlasti kõige täiuslikumad. Nad ei ole teostlane kirjutada Gregoriaani koraalid tähendab nende meloodiline tasakaalustatus, nende selline ühtesulamine, kõiksuse jumalikkuse absoluudi ka see on muidugi inimkonna ajaloos kogemus, mida, mida hiljem pole niisama naljalt enam keegi isegi ligilähedale jõudnud. Kaasa arvatud Johann Sebastian Bach, kes on minu teine selline absoluutne lemmik kes jõudis küll sellise sisemise rahu ja ka koos kõlani kõiksuse ja jumalik kui printsiibiga, aga seal see konstruktsioon on, on väga tajutav, mida tegelikult täitsa gregooriuse koraal is ei olnud. Ja kui me nüüd räägime rokkmuusikast või kasutada Valter Ojakääru terminit levimuusika siis ma arvan, et on olnud. Siin 20. sajandil on olnud kaks väga tähendusrikast perioodi kolmekümnendad, neljakümnendad, kui õitses Ameerikas kõigepealt ja siis Euroopas ei piin bändi muusikat, kui Chess sai oma oma sellise Swingwa sellise karakteri ja kui me mõtleme Benny Goodmani peale ja tema orkestri peale ja, ja ühesõnaga põlvkonnakaaslased tähendab, see oli puhkus, džässmuusikas, tas oma sellise täiuse orkestrimuusika, see nüüd rokkmuusikas olidki tähendusrikkad. Tegelikult kaks kümnendit olid seitsmekümnendad ja kaheksakümnendad 70.-test me üldse võime tegelikult rokkmuusikast, ehkki ta enne seda meil olid inimesed biitmuusikaga aga see, mis seitsmekümnendatel tehti kogu rokkmuusikale stiilide ballett alates ütleme hevimedalist haad rokist ja lõpetades džässroki finišini ja progerockiga. Need nähtused tekkisid kõik seitsmekümnendatel, kaheksakümnendatel olid nimetatud stiilide edasiarendused ja, ja see oli nagu selline küpsemise aeg, kus seitsmekümnekümnendate pagasid, Winstiti lehvitada. Kui võtta, siis selles nagu minu praegune pikk jutt väga lühidalt kokku, siis, siis need on märgilise tähtsusega poisid, nagu ma nimetasin, gregooriuse koraaliajast ehk hiliskeskaeg siis kõrgbarokk ehk Bachi-ajastu ja džässis muidugi piin, bändides svingi ja vii pop stiili ajastu ning seitsmekümnendad kaheksakümnendad rokkmuusikas. Igor, mida me täna hommikul kuulan, mida sa oled valinud alustuseks? Minu esimene valik oli, oli Jeff Becki lugu see panta eesti keelepumpa, ma võin nii palju öelda selle kohta, see lugu on kirjutatud aastal 1908 kümmet ilmus plaadi säärane back, aga selle diabeedipumba puhul on, on kindlasti huvitav see, et kui see lugu ilmus sellel plaadil siis samal aastal aastal 1980 Ameerika Billboardi jazzisalvest tabelis jõudis see 10.-le kohale, mis oli ilmselt ka paljunäinud Beckile väga suur ootus, nähtamatus, sest kui seda lugu diabeedipumpa kuulata, siis see on läbi ja lõhki raskerokk ja, ja selle nagu otse otsapidi nagu Tšassiga, nagu nagu kokkupuutepunkti ei ole, kuigi arenduslikus mõttes on ta ikka fusion ja, ja niimoodi on ta ka ütleme, kui sa YouTube'i sõeldavaid lahti siis sander määratlus ongi, ongi. Nüüd cheffegi looga punkt on seotud ka ansambli kasekese debüüt Tartu muusikapäevadel aastal 1981. Lühidalt ma meenutan, et aastal 1980 kehade propeller ära. Ja, ja siis propelleri koosseis praktiliselt pani kokku bändi kaseke ja nimi oli muidugi irooniline, sest valuuta tõrjozgada kaseke ja, ja, ja noh, see oli ülim iroonia, kui propeller keelata keelata ära siis. Erki pump oli lugu, millega Tartu muusikapäevadel löödi juttumärkis nina välja. Nii et ninast veri välja, nii žüriil, publikul ja Malise saalise ja, ja ma mäletan väga hästi, et erinevate originaalis Priit Kolbre, kes mängis bassi, kasutas lõpus sellist. Ta vajutas pedaali oktavaizar ja terve bassipartii läks oktav alla, nii et selline tunne oli, et Vanemuise katus lendab kohe-kohe pealt ära kuulama.