Tere ja kena päeva neile, kes Vikerraadioga. Mul on väga hea meel kutsuda teid saatesarjas. Käbi ei kuku kaasa elama ema ja tütre loole. Näitleja Helene Vannari on öelnud, et ta on muretsejate suguvõsast. Ja nagu kohe selgub, pole ooperilauljast tütar Anna-Liisa Pillak kooskasvamist väga lihtsaks teinud. Kuidas on elu helgetest ja keerulistest hetkedest läbi tuldud, mida värvikat on meelde jäänud lapsepõlve ja noorusaastatest sellest Me kohe räägimegi. Vestlust juhib Sten Teppan. Head kuulamist. Tere tulemast vikerraadiosse, Helene. Ja Anna-Liisa, näha teda, aitäh, Helene. See oli täiesti juhuslik, aga võib olla ka mitte mul mõni päev tagasi ühel hommikul, kui ma kodus perele süüa tegi, nende väljaminemist hakkas peas tiirlema ühe laulufraas. See käib umbes niimoodi, et ajatee on konarlik. Ei kata seda asfalt. Oletan, et tuleb tuttav ette, kuigi ma vist ei mäleta kõiki sõnu, aga niisugused sõnad olid seal. See viib kuhugi 80.-te algusesse ja ikkagi näitab, kui sügav trauma kõige paremas mõttes. Minu lapsepõlves ühe tiigriga seoses on. Aga nendest sõnadest leeme kinni võttes, siis kus aia teile pilgu peale viskad, siis, siis mis sõna sa kasutaksid, kas konarlik see on asjakohane. No võiks öelda, et seal on ka konarusi tõesti olnud, võib olla konarlik, aga aga lõppkokkuvõttes pole viga, võib rahul olla seal keegi, kõik ei läinud, võib-olla kohe libedasti on olnud raskemad ja, ja vähem raskeid aegu, aga mitmed asjad, mida olen juba lapsepõlvest soovinud, on teoks saanud. Nagu see, et ma tahtsin näitlejaks saada ja seda ma sain ja olen juhuse tahtel siiani veel sellel ametikohal. Anna-Liisa, kas sinu saatus või käekiri selles plaanis on ema omaga sarnane, et ka sinust on saanud see, kelleks sa lapsena tahtsid saada ja tegelikult küll või vähemalt mis ma ütlesin, kellelegi tahan saada, mulle alati oli, kuidagi mäletan, kui lasteaia enne lõpupidu juhataja lastejuhataja kutsus lapsed kõik ükshaaval enda juurde ja küsis, et kelleks sa tahad saada ja ma teadsin kohe, et muidugi lauljaks või lauljaks ja tantsijaks oli jah. Ja siis ta küsis Otetega, aga kas näitlejaks ei tahagi saada ja siis mul tuli meelde, et ai-ai, see hea, see hea variant oli ju veel ka, mida oleks võinud lasta lõbusalt, aga kuna ma olin juba välja, on see laul ja siis ma jäin enda juurde kindlaks. Luba palun täpsustada, millise riigi alamtäpselt sa tänapäeval oled. Et mul ongi natukene segane see asi igatepidi segane, eriti segane südames. Ja, ja ma pean ütlema, et ma ilmselt kõige rohkem olen siiski Tallinki pardal, et et, et võib-olla seda siis nimetada koduks hetkel. See tähendab, et seiklus kestab, seiklus kestab ja vaatame kui kaua, et on selline tunne küll, eriti pärast tütre sündi. Et tahaks kuhugi ankuri panna, aga, aga ei tule veel nagu välja. Me räägime nii mõnestki ja väga palju lapsepõlvest, nii Helene sinu omast kui Anna-Liisa sinu omast. Ja alustades siis emast mulle jäi kusagilt Helene silma, et sa oled öelnud. Umbes nii, et sa oled muretsejate suguvõsast. Eks me olime vist niux mina ja õde ja ma ei tea, me olime oma õega näiteks ühest tähtkujust, muidugi 13 aastat on, meil oli vahet, õde on surnud juba, et jah, niuke muretsemine, et kui mina näiteks õele külla läksin hiljem, siis ta muretses, kas mul on hea küllalt tema juures, kas ma, kas see toit maitseb mulle, kas mul oli magada heaga kogu aeg, vahest ma tundsin, et see on juba liiget, on nii palju, see lööb, aga ise ma teen ka kõik. Ma muretsen, kõige pärast, muretsen eriti Anna Alisa pärast ja tema laps, seepärast on ka nüüd niisugune uus tegelane veel peres, kelle pärast jälle ma muretsen. Nii et noh, nagu aga võib-olla seda on nii, et emad muretsevad, kui need inimesed muretsevad eriti, kes hoolivad. Mõnikord öeldakse seda kõikide eestlaste kohta, et muretseme või, aga kuskohast see sinu puhul alguse saanud kasvatuse küsimus või või pigem lihtsalt meisse sisse programmeeritud? Mis ma arvan, on sisse programmeeritud, et minul oli lapsepõlv niisugune, ma olin kaheksaaastane, kui isa suri, enne seda oli ta kolm aastat haiglas, nii et mina oma isa õieti ei tundnud. Aga nii kui palju, kui mu vanem õde jutustas, oli ta väga suurepärane isa ja ja suurepärane inimene. Et ma olen nõnda öelda eestiline segu perest, kuidas seda öelda? Et et mu mõlemad vanemad on lõpetanud venekeelsed gümnaasiumid. Mu ema ja isa passis olid mõlemad eestlased, sest nende isad olid eestlased. Aga emad olid minu isal poolakas ja minu emal venelane vana veneusuline Tartust. Ja muidugi ma käisin eestikeelses koolis ja mina õppisin väga laisalt seda vene keelt juba siis kuskil 50 eks ole ütleme, kolmandal-neljandal 55. aastal 48, ma sündisin, ma ei tahtnud seda vene keelduda, mida, aga minu ema ja minu õde valdasid seda perfektselt. Aga emal oli ka hästi palju neid eesti sõpru ja tuttavaid, nii et eestlastega käisime sama palju läbi või isegi lõpuks keegi venelased ütlesid talle, et su vene keel on nii kehvaks läinud seal nii eesti eestimeelne keelne et minu ema emapoolne suguvõsa see ei olnud, ütleme mingi haritlaste suguvõsa. Minu vanaema müüs turul juurvilja, mida ta ise ei kasvatanud, taim müüs turul, ta oli üks aasta koolis käinud ja see vanaisa, keda ma elus iialgi ei näinud, see ema, isa nadolid muide ei olnudki omavahel abielust, oli sel ajal veel see vana veneusuline oli, ühesõnaga sai vallaslapsed, kelleks oli minu ema, vanaisa oli eestlane, Eesti asja ajaja väga tugev teada siin kooli direktor. Kui palju, täiesti nagu sobimatuid asju kokku, kuidas siis nüüd see Eesti asja ajaja mulle minu käest on tuldud isegi küsima tema kohta, mida ta ka häbi mulle, ma ei tea tast mitte midagi, ma pole ta iial näinud. Ta suri sõja ajal ära. Tema leidis siis nüüd ühe klassi haridusega turul juurvilja müüa. Aga juurviljamüüjast armsast vanaema annast rääkisid kõik, ainult head vanaema Annali suurt kasvu, väga rahulik ja oli olnud inimene, kelle poole teised võisid oma murega pöörduda, sest nagu anna oskas anda nõu või no tõesti ta teist õnneks minu poole mitte keegi ei pöördu, sest mina ei annaks mingit nõu. Ma olen see, kes ise läheb enne, küsib nõu. Nii et midagi ühist meil ei olnud. Aga missugune su enda lapsepõlvekodu oli? Ema ja isa lahkus üsna varakult ja missugune see kodu oli, kes sinu jaoks kodu oli, kus see oli, missugune see oli? Kus see oli esimese mai, nüüd on Raatuse tänav see samane nende vana venelaste vana veneusuliste ehitatud maja seal Me elasime seal neli korterit ja meil oli yks alumise korruse korter seal Me elasime, meil oli kaev õue peal, kemps üle õue, kus käisid kõik korterid külmal ajal väga ebamugav joosta üle uue, aga nii nii elati. Täitsa imelik, aga see meie olite, kas mina ja ema ja õde õde abiellus, õde lõpetas, ta on eesti filoloog, oli mul õde? Kursusekaaslasega abiellus, nemad elasid seal niimoodi üks suur tuba, igavene pikk, selline ja üks väike tuba. See läks siis sinna elama oma oma abikaasaga ja sai kaks last, sealt hiljem said Annelinnaossa kolmetoalise korteri. Kui sa lased oma esimesed mälupildid silme eest läbi, siis mis sulle meelde tuleb? Ma mäletan, et me kolisime sinna päriselt, sündisin Kilingi-Nõmmel, sest sel ajal isa oli tihemetsas õpetaja. Pakk kaks kilomeetrit tulevadki rohkema, sest minu meelest midagi ei tea, kuid ma sündisin seal. Ja siis olin ma juba kaks pool või kolm, kui Tartusse koliti, mäletan, seal oli suur vene ahi selles toas, kus külmal ajal peal magada. Siis ma mäletan seda, et kõrvallast meil venelased, see oli aeg, kui vot sedasama. Raatuse tänav on ta nüüd, et seda esimese mai tänavat mööda otse üles minna, kui raekoja platsi poolt tuli, seal oli lennuväli, seal olid sõjaväelased. Et sõjaväelased, ohvitserid olid paljudel korterisse võetud ka minu kõrval naaber. Mäletan, et ma käisin ka seal nendega tutvumas ja ma ei tea, kas seal ohvitseride juures või üks ohvitser oli seal, kus ma seda vene keelt hakkasin siis praktiseerima, sest kodus ma nagu ei tahtnud. Mida siis mäletan seda, et mängisime kas üle tee laste juures kuskil ja siis tuli üks tüdruk vast ma olin siis nelja, viie aastane, ütlesin, et sinu ema, venelane ja see oli õudne, ma panin kohe padavai koju ja ema oli seal, ütlesin, et ema, kes sa oled eestlane või venelane, selle need on, nemad ei ole, ei ole, sa oled eestlane. Sellepärast et juba siis ei tahtnud eestlased venelased olla, ütleme niimoodi, emal tihti tööl, siis ju ema töötas ju niimoodi, et kuus päeva nädalas ta oli ajaloo keskarhiivis, töötas meie õega, siis olime kodus, mäletan seal, mitte kodus, tema käis ülikoolis mina ka siis, kui mina oleksin alkoholi meil 13 aastat vahet, suur vahene. Mida üks pisike Helene seal toimetas, mida kodus sai teha, või pidi tegema, kuidas pere toim, mis? Vot toimus see oli küll niimoodi, et ega ema mind ei sundinud ja midagi tegema. Ma olen nõnda siidikäpp, sest küll oli vaja ahje, ahjusid küta ja kõike, aga seda siis juba tegigi vanemate kiira. Tema ju tegi ja nende pere küttis või ema küttis. Mina mitte midagi niisugust ei pidanud, võib-olla puid, ladusin kuuriga koos teistega seal, nii, aga üldiselt lasteaeda mind pandi seal ma iga kord iga päev tegin ühe nutu tuurimaid tahtnud sinna minna ja kaks põhi asja oli, miks ma ei tahtnud, ma ei tahtnud süüa ja ma ei tahtnud võimelda. See oli õudne, ma mäletan, kui pandi see pink madal, niimoodi nende rööpa. Mis need on, need seina ääres, need pulgad, niuksed poseerunud ja nende küljes niimoodi alleldi. Tõmmake kätega ennast üles, kui jumal mulle tundus, et teise tõmbe juures mu kõht hakkas valutama, ei tahtnud mitte midagi niisugust teha. Aga siis, no ma käisin seal, aga mis oli küll, et mind pandi esinema, esinema, kas siin ka ja laulsin mingit laulu? Minut hiljem nagu selgunud, et et ma nagu ei olegi väga nagulbu serviisipidajaga, seda ma laulsin ühte laulu, et seda ma julgesin teha. Manitski vingats, kui mulle järele tuldi lasteaeda, siis teised jooksid juba väljas, mina istusin laua taga, sest mingid müüse oli, mida ma pidin sööma ja maispääsu polnud eiei. Siis sunniti ikkagi hea, et sa pead ära sööma ja siis seal oli üks, üks Helgi käis seal üks tüdruk, kes ütles emale alati liinis. Pleeni, nii kaua süü. Ema oli selles suhtes leebe või kuidas teie omavahelisele läbisaamisele mõjus seal ikkagi paras piin ka, ma tean ju omast käest lastega võitlust. No meil oli nii, et ega meil nihukest pedagoogilist, aga võib-olla selles mõttes kasvatust ei olnud mina mingisugune süsteem, et mul oleks või et mind karistatakse või kodus mõnel oli vits või midagi niisugust meil ei olnud, kui ema läks hing täis, ta võttis kõik, mis asjad tõmbas sellega mulle, kui ma ei olnud kuulangiga, kas sa lähed magama, lähed sa magama või? Ikka sa ei lähe siis, eks ole ju, umbes oli seal ükskõik, mis käe juures Ta parajasti tegi pliidi alla tuld võttis kas mingi puukalu tõmbas vastase sääriks, saad, sa, saad aru, et lähed magama? Mul ei pane üldse pahaks, ta päris tegi minu jaoks väga palju ja elas mulle kaasa, kui malevlased teatrikoolitee endale valisin ja kõik, ega tal kerge ei olnud, hea õpilane, istuma ma just ei jäänud, aga, aga üldiselt olime sihuke lohe. Ma tahaks teada, kuidas üks pisike tüdruk saab üle sellest, kui isa enam peres ei ole. Isa suri sellisesse asja, ta töötas EPA juures, nad käisid nende üliõpilastega, ta oli laborant või mis koht tal seal oli ja nad käisid Järvseljal taimedega tutvumas, mis olid Siberis toodud, seal olid need puugid. Ta sai seal puukentsefaliidi nende Siberist toodud taimede küljest. No ma mäletan, ema juttusid, et ka paljud üliõpilased said, aga neil olid tugevamad organismid, Nad tulid sellest välja. Isa oli mitu aastat Tartus haiglas ja sanatooriumis nagu ei mõistetud, mis tal viga? Ta pandi kipsi, ta jalad arvati või üks jalg või et tal on luutuberkuloos, vastupidi, oleks pidanud kõike tegema. Mina mäletan seda, ema võttis mind käekõrval, sisa oli nagu sanatoorses osas seal Tartus ja siis oli pime, kõik loigud maas ja manidega sihuke lume, sega segu ka ja kõik ja me läksime sealt oma üle linnaosast kõndisime piss sinna Tammelinna kusse, sanatoorium oli, kus isa lammas siis nagu isa tahtis muga ikka rääkida, kuidas mul koolis läheb ja ta tahtis Stahli üldse õdedest alati väga hull, tundis huvi, kuidas õde õppis, õde õppis hästi ja lihtsa tubli tüdruk ja Ma käisin muidugi, aga et see oli, see oli niisugune kurb ja masendav. Aga, ega ma seda kõike ei tajunud, siis ta oli Tallinnas, siis oli jälle ootus, et see kõik nüüd läheb paremaks, need leitakse, see õige haigus ja ta paraneb ja kõik. Aga siis vot selline asi juhtus küll minuga, et kui oli matus, siis ma kukkusin järsku nii nutma, et täitsa nagu, noh, ei suutnud pidada, mäletan, kui ema kummardus minu juurde, ütles, et ära nuta. Isal on nüüd hea. Sest ta oli vaeva näinud palju selle haigusega. Ja see oli nagu esimene kord, kui ma nutsin nii, noh, nagu ohjeldamatult. Minu isa oli oma tädile öelnud, et haiglas või kus siis, kui ta siin Tallinnas oli, juba, tõota mulle, et sa aitad minu peret, tädi oli nädal ta jõukas Meiega võrreldes ja tädi aitas ka, et ta saatis õele nagu lisaraha, kui ta ülikoolis õppis siis tädi kutsus näiteks meid suveks mind ja ema siia Tallinna lähedale nõnda öelda, tema ise oli Tallinnas, ta üüris mingi toa nagu kloostrimetsas ja kord Kloogal ja siis tädipoeg, kes on minust kaks aastat vanem, oli seal ja mina olin ja tädi ise ta ei tulnud sinna ta linna ja täiega siis ema oli ka nagu kokaks ja nagu vaatas meie järele, seal siis sel ajal mulle meeldisid need käigud. Küsin vahepeal Anna-Liisa käest, kas sina oled oma ema emaga kohtunud, kokku puutunud? Ma olin neli, kui vanaema suri. Et just need esimesed, ma arvan, mälestused, et mul on endal selline tunne, et ma mäletan väga hilja, hakkavad need esimesed mälestused, aga seda vanaema ma küll mäletan vanaemaga seotud asju. Et võib-olla see vanaema ongi üks selline, keda, kes on nagu esimene mälestus, ma arvan. Mis asja sa mäletad? No ma mäletan esiteks, et vanaema õpetas mulle kaarte mängima ja see on üks vajalik oskus inimeselt nelja aastaselt absoluutselt. Siis ma mäletan sellist tunnet, et vanaemal-vanaema oli ka haige ja tal oli palju rohupurke. Ja ta ütles mulle, too mulle see rohi ja mina viisin talle ja siis Toomase rohi ja mina viisin talle. Aga ma võtsin tegelikult täitsa suvalised purgid, mul lihtsalt oli hea loosi käsi. Ma võtsin õiged purgid. Ja vanaema kiitis kohutavalt, kui tark klaps ma olen, ma toon õiget rohud ja mul oli see, võib olla tunne see häbitunne, et sind kiidetakse, kui pole põhjust seda tunnet. Ma mäletan, et ma ei öelnud, et ma ei tea mitte midagi, ma, aga mul oli endal selline kahtlane tunne ja siis, ja siis ma mäletan veel seda, et kui ma tegin pahandust ja mina tegin niinimetatud pahandust ikka kogu aeg. Või noh, ma olin energiline ja ma arvan, fantaasiat oli ka suhteliselt palju. See oli ka hea nõks, et vanaema elas meil nagu samas korteris. Et kui vanaema see mu peale baas, eks siis ma jooksin teise tuppa, ema selja taha, vanema tuli hakkas pahandama, ema hakkas mind kaitsma, nemad omavahel hakkasid kaklema, mina pääsesin ja teistpidi. Et selles mõttes see oli väga hea sinnamaani, kui nii vanaema veel elas. Mis hetk see oli ühe leeve, kui Anna-Liisa sündis, kuidas sündmused selleni arenesid, püüan ma niimoodi viisakalt küsimuse püstitada. Sellega oli nii, et noh, ühesõnaga Mis siis oli minu kehva õppimise tulemus, oli niimoodi, et igal juhul sinna teatrikooli ma sain, magan väga kaugelt pihta. Et sain sisse esimese korraga ja, ja õppisin seal neli aastat ja kui see lõppes, siis mind suunati Ugalas Ugalas ma olin ka neli aastat ja siis ma tulin sealt ära ja siis ma tulin Tallinnasse, ma olin abielus oma kursusekaaslasega ja me koos otsustasime, et me tahame ära tulla sealt tema läks Eesti televisiooni ja oli seal režissööri assistent, mina ei saanud tööle kuhugi, sest no ma oleks tahtnud ju teatrisse, aga tol ajal oli täiesti võimatu nagu, ütleme provintsis, nagu mõni ütles, või väiksest linnast tulla siia suurte linna, et sa saad kuhugile näitleja koha kohad olid ju täis ja siis ma võtsin kätte, hakkasin last ootama. Päris tore oli, tore oli see, et see lapsukene tuli ja ma olin 27 aastane juba ja ja päriselt ei maksa karta, et last mitte muretseda selle töö pärast teatritöö pärast, sest noh, näiteks meile kooli ajal ja üldse sel ajal oli see arvamused. No perekond peab olema teisel plaanil ja teater peab olema esimesel, see ei olnud mitte ainult siin, Eestis oli igal pool üle Nõukogude Liidu näiteks paneveeži, siis oli üks ter, mida Miltiinis juhtis, ja see teater oli üle Nõukogude Liidu kõige huvitavam teater väga kaua aega, need näitlejad mängisid lukuga vene filmides ja kõik siis sealt käis kunagi üks keegi inimene minu naabri korterisse just sealsamas, kus ma elasin ja ta rääkis, et jumal, kütüransi on vähe sellest, et iga laps ei luba, ta ei luba nelisid abielluda, kui nad tulevad teatrikoolist. Hommik algab trenniga õhtuks välja ja, aga teater oli nii suur, et mitte midagi ei lubata eraelulist niimoodi kuulasid ohoh. Aga noh, meil abielluda lubati ja aga ma tean paljusid näitlejate saatusi, kes väga ruttu said need lapsed ja ega nad Mis seal on, ütleme, langesid teatrist välja või nad ei saanud piisavalt tööd teha, nad visanud ennast tõestada, aga päriselt see nii ei ole ja nüüd juba kõik need nooremad põlved, need on ju näidanud, et laps ei takista mitte midagi. Ja siis, kui me seal lapsukest saime, me elasime siin Tallinnas kahetoalise korteri, siis ema andis oma korteri seal Tartus, vahetasime kokkuses, kas siis hoolitsema selle lapsest. Sest siis jah, ema ütleski. No nüüd ei ole nii, et me istume siin kõik mitmekesise lapse ümber, sa lähed ikkagi teatrisse ja pakud ennast tööle ja ma läksin noorsooteatrisse, seal oli siis Kalju Komissarov oli pea näitlejat kaljut, ma tundsin hästi, siis ta oli minu vanemalt kursuselt olime kaks aastat ühtedes ruumides käinud ainult üks vanem gurusteni noorem kursusele. Aga tema sõnad olid tookord niisugused, et ma mäletan sind, koolja, Lästid saalit, olid tubli või nii. Aga ma ei ole see neli aastat siin näinud, ma ei tea, mida sa edasi teinud. Ja siis ma sain teatrisse inspitsendiks ehk etenduse juhiks. Seal ma olin poolteist aastat ja tänu kursusekaaslasele Kaarel Kilvet dile, kes andis mulle esimese rolli pärast seda, kui seda siis seda rolli vaatas. Saluri näidend, kes ma olen? Kes ma olen, jah, ja siis pärast seda, siis ühesõnaga Komissarov ütles, paneme ta näitleja peale. Nii et mõnes mõttes kõik kukkus välja justkui väga juhuslikult, aga õiges järjekorras. Mis järjekorras ja see laps oli maid praegu ei suuda tuvastada ei aasta või midagi olla arvud ei ole minu tugev külg. No et ja üle aasta või mis siis, kui ma läksin, olin juba tööl. Nojah, seal selles, Kas muide, sinu ema Helene oli rahul sinu elukutsevalikuga või sellega, kuhu saatus juhtis? Ja emale see meeldis, ma arvan niimoodi, et no ema ise ei olnud kunagi vist seda mõelnud, aga ta oli väga hea, tema oli väga hea jutustaja, tema liin isegi niuke parodeerijat ajas kuskil seal töö juures seal arhiivis kedagi naerutas, mina ei olegi eraldus main, arutasin kedagi. Ta hoidis väga mulle pöialt. Ja siis oli selline asi, et kuna see teatrikooliaeg oli väga keeruline ja kogu aeg oli hirm, et kohe-kohe visatakse sind välja. Sellepärast sisse ma sinna küll sain, aga see, mida siis seal nõuti, see oli ikka no mitte alati jõukohane ja olid meil, eks ole, lavakõnetunnid ja meil oli väga tore lavakõne õppejõud Vello Rummo, ta oli hästi hea inimene, aga pehme inimene väga hea. Noh, rääkija, et kui tega tunnis ajas mingi teema peal, siis tema rääkis, rääkis, rääkis ja nii see tund mööda sai. Aga Panso muidugi, kui tema tuli, siis nagu meie eksamile esimese poolaasta järel, eks ole, oli esimene niisugune eksam, kus me kõik lugesime, mina olin võtnud siis tõe õiguse alguse, mis ma olin pähe õppinud ja seal lugesin ja isegi leidub, nii et ma loen seda hästi. Aga just mäletan üleval Toompeal seal väikses saalis, ma lugesin seda vist küllalt, et vaikselt või midagi nii Panso ütles. Kui me ei kuule, mida loetakse, siis ülejäänust ei ole enam midagi rääkida, ta tegi mu põrmuks ja mina nutsin kuskil mingis koridoris. Aga üldiselt ma väga suur nutt ja ei ole sisse vanem kursus, lohutas mind. Aga ta, noh, ta nõudis, et mõned asjad jätaks meelde igaveseks. Ja et see kostus ja see kõne ja sa räägid ju seda välja, sa ei räägi mitte nii, et inimene peab pingutama, kas ta kuuleb sind või kuule. Nüüd mul vähemalt sõbranna ütleb, no sind on alati kuulda. Kas sa mäletad seda hetke noorusest, kui sa esimest korda avastasid end mõttelt, et peaks minema proovima astuda sisse sinna kooli? Et mõte pähe tuli, no vot sellepärast et ema viis meid tihti mind kinno, täiskasvanute filmi vaatama, viis teatrisse Vanemuisesse, mida ma seal nägin, kui palju mul see huvi tärkas kohe. Ja mõtlen, et ma olin kooli ajal ka, et leia ja ikka jõle pidudelgse koolipidudel pandi mind jälle lugema midagi. Ja siis ma ütlen 16 aastaselt läksin Vanemuise stuudiosse ja mul oli juba siis niuke mõte. Ma siit vaatan neid algtõdesid, mida vaja on, et siis astuda Tallinnasse, seal oli ju alles, alles oli asutatud kool, seal mind niivõrd huvitas, kui nad tulid nende esimeste etendustega meile ma vaatasin, et kõik ära. Vot seda raha oli näiteks emal alati anda teatris käia teatrali odav. Ja kui mina olin muidu kani sõbrannadega allati koos igal pool, siis teatris ma läksin hea meelega üksi. Etnodraamateatri tohtisin nii et seda nägu nagu ei olnudki seal. See oli mul kohe see mõte teatrikooli, ma pean saama. Et ma tahan sinna saada, muidugi, ema kuulis juba siit ja säält, kus keegi ütles, vihjas ta kellelegi, rääkis teatrikooli, tema tahab saada. No kuulge, mis te räägite seal Rein areni või ma mäletan, öeldi, sugulane ei saanud sinna sisse, tema tahab nüüd saada. No ma, eks ole, aga vot läks nii, et sain sisse, et küll ma olen, ma ütlen seda, ma olen tõesti arg, ma olen saamatu, ma olen niisugune, aga nii palju ma ennast kokku võtsin, et vastumid võeti. Anna-Liisa uuesti sinu nende esimeste aastate juurde, mida sa põgusalt jõudsid juba siin vanaema kontekstis või temaga seoses kirjeldada. Mis olukorrast ema ja isa sulle silme ette kerkivad kõigepealt, kas see võis juba olla äkki teatrimaailm või hoopis midagi muud kodusest situatsioonist? Isa töötas mul ka siiski teatris mingil ajal ja siis mul oli see minu jaoks oli õnn või rõõm, et mind võeti ikka väga palju kaasa ka eriti vanaema suri ära, kui ma olin neli ja siis ma ikkagi ilmselt noh, tänapäeval ma arvan, on, on ka natukene seda distsipliin ja kõik hoopis teistmoodi, ma arvan, teatrites igal pool, eks ole. Aga siis sai ikka väga palju nendes tagaruumides käia ja, ja olla olla kaasas ja ja, ja, ja vahest proovis ka isegi sai olla ja seal muidugi ei püsinud ilmselt piisavalt vait, sinna kahjuks tihti kaasa ei võetud, aga aga noh, et selles mõttes see teatrimaailm tuli küll vanemate kaudu nagu hästi aktiivselt. Ja koduses oli see, et ütleme, kui ema oligi jah ja ongi selline tohutu muretseja, ma arvan ikkagi selline nagu ikka väga-väga tugev selline esirinnas selles muretsemises. Siis isa oli meil selline nalja ja napsumees ja, ja tema oli selline elukunstnik pigem et tema, tema nagu, ütleme teatris ta ta väga ei saanud töötada hoolimata sellest haridusest, aga ta siis rakendas kõike seda ellu ilmselt elus. Ja me käisime alati külas oma peretuttavatel looritsetel, kes oli siis ka Marje Loorits, oli ema isa kursusekaaslane ja, ja alati enne sinna minekut oli üks suur jama, sest isa teatas, et tema ei pane seda särki, mida peab ja tema ei pane neid asju selge. Ei käitu nii nagu peab. Ja siis ema oli endast välja neljas ja jooksis mööda tuba ja isa heitis pikali voodisse, ütles, et ta siis ei tule üldse selline tohutu nagu draama ja selline stseen. Ja siis ma mäletan ühe korra, kui ema läks kööki ja isa oli just hakanud voodis ajalehte lugema ja siis ma ütlesin isale, et isad, aga et miks sa vaidled, et sa ju tead, et sa lõpuks paned nagunii selle särgi. Ja isa ütles jah, aga alles. Lõpuks et selles mõttes oli nagu ka pisut selline teadlik valik, et see kõik pidi toimuma selline draama, selline show sinna ümber ja siis mindi alles külla. Praegu tundub naljakas kuulata. Kas siis vist ei olnud väga naljakas? Ei, selles elus oli palju, mitte naljakat, aga noh, aeg on mööda läinud ja aeg kõik haavad parandab, et noh, me lahutasime enne siis Anna-Liisa isa surma umbes kaheksa aastat või niimoodi Nad ju ma olin juba 50 mingi kaheksa üheksa, kui lahutasin lõpuks nagu mõni mu sõbranna ütles, kahju, et nii hilja, aga noh, kuidagi nii läks. Naps muutus üha olulisemaks ja olulisemaks ja seda kõike seal ei olnud nagu valguskiirtega lootust enam mingisugust. Ja eks ta arvas ka, et teevad needsamad need mängud, et, et no teeme nii ja teeme naa ja küll ta mõnda asja võib lõpmatuseni teha, et et muidugi ta kukkus sellest väga ära, kui ta aru sai, tõesti, me nüüd oleme lahutatud, jäätmevahetame korteri lahku ja ta kartis üksi olla, sest päriselt no niisugune nagu ma olen sebi ringi ise ütleks, mitte eriti just hakkaja, aga ma tegin talle ikka kõik nagu niux. Igapäevaelus tegin talle kõik ette-taha ära, et et söök oli alati meil majas, ma mäletan ikka proovi ja etenduse vahel tihti. Kas sa lähed jälle koju käia ja, ja jälle kiitsin midagi, et oleks mingi soe toit ja see ja teine. Ja no ta nagu ehmatas ära, aga noh, sellega oli siis niimoodi, et päriselt tema viimase päevani väljuma, nagu käisin temal nagu hooldaja hooldaja külas kaks korda nädalas viisin toitu ja. Oled ka üks nendest inimestest, kes saab öelda, et suhe tähtsa inimesega on läinud viltu alkoholi pärast. Absoluutselt jah. Et ma ise mõtlesin, et vot nii, see on elusad, sa mõtled, sa abiellud ju kursusekaaslasega, teil on ühised huvid, mis well, talis, heasüdamlik poiss, ta oli päriselt nõnda öelda pehme iseloom või nagu öeldakse. Aga Me käisime teatrit vaatamas, Me olime üliõpilased. Sõitsime mööda Moskvat ringi, ühel päeval nägime kolmes kohas etendusi, näiteks seda Võssotski olen ma näinud ühesõnaga jalga ühe jala peal seistes kuskilt sealt ülevalt ukseaugus. Aga me nägime tema ära, me saime igale poole sisse, selles mõttes see oli väga tore seid, Moskvas käimine ja me käisime, tema käis kõik, tundsime huvi, vaatasime, siis läksime Ugalasse koos. Aga asi läks hiljem ikka hullemaks ja hullemaks. Kuidas sa, Anna-Liisa, vaadata nendele sündmustele toona, et kui palju ta siis sinu jaoks isa alli nii-öelda välja kandis? Selles mõttes, et temaga seoses on väga palju toredaid, nagu mälestusi, väga palju toredaid lugusid, ta oli selline hüppas langevarjuga, hüppas suusahüppeid nooruses, et ta oli nagu väga julge, ütleme, hulljulge. Kindlasti kihutas autoga rohkem kui vaja, ma olin väga uhke lasteaias, muide ükskord taas, kui sain öelda, et kihutasime miilitsa eest ära, isa oli võtnud ja me kirjutasime ilusti ära miilitsaäss, ma olin väga uhke selle üle. Ja sellised toredad lapsepõlve mälestused, eks ole. Et aga noh, loomulikult ütleme, et mul on hea meel, et, et minu lapsel on erinev isa. Ütleme nii, kõige selle juures see kõik oli nii. Aga et näiteks Anna-Liisa elukutse valikul on isa mänginud suuremat rolli kui mina. Isa kõigepealt oli niimoodi, ta töötas siin televisioonimajas, nagu ma ütlesin, assistendina tuligi koju, ütles siis ta oli, anna seal viieaastane või nii, ütles, et meil siin on mingisugune lauluring lastele, et paneks meie tüdrukuga, aga meie elasime, Öeldakse nõmmel päriselt Männiku kandis. Lasteaias käis ta Mustamäe taga, sest kuigi meil oli seal ka lasteaiad laste kohta ei saanud enda kodu lähedale, isa viis teda autoga sinna ja tööl käis siin, eks ole, jätad, läks pärast ööd võttis selle tüdruku lasteaiast ja tõi siia. Ja tema tegeles sellega pidevalt, ma ei tea, kas sa käisid nädalas korra või kaks või ja siis ükskord isa tuli koju, ütles niimoodi, tead, et see õpetas hääl ütles meile, et kas te teate, et teil on väga tubli tütar oli isoleerinud. Ja nuku kevadel oli siis nagu nende esinemine siinsamas raadiomajas saalis, siis ma tulin. Noh, ta oli pisikene ja neid oli seal natukene igas eas, igas pikkuses neid lapsi kõigi siis Radjuma, et selle televisioon, televisioonimaja töötajate lapsi. Jah. Ta oli tore, ta laulis ja tegi seda nii täiega, täies usus ja seal, kui mingisugused liigutused käisid kaasa, siis ta tegi seda ka nii välja peetult ja lõpuni, et võis hakata silma küll sellele õpetajale, seal või. Pärast seda tuli isa koju siis, kui ta oli juba saanud seitse ja pidi kooli minema. Lehes kuulutati, et see muusikakeskkooli võetakse vastu lapsi, sinna võiks ju katsetada Tallinna kõigepealt eelkatsed nendele kuueaastastele, ütleme et siis kooli eelkool ja eelkoolikatsed isad andis idee, kes läks, olin mina siis lapsega sinna ja sinna eelkooli võeti vastu, selle eest ka maksti raha, nii et nad võtsid sinna ikka ilusti võtsid vastu kõik ja ja mis seal kästi koputada ja ma ei tea raputada, ta käis seal ja, ja ta oli seal duubli, ei oli kopterit või koputab, puutub aga midagi ei aidanud. Ja no ja siis aga muidugi seal oli palju lapsi ja, ja me saime nende emadega tuttavaks, kui me seal istusime. Poolteist tundi või kaks õhtuti, et niikaua kui lapsel siis tegi seda läbi, viidi temaga trenni, aga jah, siis kui tulid, tulid juba katset päris kooli ja väga paljud sealt ei saanud edasi, et päris muusikakeskkooli esimesse klassi. Aga Anna-Liisa ja vot siis algas ka meil kõigil väga raske periood. Sest meie kuigi me olime ju mehega mõlemad konsi lõpetanud, konsi all, oli lavakunstikateeder, me oleme täiesti muusikast selles mõttes, et ei me ühtki instrumenti ei valda nendega midagi, nüüd lapsel hakkas, muusikakeskkool on ikka väga tugev kool olnud ja ta on seda, et väga suur pinge hakkas selle klaveri õppimiseks ja ma ikka olen mõelnud, tegime suured vead, miks me ei võtnud Ühte abiõpetajat koju esimesel aastal või teisel nõudmised olid nii suured, et et oleks pidanud võtma, ei, nokkis oleks viinud kurssi. Kõik need, ma olen, ma olen eriti tänulik, et mind pärast viiendat klassi sealt välja visati. Tõesti, see oleks olnud kohutav, et ma oleks pidanud seal edasi käima ja ma olen väga rõõmus, et keegi ei aidanud mind selles ja ei tulnud mind abistama sinna. See tookordne õpe ütleme, eks olenes väga õpetajast, kelle juurde sa satud, aga aga ütleme, selline pidev vaimne vägivald ikkagi otseselt öeldes, mida, mida seal klaveritunnis ikkagi harrastati. See, ma arvan, et see viis aastat oli absoluutselt igasugune lagi, et ma kuidagi veel mõni närvirakke säästab. Et mina olin küll selles mõttes ka kõva kivi, et et ma olin otsustanud, et ma ei nuta kunagi seal tunnis. Et seal kõik õpilased nutsid, suured poisid nutsid, väiksed tüdrukud, kõik nutsid. Ma olin otsustanud, et ma selle õpetaja pärast sate nutta ainult ühe korra nutsin siis, kui mul käsi just kipsist välja tunduda lajatas klaverile. Aga see on valu valupisarad, vot need ei loe. Aga selle eest iga jumala kord nuttis minu ema, kui ta rääkimas õpetajaga ja talle räägiti kohutavalt laisk andetu on tema tütar, siis tuli alati nuttev emal üks koju. Aga ema ütles, et tal on meeles üksainus kord, ema nuttis, okei, ma ükskord. See oli selline, jah, ma tulin ja õpetaja hakkas rääkima, kui Halthangu Haltangu Haltan ja mina. Hakkasid pisarad jooksma lihtsalt ja ma ei saanud midagi teha, aga ma ei ole muidu kõvanudki. Ainus mõte olid nii. Nüüd ta mõtleb, näitleja, need ei ole. Nüüd hakkan siin nutta, ma oleks seda teadnud, näitlejal ei tule üldse pisar nii kergelt välja ka laval, kui vaja on. Et see ei olnud nii, et seda ma mäletan, ma istusin kuidagi kuulsin tal niisugune niisugune niisugune niisugune ja vot siis oli see. Ma tean, lapsi õppisin väga hästi seal, aga nii need kui meie oma kõik pilgutas silmi, kõigil olid närvid juba, selles on asi ja, ja teine asi siis magu valutas ja. Jajaa las uurida haiglas, et miks su magu ei hakka ka närvidest ju makuleedusel kohe. Noh, see oli ikka nihudes kausi minek, ma natuke laiendaks teemat, kõlab jubedalt. Ja mis siis ometi? Aga kas sa mäletad end kunagi pisarat valamas tütre pärast muus kontekstis või muudel asjaoludel, kui see muusikakool need kõrvale jätta? Ta on ikka võib-olla ta on minu meelest on ta keerulisema iseloomuga, kui mina, ma olen allaheitlikum, mulle tundub. Aga tema on niisugune, ta on Skorpioni tähtkujult. Ega see ei ole midagi head, ei kuulnud. Mul on mitu sõbrannat, on ka Skorpioni ja ma ise olen kala ja öeldakse, et need kala märgid on kõik väga hea klapp, eks ole. Aga sa oled nende inimeste hulgas vaheküsimus, kes usub märke ja No, ega ma nüüd nii päris neid selgeltnägijaid ei usu, aga kui ma ütlen talle, sul oli täna ajalehes ema, ära loe seda lollus. Ema helistab lausa, vahest on, võib-olla viimasel ajal, aga vahepeal oli küll. Kuule, ma täna lugesin, täna on liikluses väga ohtlikke täna ära siis. Öeldakse töö tegemiseks on kehv päev. Tuleb olla ettevaatlik, ei ma just tema pärast neid alati loengi neid horoskoope, nii et ma tean neid skorpioni paremini kui enda enda omad. Mind ei huvita. Aga ma ütleks, no mis liikluses, mõtlen, et nüüd kui ta toppis autojuhiks mõned aastad tagasi ja ta on väga hea autojuht, aga minust ei saanud mitte kunagi. Küsisin käisin koolis ja kõik, aga Eino paberpaberit saine tänu tutvusele, Aarma, Jüri. Seda ei maksnud. Aeg nõukogude aeg, jah. Ja harva üritus mulle, sul ei ole ikka paberit, kuram jamanud eksamitel, seda ma mäletan küll. Isaga ootasime kuskil autos, siis oma isa autos, ootasime, ootasime ja siis tuli jälle nutta. Mõtlesid välja kukkunud Seisuga, kukkusin teine asi. Millessegi takistasid, kui oli mõned toredad asjad, mida isa tahtis läbi viia, näiteks olime mustal merel, eks ole, kahele kahele mõeldud, selle. Olime ilusti kolmekesi sinna ära mahutanud ja nagu tulid, suuremad lained, ema, nõudes kaldale. Nõiad täiesti, vaat ma, ma kardan. Kardan väga lõbus, seal, ärge midagi, suured lained, aga no siis oligi läbi kogu sõin jälle jah, jälle, millega me ise hakkama sai, isa võttis kätte ja. Siin me ükskord Jaltas tema autoga sõitsime niimoodi, et ta üksi juhtis seda ja ta sõitis täitsa hommikust õhtuni ühe päevaga Moskvasse 1000 kilomeetrit, eks ole, aga meid võeti kolm kord vene miilitsat diskinni, iga kord pidi pistist andma, sest et me olime. No ühesõnaga, kõige suuremad röövlid teda seal tänaval nägid, kutsusid välja, sest ta ületas jälle mingit kiirust, aga teisiti ei oleks jõudnud ju Moskvas, eks ole. Nii lähedal ja edasi sõitsime, aga jällegi missugune see vene ajal, et kuidas me ei kartnud, et vene lihtsalt ma ei tea, kas kardiumitega röövleid ei kartnud, jõudsime Valgevenesse, minu meelest ka ikka sinna pole selleks siis Ukrainasse me magasime kuskilt, et pime oli juba auto, parkisime, hommikul ärkas muu, siin on mingisugune nagu lõkkeplats, eks ole, kuskil jõekäärus, no mitte keegi ei tülita, tänud siin ükskord olime kuskil Cucurusi põllu peal, seal panime sinna telgi ülesse, magasime seal mais ja. Me olime seal ukrainas juba seal ju kasvatades maisse kõiki. Enne kui Krimmi jõudsime, jõudsime Jaltas ja, aga aga, aga huvitav seda hirmu ei olnud, no kus sa tänapäeval lähed, kuhugile? Ma ei tea, näed ju igal pool, et keegi võiks maha lüüa. Ja eriti meeles järgmine aasta, kui me käisime Sevastoopolis ja, ja siis oli selline vahva lugu, et meil oli väike tüli ja ma ütlesin poes, kui tulime, me olime just. Ühesõnaga öösel jõudsime kohale, hommik, olime läinud randa ja tagasi tulles tekkis tüli ja siis ma ütlesin seal lähedal olevas poesed, et ma lähen nüüd ära. Ja hästi olime hästi solvunud tegelikult, sest et ema absoluutselt sellest välja ei teinud. Ma kõndisin tänaval, vaatasin, oli mitu ristmikku, ma olin ühe korra teises suunas neid ületanud, läksin õiges suunas, üllatus küll. Nutsin, sest must üldse ei hoolitud, lasti ära minna võõras kohas, eks ole, mind ekslema. Jõudsin tädi Maria juurde, kes ka siis mingid korterid seal üüris või laenas või. Ja, ja siis läks natuke aegamööda, kui tuli jooksev vanaema, sest nad olid kutsunud miilitsa ja pood oli kinni pandud ja tänaval ja kõik olid rääkinud, kuidas on lapsi siin lähedal röövitud ja midagi. Kohe tuleb minu versioon. Ei, minul oli selline ja tähendab, me tulime mere ääres, olime väsinud vanaemalik aeg, minu ämm. Ja siis minu ämm sai tuttavaks mingil ekskursioonil selt just Sevastoopolis Mariaga, kes elas Nundad, tatarlaste, ehitatud nagu vanasti majasse, tähendab kõik olid müürid ümberringi. Ja sul, viinamarjad kasvasid pea kohal, kõik saistesse sõid ja see oli kõik väga kena. Mina küll ime, et no mis tülis olid nelja aastane, mis midagi jälle lubatud. Ma olin Me läksime seal siis ei olnd juba, ma arvasin, ma ei tea, ma arvasin, neli nonii, läksime sinna poodi ja vahtisime, tühja. Et seal ei olnud mitte midagi. Tee midagi süüa, eks ole, mingisugused kalakonservid ja otseselt konservist tehtud Piverisesse tädi Marie niux, no ja siis, vanaema, kas, mida siit võtta vahtisin ja siis vaatame rikkega ukse, tüdruk on, tüdrukut ei ole, seoksime välja, seal oli mingi kõnnu oma vastas, sealt ei olnud väga palju minna, aga ikkagi oli üks tänav nii ja nii ja nii pöörata veel. Ja teda ei ole, teda ei ole, siis tulid jah, kõik ütlema. Andsime andmeid, kollased sokid, kollane, kleidike, kollane, missugune ta välja Nabki keeles ja, ja nii nad kaovad, siin need lapsed, hullumaja, siis tuli mõte ikka koju minna vaatama. Isa tuli bussi pealt, aidaa tuli bussi pealt hiljem ja täidunud meiega koos niukesed rannas ja isa tuli ja läks siis ei siis trahvist jooksjaid vastu. Nad ütlesid, et laps on kadunud ja isa ütles, et tuleks koju, sest loogiliselt mõtlev inimene tuleb välja, isal aga plusspunkte tuledakse. Jajah. Vaadates Anna-Liisa sind kõrvalt ei tunne ju nii hästi, aga jääb mulje, et sa oled võrdlemisi intensiivne või hoogne, on. Ja, ja, ja, ja olen jah ja, ja selles mõttes on see, et jah, vot kes oskas öelda tookord, et sellest tuleb mingit kasu, ma sain alati pahandada, näiteks, et mul on liiga kõva hääl, et, et see hääl näiteks me alati olime suveti ses kohas nagu koolimaja, mis on puhkekodu ja siiamaani toimib ja nüüd veel nüüd olla kordades renoveeritud. Ja siis siis oli kõik lapsed jooksid ümber, majaga, näed, sinu hääl kostab üle kõige, sina oled ja põhimõtteliselt ma sain ikka väga palju tegelikult pahandada selles mõttes, et ma ei taha üldse midagi pahasti. Aga kuna ma olin nii intensiivne ja nii aktiivne ja nii kõvahäälne, siis ma sain pahandada, et mingil hetkel tegelikult elust seal juba natuke vanemana ma sain aru, et mul ei ole mitte mingisugust mõtet püüda olla hea lapsesse, mitte kuidagi välja ei tule, ükskõik kuidas ma püüan ka, läheb halvasti ja siis mul tuli selline ikka, ma olin ikka selline poolkraade vahepeal ikkagi ka, et mis see tähendab, mida tähendab sellist võib-olla, et välisustavad pigem jalaga või no midagi sellist, aga seda ma ei ole näinud jah, ega kõike saidi, aga mina ütlen seda, et vaata, sa karjusid kõva häälega, vähe sellest, et sa karjusid kõva häälega, sa karjusid öösel. Saad aru, see väga vara magama seal, no jajajaa, aga asi on selles, et kõik karjusid minu meelest minu hääl kostis üle, noh ja siis see, kes pahandas, olin, siis mina tegelikult see ei olnud nagu me ei tea, mis teistele lastele kodus öeldi, mina vastutasin sinu eest, teised lapsed võivad nüüd Facebookis öelda, mis sellepärast, et. See oli ju seal ümber ja lapsed läksid, noh, seal oli nii vaba olemine, seal võsult kuus kilomeetrit, eemalise koolimäe, see tore teatri lahingu puhkekodu ja ja lähema rahvuspark nagu on seal ja siis läksid seal metsa vahel, eks ole, jooksid, jooksid ja oh jumal küll, kui palju seal oli ju pahandus, mäletad, seal olid mingid see proua Aino, kes kutsus teid üles ja ütles kõigile kõikide vanemate kohta läheb kohe see käskkiri sinna teatriliitu ja enam ta siin ei palka keegi ja sest noh, tõesti ministrile ja korda polnud vööndi. Nojah, korter palun, no vot perekond ei suutnud korda tagada. Üldiselt mõnikord oli, no ikka, püüdsin ta nendega rääkida, ta räägib nüüd tema sai aru, et ta ei saagi laps olla. No ma ei saanud tõesti olla, ma sain kogu aeg pandud või näiteks läksid midagi aitama, no ma oleksin aitamas, läks katki. Pahandus, see oli. Näiteks vaatate, eks ole, väga huvitav masin, vaatan, mis seal sees on, jälle tuleb, pahandus, on uudishimu, mitte kuidagi üldse ei toetata lapsel arengut. Aga temal on praegu samasugune tütreke, kes on ka niivõrd aktiivne, et noh, ühesõnaga ei jõua teda lausa ära valvata. Noh, tütreke on kindlasti kõvem kivi jälle kui tema ema, nii et. Ja ma kusjuures kuulasin sinu lapsepõlve mälestused minu tütre, kes on üheaastane ja, ja saab kolm kuud, varsti üks aasta, kolm kuud, tema teeb just neid harjutusi, peab tegemata, aitab sellest kinni, tõmbab ennast ja ta teeb seal rõõmuga. Ta veel päris ei oska, aga enam-vähem jah. Muusikakeskkooli kohta ma juba kuulsin aga tavaline kool, kas õpetajad suhteliselt ikkagi raamidesse panna või? No ei suutnud selleks tegelikult täitsa nagu käest ära minu poolt lõpupoole, et et mul oli selline noh, mingil hetkel tegelikult ma olin nelja-viieline alati, see oli oluline, vaata siis ei pidanud tegema, vaid eksami peab ütlema, et ma olin ilmselt ka väga hea spikerdada, et mul tuli see nagu ikka väga hästi välja. Ja, ja selles mõttes ma täpselt ei tea, mida ma seal koolis nagu omandasin, et ma ei usu, et ma noh, Sa ei mõtle enam muusikakeskus üldse kooli kooli. 20 et iseenesest mul nagu mul on nagu, ei tekitanud ka väga raskusi, kui pidi midagi päriselt ära õppima, aga, aga ütleme võib-olla ma nagu ei mäleta küll tegelikult, et mida me tegime mingis keemia tunnis või siis mul ei ole, mul ei ole halli aimugi, et mis seal tehti, aga lõpuks selgus, et, et kuna ma juba teadsin aasta enne vähemalt, et ma tahan minna laulmist õppima ja seal absoluutselt pole vahet, mis hinded sul koolis on, siis see viimane aasta. Ma nii väga sellele õppimisele keskendunud, sellepärast et jah, ja selle kohta ma ütleks just vastupidi, kuidas tegid ülejäänud kahjuks küljest kõik lapsed hakkasid tahtma endale keskkoolitunnistusele häid linnu, eks ole, aga tema, see oli tõesti, ta ütles, aga mul ei lähe nyyd aineid vaja ja lasi järsku kolmede peale. Kas Juhan koorid, sorri saanud Katsa tsaari, kes olid saanud, kes vanaisa oli sama see samane keskkooli õpetaja või see Tartu poistekooli õpetaja Johan Koorits, läbi-lõhki eestlane eestimeelne, kes vene naisele ühesõnaga lapse, tema sayutsaarilt aukirja veel kodus, vot see aukiri oli selline, millega nagu piltlikult öeldes mulle lapsena ikkagi väga vastu pead lajatada, et see on nagu kerionaarilt aukiri laata just nimelt ja tahab, et seda. Et selles mõttes, et seda varianti, et ma ei lähe kõrgkooli sedagi, kui ma olin täiesti, ma ei tea, mis klassis või kui vanalt, aga see oli selge, et seda ei ole, sellepärast et siis seda ma oleks kuulnud kogu ülejäänud eluma kuulaks hommikust õhtuni seda, kuidas ma ainult kõrgkooli, sellepärast mul on siiski magistripaberid, aga emale ainult bakalaureuse. Eks ole, et teistpidi ei saaks nagu olla, aga selles mõttes ma ütlen, et ma olen tänulik oma vanematele, et seda, et mida ma lähen õppima sinna küll keegi ei, ei suunanud mind teadlikult ütleme teadlikult, et sa pead minema, seda ala võivad, seda ei tohi või mingit nihukest. Jama meil küll ei olnud, see oli üks kena. Asi aga võttes arvesse seda, et sul oli võimalik hulkuda teatri tagaruumides, olla lähedal nendele, keda mina vaatasin televiisorist, ainult ei kasutanud seda juhust. Et minna samades jälgedes emaga. Vot seal oli nagu see on, ma olen nagu mõelnud seda väga palju, et tegelikult ma vist ikkagi oleksin äkki vaatajaid tahtnudki, aga seal oli nagu väga palju asju, et, et üks asi oli see, et kõik tädid ja onud sealt teatrist, eks ole, hakkasid mulle rääkima, kui ma olin juba põlvepikkune lauapikkune etnossinaavist külla, teatrikooli see on nagu hästi ahistav, kui sind surutakse kuhugi, on järgi tõrge absoluutne ja teine asi muidugi, mis teiega koos tekib, on see, et see oma ootus oleks nii kõrge. Et mul ei oleks saanud seda varianti, et ma ei saa sinna. See, see kukkumine oleks olnud ärge sest, et see oli nagu see tuli nagu noh, tõesti ma mäletan, mäletan, need sinu ealised, emaealised kolleegid ja, ja ka nooremad kolleegid, ma mäletan seda, kui ma olin juba keskkoolis, tuli seda teksti. Et see kuidagi noh, ühesõnaga see see oli nagu et ma ei, ma kuidagi ei saanud seda nagu valida, aga samas ma ütlen teisest küljest. Ma olen hästi palju mõelnud, et igasuguseid legende välja mõelnud või meenutanud, et miks ma ikkagi selle muusikutee, eksole, hoolimata kõigest muusikakeskkoolist ja kõigest muust. Et miks ma seda nagu valinud, et ma arvan, et üks kindel asi oli see, et mind väga kiideti laulmise eest et juba seal lasteringis, eks olenes, venna ema rääkis, aga ka üleüldse vanaemale näiteks seesama, kes oli, suri, kui ma olin neli, ma esitasin seal laule ja kohe palatikaaslased kiitsid ja ja teine vanaema, kelle perekonnanimi on Ernesaksa, kes ongi Me olemegi Ernesaksa sugulased, kaugelt aga, kuid meiepoolne peaaegu peaaegu ühe erandiga ei pidanud mitte keegi neist viisi. Kan emad kiitsid mind, kui ma laulsin. Et selles mõttes, et seda, et võib-olla kui kõik oleksid hakanud tohutult kiitma, et kui sa teed ägedalt need matemaatikaülesandeid et vaata, kui nupukas ja leidlik sa oled, siis kes teab, äkki ma oleksin läinud seda teed ja teine mälestus, mis mul on, need minu ema vis ka mind hästi palju teatrisse, aga mina olen juba oma lapse teatrisse viinud. Kui ma olin esimeses klassis, me käisime, eks ole, alati talvevaheaeg, siis oli nagu palju lasteetendusi erinevaid ja siis me läksime vaatama ka esimest korda ooperit, et ma olin esimeses klassis, oli ooper Carmen ja Carmeni peaosas oli Urve Tauts. Ja kui mul pärast ema küsis, et mis oli kõige toredam etendus, siis ma vaieldamatult valisin seal Carmeni. Midagi see mind ikka sinna tõmbas, muidugi, arusaadav, eks ole, lugu salakaubitsejate diaröövlitest ja no see on ikka midagi muud kui see laste tilulilu, eks ole. Jah, nojaa, aga mu ema, vaata, see on see ka, kuidas sa viid lapse ooperisse, et minu ema, ma arvan, ta väga, luges mulle ette, rääkis, millesse on, mis siin nüüd see, see selgitustöö oli ikkagi, ma arvan, suhteliselt põhjalik ja, ja see oli vägagi jälgitav see lugu, et ma mäletan, et see oli elamus. Kas see, kui ema on näitleja ka rollides, mis lastele midagi ütlesid oli mingil hetkel sinu jaoks nii-öelda valuuta ka, või argument seltskonnas? Ma arvan, et, et nooremana võib-olla kindlasti oli selles mõttes, et ma ikka sain vihaseks, kui keegi ütles, et ei usu, et su ema on tiiger our näiteks noh siis tuli nagu teine asi, et, et ma rääkisin kindlasti teatrilugusid, mis ma olin kuulnud palju ja sest kui me emaga nagu oleme üldse suhelnud, sest tegelikult me ainult vaidleme, et oleme, nagu ma tean, vastab tõele ja et aga on üks teema, mis on väga huvitav ja see on see teater. Et ma mäletan juba, kui ma olin, elasime veel koos ema, laps, ma ei tea, kui vana, no ma pidin olema ikka teisipäevast ja siis ema tuli hommikul muidu ja siis ta hakkas rääkima, neid teatrilugusid ja ma kuulasin ja kuulasin, kuulasin, et, et need olid nagu noh, kõik proovidest ja ja nendest inimestest ja sekka mõni lõbusam lugu, mis on juhtunud ja et siis mingil hetkel keegi heitis mulle seda, et ma väga nagu tahan kuidagi oma emaga eputada, aga seda ma nagu teadlikult ka teinud, lihtsalt mina rääkisin neid lugusid, mis mina teadsin ja need sattusid juhuslikult olema nagu sellest seltskonnast, et kui oleks olnud need teised, siis ma oleks ilmselt rääkinud, kes kodus oli, eks ole. Mina mäletan seda lihtsalt ka üks põhjus, vaata kui oli miksteatrikoolitee nagu ei tulnud, et koolimäel tüdrukukesega seal oli veel Vanemuises olid lapsed, siidlapsed rääkisid, puhkasid ju seal ka näiteks Aarne Üksküla see ja teine, need olid kõik teatrikoolis vastu võtma, et et noh, kuidas minna nende ette, kui ma näen neid siin, see ei tundunud nii et ma tunnen või tutvusega, vaid vastupidi, vastupidi, ja vastupidi ja ja seda ma võin ka öelda, et, et me ei ole vist keegi niukesed, kumbki tutvuste ärakasutajad, inimesed. Helena, mida teha ühe tütrega ütleme, kusagil teismelise eas, kui ta jalaga ust, mis sest, et sina seda ei näinud, aga noh, olukord tuleb umbes analoogne kindlasti sulle tuttav ette. Ja, ja on need hetked, mida sa peale hakkad siis? No eks ma ikka alla jäin talle selles mõttes, et ma vist õige oleks, see nagu öeldakse, rääkima peab ja kõik lahti rääkima, aga ei mina ei osanud hakkama, saan, aga ma ütlen, et näiteks seal kooli Mälgi kuni 14 või 15 sulid läksid kuhugi peole mingi selle teise tüdrukuga, kes elas seal küla peal. Jumal valgenema hakkas, ma ei maganud ju mitte üks hetk sel ööl, eks ole, et siis lõpuks auto peatus, tulid koju, no see päriselt oli, niiet. Ülekäte läinud laps, et nii varakult ei tule koju öösel, kui ema ütleks, ära mine peole, ta läheks ikana. Aga selle kohta öeldakse alati, et sa oled ju ka noor olla. Jah, jah? Jah, eks minulgi oli pahandusi. Meie tookord Tartu linnas käisime, me ei tohtinud keskkooli lapsed ju minna ülikooli klubisse peole aga ikke käisime siis siis oli mingi piimakombinaadis oli pidu, sellepärast minu sõbranna ema töötas piimakombinaadis, päriselt ei olnudki midagi hullu, läksime peole ja minu ema võttis kätte, tuli keskkooli, kaebas minu peale, et ma tulin hilja koju. Et eks igasuguse asja, mida ema ei tea ja, ja las ta jääb nii ja aga selles mõttes, et, et ma seda küll mõtlen, et muidugi nüüd on ohtusid kogu aeg iga päevaga üha rohkem, aga ma väga loodan, et mu tütar on nagu targem, et et jah, et ta on mõistlikum, et ta ei otsusta näiteks südatalvel, et ta öösel, kes kuskil kolme ajal miniseelikus tuleb jala, Piritalt männikule või midagi sellist. Et noh, ei ole vaja. Tema närvide huvides ema närvide. Isal oli niisugune asi, et teda kutsus keegi noormees peole, aga seal kuidagi siiski nendel oli, vist oli, need pidu, lõppeski ära kuskil seal Pirita kant sisse saite, kas kesklinna siis tema ütles, lähme nüüd edasi, Mustamäe seis, hakkad koju tulema, enam ei käinud bussid ja siis lapsel mingit taksoraha ei olnud. Kuidas sa kõndisid kõik see järve ja kõik see pikk ja mõtle, ta räägib, kuidas peatuseks auto ja kas seal oli veel sõjaväemundris mees sõjaväemundris, aga neil oli selline, et ma ei oska Iisak venelase kohta, kus on ainult kaks esiust ja see jah, ja siis nad ühesõnaga Paimis taha istuma. Jah, ta rääkis ainult vene keelt, aga minu meelest, kas nemad olid just, kas velg Valgevenest kuskilt vennas, üks järgi vennasrahvast ja siis kogusla tee pahandused muga, esiteks, et ma ei oska vene keelt ja teiseks, miks ma öösel nii ja miks sa ikka tüdruk, kus sa elad, viimase Nad viisid mu uksed. Et selles mõttes on õnne olnud, on õnne olnud? Jah. Aga jah, mis puudutab neid või midagi, nii Ottab elu seiklused siis ja selliste näitlemist siis elu näitlemist, et, et selles mõttes ma olen. Kui ma elasin ikkagi Eestis, see tähendab enne aastat, kui ma sain täitsa, sain 23 aastaseks, siis ma kolisin Soome. Siis enne seda elasin emaga ja, ja, ja, ja isaga ja siis oli väga tore oli ka see, et helistada võõra häälega ja rääkida emale mingeid lugusid ja see oli ka üks väga vahva, mida ikka sai aeg-ajalt teha. Tavaliselt oli, et ma rääkisin, et tere, et siin on Annalise õpetaja, ta visatakse kohe koolist välja, seda rääkis Katherine, räägiks ka mõni õpetaja iga korphina ja mu ema mitte kunagi mind ära ei tundnud, see oli väga lõbus. Kas sinu elus on mingil hetkel saabunud ka nii-öelda rahunemise moment või kainem koht, kus sa oled mõelnud, et äkki ma oleks pidanud oma emaga kuidagi paremini käituma või miks ma niimoodi tegin, et see veel ei ole jõudnud? See tuleb, veel, tuleb, see tuleb veel, jah, ma tean, et see tuleb. Aga noh, et emaga seonduvalt on ikkagi see teatrimaailm nagunii tugev. Sealjuures. Et ilma selleta ma nagu ei oska isegi näha oma ema kuidagi ainult kodusõna, sest et see ka ju see, et õhtuti teda tihti ka ei olnud, ta oli ju teatris heal juhul ma olin seal kaasas augustis, eks ole, teatribuss tegi alati ringreisi mööda Eestimaad, tookord onju et kus ma ka väga palju sain kaasas olla kogu selle seltskonnaga, et, et kuidagi nagu see, et, et nagu mälestus kuidagi eraldada ema nagu teatrist ja mõeldud ainult nagu sellise koduemana siis mai. Ta kindlasti väga palju muretses ja kindlasti palju just nimelt kogu aeg oli mingi söök valmis siis selle mometa selliseid dialooge, mida ema kindlasti ei mäleta, kuidas, kuidas söök on valmis ja ta tuleb õhtul ja miks seda ei ole söödud, seda see sellest oli üks igavene jama, siis pidi alati sööma seda toitu, muidu saab ema käest pahandada. Ja siis ta tuleb jälle, aga et, et sa pead sööma mõttes, aga miks sa teed seda? Aga sa ju sööd seda nii palju. Aga ma söön seda sellepärast, et muidu ma saan pahandada, ühesõnaga mingi selline tohutu. Ja siis on muidugi legendaarne, täiesti minu jaoks on see, et siiamaani anna, pane müts pähe, Anna isa, pane müts pähe, Anna-Liisa ei pane mitte kunagi ja just nimelt mitte kunagi. Et noh, siis on nagu, siis on nagu õnn on saabunud põhimõtteliselt või kogu see nagu heaolu või kuidagi see võtta ühte lausesse, pane müts pähe. Olles näinud eri põlvkondi vahel tekkinud mõte või küsimus, et missugused väärtused või põhimõtted võiksid elus edasi kanduda või missugused on ära kadunud aja jooksul. Põlvkondadevahelised seosed siin Eestis. Muidugi, ma arvan nüüd praegu küll, et see, et kunagi peeti väga lugu oma vanematest, oma vanemate ka arvestab ja no see oli kunagi veel siis, kui mind polnud ka veel olemas ja isa ja ema sõnale vastu ei vaieldud. No ühesõnaga, neid austati muidugi, oleneb vanematest, no ju me ei olnud nii austusväärt seal kodus, aga, aga ütlen, et, et see oleks ka päriselt kergem, see oleks õige. Minu meelest on üks ka paremini kasvada, et oma vanemaid hindad, kui sa neid näed, nendes rohkem vigu, mis Annalisesse puutub, mul tihti tunne, et ta on ikka nagu see pubekas 13 14, ta peab ainult vastu tegema. Otse sama mütsi ta pähe ei pani eesti keeles nende sõnade kasutused. Mind ajab tihti vihale see, kui ma olen uhke, ma olen oma tütre peale uhke, ma olen seal, mul on ka küsida, kas sa oled tema peal uhkem püksis mobilis uhke olla. Mis sõna see uhke vanasti oli, uhkus ajab upakile, poisu, uhke. Ma võin olla temale, kui ta läheb midagi korda, ma olen tema. Ma olen õnnelik, ma olen rõõmus, see teeb mulle head meelt, kas me neid sõnum ei oska, kõik on uhked, tohobim ei ole uhke millegi peale ei enda pealegi. Ja ma arvan, et see on mingi sõnakasutus, minule tundub, et väga tore oleks, kui keegi oleks ja mitte tema peale vaid tema üle uhke. Et, et see on ka nagu selline, see on nagu teatud nagu tunnustus, vanema tunnustus lapse jah, et ma olen sinu üle uhke, aga selles mõttes ma ei saa nagu ka öelda, et kuidas öelda, et ja me vaidleme, aga samas kuidas öelda? Ega siin ongi ju see koht, et vanemad tahavad ühte, aga iga inimene peab siiski leidma selle oma tee või et ju siis seda pressi on olnud ka päris palju, et sealt on pidanud väga tugevalt välja rabelema, et seda oma teed leida või oma elu või oma mingit. Aga mis puudutab näiteks kui emasin ütles sellise lause, et me ei, kindlasti ei kasuta oma tutvusi ära või midagi vastavat või kuidas see lause oli mingi sedasorti siis jah, et see, see on nagu mul ka ütleme, et, et ma, ma arvan, et võib-olla sellepärast, et ma olen piisavalt edev, aga et mul on nagu oluline, et ma saan peeglis endale otsa vaadata. Ma teen selliseid asju elus üldiselt. Et mul ei ole endal piinlik, kindlasti on minule tulnud ka üle väga tohutu enesekriitilisus, et kui ma nüüd kuulen ka siin ema, mida räägib, eks ole, et et juba enda lapsepõlvest, et vot ma ikka ei tahtnud seda vene keelt õppida, alles sul oli, kuna see oli eelmine nädal, kuna see oli, arvas, et kas sa oled venelane, mulle meeldisid õde, nõia tähendab seda, et sa tegelikult oled seda omandanud ja mitte halvasti, et, et noh, et nagu, et miks see esile tuua kogu aeg seda, et ma ei tahtnud õppida, kui tegelikult sa oled selle suurepäraselt selgeks saanud tuha pähe raputamist, et seda me oskame ikka küll, et kuigi ma tundun väga erinev. Aga see on, ütleme selline asi, mille ma olen väga ilusasti ära õppinud, et, et selline enese materdamine ja ja ma vaatan isegi vahest kadedusega, kui kui on, ütleme, need on nüüd välismaised kolleegid, sellepärast võib rääkida, aga aga et vaadata, et kuidas meil kõigil vahest ei õnnestu, eks ole, on neid õhtuid, kui ei õnnestu tõesti. Ja sa näed, et kolleegil ei ole õnnestunud õhtu. Aga ta on pärast särav ja rõõmus ja kutsub, et kas sa kohvikule tahaksid tulla või lähme sööma kõik koos rõõmsalt. Et vot seda ma ei, noh, kui ikka ei õnnestu, siis siis ma arvan, et seal läheb ikka mitu nädalat ennast jalgadele tagasi saada ja lõpetada ära see enesepiitsutamine. Kui ta läks sinna Sibeliuse akadeemiasse ja ma käisin seal ka seal, olid täpselt nagu meil teatrikoolis, seal olid niuksed eksamid, kus nad katkendeid tegid. Kui meiegi ütleme siis need olid ka need aastas kahel korral või siis, kui te seal esinesid teemale nendele kaasa elanud ja vaadanud, kuidas need kõik olid ja ja sealt alates ja siis hiljem ka kontserdid ja kõik, et kontserdil altima. Mulle tunduvad näiteks mingid laulud, mis talle eriti sobivad ja seda kõike kuulates ikka. Ma mõtlen, et ei tütar on mul olemas. Konstritaalsed, ma saan küll pahanda, sest et juuksed olid halvasti, aga muidugi juuksed peakski korras olema. See käib asja juurde. Mina mina tunnen rõõmu selle üle, et, et paar korda on ka ema minult nõu küsinud ja ma isegi mäletan ühte monoloogi, kusjuures see oli väga huvitav nagu nagu kunstilises mõttes, aga huvitav, et ta kuidagi millegipärast ma ei tea, kuidas ma üldse ühes kohas olime, sest me elasime erimaal. Aga ta, ta luges seda monoloogi mulle ette ja ma andsin talle mingeid nõuandeid ja need nõuandjad olid ainult muusikalised. Selles mõttes, et mulle tundus, et siit võiks rääkida natuke tugevamini, siit natuke vaiksemalt siia teha crescendot. Ja minu meelest ta vähemalt ma ei tea, kas see nii jäi, aga ta vähemalt pakkus selle variandi täitsa välja, et selles mõttes ma olen väga uhke, et ma sain nii-öelda lavastada kodustes tingimustes ja siis ma pean veel ühe rääkima, mis on ka naljakas, et minu ema soome keelt ei räägi. Ja mina olen Soomes elanud 17 aastat vist. Ja oli selline lugu, et olen oma kodus niimoodi õhtu väsinud pikali diivani peal ja telekas mängib, tuleb mingi seriaal, sammuljeedelmann, kuulus näitleja seal räägib ja ei oska minu Emael. Ja siis sa tõused püsti täiesti crazy ja minu ema hääl räägib soome keelt otsa minu ema ja sisenetakse kukalt ja ja ongi minu ema ja siis mul tuli küll meelde, et me olime isegi harjutanud kunagi pool aastat tagasi seda Skype'is, seda teksti aga lihtsalt, et oli üks väike osa seal Soome televisioonis, aga lihtsalt selline täiesti nagu, et sa ei oska oodata absoluutselt võõras kontekstis vales keeles järsku sellest häälest sa tunned ära, et osa see on ju mu ema seal, et siukseid need on ka päris naljaks. Kas sinu lapsel on Eesti või Soome perekonnanimi? Täiesti eesti perekonnanimi Eesti isa ja Eesti pass. Ja blondid juuksed. Mis päev see oli, Helene, kui lapselaps sündis hakkab nagu natukene jälle uus elu või midagi sellist või. Nojah, et ega ma ei arvanud, et üldse analisel lapsed saavad olema, sellepärast et ta oli ju ikkagi üle 40, kui ta sünnitas need laps. Mina olin 27. Ma olen praegu kogu saate jooksul püüdnud mitte 25 anda, aga jah, ja käti CD absike. Tuli nii tugev ja suur, aga suured lapsed oleme me kõik, mina olen olnud üle nelja kilolaps, tema oli üle nelja kilo, see oli neli poolses niukene, pirakas ja ta on tore. Ja ma ei mäleta, et see Anna-Liisa oleksid selle aasta kahe kuuselt pea talle niivõrd jagab igasuguseid koerasid ja, ja kusjuures seal oleks nagu naljasoon. Talle meeldib nalja teha ja ta naerab vahepeal laginal, kui sa talle midagi teed, nii et. Niuke, aga noh, ma arvan, see ettevõtlikkus, kui nüüd sind meenutada, ongi täpselt see sind pidi kogu aeg jälgima, sa võtsid kõiki asju ja praegu on ka selles eas, kui kõike tahab võtta, kõike, tahab tõmmata kõik või nagu öeldi, et nagu ronib kuhugi otsa, kukub, nutab ja ronib kohe täpselt sinnasamasse, teist kord tagasi. Ei jah, ei jah, see kindel viibe endasele soovile. Kui ema kõrvalt vaadates, kas ema emana ja vanaemana on ikkagi üks ja sama inimene või? No ikka selles mõttes tegelikult, kui sa tuled ju külla üleüldse, noh, vanaema ikkagi tuleb külla, me ei ela koos, eks ole. Et siis on ikkagi alguses ka ju, mida te teete, te ütlete, et tuleb selliste noh et miks vahiks tita häälte äraütlejaid kehtlycle aitame, aga mis ajast sa üldse ütled? Ma ei ole iial kuulnud, et öeldakse, järsku hakkab lapse, lõpetab, laps oskab umbes ühte sõna, aitäh ja siis ta vanaema, kes hakkab ta ütleme siis. No mis asja, võib-olla Tartu murde. No aga kus ma iial pole kuulnud sellest ja nüüd järsku on vaja õpetada. Boya jõi, aia jäid, nojaa, eks mul on kogu aeg ja mida ma ütlen emale tee ikka teisiti ära ikka nii tee, aga ema aitab mind väga palju. Väga palju lapsehoidmisega ja see on muidugi tore ja tore, et lapselaps saab oma oma vanaemaga koos olla, et see on ka tore, ma arvan Mul on väga hea meel, et tulite siia rääkima, see oli, see oli lõbus kuulamine. Mõned mõttekohad ka nagu elus üldiselt kipuvad olema. Aga selleks me siin koos käimegi, et uurida, kuidas inimesed läbi elu Jah, see oli huvitav, kui sa tõid selle alguses ütlesid ajatee on konarlik, et ma ei ole kunagi tegelikult mõelnud selle laulu filosoofilist, sellist sõnumit, mis seal loomulikult on. No igatahes, ma soovin teile mõlemale jaksu, aitäh, Helene Vannari. Aitäh. Aitäh, Liisa Pillak. Aitäh. Selle saate nimi on, käbi ei kuku, mina olen Sten Teppan ja me kuuleme nädala pärast taas.