Tere ja kena päeva neile, kes vikerraadio ka. Mul on väga hea meel kutsuda teid saatesarjas, käbi ei kuku kaasa elama ema ja tütre loole. Näitleja Helene Vannari on öelnud, et ta on muretsejate suguvõsast. Ja nagu kohe selgub, pole ooperilauljast tütar Anna-Liisa Pillak kooskasvamist väga lihtsaks teinud. Kuidas on elu helgetest ja keerulistest hetkedest läbi tuldud, mida värvikat on meelde jäänud lapsepõlve ja noorusaastatest sellest Me kohe räägimegi. Vestlust juhib Sten Teppan. Head kuulamist. Tere tulemast vikerraadiosse, Helene. Ja Anna-Liisa, näha teda, aitäh, Helene. See oli täiesti juhuslik, aga võib olla ka mitte mul mõni päev tagasi ühel hommikul, kui ma kodus perele süüa tegi, nende väljaminemist hakkas peas tiirlema ühe laulufraas. See käib umbes niimoodi, et ajatee on konarlik. Ei kata seda asfalt. Oletan, et tuleb tuttav ette, kuigi ma vist ei mäleta kõiki sõnu, aga niisugused sõnad olid seal. See viib kuhugi 80.-te algusesse ja ikkagi näitab, kui sügav trauma kõige paremas mõttes. Minu lapsepõlves ühe tiigriga seoses on. Aga nendest sõnadest leeme kinni võttes, siis kus aia teile pilgu peale viskad, siis, siis mis sõna sa kasutaksid, kas konarlik see on asjakohane. No võiks öelda, et seal on ka konarusi tõesti olnud, võib olla konarlik, aga aga lõppkokkuvõttes pole viga, võib rahul olla seal keegi, kõik ei läinud, võib-olla kohe libedasti on olnud raskemaid ja, ja vähem raskeid aegu, aga mitmed asjad, mida olen juba lapsepõlvest soovinud, on teoks saanud. Nagu see, et ma tahtsin näitlejaks saada ja seda ma sain ja olen juhuse tahtel siiani sellel ametikohal. Anna-Liisa, kas sinu saatus või käekiri selles plaanis on ema omaga sarnane, et ka sinust on saanud see, kelleks sa lapsena tahtsid saada. Ja tegelikult küll või vähemalt mis ma ütlesin, et kelleks ma tahan saada, mul alati oli, kuidagi, mäletan, kui lasteaia enne lõpupidu juhataja lasteaia juhataja kutsus lapsed kõik ükshaaval enda juurde, küsisin, kelleks sa tahad saada, ja ma teadsin kohe, et muidugi lauljaks või lauljaks ja tantsijaks oli jah. Ja siis ta küsis Otetega, aga kas näitlejaks ei tahagi saada ja siis mul tuli meelde, et ai-ai, see hea, see hea variant oli ju veel ka, mida oleks võinud lasta lõbusalt, aga kuna ma olin juba välja on see laulja, siis ma jäin enda juurde kindlaks. Luba palun täpsustada, millise riigi alamtäpselt sa tänapäeval oled. Et mul ongi natukene segane see asi igatepidi segane, eriti segane südames. Ja, ja ma pean ütlema, et ma ilmselt kõige rohkem olen siiski Tallinki pardal, et et, et võib-olla seda siis nimetada koduks hetkel. See tähendab, et seiklus kestab, seiklus kestab ja vaatame kui kaua, et on selline tunne küll, eriti pärast tütre sündi. Et tahaks kuhugi ankuri panna, aga, aga ei tule veel nagu välja. Me räägime nii mõnestki ja väga palju lapsepõlvest, nii Helene sinu omast kui Anna-Liisa sinu omast. Ja alustades siis emast mulle jäi kusagilt Helene silma, et sa oled öelnud. Umbes nii, et sa oled muretsejate suguvõsast. Eks me olime vist niux mina ja õde ja ma ei tea. Me olime oma õega näiteks ühest tähtkujust muidugi 13 aastat on, meil oli vahet, õde on surnud juba. Et jah, niuke muretsemine, et kui mina näiteks õele külla läksin hiljem, siis ta muretses, kas mul on hea küllalt tema juures, kas ma, kas see toit maitseb mulle, kas mul oli magada heaga kogu aeg, vahest ma tundsin, et see on juba liiget, on nii palju, see lööb, aga ise ma teen ka kõik. Ma muretsen, kõige pärast, muretsen eriti Anna Alisa pärast ja tema laps, seepärast on ka nüüd niisugune uus tegelane veel peres, kelle pärast jälle ma muretsen. Nii et noh, nagu aga võib-olla seda on nii, et emad muretsevad, kui need inimesed muretsevad eriti, kes hoolivad. Mõnikord öeldakse seda kõikide eestlaste kohta, et muretseme või, aga kuskohast see sinu puhul alguse saanud kasvatuse küsimus või või pigem lihtsalt meisse sisse programmeeritud? Mis ma arvan, on sisse programmeeritud, et minul oli lapsepõlv niisugune, ma olin kaheksaaastane, kui isa suri, enne seda oli ta kolm aastat haiglas, nii et mina oma isa õieti ei tundnud. Aga nii kui palju, kui mu vanem õde jutustas, oli ta väga suurepärane isa ja ja suurepärane inimene. Et ma olen nõnda öelda eestiline segu perest, kuidas seda öelda? Et et mu mõlemad vanemad on lõpetanud venekeelsed gümnaasiumid. Mu ema ja isa passis olid mõlemad eestlased, sest nende isad olid eestlased. Aga emad olid minu isal poolakas ja minu emal venelane vana veneusuline Tartust. Ja muidugi ma käisin eestikeelses koolis ja mina õppisin väga laisalt seda vene keelt juba siis kuskil 50 eks ole ütleme, kolmandal, nelja, neljandal, 55. aastal 48 koma sündisin, ma ei tahtnud seda vene keelt, mida, aga minu ema ja minu õde valdasid seda perfektselt. Aga emal oli ka hästi palju neid eesti sõpru ja tuttavaid, nii et eestlastega käisime sama palju läbi või isegi lõpuks keegi venelast ütlesid talle, et su vene keel on nii kehvaks jäänud seal, nii eesti eestimeelne keelne et minu ema emapoolne suguvõsa see ei olnud, ütleme mingi haritlaste suguvõsa. Minu vanaema müüs turul juurvilja, mida ta ise ei kasvatanud, taim müüs turul, ta oli üks aasta koolis käinud ja see vanaisa, keda ma elus iialgi ei näinud, see ema, isa nadolid muide ei olnudki omavahel abielust, oli sel ajal veel see vana veneusuline oli, ühesõnaga sai vallaslapsed, kelleks oli minu ema, vanaisa oli eestlane, Eesti asja ajaja väga tugev teada siin kooli direktor. Kui palju, täiesti nagu sobimatuid asju kokku, kuidas siis nüüd see Eesti asja ajaja mulle minu käest on tuldud isegi küsima tema kohta, mida ta ka häbi mulle, ma ei tea tast mitte midagi, ma pole ta iial näinud. Ta suri sõja ajal ära. Tema leidis siis nüüd ühe klassi haridusega turul juurvilja müüa. Aga juurviljamüüjast armsast vanaema annast rääkisid kõik, ainult head vanaema Annali suurt kasvu, väga rahulik ja oli olnud inimene, kelle poole teised võisid oma murega pöörduda, sest nagu anna oskas anda nõu või no tõesti ta teist õnneks minu poole mitte keegi ei pöördu, sest mina ei annaks mingit nõu. Ma olen see, kes ise läheb enne, küsib nõu. Nii et midagi ühist meil ei ole? Aga missugune su enda lapsepõlvekodu oli? Ema ja isa lahkus üsna varakult ja missugune see kodu oli, kes sinu jaoks kodu oli, kus see oli, missugune see oli? Kus see oli esimese mai, nüüd on Raatuse tänav see samane nende vana venelaste vana veneusuliste ehitatud maja seal Me elasime seal neli korterit ja meil oli üks alumise korruse korter seal Me elasime. Meil oli kaev õue peal kemps üle õue, kus käisid kõik Ort trid, külmal ajal väga ebamugav joosta üle uue, aga nii nii elati. Täitsa imelik, aga see meie olite, kes mina ja ema ja õde õde abiellus, õde lõpetas, ta on eesti filoloog, oli mul õde? Kursusekaaslasega abiellus, nemad elasid seal niimoodi, üks suur tuba, igavene pikk, selline ja üks väike tuba. See läks siis sinna elama oma oma abikaasaga ja sai kaks last, sealt hiljem said Annelinnaossa kolmetoalise korteri. Kui sa lased oma esimesed mälupildid silme eest läbi, siis mis sulle meelde tuleb? Ma mäletan, et me kolisime sinna päriselt, sündisin Kilingi-Nõmmel, sest sel ajal isa oli tihemetsas õpetaja see pakaks kilomeetrit tulevadki rohkem, sest minu meelest midagi ei tea, kui ma sündisin seal ja siis olin ma juba noh, kaks pool või kolm, kui Tartusse koliti, mäletan, seal oli suur vene ahi selles toas, kus külmal ajal peal magada. Siis ma mäletan seda, et kõrvallast meil venelased, see oli aeg, kui vot sedasama. Raatuse tänav on ta nüüd, et seda esimese mai tänavat mööda otse üles minna, kui raekoja platsi poolt tuli, seal oli lennuväli, seal olid sõjaväelased. Et sõjaväelased, ohvitserid olid paljudel korterisse võetud ka minu kõrval naaber. Mäletan, et ma käisin ka seal nendega tutvumas ja ma ei tea, kas seal ohvitseride juures või üks ohvitser oli seal, kus ma seda vene keelt hakkasin siis praktiseerima, sest kodus ma nagu ei tahtnud. Siis mäletan seda, et mängisime kas üle tee laste juures kuskil ja siis tuli üks tüdruk vast ma olin siis nelja, viie aastane, ütlesin, et sinu ema, venelane ja see oli õudne, ma panin kohe padavai koju ja ema oli seal, ütlesin, et ema, kes sa oled eestlane või venelane, selle need on, nemad ei ole, ei ole, sa oled eestlane. Sellepärast et juba siis ei tahtnud eestlased venelased olla, ütleme niimoodi, emal tihti tööl, siis ju ema töötas ju niimoodi, et kuus päeva nädalas ta oli ajaloo keskarhiivis, töötas Meie õega, siis olime kodus, mäletan seal, mitte kodus, tema käis ülikoolis mina ka siis, kui mina oleksin alkoholi meil 13 aastat vahet suur-, vahel. Mida üks pisike Helene seal toimetas, mida kodus sai teha, või pidi tegema, kuidas pere toim, mis? Vot toimus see oli küll niimoodi, et ega ema mind ei sundinud mitte midagi tegema. Ma olen nõnda siidikäpp, sest küll oli vaja ahje, ahjusid küta ja kõike, aga seda siis juba tegigi, vanemate kiira. Tema ju tegi ja nende pere küttis või ema küttis. Mina mitte midagi niisugust ei pidanud, no võib-olla puid ladusin kuuriga koos teistega seal, nii, aga üldiselt lasteaeda, mind pandi seal ma iga kord iga päev tegin ühe nutu tuurimaid tahtnud sinna minna ja kaks põhi asja oli, miks ma ei tahtnud, ma ei tahtnud süüa ja ma ei tahtnud võimelda. Maniski vingats, kui mulle järele tuldi lasteaeda, siis teised jooksid juba väljas, mina istusin laua taga, sest mingid müüse oli, mida ma pidin sööma ja mais. Helgi käis seal üks tüdruk, kes ütles emale alati liinis pleeni, nii kaua süü. Ema oli selles suhtes leebe või, või kuidas teie omavahelisele läbisaamisele mõjus seal ikkagi paras piin ka, ma tean ju omast käest lastega võitlus. No meil oli nii, et ega meil Niukest pedagoogilist, aga võib-olla selles mõttes kasvatust ei olnud mina mingisugune süsteem, et mul oleks või et mind karistatakse või kodus mõnel oli vits või midagi niisugust meil ei olnud, kui ema läks hing täis, ta võttis kõik, mis asjad tõmbas sellega mulle, kui ma ei olnud kuulandiga, kas sa lähed magama, lähed sa magama või? Ikka sa ei lähe siis, eks ole ju, umbes oli seal ükskõik, mis käe juures Ta parajasti tegi pliidi alla tuld võttis kas mingi puukalu tõmbas, vastas sääriks, saad, sa saad aru, et lähed magama, mul ei pane üldse pahaks, ta päris tegi minu jaoks väga palju ja elas mulle kaasa, kui malevlased teatrikoolitee endale valisin ja kõik, ega tal kerge ei olnud, hea õpilane, istuma maiust ei jäänud, aga, aga üldiselt olime sihuke lohe. Ma tahaks teada, kuidas üks pisike tüdruk saab üle sellest, kui isa enam peres ei ole. Isa suri sellist asja, ta töötas EPA juures, nad käisid nende üliõpilastega, ta oli laborant või mis koht tal seal oli, nad käisid Järvseljal taimedega tutvumas, seal Siberis toodud, seal olid need puugid puukentsefaliidi, nende nede Siberist toodud taimede küljest. No ma mäletan, ema juttusid, et ka paljud üliõpilased said, aga neil olid tugevamad organismid, Nad tulid sellest välja. Isa oli mitu aastat Tartus haiglas ja sanatooriumis ja nagu ei mõistetud, mis tal viga ta pandi kipsi, ta jalad arvati või üks jalg või et tal on luutuberkuloos, vastupidi, oleks pidanud kõike tegema. Nii et mina mäletan seda, ema võttis mind käekõrvale, isa oli nagu sanatoorses osas seal Tartus ja siis oli pime, kõik loigud maas ja manidega sihuke lume, sega segu ka ja me läksime sealt oma üle linnaosast, kõndisime siis hoopis sinna Tammelinna, kus sanatoorium oli, kus isa lamas siis nagu isa tahtis rääkida, kuidas mul koolis läheb ja ta tahtis Stahli üldse õde ütlesid alati väga hull, tundis huvi, kuidas õde õppis, õde õppis hästi ja lihtsa tubli tüdruk ja ma käisin muidugi, aga et see oli, see oli niisugune kurb ja masendav. Aga, ega ma seda kõike ei tajunud, siis ta oli Tallinnas, siis oli jälle ootus, et see kõik nüüd läheb paremaks, need leitakse, see õige haigus ja ta paraneb ja kõik. Aga siis vot selline asi juhtus küll minuga, et kui oli matus, siis ma kukkusin järsku nii nutma, et täitsa nagu, noh, ei suutnud pidada, mäletan, kui ema kummardus minu juurde, ütles, et ära nuta, isal on nüüd hea. Sest no ta oli vaeva näinud, palju selle haigusega ära ei olnud ja see oli nagu esimene kord, kui ma nutsin nii nagu ohjeldamatult. Minu isa oli oma tädile öelnud, et et haiglas või kus siis kui ta siin Tallinnas oli juba, tõota mulle, et sa aitad minu peret, tädi oli nädal ta jõukas, noh meiega võrds ja tädi aitas ka, et ta saatis õele nagu lisaraha, kui ta ülikoolis õppis siis tädi kutsus näiteks meid suveks mind ja ema siia Tallinna lähedale nõnda öelda, tema ise oli Tallinnas, ta üüris mingi toa nagu kloostrimetsas ja kord Kloogal ja siis tädipoeg, kes on minust kaks aastat vanem, oli seal ja mina olin ja tädi ise ta ei tulnud sinna ta linna ja täiega siis ema oli ka nagu kokaks ja nagu vaatas meie järele, seal siis sel ajal mulle meeldisid need käigud. Küsin vahepeal Anna-Liisa käest, kas sina oled oma emaga kohtunud, kokku puutunud? Jah, ma olin neli, kui vanaema suri. Et võib-olla see vanaema ongi üks selline, keda ma, kes on nagu esimene mälestus, ma arvan. Mis asja sa mäletad? No ma mäletan esiteks, et vanaema õpetas mulle kaarte mängima ja see on üks vajalik oskus inimeselt nelja aastaselt, absoluutselt. Siis ma mäletan sellist tunnet, et vanaema, seal vanaema oli ka haige ja tal oli palju rohupurke. Ja ta ütles mulle, too mulle see rohi ja mina viisin talle ja siis Toomase rohi ja mina viisin talle. Aga ma võtsin tegelikult täitsa suvalised purgid, mul lihtsalt oli hea loosi käsi, ma võtsin õiged purgid ja vanaema kiitis kohutavalt, kui tark klaps ma olen, ma toon õiget rohud ja mul oli see võib olla tunne see häbitunne, et sind kiidetakse, kui pole põhjust seda tunnet. Ma mäletan, et ma ei öelnud, et ma ei tea mitte midagi, ma, aga mul oli endal selline kahtlane tunne ja siis, ja siis ma mäletan veel seda, et kui ma tegin pahandust ja mina tegin niinimetatud pahandust ikka kogu aeg. Või noh, ma olin energiline ja ma arvan, fantaasiat oli ka suhteliselt palju. See oli ka hea nõks, et vanaema elas meil nagu samas korteris. Et kui vanaema see mu peale baas, eks siis ma jooksin teise tuppa, ema selja taha, vanema tuli hakkas pahandama, ema hakkas mind kaitsma, nemad omavahel hakkasid kaklema, mina pääsesin ja teistpidi. Et selles mõttes oli väga hea sinnamaani, kuni vanaema meelelas. Mis hetk see oli, Helene, kui Anna-Liisa sündis, kuidas sündmused selleni arenesid, püüan ma niimoodi viisakalt küsimuse püstitada. Ta oli nii, et noh, ühesõnaga, mis siis oli minu kehva õppimise tulemus oli niimoodi, et igal juhul sinna teatrikooli ma sain, magan väga kaugelt pihta. Et sain sisse esimese korraga ja õppisin seal neli aastat ja kui see lõppes, siis mind suunati Ugalas Ugalas ma olin ka neli aastat ja siis ma tulin sealt ära ja siis ma tulin Tallinnasse, ma olin abielus oma kursusekaaslasega ja me koos otsustasime, et me tahame ära tulla sealt tema läks Eesti televisiooni ja oli seal režissööri assistent, mina ei saanud tööle kuhugi, sest no ma oleks tahtnud ju teatrisse, aga tol ajal oli täiesti võimatu nagu, ütleme provintsis, nagu mõni ütles, või väiksest linnast tulla siia suurde linna, et sa saad kuhugile näitleja koha kohad olid ju täis. Ja siis ma võtsin kätte, hakkasin last ootama. Päris tore oli, tore oli see, et see, see lapsukene tuli ja ma olin 27 aastane juba ja ja päriselt ei maksa karta, et last mitte muretseda selle töö pärast teatritöö pärast, sest noh, näiteks meile kooli ajal ja üldse sel ajal oli see arvamus, et perekond peab olema teisel plaanil ja teater peab olema esimesel, see ei olnud mitte ainult siin, Eestis oli igal pool üle Nõukogude Liit näiteks paneveeži, siis oli üks teater, mida Miltiinis juhtis, ja see teater oli üle Nõukogude Liidu kõige huvitavam teater väga kaua aega, need näitlejad mängisid lukuga vene filmides ja kõik siis sealt käis kunagi üks keegi inimene minu naabri korterisse just sealsamas, kus ma elasin ja ta rääkis, et jumala türann, see on vähe sellest, et siin juba tai lubanelisid abielluda, kui nad tulevad teatrikoolist. Hommik algab trenniga õhtuks välja ja kõik, aga teater oli nii suur, et no mitte midagi lubata eraelulist niimodi kuulasid ohoh. Aga noh, meil abielluda lubati ja aga ma tean paljusid näitlejate saatusi, kes väga ruttu said need lapsed ja ega nad Mis seal on, ütleme, langesid teatrist välja või nad ei saanud piisavalt tööd teha, nad isand ennast tõestada, aga päriselt see nii ei ole ja nüüd juba kõik need nooremad põlved, need on ju näidanud, et laps ei takista mitte midagi. Ja siis, kui me seal lapsukest saime, me elasime siin Tallinnas kahetoalise korteri, siis ema andis oma korteri, sealt tatus, vahetasime kokku, sest tema hakkas siis hoolitsema selle lapse eest. Sest siis jah, ema ütleski. No nüüd ei ole nii, et me istume siin kõik mitmekesise lapse ümber, et sa lähed ikkagi teatrisse ja pakud ennast tööle ja ma läksin noorsooteatrisse, seal oli siis Kalju Komissarov oli pea näitlejat kaljult, ma tundsin hästi, siis ta oli minu vanemalt kursuselt olime kaks aastat ühtedes ruumides käinud ainult üks vanem gurusteni noorem kursusele. Aga tema sõnad olid tookord niisugused, et ma mäletan sind, koolja, Lästid, saalid olid tuli või nii. Aga ma ei ole see neli aastat siin näinud. Ma ei tea, mida sa edasi teinud ja siis ma sain teatrisse inspitsendiks ehk etenduse juhiks. Seal ma olin poolteist aastat ja tänu kursusekaaslasele Kaarel Kilvet-ile, kes andis mulle esimese rolli pärast seda siis, ühesõnaga Komissarov ütles, paneme ta näitleja peale. Nii et mõnes mõttes kõik kukkus välja justkui väga juhuslikult, aga õiges järjekorras. Mis järjekorras ja see laps oli maid praegu ei suuda tuvastada ei aasta või midagi olla arvud ei ole minu tugev külg. No et ja üle aasta või mis siis, kui ma läksin, olin juba tööl. Nojah, seal selles, Kas muide, sinu ema Helene oli rahul sinu elukutsevalikuga või sellega, kuhu saatus juhtis? Ja emale see meeldis. Ma arvan niimoodi, et ema ise ei olnud kunagi vist seda mõelnud, aga ta oli väga hea, tema oli väga hea jutustaja, tema liik isegi niuke parodeerijat ajas kuskil seal töö juures seal arhiivis kedagi naerutas. Mina ei olegi eraelus main, arutasin kedagi. Ta hoidis väga mulle pöialt. Anna-Liisa uuesti sinu nende esimeste aastate juurde, mis olukorrast ema ja isa sulle silme ette kerkivad kõigepealt, kas see võis juba olla äkki teatrimaailm? Isa töötas mul ka siiski teatris mingil ajal ja siis mul oli see minu jaoks oli õnn või rõõm, et mind võeti ikka väga palju kaasa ka, aga noh, et, et selles mõttes see teatrimaailm tuli küll vanemate kaudu nagu hästi aktiivselt. Ja koduses oli see, et ütleme, kui ema oligi jah ja ongi selline tohutu muretseja, ma arvan, ikkagi selline nagu ikka väga-väga tugev selline esirinnas selles muretsemises. Siis isa oli meil selline nalja ja napsumees ja, ja tema oli selline elukunstnik pigem, et tema, tema nagu, ütleme teatris ta ta väga ei saanud töötada hoolimata sellest haridusest, aga ta siis rakendas kõike seda ellu ilmselt elus. Ja me käisime alati külas oma peredega tavatel looritsetel, kes oli siis ka Marje Loorits, oli ema isa kursusekaaslane ja, ja alati enne sinna minekut oli üks suur jama, sest isa teatas, et tema ei pane seda särki, mida peab ja tema ei pane neid asju selge. Ei käitu nii nagu peab. Ja siis ema Ta oli endast väljas ja jooksis mööda tuba ja isa heitis ennast pikali voodisse, ütles, et ta siis ei tule üldse selline tohutu nagu draama ja selline stseen. Ja siis ma mäletan, ühe korraga ema läks ja isa oli just hakanud voodis ajalehte lugema ja siis ma ütlesin isale, et isad, aga et miks sa vaidled, et sa ju tead, et sa lõpuks paned nagunii selle särgi ja isa ütles jah. Aga alles lõpuks. Et selles mõttes oli nagu ka pisut selline teadlik valik, et see kõik pidi toimuma selline draama, selline show sinna ümber ja siis mindi alles külla. Praegu tundub naljakas kuulata. Kas siis vist ei olnud väga naljakas? Ei, selles elus oli palju naljakat, aga noh, aeg on mööda läinud ja aeg kõik haavad parandab, et noh, me lahutasime enne siis Anna-Liisa isa surma umbes kaheksa aastat või niimoodi nad ju ma olin juba 50 mingi kaheksa, üheksa, kui lahutasin lõpuks nagu mõni mu sõbranna ütles, kahju, et nii hilja, aga noh, kuidagi nii läks. Naps muutus üha olulisemaks ja olulisemaks ja seda kõike seal ei olnud nagu valguskiirtega lootust enam mingisugust. Ja eks ta arvas ka, et vot needsamad need mängud, et, et teeme nii ja teeme naa ja küll ta mõnda asja võib lõpmatuseni teha, et et muidugi ta kukkus sellest väga ära, kui ta aru sai. Tõesti. Me nüüd oleme lahutatud, jäätmevahetame korteri lahku ja kartis üksi olla, sest päriselt no niisugune nagu ma olen sebi ringi ise ütleks, mitte eriti just hakkaja, aga ma tegin talle ikka kõik nagu niux. Igapäevaelus tegin talle kõik ette-taha ära, et et söök oli alati meil majas, ma mäletan ikka proovi ja etenduse vahel tihti. Kas sa lähed jälle koju käia ja, ja jälle kiitsin midagi, et oleks mingi soe toit ja see ja teine. Ja no ta nagu ehmatas ära, aga noh, sellega oli siis niimoodi, et päriselt tema viimase päevani väljuma, nagu käisin temal nagu hooldaja hooldaja külas, kaks kord nädalas viisin toitujad. Oled ka üks nendest inimestest, kes saab öelda, et suhe tähtsa inimesega on läinud viltu alkoholi pärast. Absoluutselt jah, et ma ise mõtlesin, vot nii, see on elusad, sa mõtled, sa abiellud ju kursusekaaslasega, teil on ühised huvid, mis veel, talis, heasüdamlik poiss, ta oli päriselt nõnda pehme iseloom või nagu öeldakse. Aga me käisime teatris vaatamas, me olime üliõpilased. Sõitsime mööda Moskvat ringi, ühel päeval nägime kolmes kohas etendusi, näiteks seda Võssotski olen ma näinud ühesõnaga jalga ühe jala peal seistes kuskilt sealt ülevalt ukseaugust. Aga me nägime tema ära, me saime igale poole sisse, selles mõttes oli väga tore see Moskvas käimine ja me käisime, tema käis kõik, tundsime huvi, vaatasime, siis läksime Ugalasse koos. Aga asi läks hiljem ikka hullemaks ja hullemaks. Kuidas sa, Anna-Liisa, vaatate nendele sündmustele toona, et kui palju ta siis sinu jaoks isarolli nii-öelda välja kandis? Selles mõttes, et temaga seoses on väga palju toredaid, nagu mälestusi, väga palju toredaid lugusid, ta oli selline hüppas langevarjuga, hüppas suusahüppeid nooruses, et ta oli nagu väga julge, ütleme, hulljulge. Kindlasti kihutas autoga rohkem kui vaja, ma olin väga uhke lasteaias, muide ükskord taas, kui sain öelda, et kihutasime miilitsasse, sest ära isa oli võtnud ja me kirjutasime ilusti ära miilitsaäss. Ma olin väga uhke selle üle. Ja sellised toredad lapsepõlve mälestused, eks ole. Et aga noh, loomulikult ütleme, et mul on hea meel, et, et minu lapsel on erinev isa ütleme nii. Kõige selle juures see kõik oli nii. Aga et näiteks Anna-Liisa elukutse valikul on isa mänginud suuremat rolli kui mina. Isa kõigepealt oli niimoodi, ta töötas siin televisioonimajas, nagu ma ütlesin, assistendina tuli ükspäev koju, ütles siis tal ei anna seal viieaastane või nii, ütles, et meil siin on mingisugune lauluring lastele, et paneks meie tüdrukuga, aga meie elasime, Öeldakse nõmmel päriselt Männiku kandis. Lasteaias käis ta Mustamäe taga, sest kuigi meil olid seal ka lasteaiad laste kohta ei saanud enda kodu lähedale, isa viis teda autoga sinna ja tööl käis siin, eks ole, jätad, läks pärast ööd võttis selle tüdruku lasteaias ja tõi siia. Ükskord see isa tuli koju, ütles niimoodi, et tead, et see õpetas hääl ütles meile, et kas te teate, et teil on väga tublid Darrell isale öelnud. Ja noku kevadel oli siis nagu nende esinemine siinsamas raadiomajas saalis, siis ma tulin. Noh, ta oli pisikene ja neid oli seal natukene igas eas, igas pikkuses neid lapsi, kõigi, siis radiomäed, selle televisioon, televisioonimaja, töötajate lapsi. Jah Ta oli tore, ta laulis ja tegi seda nii täiega, täies usus ja seal, kui mingisugused liigutused käisid kaasa, siis ta tegi seda ka nii väljapeetud ja lõpuni, et võis hakata silma küll sellele õpetajale, seal või. Pärast seda tuli isa koju siis, kui ta oli juba saanud seitse ja pidi kooli minema. Lehes kuulutati, et see muusikakeskkooli võetakse vastu lapsi, sinna võiks ju katsetele minna, kõigepealt eelkatsed nendele kuueaastastele, ütleme et siis kooli eelkool ja eelkoolikatsed isad andis idee, kes läks, olin mina siis lapsega sinna. Aga jah, siis kui tulid, tulid juba katsed päris kooli ja väga paljud sealt ei saanud edasi, et päris muusikakeskkooli esimesse klassi. Aga Anna-Liisa ja vot siis algas ka meil kõigil väga raske periood. Sest meie kuigi me olime ju mehega mõlemad konsi lõpetanud, konsi all oli lavakunstikateeder, me olime täiesti muusikast, selles mõttes ei, me ühtki instrumenti ei valda nendega midagi ja nüüd väga suur pinge hakkas selle klaveri õppimiseks ja ma ikka olen mõelnud. Me tegime suured vead, miks me ei võtnud ühte abiõpetajat koju esimesel aastal või teisel nõudmised olid nii suured, et et oleks pidanud võtma, ei, nokkis oleks viinud kurssi. Kõik need, ma olen, ma olen eriti tänulik, et mind pärast viiendat klassi sealt välja visati. Ikka tõesti oleks olnud kohut, tahab, et ma oleks pidanud seal edasi käima ja ma olen väga rõõmus, et keegi ei aidanud mind selles ja ei tulnud mind abistama sinna. See tookordne õppe, ütleme see, eks olenes väga õpetajast, kelle juurde sa satud, aga pidev vaimne vägivald ikkagi otseselt öeldes, mida, mida seal klaveritunnis ikkagi harrastada ei noh, see, ma arvan, et see viis aastat oli absoluutselt igasugune lagi, et ma kuidagi veel mõni närvirakk on säästud. Et mina olin küll selles mõttes ka kõva kivi, et et ma olin otsustanud, et ma ei nuta kunagi seal tunnis. Et kõik õpilased nutsid, suured poisid nutsid, väiksed tüdrukud, kõik nutsid. Ma olin otsustanud, et ma selle õpetaja pärast sate nutta ainult ühe korra nutsin siis, kui mul käsi just kipsist välja tunduda lajatas klaverile. Aga see on valu valupisarad, vot need ei loe. Aga selle eest iga jumala kord nuttis minu ema kuidagi rääkimas õpetajaga ja talle räägite kohutavalt laisk ja andetu on tema tütar, siis tuli alati nuttev emal üks koju. Ema ütles, et tal meeles, sest üksainus kord ema nuttis, okei, ma ükskord. See oli selline, jah, ma tulin ja õpetaja hakkas rääkima, kui halb tangu Halthangu Haltan. Ja mina hakkasid pisarad jooksma lihtsalt. Ja ma ei saanud midagi teha, aga ma ei ole muidu kõvanud. Ainus mõte olid nii. Nüüd ta mõtleb, näitleja, kes olen nüüd, hakkasin nutma, oleks ta teadnud, see näitlejal ei tule üldse pisar nii kergelt välja ka laval, kui vaja on. Et see ei olnud nii, et seda ma mäletan, mõistusin kuidagi kuulsin tal niisugune, niisugune niisugune niisugune ja vot siis oli see, ma tean, lapsi õppisin väga hästi seal, aga nii need kui meie oma kõik pilgutas filmima, kõigil olid närvid juba, selles on asi. Ja teine asi siis magu valutas ja. Jajaa las uurite haiglas, et miks su magu ei hakka ka närvidest ju Maculeiutusel kohe. Noh, see oli ikka nihudes kausi minek, ma natuke laiendaks teemat, kõlab jubedalt. Ja mis siis ometi? Aga kas sa mäletad end kunagi pisarat valamas tütre pärast muus kontekstis või muudel asjaoludel, kui see muusikakool need kõrvale jätta? Ta on skorpioni tähtkujult, ega see ei ole midagi head, ei kuulnud. Eks mul mitu sõbrannat on ka Skorpioni ja ma ise olen kala ja öeldakse, et need kala märgid on kõik väga hea klapp, eks ole. Aga sa oled nende inimeste hulgas vaheküsimus, kes usub märke ja No, ega ma nüüd nii päris neid selgeltnägijaid ei usu, aga kui ma ütlen talle, sul oli täna ajalehes ema, ära loe seda lollus. Ema helistab lausa, vahest on, võib-olla viimasel ajal, aga vahepeal oli küll. Kuule, ma täna lugesin, täna on liikluses väga ohtlikke täna ära siis. Aga kui öeldakse seal, et töö tegemiseks Päev. Tuleb olla ettevaatlik, ei ma just tema pärast neid vallati loengi neid horoskoope, nii et ma tean neid skorpioni paremini kui enda enda omad. Mind ei huvita. Näiteks no mis liikluses ma ütlen, et nüüd kui ta ta õppis autojuhiks mõned aastad tagasi ja ta on väga hea autojuht, aga minust ei saanud mitte kunagi autojuhti, ma pidin ka, ma justkui õppisin, käisin koolis. Aga Eino paberpaberit, saine tänud teadvusele. Aarma, Jüri aitas. Seda ei maksnud. Aeg nõukogude aeg, jah. Ja harva üritus mulle, sul ei ole ikka paberit, kuram, mis sa jamad korda eksamitel, seda ma mäletan, körne isaga ootasime kuskil autos, siis oma isa autos. Ootasime, ootasime ja siis tuli jälle nutt tuleb, nagu ma ütlesin, ma ei võta aeg välja kukkunud seisuga kokku, siin teine asi, millest tegid sa takistasid, kui oli mõned toredad asjad, mida isa tahtis läbi viia, näiteks olime mustal merel, eks ole. Oli mõeldud selle vee olime ilusti kolmekesi sinna ära mahutada ja nagu tulid suuremad lained, ema, nõudes kaldale. Nõiad täiesti, vot ma kardan. Kardan väga lõbus, seal, ärge midagi suured lained, aga no siis oligi läbi kogu, sõin jälle jah, jälle, millega me ise hakkama sai. Isa võttis kätte ja läksime ükskord Jaltas tema autoga ja me sõitsime niimoodi, et ta üksi juhtis seda ja ta sõitis täitsa hommikust õhtuni ühe päevaga Moskvasse 1000 kilomeetrit, eks ole. Aga meid võeti kolm kord, vene miilits võttis kinni, iga kord pidi pistist andma, sest et me olime. No ühesõnaga, kõige suuremad röövlid teda seal tänaval nägid, kutsusid välja, sest ta ületas jälle mingit kiirust, aga teisiti ei oleks jõudnud ju Moskvas. Ja eriti meeles järgmine aasta, kui me käisime Pole siis ja, ja siis oli selline vahva lugu, et meil oli väike tüli ja ma ütlesin poes, kui tulime, me olime just. Ühesõnaga öösel jõudsime kohale, hommik, olime läinud randa ja tagasi tulles tekkis tüli ja siis ma ütlesin seal lähedal olevas poes, et et ma lähen nüüd ära. Varsti olime hästi solvunud tegelikult, sest et ema absoluutselt sellest välja ei teinud. Ma kõndisin tänaval, vaatasin, oli mitu ristmikku, ma olin ühe korra teises suunas neid ületanud, läksin õiges suunas, üllatus küll. Nutsin, sest must üldse ei hoolitud hästi ära minna võõras kohas, eks ole, mind ekslema. Jõudsin tädi Maria juurde, kes meile ka siis mingid korterid seal üüris või laenas või. Ja, ja siis läks natuke aega mööda, kui tuli jooksev vanaema, sest nad olid kutsunud miilitsa ja pood oli kinni pandud ja tänaval ja kõik olid rääkinud, kuidas on lapsi siin lähedal röövitud ja mida iganes. Kohe tuleb minu versioon laisemine ja tähendab, me tulime mere ääres, me olime väsinud, vanaema oli ka, et minu ämm ja, ja siis minu ämm sai tuttavaks mingil ekskursioonil seal just Sevastoopolis Mariaga, kes elas Nundalt tatarlaste, ehitatud nagu vanasti majas, see tähendab kõik olid müürid ümberringi. Ja sul, viinamarjad kasvasid pea kohal, kõik saistesse sõid ja see oli kõik väga kena. Mina küll ime, et no mis tülis olid nelja aastane. Mis on midagi jälle ei lubatud võtta. Ma olin, me läksime siis ei olnud juba, ma arvasin, ma ei tea. Nonii läksime sinna poodi ja vahtisime neid tühje lette, seal ei olnud mitte midagi. Tee midagi süüa, eks ole, mingisugust kalakonservid ja otseselt konservist tehtud Biberisesse tädi Marie niux, no ja siis vanaema, kas, mida siit võtta vahtisin ja siis vaatame rikkega ukse, tüdruk on, tüdrukut ei ole, seoksime välja, seal oli mingi kõnnu oma vastas, sealt ei olnud väga palju minna, aga ikkagi oli üks tänav nii ja nii ja nii pöörata veel. Ja teda ei ole, teda ei ole, siis tulid jah kõik ütlema. Andsime andmeid, kollased sokid, kollane, kleidike, kollane, missugune ta välja Nabki keeles ja, ja nii nad kaovad, siin need lapsed hullumajas istuli Te ikka koju minna vaatama. Isa tuli bussi pealt, aidaa tuli bussi pealt hiljem ja ta ei tulnd meiega koos niukesed rannas ja isa tuli ja läks siis ei siis sa vist jooksid vastu, et ütles, et laps on kadunud ja isa ütles, et no ju tuleks koju, sest loogiliselt mõtlev inimene tuleb välja isal aga plusspunkte tuleb. Jajah. Vaadates Anna-Liisa sind kõrvalt ei tunne ju nii hästi, aga jääb mulje, et sa oled võrdlemisi intensiivne või hoogne. On on. Ja ja olen ja ja, ja selles mõttes on see, et jah, vot kes oskas öelda tookord, et sellest tuleb mingit kasu, ma sain alati pahandada, näiteks, et mul on liiga kõva hääl, et, et see hääl näiteks me alati olime suveti ses kohas nagu koolimaja, mis on puhkekodu ja siiamaani toimib ja nüüd veel nüüd olla kordades renoveeritud. Jah, siis siis oli kõik lapsed jooksid ümber majaga, näed, sinu hääl kostab üle kõige, sina oled ja põhimõtteliselt ma sain ikka väga palju tegelikult pahandada selles mõttes, et ma ei taha üldse midagi pahasti. Aga kuna ma olin nii intensiivne ja nii aktiivne ja nii kõvahäälne, siis ma sain pahandada, et mingil hetkel tegelikult elust seal juba natuke vanemana ma sain aru, et mul ei ole mitte mingisugust mõtet püüda olla hea lapsesse, mitte kuidagi välja ei tule, ükskõik kuidas ma püüan, ikka läheb halvasti ja siis mul oli niisugune ikka, ma olin ikka selline poolkraade vahepeal ikkagi ka, et mis see tähendab? See tähendab sellist võib-olla välisustavad pigem jalaga või no midagi sellist, aga seda ma ei ole näinud jah, ega kõike saidi, aga mina ütlen seda, et Sa karjusid kõva häälega. Vähe sellest, et sa karjusid kõva häälega, karjusid öösel, saad aru, see on lihtsalt väga vara magama seal. No ja asi on selles, et kõik karjusid minu meelest minu hääl kostis üle, noh ja siis see, kes pahandada sai, solin, siis mina tegelikult see ei olnud nagu me ei tea, mis teistele lastele kodus öeldi, mina vastutasin sinu eest. Ma sain kogu aeg pandud või näiteks läksid midagi aitama. No ma oleksin aitamas, läks katki. Oli pahandus, see oli ebapedagoogiline, minuga näiteks vaatate, eks ole, väga huvitav masin, vaata, mis seal sees on, jälle tuleb, pahandus on ja uudishimu mitte kuidagi üldse ei toetata lapsel arengut. Muusikakeskkooli kohta ma juba kuulsin aga tavaline kool, kas õpetajad suhteliselt ikkagi raamidesse panna või? No ei suutnud selleks tegelikult täitsa nagu käest ära minu poolt, eriti lõpupoole, et et mul oli selline noh, mingil hetkel tegelikult ma olin nelja-viieline, see oli oluline, vaata siis, ei pidanud tegema vaid eksami, peab ütlema, et ma olin ilmselt ka väga heas pikerdajad, mul tuli see nagu ikka väga hästi välja. Aga lõpuks selgus, et, et kuna ma juba teadsin aasta enne vähemalt, et ma tahan minna laulmist õppima ja seal absoluutselt pole vahet, mis hinded sul koolis on, siis see viimane aasta. Ma nii väga sellele õppimisele keskendunud, sellepärast et. Jah, ja selle kohta ma ütleks, oli just vastupidi, kuidas tegid ülejäänud lapse küljest kõik lapsed hakkasid tahtma endale keskkoolitunnistusele häid hinna eest, eks ole, aga tema, see oli tõesti, ta ütles, aga mul ei lähe neid aineid vaja ja lasi järsku kolmede peale. Kas Juhan Koorits oli saanud Katsa tsaari, kes olid saanud, kes vanaisa oli seal seesamane keskkooli õpetaja või see Tartu poistekooli õpetaja Juhan Koorits, läbi-lõhki eestlane eestimeelne, kes vene naisele ühesõnaga lapse, tema saiud Saarilt aukirja veel kodus, vot see aukiri oli selline, millega, nagu piltlikult öeldes mulle lapsena ikkagi väga vastu pead lajatada, et see on nagu kerionaarilt aukiri laata just nimelt ja tahab, et seda. Et selles mõttes, et seda varianti, et ma ei lähe kõrgkooli sedagi, kui ma olin täiesti. Ma ei tea, mis klassis või kui vanalt, aga see oli selge, et seda ei ole. Sellepärast et siis seda ma oleks kuulnud kogu ülejäänud elu ma kuulaks hommikust õhtuni seda, kuidas ma ainult kõrgkooli, sellepärast mul on siiski magistripaberid, aga emale ainult bakalaureuse. Eks ole, et teistpidi ei saaks nagu olla, aga selles mõttes ma ütlen, et ma olen tänulik oma vanematele, et seda, et mida ma lähen õppima sinna küll keegi ei, ei suunanud mind teadlikult ütleme teadlikult, et sa pead minema, seda ala võivad, seda ei tohi või mingit nihukest. Jama meil küll ei olnud, see oli üks kena asi. Aga võttes arvesse seda, et sul oli võimalik hulkuda teatri tagaruumides, olla lähedal nendele, keda mina vaatasin televiisorist, ainult ei kasutanud seda juhust. Et minna samades jälgedes emaga. Vot seal oli nagu see on, ma olen nagu mõelnud seda väga palju, et tegelikult ma vist ikkagi oleksin äkki vaatajat tahtnudki, aga seal oli nagu väga palju asju, et, et üks asi oli see, et kõik tädid ja onud sealt teatrist, eks ole, hakkasid mulle rääkima, kui ma olin juba põlvepikkune või lauapikkune etnossinaavist külla teatrikooli. See on nagu hästi ahistav, kui sind surutakse kuhugi, on järgi tõrge absoluutne ja teine asi muidugi, mis teiega koos tekib, on see, et see oma ootus oleks nii kõrge. Et mul ei oleks saanud seda varianti, et ma ei saa sinna. See, see kukkumine oleks olnud ärge sest, et see oli nagu see tuli nagu noh, tõesti ma mäletan, mäletan, need sinu ealised, emaealised kolleegid ja, ja ka nooremad kolleegid, ma mäletan seda, kui ma olin juba keskkoolis, tuli seda teksti. Et see kuidagi noh, ühesõnaga see see oli nagu et ma ei, ma kuidagi ei saanud seda nagu valida, aga samas ma ütlen teisest küljest. Ma olen hästi palju mõelnud, et igasugused legende välja mõelnud või meenutanud, et miks ma ikkagi muusikutee, eksole, hoolimata kõigest muusikakeskkoolist ja kõigest muust. Et miks ma seda nagu valinud, et ma arvan, et üks kindel asi oli see, et mind väga kiideti laulmise eest et juba seal lasteringis, eks olenes, venna ema rääkis, aga ka üleüldse vanaemale näiteks seesama, kes oli, suri, kui ma olin neli, ma esitasin seal laule ja kohe palatikaaslased kiitsid ja ja teine vanaema, kelle perekonnanimi on Ernesaksa, kes ongi Me olemegi Ernesaksa sugulased, kaugelt aga, kuid meiepoolne peaaegu peaaegu ühe erandiga ei pidanud mitte keegi neist viisi. Kan emad kiitsid mind, kui ma laulsin. Et selles mõttes, et seda, et võib-olla kui kõik oleksid hakanud tohutult kiitma, et kui sa teed ägedalt need matemaatikaülesandeid et vaata, kui nupukas ja leidlik sa oled, siis kes teab, äkki ma oleksin läinud seda teed ja teine mälestus, mis mul on, need minu ema viskaa mind hästi palju teatrisse, aga mina olen juba oma lapse teatrisse viinud. Kui ma olin esimeses klassis, siis me käisime, eks ole, alati talvevaheaeg, siis oli nagu palju lasteetenduse erinevaid ja siis me läksime vaatama ka esimest korda ooper, et ma olin esimeses klassis, oli ooper Carmen ja Carmeni peaosas oli Urve Tauts. Ja kui mul pärast ema küsis, et mis oli kõige toredam etendus, siis ma vaieldamatult valisin selle Carmeni. Midagi see mind ikka sinna tõmbas, muidugi, arusaadav, eks ole, lugu salakaubitsejate diaröövlitest ja no see on ikka midagi muud kui see lasteaia tilulilu, eks ole. Jah, nojaa, aga mu ema, vaata, see on see ka, kuidas sa viid lapse ooperisse, et minu ema, ma arvan, ta väga, luges mulle ette, rääkis, millesse on, mis siin nüüd see selgitustöö oli ikkagi, ma arvan, suhteliselt põhjalik ja, ja see oli vägagi jälgitav see lugu, et ma mäletan, et see oli elamus. Helena, mida teha ühe tütrega ütleme, kusagil teismelise eas, kui ta jalaga ust, mis sest, et sina seda ei näinud, aga noh, olukord tuleb umbes analoogne kindlasti sulle tuttav ette. Ja, ja on need hetked, mida sa peale hakkad siis? No, eks ma ikka alla jäin talle selles mõttes. Ma vist õige oleks, see on nagu öeldakse, rääkima peab ja kõik lahti rääkima, aga ei mina ei osanud hakkama, saan, aga ma ütlen, et näiteks seal kooli Mälgi kuni 14 või 15 sulid läksid kuhugi peole, mingi selle teise tüdrukuga, kes elas seal küla peal. Jumal valgenema hakkas, ma ei maganud ju mitte üks hetk sel ööl, eks ole, et siis lõpuks auto peatus, tulid koju, no see päriselt oli nii, et no. Ülekäte läinud laps, et nii varakult ei tule koju öösel, et kui ema ütleks, ära mine peole, ta läheks ikana. Aga selle kohta öeldakse alati, et sa oled ju ka noor olla. Jah, jah? Jah, eks minulgi oli pahandusi. Meie tookord Tartu linnas käisime, me ei tohtinud keskkooli lapsed ju minna ülikooli klubisse peole aga ikke käisime siis siis oli mingi piimakombinaadis oli pidu, sellepärast minu sõbranna ema töötas piimakombinaadis, päriselt ei olnudki midagi hullu, läksime peole ja minu ema võttis kätte, tuli keskkooli, kaebas minu peale, et ma tulin hilja koju. Et eks igasuguse asja on, mida ema ei tea ja, ja las ta jääb nii ja aga selles mõttes, et, et ma seda küll mõtlen, et muidugi nüüd on ohtusid kogu aeg iga päevaga üha rohkem, aga ma väga loodan, et mu tütar on nagu targem, et et jah, et ta on mõistlikum, et ta ei otsusta näiteks südatalvel, et ta öösel, kes kuskil kolme ajal miniseelikus tuleb jala, Piritalt männikule või midagi sellist. Et noh, ei, ei ole vaja. Et tema närvide huvides ema närvide. Isal oli niisugune asi, et teda kutsus keegi noormees peole, aga seal midagi siiski nendel oli, vist oli, need pidu, lõppeski ära kuskil pirita kantisse saite, kas kesklinna, et siis tema ütles, et lähme nüüd edasi, Mustamäe seis, hakkad koju tulema, enam ei käinud bussid, ju siis lapsel mingit taksoraha ei olnud. Kuidas sa kõndisid kõik see järve ja kõik see pikk ja mõtle, ta räägib, kuidas peatus üks auto ja kas seal oli veel sõjaväemundris mees sõjaväemundris, aga neil oli selline, ma ei oska viisort venelase kohta, kus on ainult kaks esiust nõiajah ja siis nad ühesõnaga Paimis taha istuma ainult vene keelt, aga minu meelest, kas nemad olid just, kas velg Valgevenest kuskilt vennas, üks järgi vennasrahvast ja siis kogusele tee nad pahandused muga, esiteks, et ma ei oska vene keelt ja teiseks, miks ma öösel nii ja miks sa ikka tüdruk, kus sa elad, viimase Nad viisid mu uksed. Et selles mõttes on õnne olnud, on õnne olnud? Jah. Ta kindlasti väga palju muretses ja kindlasti palju just nimelt kogu aeg oli mingi söök valmis. Siis selle ma mäletan selliseid dialooge, mida ema kindlasti ei mäleta, kuidas, kuidas söök on valmis ja ta tuleb õhtul ja miks seda ei ole söödud, seda see sellest oli üks igavene jama, siis pidi alati sööma seda toitu, muidu saab ema käest pahandada ja siis ta toob jälle, et aga, et, et sa pead sööma mõttes, aga miks sa teed seda sööke, aga sa ju sööd seda nii palju. Aga ma söön seda sellepärast, et muidu ma saan pahandada, ühesõnaga mingi selline tohutu. Ja siis on muidugi legendaarne täiesti minu jaoks on see, et siiamaani anna isa, pane müts pähe, Anna isa, pane müts pähe, Anna-Liisa ei pane mitte kunagi ja just nimelt kunagi. Et noh, siis on nagu siis on nagu õnn on saabunud põhimõtteliselt või kogu see nagu heaolu või kuidagi see võtta ühte lausesse, pane müts pähe. Lene Sa olles näinud eri põlvkondi vahel tekkinud mõte või küsimus, et missugused väärtused või põhimõtted võiksid elus edasi kanduda või missugused on ära kadunud aja jooksul. Põlvkondadevahelised seosed siin Eestis. Muidugi, ma arvan nüüd praegu küll, et see, et, et kunagi peeti väga lugu oma vanematest oma vanemate ka arvestada ja noh, see oli kunagi veel siis, kui mind polnud ka veel olemas ja isa ja ema sõnale vastu ei vaieldud. No ühesõnaga, neid austati muidugi oleneb vanematest, no jume ei olnud nii austusväärt seal kodus, aga, aga ütlen, et, et see oleks ka päriselt kergem, seal oleks õige. Minu meelest on üks ka paremini kasvada, et oma vanemaid hindad, kui sa neid näed, nendes rohkem vigu, mis Annalisesse puutub, mul tihti on siuke tunne, et ta on ikka nagu see pubekas 13 14 ta peab ainult vastu tegema, otse sama mütsi ta pähe ei pane. Kas sinu lapsel on Eesti või Soome perekonnanimi? Täiesti eesti perekonnanimi Eesti isa ja Eesti pass. Ja blondid juuksed. Mis päev see oli, Helene, kui lapselaps sündis hakkab nagu natukene jälle uus elu või midagi sellist või. Nojah, et ega ma ei arvanud, et üldse analisel lapsed saavad olema, sellepärast et ta oli ju ikkagi üle 40, sünnitas need laps. Mina olin 27. Ma olen praegu kogu saate jooksul püüdnud mitte 20 ja anda aga jah, ja CD arhiket. Tuli nii tugev ja suur, aga suured lapsed oleme me kõik, mina olen olnud üle nelja kilolaps, tema oli üle nelja kilo, see oli neli poolses niukene, pirakas ja ta on tore ja ma ei mäleta, tean, et see Anna-Liisa oleksid selle aasta kahe kuuselt pea talle niivõrd jagab igasuguseid koerasid ja, ja kusjuures seal oleks nagu naljasoon. Talle meeldib nalja teha ja ta naerab vahepeal laginal, kui sa talle midagi teed, nii et. Niuke, aga Ma arvan, et see ettevõtlikkus, kui nüüd sind meenutada, ongi täpselt see. Sind pidi kogu aeg jälgima, sa võtsid kõiki asju ja praegu on ka selles eas, kui kõike tahab võtta kõike, tahab tõmmata kõik. Või nagu öeldi, et nagu ronib kuhugi otsa, kukub, nutab ja ronib kohe täpselt sinnasamasse, teist kord tagasi. Ei jah, ei jah, see kindel viib enda selle soovi läbi. Mul on väga hea meel, et tulite siia rääkima, see oli, see oli lõbus kuulamine. Mõned mõttekohad ka, nagu elus üldiselt kipuvad olema. Aga selleks me siin koos käimegi, et uurida, kuidas inimesed läbi elu tulnud. Jah, see oli huvitav, kui sa tõid selle alguses ütlesid, ajatee on konarlik, et ma ei ole kunagi tegelikult mõelnud selle laulu filosoofilist, sellist sõnumit, mis seal loomulikult. No igatahes, ma soovin teile mõlemale jaksu, aitäh, Helene Vannari. Aitäh. Anna-Liisa Pillak, aitäh. Selle saate nimi on. Käbi ei kuku, mina olen Sten Teppan ja me kuuleme nädala pärast taas. Pikem versioon vestlusest ema ja tütre Helene Vannari ja Anna-Liisa pillakuga asub vikerraadio koduleheküljel. Otsige saadete seast, käbi ei kuku ning te leiate ka kõik varasemad jutuajamised laste ja nende vanematega.