100 Eesti mõtet, vikerraadio on valinud välja 100 mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu läheme. Mina olen Peeter Helme ja tänane mõte pärineb filmist, tulnukas sean putka, siit saab burksi, tahad ka vä? 2006. aastal valminud Rasmus Merivoo 22 minuti pikkune tulnukas kujunes kohe sündmuseks kultusteoseks ning ammendamatuks tsitaadi allikaks kõigile kes ei kartnud süveneda usside või rullnokkade-na tuntud supp kultuurivahetusse ja sirgjooneliste hingeellu. Ega teist sedalaadi groteski dokumentaali ja niinimetatud Mokjumentari ehk libadokumentaali piiril võbelevam linateost mõnest eesti subkultuurist tehtud polegi. See on kindlasti tulnuka üks edu pante ning popkultuuri oluliseks osaks muutumise alus. Teine põhjus on aga ebameeldivam, selleks on äratundmine päris võigas äratundmine. Me näeme filmis Eesti elu nurga alt, mis meile ei meeldi mitte kellelegi meist kindlasti kõige vähem rullnokkadel, sest nemad saavad ju filmis kõige armutumalt nuuti. Õigemini küll labidat. Aga mitte ainult. Halastamatult näidatakse tulnukas Eesti ääremaastumise roiskuvaid vilju, maa, noorte elu, perspektiivitust ning mammonakultust, mis ei tunne subkultuuride piire. Ja muidugi vaatab tulnukast vastu ka eestlaste üsna väärastunud arusaam astronoomiast, mis paniga praegu kõlavat juttu kirjutava autori igatsema 90.-te stiilis burksi. Teate küll seda, mille vahel ujuvad ketšupi ja majoneesikastmes kapsa-porgandi salati ning ebamäärane, aga mõnusalt pehme liha. Jämma.