Loetud ja kirjutatud. Saatejuht Peeter Helme. Tere stuudios on ulmekirjanik ja tõlkija Veiko Belials, kelle koostatud ja eestindatud vene ulmekirjanduse kogumikku Me armastame maad. Kaks andis kirjastus fantaasia möödunud aasta lõpul eesti keeles välja. Tere Veiko. Tere. See on siis tõesti teine osa. Ülemöödunud aastal ilmus samuti sinu, kes sinu koostatuna Me armastame maad üks. Ja nüüd teine enam-vähem sama paks kogumik. Mõlemad kogumikud teevad väikese rännaku läbi vene ulmekirjanduse aastakümnete alustades 50.-te lõpust ja mõlemad jõuavad ka enam-vähem tänapäeva välja. Mis siis nende kogumike vahel erinevate, miks oli vaja veel teine sarnaselt koostatud kogumik teha, kas vene ulmeautorid on lihtsalt nii palju või on seal mingi erinevus siiski koostamisprintsiibist? Koostamis printsiibis laias laastus suurt erinevust ei ole, sest mõlemad on ühtemoodi üles ehitatud ehk siis igast kümnendist lood ja ühine nimetaja ongi see, mis pealkirjas on, armastame maad, mis nagu natukene erinev või miks teine kogumik sai tehtud, oli see, et neid, seda tüüpi lugusid oli piisavalt palju ühte kogumikku ei mahtunud kõik ära ja kuna neid ikkagi oli ka niimoodi, et tõesti jagus uuesti igasse kümnendisse, sai sama põhimõttega ka teise uuesti teha, nii et ükski kümnend vahele ei jäänud. Et siis ikkagi tekkis mõte, et teeks selle teise kogumiku ka ära. Ja võib-olla see kõige selgemini tunnetatav erinevus, mis seal kahekogumikku vahelt välja välja tuleb, on ehk see, et see teine kogumik on natuke Kene, kuidas seda öelda suuremate erinevustega lugude enda vahel. Ehk siis algus on ju sarnane, selline kroonulik hurraapatriotism ja, ja minek ei tea kuhu ja üldise hüvangu nimel. Aga siis just see lõpuosa, need nii-öelda nullindad ja kümnendad. Sealse vahe jookseb natukene suuremalt sellel kogumikule, ehk siis see küll ehk siis ei ole see tonaalsus enam päris see ja sellist noh, ütleme asi kisub natuke karmimaks selles mõttes, et selles kogumikus mulle endale vähemalt tundus, kui ma teda koostasin, et sellist mõnes mõttes nagu küünilist, tänapäeva sellist mõtteviisi ja ka surma on selles kogumikus rohkem ta ei ole võib-olla nii noh, selline õnnist tulevikku pürgimine ainult. Ja ükski autor ei kordu kahes kogumikus jah, seda küll, et siin see valik on, on teine. Tõesti, vene kirjandus on suur, kohati mulle tundub, et selle suure vene kirjanduse sees on veel sellest vene kirjandusest suurem vene ulmekirjandus, mis on ka omaette tohutu suur nähtus. Nii et kuidas sa siis suutsid otsustada, mida võtta, mida jätta? Jah, no eks see teema piiritlesi iseenesest ka ära, et nagu mulle tundus, et see lugu sobib sellesse teemasse mingil moel see armastus maa vastu, kui esimesel osal oligi jah, rohkem selline igatsus maa vastu ja seal oli ka selline ärasaatmised tagasi tulemised ja tagasitulemise ootamised, taaskohtumised. Et siis siin on see piir nüüd natuke võib-olla jah, laiem, et ta ei ole nüüd nii kitsas enam aga kui ta tundus ikkagi, et ta on mingil moel selle üldise teemaga seotud armastus maa vastu, ehk siis seal, nagu ma ütlesin, on ka juba sellist natuke vägi valdsemat ja seal on surmaga lõppevaid asju sees, aga see on ikkagi kantud sellest samast armastusest maa vastu, mis pani inimesed ka võib-olla siis isekalt tegutsema kohati, et kui tundus, et ta sobib sellesse, siis siis sinna valikusse ta sai, jah, niimoodi. Sa ütled nii. Eelmise kogumiku alguses kui ka nüüd teise kogumiku alguses, et see maa teema kõige tähtsam on maal, et see on midagi vene ulmekirjandusele iseloomulikku. Nojah, võib-olla ma nüüd üldistan, aga, aga mulle endale küll tundub, et, et see on olnud oluline. Võib-olla jah, tänapäeval ilmselgelt natukene vähem, aga aga kogu see pikk nõukogude periood, Strugatskite mõju seal, noh, eks see annab tunda ja see on andnud tunda. On lugusid, kus teised autorit arendavad edasi ja kohati vaidlevad nende ütleme, tunned ära, et nad vaidlevad mingite põhimõtete või mingite ideedega. Ja, ja vihjavad aeg-ajalt ühele ja teisele momendile. Ja teistpidi jah, see no seal mingi eripära ilmselt on, ma ise mõtlesin täna siia tulles selle peale, et, et mis see siis on. Et jah, see sotsiaalne pool ja see inimeseks olemine ja, ja noh, selle kohta, jah, mõned ütlevad halvustavalt, et noh, see on see Eksistentsiaalne äng, et see lõputu viina joomine ja maika rebimine või nagu Grybrintšikov laulab, et trenni Rusgedas ka, et no midagi seal on sellist, millest jah, võib-olla teised nii aru ei saa, neile endale see võib-olla on omasem. Ma tean, nendesamade kogumike kohtasin osad ulmefännid ütlevad, et ei meeldi see köögis istumine, viina, joomine, halamine, maika rebimine, eks ole, et et, aga noh, ta ei ole õnneks ainult see, et seal on, on mingisugune moment jah, võib-olla juures, kus arutatakse selle inimeseks olemist mingite eetiliste ja moraalsete asjade üle ka. Võib-olla nõukogude ajal oli seda isegi vaatad mõnikord rohkem ja võib-olla peidetumalt natukene. Sest noh, eks see praegune maailm, noh see on selge, et selline meelelahutus tungib ju igas maailma otsas peale ja selline pealiskaudne seikluslikum seikluslikum teema, et ilmselt ega nemad sellest ka ei pääse. No nendest lugudest eraldi ja millised nad on ja millised ei ole, me kindlasti räägime veel, aga nüüd, kus sa ise juba mainisid vennad Strugatskite ära, siis tõesti neist ei ole kuidagi pääsu ja nii väga, kui nad mulle meeldivad. Vahel ma ise tunnen ka, et vene ulmekirjandus nagu ägab nende raskuse all Jah. See on muidugi tore määratud, eks ole, ta ägab nende raskuse all, aga isa ütles ise ka, et sellest ümber ega üle ei saa ilmselt jah, et, et see see suur vari kuskil seal kõrgub ja noh, eks see mõneti on nende enda jaoks ka natukene nagu karuteene teinud, sellepärast et ka mõne nende teose kohta öeldakse ka, et oleks selle keegi teine kirjutamiseks täitsa hea asi, aga noh, vaadates, mida nad ise teinud on, et no ei ole nagu päris ikka nende vääriline. Et aga jah, ilmselt. Et ühtegi teist nii suveräänset figuuri ei ole ju vene ulmekirjanduses nende kõrvale vist panna. Ega ei ole ilmselt küll noh, Pulutšovi ka, eks ole, seda me natuke mingil määral siukse suurmeistri nagu suurmeistrikujuna võetakse ja ja sellest on ka nagu ka jälle fännide hulgas juttu olnud, et et mitte ainult et vene ulmekirjanduses ei ole nendele võrdset sellist fenomeni kui võtta nagu ükskõik millise, millise maa või rahva või riigi ulmekirjandus siis ega sellist fenomeni nagu kõrvale panna vist ongi peaaegu et ainult poolakatel Stanislaw lemm kes on umbes sellise samasuguse staatusega olnud, et mujal on ikka see asi nagu laiem või ühtlase või et noh, et ei ole niisugune üks kirjanik ja, ja kõik, kes on sellise staatuse, okei, nemad olid kaks, aga noh, ikkagi kirjanikuna nagu üks, üks tandem. Et et mis see siis oli jah, nende nende selline võib-olla see, et nad teatud teemad võtsid, et noh, kas nüüd esimesena just, aga just sellise nurga alt ja sellise kirjandusliku meisterlikkuse ka ette. Et nende üks fenomen, mida, mida ju nende uurijad on ka öelnud, oli just see, et et ega nad ei kipu kõikidele küsimustele vastama, pigem ongi nende jaoks olulised need küsimused ise, asjad jäävad õhku ja asju ei räägita lõpuni selgeks ja ja, ja lastakse lugejal endal mõelda ja mõnikord see õudsalt ärritab, et sa ei saagi neid lõplikke vastuseid. Ja, ja see oli üks nende selline firmamärk, et, et mõned asjad peavadki jääma niiviisi mõtlemiseks ja ja võib-olla see, see, kuidas nad seda tegid, et, et seal ongi mingi mingi fenomen, jah, miks nad nii armastatud ja ja sellised teistest üle on olnud. Vot nüüd on võib-olla ka õige hetk ära mainida, et raamatus, millest me räägime vendi Strugatski sees ei ole ja aga on Polutšoff, eks ole, täpselt temani tahtsingi järgmiseks jõuda kirbulutšov, tõesti vene ulmekirjanduses väga oluline, väga suur nimi, aga kardetavasti eestlastele suhteliselt vähetuntud ja võib olla tuntud ainult ühe, vaata juhusliku teose järgi. Jah, võib-olla rohkem teatakse või mäletatakse teda hoopis, isegi teadvustamata, et see kuidagi temaga seotud on, ehk siis paljud mäletavad. Sai uus multifilmi multifilmi Alisastes kolmanda planeedi saladus, mis on ju tema käsikirja järgi tarneid Alissa seiklusi oli raamatutena ikka mitmeid. Ja, ja osade jaoks on samamoodi selline kultusliku multifilm oli mäekuru, mis on ka jälle tema tema jutu järgi tehtud. Nii et selles mõttes jah, tõlgitud on, on teda võib-olla selles mõttes jah, teenimatult vähe. Ja, ja see, mis on, ei ole kõika ulmes minule tuleb meelde kuskilt sügavast Nõukogude ajast mingi seikluslik lasteaia või noorteraamat pandura mõõtmise, millel ei ole ulmega mingit pistmist. See kogumik oled sa tõlkinud tema loo 13 aastat teele mis pärineb 1984.-st aastast ja see on selline tore, ma ütleksin, noorte ulme. Jah, ta on osa pikemast tsüklist Pableshi tsüklist, noh see ei ole võib-olla jälle väga korrektne võtta üks jupp ainult, aga kuna ta haakus selle teemaga et siis sai ta pandud, mul oli üks teine jutt veel, mis ei oleks väga hästi sobinud. Mina märkasin teid esimesena, aga see muudel põhjustel välja, et ma ei tea, ma vähemalt loodan, et see kogumik, pulatšovi kogumik siis ikkagi on, on mingil hetkel ilmumas, see on iseenesest. On siin ühel kirjastusel plaanides loodetavasti vähemalt tuleb siis juurde pulatšovi, et see, see oli sinna nagu planeeritud ja ma siis otsustasin siis sellest sellest siin loobuda, et noh, üks lugu, jonn ja las ta siis olla. No sa tõesti, kui nüüd algusesse minna, alustad 50.-te lõpust ja mis seal salata, need esimesed lood on ikka päris naljakat lugeda. No eks selles võib-olla natuke nende võlu ongi. Et mõlemad kogumikud on ju üles ehitatud ka tõesti selle loogika järgi lood tulevadki kümnendite järjestuses, et sa hakkadki neist 50.-te lugudest pihta ja kogu aeg uuemaks, et noh, tekibki teatud mingi selline vanade lugudega juba sihuke võõristusefekt, et mis, mis asi see on, et see tollane maailm, tollane mõtteviis ja kõik sellised, et noh, see on niisugune omaette juba omati ulme juba. No seda raamatut Me armastame maad kaks lugedes ühel hetkel ma taipasin, et ma loen, võib olla sama palju, kui mul loen ulmejutte ka ühte sellist kõverpeeglis Venemaa ajalugu. Jah, teatud määral kindlasti, et ma sissejuhatuses isegi Tõin sellega ise välja, et, et see nagu omamoodi sellist ühiskondliku mõtte arengut nagu mingil moel peegeldab, mis, mis ühiskonnas laiemalt toimub, just just see teine osa natuke rohkem kui esimene, esimene oli, esimene oli natuke natuke selles mõttes teistsugune, aga siin nagu tundub küll et seesama, mis enne vihjatudesse alguses selline hurraapatriotismi sotsialismi ehitamine, üllad, ideed ja inimkonna üldiseks hüvanguks ja kui ei olnud veel veel neid pettumusi ühtegi tulnud ja kõik selline. Ja siis võib-olla jah, selline kroonulik, kroonulik paatos sinna otsa ja siis mingil hetkel sa hakkad tundma, et et juba juba hakkavad need nii-öelda inimesed seal tegema asju, mida, mida nii-öelda kommunismiehitaja moraalikoodeksi järgi ei oleks saanud kuidagi olla, et ta sihukesi asju teeb, et hakkab, hakkab see asi muutuma. Inimesed hakkavad käituma teistmoodi, kuigi kõik teavad, et oh, see on kangelaslik, tema kedagi maha ei jäta, ta juba juba käitub täiesti isekalt, üritab oma nahka päästa ja no kuni siis viimase looni välja, mis on ikka täiesti selline küüniline küüniline eesmärk pühitseb abinõu, selline lugu. Seal jah, Aleksandr Zolotko eluskala kaugete vahemaade taha transportimise spetsiifika. See on lugu aastast 2012 ja siin mina lugesin seda küll juba kommentaarina Puttimistlikule Venemaale. Ja võimalik, et sinna annab, annab panna. Juurde, mida ma ei tea, kas autoril endal mingeid mõtteid selles osas on olnud ja noh, eks ta on üks selline huvitav, hästi seikluslik pealkiri on talle samas hästi eemalepeletav, sihuke tehniline või, või nagu tõesti nagu mingit ma ei tea, mis manuaali peaks hakkama lugema. Õnneks ta ei ütle piisavalt ära, kuigi vihjed, nagu on ta point nagu ikka, säilub enam-vähem lõpuni, et. Seda lugu võib ka lugeda lihtsalt ühe hoiatava või hirmutava koroonatehnika võimalustest, nii et seda ei pea tingimata tõlgendama ainult Venemaa ja mitte ainult. Tehnika võimalustest ikka jälle inimkäitumise ja sellise ühiskondliku mõtte võimalikust väärkasutusest ka, et kuhu me selle eesmärgi nimel võime välja jõuda oma käitumisega? Mitmes mõttes hoiatav? Ja siis siin vahepeal on selliseid lugusid, mis nagu peegeldavad sellist Nõukogude lõpuaja kuidagi illusioonide kadumist ja pettumist, aga ka mingeid uusi otsinguid ka ka kirjanduslikus mõttes uusi otsinguid. Jah, kas sa pead silmas seda üles visatud kirjandusliku sellise täiesti teistlaadi tekstina, Mihhail puhovi? Jah, see on selline, ma julgeks öelda. Mihhail puhovi üles visatud, on rase, kõrgmodernistlik. Ta ilmselgelt eristub jah kogu sellest ülejäänud komplektist loo rääkimise poolest, et kuidas see lugu on üles ehitatud, kuidas vaatenurgad muutuvad, kuidas? Mulle endale pakkus väga huvi. Alguses see oli natuke mõnevõrra isegi ehmatav tekst, kui ma teda lugesin ja ja see lõputute korduste kasutamine, lõik lõigu sõna-sõnalt mingid asjad korduvad ja, ja kuni selle hetkeni, kus ma sain aru, et see on täiesti taotluslik, sellepärast et seal üks tegelane on tehislik mõistus, kes lihtsalt kombineerib kõike, mida tema mälub kõikides on ja väljendab ennast läbi selle, mängib seda korduvalt ja korduvalt eri variatsioonides ette lõputult varieerides. Omamoodi selline huvitav, huvitav võte. Rääkimata kogu sellest ideest sellest aja ajaliinide edasi-tagasi toimimisest, jamata seeria ja kõige kõige selle energia ideedega mängimisest, et jah. Ta on idee tasandil hästi huvitav ja teistsugune lugeda võite ta olla ehmatav ja raske alguses. Ma julgeksin väita, et see tekst on ilukirjanduslikus mõttes kõige põnevam nendest. Kuna ta eksperimenteerib, siis vaieldamatult jah, ta ei ole niisugune väga tavapärane lineaarne lugu, mida on lihtne jälgida. Sest muidu jah, selline võiks öelda, et ulmekirjanduse põhitööriist ongi lühijutt ja enamasti kipub olema üsna lineaarse narratiiviga. Jah, enamasti küll vähemalt ütleme selline mitte just see kõige moodsam, ütleme, kui me võtame kas või praegu nüüd jää ja tule laulu saaga, siis seal ju neid vaatepunkte ja asju ikka vahetatakse mehe moodi, et osadele see ei ole üldse ei meeldi, et hüpleb ja raske jälgida, aga, aga sellised vanemad vanemad jutud olid jah, rohkem ikkagi. Noh, jutt on jutt, eks ole, hakkab kuskilt jõuab kuhugi ja lihtsam jälgida nagu selles mõttes. No kui me oleme nüüd mõningaid neid veidi käsitlenud ka, et mis siis muudab sinu meelest vene ulmejutud erinevad teiste maade omadest, kas siin on midagi spetsiifilist, sellest maa kesksusest me rääkisime, aga kas siin on veel midagi? Hea küll, me võime muidugi enam-vähem kõik asjad lükata nõukogude aegse ideoloogilise surve kraesse, aga kui me selle korraks kõrvale jätame? Ei, ma ei tahaks jah niiviisi päris üldistama hakata, et vene ulme midagi, kusjuures, ega see ei ole ju noh meile, kaane peal ei ole mitte vene ulme, vaid nii-öelda venekeelse ulme sest ega, ega vene ulmes on ka väga palju kes vene keeles kirjutavad tegelikult näiteks ukraina ulme olemusele. Paljud ukraina autorid kirjutavad vene keeles, osad ka elavad Venemaal, et hakka nüüd vahet tegema, joont tõmbama, mis siis on, mis ei ole, et noh, siis ongi nagu, et kuna need lood on kirjutatud vene keelest tõlgitud vene keelest, siis ta on pigem venekeelse ulme antoloogia, mitte niivõrd Vene. Nojah, ma mõtlesingi vene väikese tähega ja, aga, aga selles mõttes jah, et üldistama hakata kuidagi vene ulme nüüd erilisem kui mingi muu ulme siukseid asju kindlasti ei saa teha, ise sa ütlesid ju ka, et see on nii suur ja avar maailm, seal on ju kõike. Samas kindlasti näiteks ka anglo, kõik ulmes leiab midagi, mida, mida siiasamasse ritta saab panna lihtsalt, et ütleme, see komplekt, et on ikkagi noh, minu jaoks olnud nagu natuke rohkem selle nagu ma ütlesin, inimeseks olemisele mingite selliste teemadega seotud, et kuidagi tundub, et nad vähemalt osad Neist venekeelsetest autoritest on, on sellega oma pead päris palju vaevanud, et see on nagu see ühisnimetaja ja sama, sama vabalt noh, annaks teha ka venekeelsetest autoritest mõne kogumikku, kus on puhas kosmosemärul ja kosmosesõjad ja mingit aju vaevamist sellega, et mis mu eesmärk siin maailmas on ja ja niimoodi, et ei oleks pärast piinavalt kahju mõttetult elatud aastate pärast, et seda seal ei olegi. Sest et seal on kõike ju selles mõttes näiteks ma täitsa julgen ka. Me armastame maad nii ühte kui kahte soovitada ka nendele inimestele, kes väga palju ulmet lugenud ei ole, sest et üks asi, mis mulle juba lapsepõlves silma jäi, kui ühelt poolt Ta sai Soome televisiooni vahendusel mingit lääneulmet. Ja teiselt poolt enda Eesti televisioonis näidati Nõukogude ulmefilme. Et selline varjatu ja varjamatu vahe Läänes armastatu võetakse sageli asju otse öelda, olgu see telekas või, või kirjanduses vene ulme, minu meelest nii kinolinal, nii teleekraanil kui tekstina on omane teatav teatav varjatusse, et ei, ei minda kohe märulisse, vaid oluline ei ole mitte märul, vaid see, mida enne ja pärast mõeldakse. Nojah, seal see natuke seesama, kui me enne rääkisime Strugatskite, sest et see kõiki asju ei öelda võib-olla alati lõpuni, sul peab jääma endal võimalus mõelda. Ja noh, kuhu sa oma mõtetega siis jõuad, et et see võib-olla jah, seal on noh, ikka paratamatult, et mingisuguste aastate loomingule jätab ikkagi see režiim ka oma oma oma jälje paratamatult. Nii et noh, midagi seal järelikult minu jaoks on olnud ja kuna ma seda vene keelt ka vald on, siis noh, mingi mingi tõmme seal on olnud, et, et sellest saaks midagi huvitavat kokku panna just. Noh, mõnes mõttes ka võib-olla natuke nagu vastukaaluks sellele angloameerika ulme-le, mis maailma nagu valitseb ja kus on kus on jah, kaheks oleneda oma vanad autorid, keda kõik teavad ja on uus uued suunad ja ja oli vahepeal ka kõik see uus laine, mis oli ka nagu selline inimesele suunatud ja inimsuhetele. Aga aga see kuidagi on mingi mingisugune nüansse mingi võibolla kirjutamisstiil ja mis, mis teeb natuke teistsuguseks, et et ei oleks ainult see üks angloameerika, et noh, võib-olla see on ka natuke see, miks miks näiteks viimasele, no muidugi sinna Televisioonikaga taga jälle, et miks poolakate, kas või Sapkowski on, on ikkagi laiemat kõlapinda leidmas, et, et see on jälle midagi teistsugust. No seda sai juba öeldud, et kahes kogumikus on kaks erikomplekti autoreid, autorid ei kordu, neid autoreid on tõesti päris palju, kust sa nad kõik väljalat kaevanud, sest et minu jaoks on tegu ikka suuresti tundmatute nimedega. Jah, noh, need uuemad on kindlasti, ega nad minu jaoks ka väga tuntud ei ole, kes nüüd nullindatel ja kümnendatel on kirjutanud vanematega mõnes mõttes natuke lihtsam, need on nagu sellised noh, siin Strugatskite stele juttu Boalitšovist, Varžovski, noh, need on siuksed, tuntumad tuntumad nimed. Aga eks ta nüüd kahte moodi, üks on see, et kui ma ise midagi loen, noh eks ma teen endale aeg-ajalt, et märkmeid, et millised lood mulle on siis väga meeldinud või või teistpidi, et millised lood, mis teemaga haakuvad, et no see on niisugune professionaalse kretinismi küsimus, natuke kogu aeg töötab peas mingisugune selline keskus, et oot-oot, et äkki peaks selle kuhugi kirja panema, et millest see lugu rääkis ja mis asi see oli, äkki see sobib kuhugi lõpuks mõnda mõnda sihukest tõlkekogumikku torgata. Ja teistpidi ma tõesti natukene tegin sellist sihipärast tööd ka sellises keskkonnas nagu fant laab, see on üks selline vene vene ulme üldse kirjandusega, mitte ainult ulmega seotud keskkond, kus tutvustatakse autoreid ja on sellised lugejad tagasiside või, või selline arvamus, et õige pisut meenutab veidikene seda eestlaste ulmekirjanduse baasi keskkonda, kus lihtsalt selle vahega ulmekirjanduse baasis on siis ainult eesti lugejate loetud ulme teosed ükskõik mis keeles neid siis loetud on, nad ise kannavad sinna sisse arvustavad, panevad hindeid. Et seal venekeelne umbes sarnane keskkond lihtsalt selle vahega, et see minu meelest peaks olema kõvasti laiema, ei ole seal küll mujal peale ulmeosa väga ringi tuustinud. Aga, aga sealt selles mõttes saab otsida. Autorite järgi saab ka otsida teema või temaatika järgi, nii et noh, kui kui ma tahan otsida mingisugust kosmosesõda, siis põhimõtteliselt ma saan panna neid linnukesi, et näita mulle siis neid kosmosesõda sisaldavaid ulmeteoseid ja kas ma tahan siis kõiki või ainult vene vene autorite omi ja noh piiranguid võimalik sättida ja siis on, mingi nimekiri, tekib, mida saab sealt natuke läbi vaadata, et et kes ja mis ja mida need lugejad seal sellest arvasid ja mis nad kirjutavad. Eks ma seda natuke olen kasutanud, et leida mingeid teatavaid autoreid ja no selle kogumikuga oli ju lihtne, kuna ma veel otsisime ka kümnendite järgi, siis siis oligi näiteks seesama puhovi üles visatud, ma olin vahepeal kõvasti hädas, sest mulle hakkas tunduma, et et see teine kogumik äkki tulebki selline, kuhu tuleb kirjutada kuhugi kommentaar. Et kuna ta kajastab neid ühiskondlikke mõttemuutusi ja mullistusi, et siis üheksakümnendad jäid vahele, et ei tulnudki nagu sellist teemasse sobituvad ulme ulmeteost. Et noh, see näitab nagu ka midagi ja siis ma leidsin, et et siis ma otsisin tõesti niimoodi kümnendite kaupa natukene, vaatasime, et kas ma leian mingist, et mulle vajaolevast kümnendist, mõne loo mille kirjeldus võiks eeldada, et sobiks minu teemaga ja siis ma kas ma saan ta kätte, kas ma saan lugeda, kas ta siis on see, kas ta meeldib mulle, kas ta sobib kogumikku? Et siin oli selle kogumiku puhul võib-olla jah, natuke rohkem sellist mingil määral ka sihipärast otsimist juba kuna ma teadsin, mida ma taga ajan. Jah, aeg-ajalt. Kuna nüüd ei ole enam päris esimesed koostatud kogumikud ja päris esimesed tõlked, et siis ikka ju ulmefännid küsivad, et mis sa nüüd teed ja kas sa teed ja mis järgmine teema võiks olla ja siis, kui ma midagi ütlen, et vot niisugune mõte on, et siis mõnikord tuleb ka Otto, aga kas sa seda oled siis lugenud ja kassa toda oled lugeda, äkki sa vaatad seda ka, et see võiks äkki sulle sinna sobida, et mõned pakuvad, kes vene keeles loevad? Kas see tähendab seda, et tegelikult saaks koostada veel? Me armastame maad kolmega? Ma ei ole enam päris kindel. Hakkab ära tüütama, ei. Ja sellepärast, et sama kontseptsiooni järgi ma küll kardan, et, et väga vist enam niimoodi ei leia, et kümnendite kaupa ja ja et siis ta on ikka. Me armastame maad kuidagi väga läbivalt seal jookseb, et siis ta tuleks juba ilmselt midagi hoopis muud ja mitte mitte selle põhimõtte järgi. Aga nüüd kuulame küll vahepeal muusikat ja esimesena mängib meile kolleeg Anu friiev kes esitas 1974. aasta Sannikovimaad nimelises filmis muusikapala Jesdolka Mikk, ehk siis on vaid hetke sõnniku vima, see kuulub ju vene ulmeklassikasse nimelt. See film on tehtud samanimelise Vladimir Rubrutšovi romaani järgi, mida ma usun, päris paljud raadiokuulajad on lugenud. Myyrivus soojus. Yestoligemi venivaid r. Viik. Jätkub kirjandussaade, loetud ja kirjutatud, mina olen Peeter Helme ning koos minuga on täna stuudios ulmekirjanik ja tõlkija Veiko Belials kes pani kokku ja tõlkis ära järjekordse vene ulmekogumiku venekeelse ulmekogumiku. Me armastame maad kaks. Ja olema saate esimeses pooles rääkinud nendest lugudest nii koos kui eraldi ja rääkinud nende sisust veidi kirjanduslikest ambitsioonidest. Aga üks teema, millal me ei ole veel peatunud, mis mind ennast väga huvitab, on ikkagi ulmekirjanduse positsioon Nõukogude liidus ja Venemaal selles mõttes, et kui lugeda sedasama, Me armastame maad kaks, siis algab see ju 50.-te lõpp puu kosmosevaimustuse lugudega ja sel ajal oli ulmekirjandus kaheldamatult progressi esirinnas, ta pidi toetama ja populariseerima toonaseid kosmoseambitsioone. Aga hiljem tõsi, justkui muutus võib-olla on sellest tõesti süüdi nii-öelda mõned kirjanikud ise, kes hakkasid põhiliinist hälbime, hakkasid esitama ebamugavaid küsimusi inimese ühiskonna kohta. Selliseid lugusid on siin kogumikus ju ka. Aga kuidas see ulmekirjanduse positsioon siis ikka oli, sa ise siin raamatus tutvustati ka iga loo alguses autori ja ja näiteks Kirbolatšovi koha pealt ongi öeldud, et see ei ole tema enda nimi. Ta varjas tükk aega oma pärisnime isegi endale lähemate kolleegide ees, sellepärast et ta karta diset, ta võidakse ulmejutukest kirjutamise eest vallandada. Nojah, tema. Päris õige inimene seda tausta ja nende positsiooni ühiskonnas kirjeldama, nüüd õige inimene olen, aga aga jah, see algalguse aeg tõesti seal ei olnud ju ainult see kosmose hõlbamine vaid vaid noh, tegelikult oli ju terve suur selline ma ei tea, ala alažanr võiks öelda siis selline insenertehniline ulme, kus siis pärinevad sellised surematud jutumärkides šedöövrid nagu kanda juba kuumaa näiteks ja muud muud seda tüüpi teosed, kus siis propageeriti nõukogude teaduse ja tehnika nagu ülimuslikkust või eesrindlikud ja kus kogu ulmeline moment seisneb siis selles, et ehitatakse mingeid suhteliselt ulmelisi masinaid lihtsalt millega näiteks saab maa all siis ringi sõita ja, ja kuidas kuskil ma ei tea mingisuguseid vulkaani energiaid kasutusele võtta, neid lugusid oli päris päris palju ja osa neist on eesti keeles ka avaldatud. Sihuke puhas inseneriulme. Ei kosmost, ei, ei midagi sellist. Ja sel ajal noh, see oli siis ilmselt osa osa sellest nii-öelda režiimi propagandast, eks ole, et noh, Nõukogude teadus on see kõige eesrindlikum teadus ja ilmselgelt neid ju siis soositi mingil hetkel arvata võib jah, et et see asi natuke muutusega siis see, mis ühiskonnas tollal toimus, ega see ju muutuski niiviisi üsna ettearvamatult, et noh, kui kui mingil hetkel oli, oli džäss Ameerika töölisrahvamuusika ja siis mingil hetkel keelati ära ja ja saksofon oligi selline kapitalismi nii-öelda mingisugune esinduspill. Et, et need asjad käisidki kuidagi seinast seina ja no küllap siis oligi see olukord ka, et kui inimene töötab mingis prestiiž ses asutuses ja on on näiteks teadlane, et siis võib-olla jah, mingi ulme kirjutamine, sihuke kerglane värk ja mine tea, mis, mis öeldakse, et et ega ju ei imesta, et kirjutati ka pseudonüümi all tollal. Tänapäeval on oluliselt lihtsam selles mõttes, et noh, pseudonüümi tulevad mingitest muudest põhjustest võib olla ja samas tänapäeval kirjanik on kirjanik ja noh, ka raha on raha, eks ole, et turu suurust arvestades ja, ja maailmas vaadates näiteks, kui kui populaarne on on näiteks fantaasiakirjandus väntasid, siis ei ole ju imeks panna, et tänapäeval on asjad ikka hoopis teistmoodi. Aga samal ajal kui näiteks mõelda sellele, et üks tänapäeva kuulsamaid elus olevaid vene kirjanikke, neurookim, kelle teoseid võiks ka ulmeks nimetada, aga ei kipu ta ise ennast ulmekirjanikuks nimetama ja kui talle igasuguseid tähtsaid auhindu antakse, siis ei anta talle neid ka, kui ulmekirjanik. Kuule jah, no see on nüüd jälle selline hästi kummaline teemade teemade ring, et, et ühtepidi see ulme tungib igale poole põhivoolukirjandusse ju meeletult sisse, otsitakse uusi väljendusvahendeid, uusi võimalusi, teistpidi. Kuna kinomaailmas on ju, kui me võtame ükskõik millise suure kassafilmi kõige suuremad kassafilmid on ulmefilmid ja järelikult tekib see arusaam, et see peaks müüma. Ja ilmselt on ka mingi mingi lootus või selline arvamused. Et kui kirjutada mingi ulmeline element kuhugi kuhugi romaani näiteks peavooluromaani sisse, et see võiks lugejate ringi laiendada mida ta tihtipeale vastupidi hoopis kuidagi kitsendab, siis need, kes ulmet ei loe, need ei taha seda lugeda ja need, kes ulmet loevad, siis need leiavad, et see ei ole ka päris ulme, vaid see on mingi siuke ei liha ega kala. Nii et, et siin on nagu mingi selline jah, vastuolu sees, sest noh, teistpidi jälle öeldakse, et, et teha nüüd no paljud ulme lugeda on väga-väga tigedalt ka selle lause peale, kui öeldakse, et noh, ulme küll, aga ikkagi ka kirjandus. No nagu Bradbury kohta kipute ütlema vahepeal, et nad kirjutab küll ulmet, aga nii, et see on ka kirjandus. Et kirjandus on kirjandus, seal on lihtsalt palju erinevaid žanre, alamžanre aga ütles, et noh teistpidi, kui võtta, et ka meelelahutuskirjandus on juu kirjandus. Aga siin muidugi tuleb sisse see moment, mida, kas või siinsamas Me armastame maad, kahes näeme et ulmekirjanduses moodustab väga suure osa see, kus oluline ei ole mitte kuidas, vaid mis ja millest ehk siis mitte ei panda rõhku koostilistilistele küsimustele, vaid fantaasiale. Kui tõesti 50.-te lõpus on need mingisugused ägedad insenertehnilised lahendused, siis hiljem tulevad juba muud fantaasiad, olgu need kasvõi lihtsalt psühholoogilised fantaasia taga ka fantaasiat tõesti sellest, et kes me oleme siis, kui me ei ole enam need, kes me praegu oleme. Jah, selles mõttes kindlasti, mis selle ulmekirjanduse žanrina ikkagi natuke teistsuguseks teeb, on, on see, et ka see, millest kirjutada võtakse on oluline ja vaata et olulisemgi jah, võib-olla või kuidas seda kirjutatakse, ehk siis see idee kandev idee ikkagi on, on hästi oluline asi. Ja siis edasi ongi nagu see, et mis sa selle kandva ideega teed, et kas see kandev idee on käinud selle idee pärast ja see annab võimaluse, ma ei tea, mingit madinat ja seda kirjeldada või, ja see idee kannab seda eesmärki, et ta sunnib inimesed oludesse, kus nad tavapäraselt ei ole ja siis me saame vaadata, mis nad tegema hakkavad. Nii et et jah, siin no kui ma ise tuletan meelde lihtsalt vestlusringe, mis siin mis siin olid ulmega seotult. Kui oli ulmeline ulmeline oktoober Rahva raamatus ja lõpes aktsioon vestlusringidega, kus me ulmekirjanikega seda teemat arutasime, siis sealt tegelikult tuli välja see lause et autori jaoks Hargla oli see, kes, kes seda ütles, et ulmeautori jaoks selle ulme kirjutamine tihtipeale on keerulisem, kui mingisuguse muu žanri teosed ta muigamis ütles, et miks ta siis neid krimkasid, kirjutab et ulme on raskem, sest sa pead suutma üles ehitada loogiliselt toimiva tervikmaailma, mis oleks usutav ja millel võib-olla ei ole väga palju pistmist sellega, mis meil tegelikult on. Et selles mõttes sellised tegelikkuses tõukuvad asjad on selle võrra lihtsam, et seal on ju olemas. Nii et et jah, kindlasti see idee on tähtis, edasi on lihtsalt küsimus selles, mis sa selle ideega teed. Mis eesmärki ta teenib ja millisel kirjanduslikul tasemel see siis välja peetakse. Aga kas võib öelda, et just sellepärast on ka ulmekirjanduses väga olulisel kohal just lühiproosavorm, sellepärast et tervet romaani täit maailma oma kõikvõimalike erireeglite ja vidinate ja ja fantaasiatega üles ehitada on raskem kui ühte novelli või lüüa. Võimalik jah, ehk siis romaani puhul jah, kui neid traagelniidid rebenema hakkavad, see paistab nagu kergemini välja küll, eks ole, ilmselt jutuga sa saad nagu anda selle idee kontsentreeritult edasi ilma kõiki neid segavaid pisiasju seal arvestamata, et sa teedki selle hästi kontsentreeritud idee keskse asja annad edasi. Et võimalik, et seal on oma oma mingisugune seos sellega olemas, jah. Ja kui sa enne ütlesid, et nüüd sulle sellest maa teemast vene ulmekirjanduses mõneks ajaks aitab, siis kas sul on juba pilk suunatud mingi järgmise kogumiku, mingi järgmise teema poole ka ikka loomulikult. Et jah, mul on nagu on erinevaid ideid, aga mis ma nüüd ühel hetkel, kui ma, kui ma nii kaugele jõuan, et ma siis hakkan seda tegema. Tahaks kokku panna võib-olla esimese asjana jah, sellise kogumiku, mis keskendub siis väljendada selle ökoloogiline ulme ei ole vist päris õige termin, aga, aga natuke kirjeldab seda ideestiku ehk siis lood, kus võõras tsivilisatsioon või see teine planeet koos oma selle võõra tsivilisatsiooni või eluvormidega, see ei pea olema tsivilisatsioon, seal ka lihtsalt võõrad eluvormid võõral planeedil võõras keskkonnas, kus see on selline, noh, ta on võõras, aga ta on nii keerukas ja nii komplitseeritud, et meie ei pruugi üldse arugi saada, mis seal toimub ja sellest hakkavad tekkima igasugused probleemid. Ehk siis, kui angloameerika vallast jälle võtta mingisuguseid selliseid analoogiaid või näiteid, mis mul sellega kohe meenuvad, on näiteks eri Tepperi rohtmaa, kus on niisugune terviklik ökosüsteemis, on täiesti võõrasse, on hästi loogiline, lõpuks aga seda maru huvitav lugeda, sest kogu aeg on seda üllatust, et said ja sa ei saa aru ja siis tekib mingi järgmine seos. Või siis ka nüüd natukene värskemalt välja antud. Surnute eest kõneleja enderi mängu järg, kus täpselt samamoodi on jälle sihuke võõras ökoloogia ja jälle ta on tervik ja jälle me ei saa aru, et tegelikult on ka venekeelses ulmes selliseid ja mitte sihukesi suuri romooniaid, just selliseid jutustusi ja jutte, pigem jutustused seal nagu päris lühijutt. Ta ei tule nagu kohe ette, aga just selliseid jutustuse mahus asju millest võiks saada ühe siukse terviku kokku, kus ka see, see, see ökosüsteem, keskkond, see, see toimib kuidagi taga teisiti. Ja see oleks siis see võib-olla see siduv Sid huvidee. Aga kui sa selliste asjade lugemise ja väljaotsimise tõlkimisega tegeled, siis kas sul jääb endal aega oma kirjutiste jaoks ka tuhka pähe raputada, et väga jää? Et et see, see, see häda natukene on, et ulmefännid ootavad siin ammu järjekordset jutu kogumis, ma olen välja lubanud ja mis on nüüd juba päris mitmeid aastaid niimoodi pooleli. Aga, aga noh, ta on ta, ta on, ta liigub tasapisi, aga see tempo lihtsalt on niisugune väga teosammul liikumine, kuidas ta liigub, et ma võin, võin öelda, et jah, enne stuudiosse tulekut siin eile just kirjutasin ühe lehekülje sinna jälle juurde, aga no mis on üks lehekülg, et see ei ole ju midagi? No see on rohkem kui midagi, siiski üks lehekülg rohkem kui mitte midagi. Aga ma soovin sulle jõudu nii vene ulmekirjandusega tegelemisel kui ka enda kirjutistega tegelemisel. Ja muidugi kõikidele meie raadiokuulajatele soovin ma seda, et lugege Me armastame maad. Kaks viimane laev, ilmunud 2000 seitsmeteistkümnendal aastal kirjastuses fantaasia ja 2016 ilmus samas kirjastuses Me armastame maad. Mis on siis esimene raamat, mõlemad väga põnevad, väga omanäolised, väga erinevad ja see võib-olla ongi igasuguse jutukogu puhul tore, et ta sisaldab endast tohutu hulga erinevaid maailmu. Mistõttu muidugi ei maksa selle lugemisega kiirustada, sest muidu jõuab see üks maailm kuidagi juba meelest ära minna, aga, aga mõned neist on küll nii nauditavad, et tahaks neid kohe pikemalt endas hoida ka veel kord. Suur tänu saatesse tulemast ulmekirjanik. Veiko Belials. Mina olen Peeter Helme, loetud ja kirjutatud on taas eetris kahe nädala pärast, aga meie saadet jääb veel lõpetama. Kahjuks ulmeteemaline lugu selleks on ansambli vennaskond esituses on marsilgi kord õites õunapuud 1999. aasta albumilt Varssavi Janka. Tegu on tegelikult vanu Murrdeeli kirjutatud meloodiaga ja seda on eesti keeles varem esitanud teisedki, aga sedapuhku siis vennaskonna. Elan heade viis kõigile tundmatuseni. Tähelaevalt enne starti laulunis don marsilgi, kord. Tähelaevalt starti kõlav laulureis don marsilgi kordonites õunapuust. Kui on kauplustes, on kaasa sõbrad Pole lindudel varsti enam treilistkümne päikse poole teele seatud Marsil kordonites. Kordendrelvis 10. märts. On Marsil? Ära minu pärast muretse, mul on tuttav varsti toomata aeru enne starti armsat Maatmessana, andsime tolmarsilge kordonites. Enne starti ja sõna aimasime. Et on Marsil kordonites.