Kuigi sellel nädalal on Vikerhommikut natuke teistsugused, siis on ikkagi ka selline tore rubriik, kus üks artist, endine artist, on valinud teile head kuulajad. Järgmiseks neljaks hommikuks neli lugu ja mul on väga hea meel, et sel jõulunädalal on mul külas Ele Kõlar, tere hommikust. Tere hommikust. Ja kui ma talle helistasin, siis te ütlesite, et teil on selline kodu, kus muusikafooni justkui ei olegi ja ei olegi millegagi muusikat mängida ja üleüldse muusikat te kuulate, vähe on siis niimoodi tõesti vä? Ja see on niimoodi, ma ei tunne sellest kadaseltsi puudest. Mulle meeldib vaike vaikus ja, ja tegelikult meeldib vaikus ka mitte ainult kodus. Mis ei tähenda, et ma siiski vahel ei sukeldu kuskile massidesse ja ööklubides, kus me samamoodi siis ikkagi mõnda erinevaid muusikaid täiesti naudin. Kas selline soov oma kodu natukene muusika vaba hoida on teil mingil hetkel tekkinud või on see kogu aeg olnud? Seda on raske analüüsida. Sest et lapsepõlves on mul meeles ainult väga, väga lärmakas kodu. Ma ei osanud tol ajal seda küll halvaks pidada, kuid kuid kõik, kogu meie pereliikmed, kõik õppisid erinevaid pille ja kõik nad pidid kodus neid harjutama. Nii et lihtsalt vahele oli me kõik kolm tuba olid erinevat muusikat täis ja mitte ainult päeval. Et võib-olla natukene ei oska öelda, kas ta nüüd laiutanud on, aga aga tegelikult on mul jah, vaikus ja metsavaikuse tuulehääl ja kõik selline asi palju rohkem olnud alati huvitav. Ele Kõlar, millega te tegelete praegu? Praegu tegelen kõige lihtsamalt öeldes reisimisega. Mis see tähendab? See tähendab, et, et ma sõidan kuskile kaugele ära, siis tulen paariks kuuks koju, valmistan järgmise koha ette ja sõidan jälle minema. Alles äsja maa, tulin matkamas Ameerika ühendriikidest, kolm kuud olin seal, seitse osariiki sai läbi käidud ja kohe üksi ei olnud üksi. Seekord läksin üksi, aga mul oli seal üks tore pere, kelle juures ma sain peatuda ja nendega koos matkata. Kust on veelgi tunduda? Üks nimekiri on vist liiga pikk. Aga praegu ma valmistan ette juba oma filipiini reisimist. Jaanuaris jätkab, millal reisimine teie ellu tuli, just selline matkamine, ütleme nii, et see ei ole väga stereotüüpne, teie eas naisterahvas nüüd niimoodi võtab selle koti ja läheb sõidab kuhugi siis on kolm kuud ja rändab pool Ameerikat läbi? Jah no loomulikult praegu annab selle võimaluse see, et ma enam ei pea käima tööl. Aga töö ajal oli mull see kirg sama suur, aga ei saanud ju olla rohkem kui kaks nädalat, äärmisel juhul kolm, mida töölt õnnestus vabaks saada. Nii et see jäi mul kogu aeg kipitama kuklas, et kui ükskord ometi saaks olla niikaua kui tõesti tahaks olla. Ma ei ütleks, et ma selle kolme kuuga veel hakkasin koduigatsust tundma, aga lihtsalt et viisavabadusaeg sai otsa. Mis siis teie esimene pikem reis oli? Esimesed reisid olid meil juba radariga, tol ajal juba sai see tunne sisse, kui tore on tegelikult rännata mööda erinevaid kultuure ja ma arvan tegelikult, et see on mul isegi võib-olla antud geenidega kaasa, sest mu ema on täpselt samasugune. Isegi nüüd veel, kui ta on 90, ei saada pidama, kuidagi käib ka jah, ja kus tema siis käib, no tema nädalas käis raada seal näiteks puhkamas ja üksi. Sulle tundub, ma usun, paljude raadiokuulajate jaoks päris pöörane, sellepärast et noh, tundub, et siis tuleb hästi põhjalikult ette valmistuda, seda kõike ja siis läheb hästi palju raha selle kõige peale ja nii edasi ja nii edasi ja muidugi muret on ka palju ei ole, aga on hoopis erinev. See sõltub tekstiilist, kuidas rändad, aga oht ideaale, õhtlik sa ise teed ennast ohtlikuks, huvitavaks, liiga siis sa oled, siis võib olla ohtlik, aga tuleb olla mõistlik ei pea ööbima, luksushotellides ei pea ostma veriste käest pakette, võib isegi välja mõelda. Siis ei ole see nii hull. Kas on teil olnud mõni ohtlik intsident ka selle aja jooksul, on. Ma läksin liiga julgeks oma üksinda reisimistega, kui mul oli Indias kõik väga hästi läinud, siis Keenias ma natuke olin liiga ülemeelik ja ei kuulanud nõuandeid, et mitte minna ja seal välja mis juhtus, nominud rööviti paljaks, see ei tõmmanud natukene reisikirju maha, ei kirge, ei tõmmanud, aga natukene. Ettevaatlikumaks tegi küll, et ma tõesti nagu vähemalt kui kohalikud hoiatavad, siis ma kindlasti kuulan seda, mida ma siis ei teinud, sest et ma ju teadsin, et kõik on hästi ja ma saan kõigiga hästi läbi. Olin veendunud, kuidas siis teie lähedased sellele vaatavad, ma saan aru, et kui tal on perekonnas selline kiiks sees, siis vist keegi väga enam kulmu ei kergita. Ja vist nüüd enam tõesti ei kergita, aga on kergitanud? No rohkem ikka mitte, pereliikmed kergitavad seda kulmu, aga aga kes neid täita, teiste mõtteid täpselt teab? Ma vaatan, et sa kergitad. Et minu jaoks on selline reegel, mida reegel, selline mõte, mida võiks nagu kõigiga jagada, et tegelikult kõikide kohtade väärtus kujuneb nendest kohtumistest, mida sa nendes kohtades läbi elad. Kui on tegemist toredate inimestega, toreda atmosfääriga, siis see koht on automaatselt meeldiv, et see ei tähenda, et ta peab kellelegi teisele meeldima olema, kellel ei ole selliseid kohtumisi. Kui te ütlesite praegu valmistatud, et siis järgmiseks reisiks Filipiinidel, siis kuidas see konkreetselt välja näeb, valmistamine, mõtlen läbi täpselt, kuhu ma minna tahan, mõtlen, mida ma seal teha tahan, selleks ma pean väga palju internetis tuhnima raamatuid lugema internetist lugema erinevaid artikleid, arvamusi, vaatama kaarte. Ja siis paneme oma soovid sealt kokku ka keegi midagi väga head näitab, siis ma tahan seda ka näha ja läbi elada ja siis nii see marsruut kujuneb, siis on piletite ostmise saaga, tuleb valida, millal osta, et oleks parem India. Ja siis tuleb otsida kontakte kohapealseid. Et jälle vähem kulutada, on võimalik õudses kaudu ööbida, näiteks jälle huvitavam saab kohalikku inimestega ringi vaadata. Mida ta kindlasti Filipiinidel naad vaata Filipiinidel ma seekord lähen kindlasti palavanile, kus ma ei ole käinud, sest eelmine kord, kui ma seal olin, siis olime ainult puholi saarel ja tegime vabatahtlikku tööd ja nüüd ma lähen ka siis vabatahtlikult appi nendele samadele inimestele uuesti. Tookord kolm aastat tagasi avasime ühe taaskasutusmaterjalist ehitatud keskuse külakeskuse bambusest ja pudelitest, millele ma sain olla tänu oma heale töökohale, tookord sponsoriks peab käskonseriks. Ja siis avasime selle pidulikult ja enne seda nädal aega täiesti aktiivselt ehitasime seal teid ja värvisime ja lakkisime ja viimistlesime avamiseks. Ja nüüd on, et see seltskond avanud seal ka ühe kohviku ja loonud vahva juurviljaaia ja nüüd on vaja seal abiks olla. Mulle meeldib see lihtsalt, ma tahan teha neid asju seal kohvikus aidata ja saan võib-olla ka aias natuke aidata. Teie jutud reisimisest on nii põnevad, aga, aga meie rubriigile on ikkagi teine eesmärke ja me peame jõudma tänase esimese muusikapala, nii ka. Ma saan aru, et valimine, otsimine oli teile keeruline, aga lõpuks ikkagi olete te mõned lood leidnud ja millest me võiksime alustada? Võib-olla siis sellest ajast, kui ma ise veel laval olin Mõjutas näiteks meie valikuid tookord üks hästi ergas ja vahva lauljanna glooria Stefan ja meie tegime tema repertuaarist siis ära loo kanga, mis eesti keeles kõlab lõnge. Sellega seoses on mul meeles, et me olime parasjagu Murmanskis radariga ringreisil, kui me seda lugu õppima hakkasime ja kuidas me siis üritasime sellesama kiirusega nagu glooria laulab seda inglise keeles oma sõnu, et sama kiirusega eestikeelseid sõnu hästi artikuleerida, et kõik ära laulda. Et see oli paras pähkel. Ja siis pärast õppisime veel liikumise juurde ja ja ma usun, et Ma usun, et me olime laval head sellega kuulama. Suur aitäh.