100 Eesti mõtet, vikerraadio on valinud välja 100 mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu läheme. Mina olen Urmas Vadi ja tänase mõtte autor on Arnold Rüütel. Ma arvan, et rääkides, nagu te ütlesite kommunistlikust minevikust, siis see sõna kommunism minu juures on küll täiesti ülearune. Nii vastab Arnold Rüütel 2001. aasta septembris Postimehele antud intervjuus Argo iidonile. Sel hetkel veel Rüütel president ei olnud, alles kandideeris presidendiks. Küsimus, millele Rüütel sellise vastuse andis, seisnes siis selles, et kas Rüütli kompartei minevik ja ülemnõukogu esimehe positsioon võivad hakata tulevikust tekitama Eestile välispoliitikas probleeme või mitte. Ja olgem ausad, isegi kui sa kunagi olidki padupunane nii-öelda ideeline, siis mida sa ikka selle peale kostad? Palju on neid, kes avalikult ütlevad, et ma olin tegelikult täitsa ussitanud vend, olen tuulelipp, liigun nii nagu tuul puhub, kui vaja, olen punane, kui vaja, valge, kui vaja. Roosa küsimus on muidugi keeruline ja Arnold Rüütel vastab sellele talle omaselt vaikse ja meeldiva põimlausega. See lause, mille Rüütel ütleb, on tegelikult väga sügav. Mida rohkem selle peale mõelda, seda sügavam tundub. Siin on kaks olulist märksõna. Minevik ja kommunism. Eks meist paljud on elanud seal minevikule, sel ajal, kui maad oli võtnud kommunis. Ja kui me võtame ära mineviku juures sõna kommunism, mis on üleliigne Rüütli arvates, siis jääb järgi ainult minevik. Minevik ise aga oli kommunistlik. Ei, siia võibki tiirutama jääda. See on ikka väga sügav ja keeruline lause.