Tere kuulama meediatundi. Tänane saade koosneb kahest osast. Kõigepealt räägime ajakirjanduse ja võimu suhetest. Ajakirjandus peab jälgima, kuidas võimu teostatakse. Aga uudiseid tehakse praegu teistmoodi kui mõni aeg tagasi. Kuidas mõjutavad need ajakirjanduses toimunud muudatused seda, kuidas me oleme kursis ühiskonna asjadega? Ajakirjandus aitab mõista ja läbi näha saate esimene külaline, meediaasjatundja Tiit Hennoste. Meediatunni teises pooles tuleb stuudiosse rahvusringhäälingu juhatuse esimees Erik Roose. Võtame jutuks rahvusringhäälinguplaanid järgnevatel aastatel. Kuhu asetab rõhud rahvusringhäälingu uus juhatus. Lisaametis olnud vähem kui aasta. Millised on teie ootused rahvusringhäälingule? Andke teada aadressil meediatund TRUE või telefonil kuus üks üks neli üks üks seitse. Saate ajal salvestab teie kõned automaatvastaja, aga edaspidi saame teiega ka telefonis mõtteid vahetada. Mina olen rahvusringhäälingu ajakirjanduseetika nõunik, Tarmu Tammerk. Soovin teile head kuulamist. Meediatunnis on hea meel saata tervitus rahvusringhäälingu Tartu stuudiosse, kus on meediaasjatundja Tiit Hennoste. Tervist. Tere. Tiit Hennoste on keele- ja kirjandusteadlane, kes on palju tegelenud eesti ajakirjanike harimisega ja täiendõpetusega toimetustes. Et ajakirjandus käsitlevate raamatute ja artiklite autor ja täna räägime ajakirjanduse ja võimu suhetest. Eelmise kuu lõpul toimus Tallinnas Eesti akadeemilise ajakirjanduse seltsi ja ajakirjanike liidu ühine arutluskoosolek teemal ajakirjandus ja võim. Arutelu keskmes olid ajakirjanduse poliitika ja võimu vastastikused mõjud. Tiit Hennoste pidas avasõnavõtu ja räägimegi nüüd mõnedes nendest teemadest ka raadiokuulajatele, et paremini mõista, mismoodi ajakirjanduse võim omavahel Eestis läbi saavad ja ja kuidas see kõik ajakirjanduse sisu mõjutab. Tiit, kuidas on ajakirjanduse ja võimusuhted viimastel aastatel arenenud? Minu arvates on nad nagu kahesuunalised võim on selline, kes on alati soovinud, et ajakirjandus oleks pigem toru, mis nende soove või arusaamu või mõtteid edasi kannaks ja võimendaks. Ajakirjandus on alati soovinud mitte toru olla. Minu arvates on praegu kuidagi nagu ajakirjandusega läinud asjad kahes suunas. Et ühest küljest mulle tundub, et ta on järjest enam toru ja sinna on kindlasti kaasa aidanud noh, ütleme, netimeediatulek levimine ja olemine, kuna seal vajatakse kogu aeg ja pidevalt mingisuguseid tekste ja poliitikud neid pidevalt ka toodavad ja lisaks sellele on poliitikud väga hästi ära õppinud selle lihtsa teadmise, mida varem teha, et siit rohkem küll enam-vähem meelelahutustegelased, et kui sind ei ole meedias, siis pole sind olemas ja, ja ole sa positiivne või negatiivne, peaasi et sa oled seda näinud. Sa oled ju lõppude lõpuks ka erinevad arvamusküsitlused, kuidas tegelikult mõjub. Aga teiselt poolt on ajakirjandus ajanud minu arvates üsnagi üles ka poliitikutega konfliktiks ja tugevamaks kui see, kui see oli nagu varem, no ütleme siis niimoodi, et suhted on läinud nagu harali, kui nad varem olid siuksed keskpõrandal koos, kuidas harali olek uudiste tegemist mõjutab konkreetselt? Ta mõjutab nagu mitmest otsast. Noh, üks asi on see, et kui me räägime sellest netimeediast, siis Eestis elab endiselt edasi. Siis uudisväärtuste kõrval ka see, mida ma kunagi aastaid tagasi juba nimetasin, kliki väärtusteks, ehk siis pakkuda niisuguseid tekste või niisugusel viisil vormistatud tekste, mis paneb inimese võimalikult kui kiiresti ja võimalikult palju neid tekste lugema ja neile ka niisuguseid emotsionaalseid kommentaare külge lisama. Ja noh, see on tegelikult lihtne klassikaline demagoogia, võttesti. Teine asi, aga mis minu arvates on nagu isegi olulisem, praegusel hetkel mulle tundub, see on see, et uudisväärtuse kriteeriumid on endiselt olemas ja kehtivate, olgu nad siis selle sündmuse mõju või ebatavalises või prominendid või konflikt ja nii edasi. Aga see, mis on tõeliselt nagu muutunud aja jooksul, on see, et, et konflikt kui uudisväärtus on tõusnud väga selgelt esikohale. Kui varem oli konflikt enne kõige kollasemad ajakirjanduse teema ja ka seal ei pea alati olema esikohal, siis nüüd ta valitseb täiesti Eesti ajakirjandust. Aga see toob kaasa mitu, mitu erinevat ja väga olulist asja. Sest noh, üks on see, et kui me kirjutame tavalist uudist, noh, niisugust uudist, mida vormistatakse sele pööratud püramiidina, jagus kõige tähtsam ja kõige uudisväärtuslikum asi tõstetakse sinna algusesse siis kui konflikt on uudisväärtuste keskmes, siis konflikt tõstetakse ka sinna algusesse. Ehk teisisõnu, esimene asi, mille lugeja kätte saab, on konflikt jaajaa netis. Ta ei saagi tihti mitte midagi muud pealkirjas või, või paaris reas olevat konflikti ehk teisisõnu see konflikti esiletõstmine võimendab tegelikult konflikti ühiskonnas. Ja selle taga on tegelikult lihtne asi. Iga inimene, kes on natukenegi mõelnud või, või lugenud veenmisteooriast teooria on paha sõnaga, ütleme veenmise õpetusest või siis näiteks olete konfliktide lahendamise teooriatesse, teab, et alustada tuleb ühisest. Niikaua kui me alustame konfliktist nii pea seda ühist pärast enam sinna eriti sisse tuua ei saa. Et pärast on selle konflikti silumine nagu väga raske ehk teisisõnu, kui konflikt tõstetakse seal uudisest siis esikohale, siis, siis see tähendab seda, et sellega tegelikult võimendatakse kõiki konflikte ühiskonnas. Aga siit võib järeldada, et siis me peaksime eeldama näiteks, et uudisajakirjandus taotleb ühist ühisosa, taotleb ühisasja väljatoomist jahi, peaks uudisajakirjandus kajastama asju nõnda, nagu nad on, sest et mõneski see salongi konflikt ja pisiasjad ongi nii, aga mõnes ainult täpselt nii nagu sa ütlesid, mõnes ainult konflikt on kogu aeg olnud uudisväärtusena, aga oluline on see, et igas sündmuses on alati peidus nagu mitu uudisväärtuslikku osa. Ja ajakirjandus saab valida, mille ta nagu suureks mängib. Aga ütleme, selline klassikaliselt oli niisuguse noh, ütleme kvaliteetajakirjanduse puhul oli alati keskne mõju. Ehk siis need tagajärjed, kuidas see kõik mõjutab inimesi, kuidas see mõjutab nende tegelikku elu, Nende olemist, nende nende saatust, olgu siis nende palku või ükskõik mida selles ühiskonnas. Ja see tegelikult on ühisele toetada. See on see, mis on kõigile oluline. Paljudele vähemalt oluline. Nii et jah, konflikt on kindlasti alati on olnud, aga, aga küsimus on just selles, et tiride konflikt kõikvõimalikest kohtadest esile. Kui me räägime sellest konflikti esiplaanile toomisest, siis mis juhtuks sellisel juhul, kui mõni toimetus ütleb, et aitab, et me ei taha sellega kaasa minna? Ei kruvi seda pinget üles, teeme uudiseid nii, nagu need asjad tunduvad meile ei pane sinna juurde, seda ei osanud, mida me tunnetame, teised kanalid panevad? Ma ei ütleks nii, et kas panna juurde vaid see, et noh, üks asi on jakkuma juurde, panen juba, see on puhas niisugune demagoogia, seda konsulike imen välja nii-öelda sealt. Aga mis siis juhtuma hakkab, kaks keeruline öelda, mis siis juhtuma hakkaks, tegelikult ma arvan, et selle ajalehe või ajakirjandusväljaande või portaali lugejaskond väheneks. Sest üldiselt on konflikt selline asi, mis tõmbab inimesi, noh, nii-öelda rohkem ligi, see on, see on ka teada asi, see on niisugune kindlasti selline lühiajaline ja, ja kiireefekt, mis tuleb. Aga nüüd, kui nüüd see aeg üle elada ja ütleme need langused, siis ma arvan, et edasi ei tohiks see asi nagu nagu langeda ja pigem võib tekkida see olukord, et see meediaväljaanne tõstab oma usaldusväärsust, see tähendab, ma eeldan, et ta paneb konflikti ainult siis üles, kui konflikt seal on. Ja tõesti oluline olnd. Ja usaldusväärsus on ikkagi noh, kõige suurem kapitali ja pikaajaline usaldusväärsus. Jah, kui vaadata ka vaatajate-kuulajate lugejate reaktsioone ajakirjandusele, siis aeg-ajalt on näha seda, et inimesed ütlevad, et ma olen väsinud sellest, et rõhutada konfliktide toote välja teravaid asju, et kas igas asjas on nagu sees mingisugune sõjaelement, et võtke natuke rahulikumalt, et ma, ma loeksin siis ka teie lehte või ma kuulaksin siis ka teie saadet, et mul ei ole tarvis, et, et nagu gladiaatorite võitlus. Aga sellest pole aru saada, kui palju neid inimesi on, kes ootavad seda, et et temperatuur võiks natuke madalamate, ega minul ka ei ole mingisugust statistikat, aga kui ma vaatan seda üldist väsimust konfliktidest, mis Eestis on ja mis minu arvates järjest süveneb kogu aeg ja mis, mis väljendub nii selles, et selles samas, mis sa ütlesid, et inimesed hakkavad nagu seda ütlema, mis väljendub minu arvates ka selles, et aitäh, kommentaaride või nende netikommide hulk on kogu aeg vähenenud mis väljendub ka niisugustest, noh, minu arvates avalike sõnavõtu kohtades nagu arvamusfestivalid ja muud, kus tõstetakse esile niisugust, mitte konflikti, mis, mis väljendub selles, et inimesed nii-öelda tõmbavad ennast sotsiaalmeediast välja, sotsiaalmeedia on oluline konfliktide võimendamise koht ja peavad seda, mida nad ise meedia paastuks nimetavad. Kuigi ma ei saa aru, miks nad üldse peaksid seal kükitama. Mina küll ei kükita, ema ei tunne mingit puudus sellest, nii et on näha tervet hulka selliseid väikseid, väikseid ja, ja, ja olulisi nüansse, mis, mis ilma noh, niisuguse otsese uurimused talub, avad lubavad ütelda, et, et see tüdimus ja väsimus konfliktist on, on järjest süvenema. Me rääkisime siin kliki väärtusest konfliktsus tõusu stuudios kriteeriumide seas, mida võib veel välja tuua uudist tegemise muudatust, sest seejuures teine asi, millest ma seal rääkisin ja mida ma tahan ka välja tuua, on tegelikult see, et niisugune narratiivide või lugude jutustamine vot see on tegelikult vana asi, ajakirjandus on ikka jutustanud lugusid ainult lugude jutustamine, uudis täna oli tegelikult niisuguse kollase lehe pärusmaa. Ja lugu loo all ma mõtlen siin seda klassikalist narratiivi, mida tegelikult tehakse ka ilukirjanduses. Ja sellises narratiivis on alati kesksed mingisugused paar-kolm tegelast, võib-olla kellest üks on hea ja teine halb või siis on mitu head ja mitu halba ja konfliktid nende vahel. Ehk tegelikult selline narratiiv vajab ka konflikti muidu muidu ei saa niux lugu jutustada ja narratiivi puhul kehtib veel üks niisugune väga lihtne põhimõte. Ma ei tea, kas selle leiutas juba Tokyo või igatahes tema novellidest on, see on see tuletatud nii et see on juba sajandeid vana. Ehk siis üks konflikt lahendatakse, aga selle lahendus tõstab esile nagu uue konflikti või uue aspekti konfliktis ja niimoodi siis keritakse seda senikaua, kuni jõutakse mingisuguse poendini. See hakkas ka juba hulk aega tagasi peale, aga see, mis nüüd on toimunud, on, on koos nende muude konfliktide võimendusega on see tegelikult narratiiv ka vajab konflikt. Kui selliseid konflikte seal sees ei ole, siis mingisugust korralikku narratiivselt lugu teha ei saa. Ehk siin on nagu minu arvates ajakirjandus mänginud ennast mingil moel lõksu. Ta on tõstnud esile konfliktid, ta on tõstnud esile lood, lugu vajab konflikti, poliitikud tahavad konflikti ja nii, nii ollakse nagu mingisugused konfliktide lõksus selle selles asjas. Ja samal ajal noh, igaüks teab, et lugu on just see, mis haarab kaasa. Teame, kuidas tehakse kommertsfilme või, või kuidas tehakse kirjutaks kriminulli või ükskõik mingit asja, seal on kogu aeg mingisugused konfliktid sees. Aga mis selle loo juures üldse halb on siis, kui me saame loo kaudu jutustada inimestele mida nad ei tea tänu loole selle novellilaadsele loole. Must ja valge tegelane ja siis seal tegelaste vähesus, eks ole, intensiivne kujust kujutamine kõik inimestele jõuab kohale. Aga ega selles endas ei ole ju mitte midagi halba. Halb tuleb just sellest, et lugu vajab konflikti. Ja kui me paneme selle kokku selle konflikti kui uudisväärtusega, mis ka väljaspool lugusid on esile tõusnud, siis need konfliktid, kõik võimenduvad iseenesestloos ei ole absoluutselt mitte midagi halba. Kui mõelda selle konflikti novellilaadse lähenemise peale, siis võib-olla värske näide sellest Hiiumaa laevaühendusest ja nüüd on jõutud rohkem asja tuumani, käib juba sellel teemal arutlenud praktilises võtmes, aga kuidas oli alguses alguses oli just nagu novellis või taanide heitluses, kus osalevad praegune minister, Kadri Simson endine minister Kristen Michal, äge vastandamine ühele teisele, teine tõde, justkui see aitaks küsimust lahendada. Nii et selles mõttes. Mul oli hea meel kuulda esmaspäeval vikerraadio uudis pluss saates Madis Hindre lugu veeteede ameti spetsialistiga, kes rahulikult selgitas Hiiumaa ja mandri vahelise laevatee süvendamise asjaolusid. Asi sai selgemaks, asi rahunes maha, nüüd me tõesti räägime sellest, kui palju see maksab, kuidas seda teha, mis ajal seda teha saab, millal kalad kudevad. Jäänud kõrvale nii et need kaks kuju, kes alguses pandi vastamisi ja tundus, et lotot tooted, et kas kassid tahetakse tekitada laupkokkupõrget, kas minister maha võtta. Ema kõrvale need hiidlased võivad rahulikud olla, küsimusega tegeldakse, see on täiesti ehe näide. Teine näide. Mul on nagu peas oli ainult Põlva sünnitusmaja praegu noh, seal on veel hea võrreldes Valga sünnitusmajaga, Põlva sünnitusmajas hakkasid ilmuma lood konkreetsetest emadest ja nii edasi, kes ainult seal on nõus sünnitama ja nii edasi ja nii edasi. Täpselt samuti hakati mängima, noh, selle selle konflikti peale. Aga ütleme võib-olla see Hiiumaa lugu on selles mõttes isegi parem, et seal on aga see nagu sõitsid titaanide heitlus, eks ole. Mis selle sees on, pannakse kaks ministrit vastamisi ja krutitakse kogu seda asja niimoodi üles. Ja siit tuli minu arvates välja üks väga oluline asi, mis sa, mis sa ise seal sees ka ütlesid, see oli see lugu on alati konkreetne lugu, ei taha üldistusi, loo puhul kehtib väga raudselt see reegel, noh mitte näita ära seleta. Lugu peabki olema selline, kus on tsitaadid, kus on detailid, kus on vastamisi tegelase, niipea kui me hakkame seletama, niipea vajub see pinge maha otsekohe. Ja, ja see on väga oluline punkt, minu arvates. Sellepärast et just sellised seletamised on need, mida Eesti ajakirjanduses mul on, mul on tunne, et need on täiesti marginaalseks jäänud. Seda, et tulevad asjatundjaid, kes räägivad ka ilma kaklema minema, Ta vaid tõepoolest räägivad asja lahti või siis ajakirjanikud, kes räägivad, räägivad asja lahti ja otsekohe pinge maha, aga samal ajal me näeme, et, et siin tõuseb esile otsekohe see mõju või need tagajärjed või see või see reaalsus. Kas siit võib ju järeldada ka seda, et ajakirjanduses võib-olla on liiga palju allikate seas poliitikuid, kellel kuidagi kipub veres olema, see tahetakse oma erakonnapunktid kätte saada, videole antakse konkurendile koht kätte näidata. Ja see Teeaa ise see küsimus ise kipub jääma alguses vähemalt natuke kõrvale, et kui kasutada spetsialistide rohkem asjatundjaid, kellele ei ole otsest puutumust selle teemaga suudavad anda neile just nimelt praktilisi lähenemisi. Seal ongi üks koera matmise koht, ütleksime niimoodi selle sees, sest poliitikud vajavad seda vastandust iseenda jaoks enda noh, nii-öelda sõna otseses mõttes punktide kogumiseks selle sees ja kasutavad tegelikult nii-öelda ajakirjandust ära, kusjuures siin tekib see sümbioos. Poliitikud on huvitatud oma punktide kogumisest, on huvitatud sellest, et nad saaksid noh, ütleme, haamrit anda konkureerivale poliitikule ja ajakirjandus on huvitav huvitatud konfliktist, kui ajakirjandus oleks huvitatud seletamisest näiteks asjade lahtirääkimisest ja muudest uudisväärtustest siis ta ei laseks poliitikutel seal niimoodi mängida, vaid suruks nad lihtsalt maha. Meedia. Head kuulajad, käimas on praegu meediatunni saade. Me arutleme täna ajakirjanduse ja võimusuhete teemal. Külas on meediaasjatundja Tiit Hennoste, mina olen Tarmo Tammerk. Oma arvamusi võite saata aadressil meediatund TRUE või telefonil kuus üks üks neli üks üks seitse, saate ajal salvestab teie kõned automaatvastaja. Aga jätkame vestlust. Ajakirjanduse võimeldavast rollist rääkides tõid sellel arutelukoosolekul välja, et toimetused ei pane tähele mõnikord, et üks meediakanal võimendab teist praegu internetiajal hoopis rohkem kui varem ja selle tõttu siis ajakirjandus ikka ei ole enam piiratud ainult ühe kanaliga, vaid ta muutub kanalite üleseks, et mida sa selle all silmas pidasid, just seda, mis sa rääkisid aga see tähendab seda, et kui, kui ütleme noh, nii-öelda traditsioonilisel ajal ütleme siis internetieelsel ajal oli inimene üldiselt välja Nende truu ega siis, kui palju oli neid peresid või kohti, käis terve hulk lehti. Tavaliselt käis üks ajaleht ja inimene seda luges, ta sai natukene informatsiooni ka telest ja raadiost. Ja, ja see oligi kõik. Aga praegu, kus enam ei ole seda väljaanded ruudust, tähendab see seda, et, et iga inimene klikib läbi, ma ei tea mitmeid erinevaid väljaandeid, noh, Eestis ma võin, mina võtan hommikul ja loen, Postimees siis võtan ja loen õhtulehe, siis lähen võrkuja, loen Delfit ja postimeest ja õhtulehte ja Päevaleht teatud päevadel veel Ekspressi ja Maalehte sinna sinna juurde ja siis vaatan veel mõningaid selliseid väiksemaid portaale, kui seal on mingisugused teemad sees. Kui on rahvusvahelised teemad, siis siis võtan veel rahvusvaheliselt lehed võtta New York Timesi ja võtan Times'i ja, ja võtan, Frankfurter Allgemeine ja ja nii edasi ja nii edasi. Ma mõtlen siin seda, et see on kui lugeja ja kuulaja seisukohast. Ta saab informatsiooni väga paljudest erinevatest asjadest ja kui nüüd seal on tegemist niisuguse eetiliselt tundliku hetkega noh, ütleme mingisuguse ma ei taha tuua konkreetset näidet, võib-olla ei ole kõige parem siis ütleme mingi sellise hetkega noh, näiteks kui kedagi süüdistatakse mingisuguses kuriteos, võtame niisuguse kõige lihtsama näite. Siis, kui inimene sai selle informatsiooni ühest või paarist allikast või kanalist, siis see kumuleerunud nagu, nagu tema ajus. Aga kui ta nüüd saab sellest 10-st Tõdes siis võimendub see. Sündmus saab tema jaoks üha suuremad ja, ja jubedamad mastaabid, eriti kui veel sinna juurde nagu, nagu praegu, 100 netimeedias lisatakse kogu aeg selliseid üle ülivõrdelisi nähtusi seal seal nagu üks külg, et need, need sündmused võimenduvad inimese jaoks lugeja jaoks, aga teine on minu arvates see, et need võimenduvad ka selle noh, nii-öelda potentsiaalse ohvri Oks kes seal sees on, kui näidet tuua, siis ütleme minu arvates natukene oli siin näha, ütleme siis viimase Eesti eurolaulja kas siis seda, seda, kuidas hakati teda kolkima eri nurkade pealt ja, ja see võib viia selle inimese psüühilise kokkuvarisemise. Nii. Kusjuures kõik ajakirjandusväljaanded iseenesest käituvad eetika piirides, tähendab ükski noh, jah, seal õul laulu puhul muidugi läksid mõningad küll minu arvates, aga selgelt üle piiri, aga aga hea küll. Oletame niimoodi, et nad kõik on ise eetilised, kõik käituvad eetika piirides, aga kumuleerimine annab sellise efekti. See on see, mida ma silmas pean. Ma ei tea, kas see nüüd on selgem. Küllap ta on selge, ma loodan ka kuulajatele, minul igatahes küll on, aga kui nüüd mõelda selle peale, et mida ja kas toimetused saaksid teistmoodi teha sellises olukorras, teades et iga asi, mida nad ette võtavad, et see ei piirdu ainult nende kanaliga, kuna tõesti on, inimesed on väga laiade huvidega ja käivad, tarvitavad ühte meediakanalid tarbivate istmeid. Mida toimetused saavad teha, on ainult see, et nad ei võimed, et nad ei kruti neid samu konflikti üles, et ja et nad ei kasuta selliseid mingeid ülivõrdelisi väljendeid. Et nad ei võimendav negatiivseid asju üle määra, negatiivsed asjad on nagunii olemas ja neist tuleb rääkida, aga probleem hakkab siis peale, kui neid võimendatakse, noh, niimoodi ülemäära kogu aeg krutitakse ja krutitakse ja krutitakse üles täna või millal ma lugesin, see läheb nüüd poliitikast natukene kõrvale, aga, aga oli see skandaal plagiaadiga seal kuldmuna konkursil kus siis algas peale ja uurida. Ja, ja, ja siis kui, kui algas peale noh, ütleme selliselt, et et siin on nüüd see plagiaadikahtlus ja seejärel hakkasid tulema järgmised lood, et, et kas seda plagiaadikahtlusega auhinda ei võetagi vist ära, vist ei võeta seda auhinda ära. Selle asemel, et rahulikult oodata, kuni kuni asja lahendatakse seniga, võimendatakse seda asja negatiivselt poolt näidates nii noh, ütleme nende plagiaadiga vahele jäänud inimesi kui ka korraldajaid võimalikult negatiivsest aspektist mis nad ei teegi mitte midagi, noh, aga siis kui selgub, et jah, ikkagi agentuur annab need kuldmuna tagasi, no siis vajub asi lassi nende võimendajate jaoks. Noh, eks see üks selline soovitus, mida iga inimene võib-olla ise ka juba juba teinud ka selle sammu ära, et et ei ole mõtet ka pidevalt jälgida mingit teemat, mis tundub, et see, et see nüüd väga oluline teema ei olegi, kui see ei ole tõesti mingi erakorraline sündmus riigis ja kui sa loed seda iga uut arendust eriti just veebiportaalides, eriti need, mis kalduvad meelelahutusele rohkem. Et siis sul võib tõesti laine vahepeal kokku lüüa üle pea, et sa mõtled, kui õudseks minna ja lõpp nii tuleb välja, et kas midagi eriti ei olnudki, minu lihtne soovitus on, loe vähem ja vali hoolega ja mõtle väga hoolega seda, mida sul on vaja teada. Sest et, et need portaalid lihtsalt Sereerivad mulle kogu aeg välja, midagi uuendatud sel kellaajal, värsked andmed sel kellaajal, kusjuures tegemist ei ole mitte mingisuguse ülisuure sündmusega, mille puhul tõesti on oluline, et, et ma saaksin mingeid värskeid andmeid noh, võimalikult kiiresti ja, ja kohe, ainus võimalus on lihtsalt lugejal küsida, et kas ma, kas ma nüüd ikka vajan seda, seda kõike praegusel hetkel? Ta on kuni lahendus tuleb, kuni mulle öeldakse, et vot nüüd on asi lahendatud, mitte ei jälgi seda vahepealset protsessi, kus ajakirjanikud mitte lihtsalt ei hüpoteesi, vaid vaid lugejaga manipuleerides paiskavad välja kõikvõimalikku niisuguseid niisuguseid võimalusi, niisuguse arengute võimalusi, mis oleksid võimalikult negatiivsed, võimalikud konfliktseid võimalikult halvad. Räägime Tiit Hennoste mõne sõnaga ajakirjanduse manipuleeritavusest. Sellel kõneldud koosolekul, mis oli eelmise kuu lõpus ja mille peakorraldaja oli akadeemilise ajakirjanduse selts, arvasid mõned endistest ajakirjanikud, poliitikud punktidega valikuline manipuleerimine ehk spinn töötab tõhusalt. Aga hea olevat see, et mitte iga poliitik või iga organisatsioon ei ole mitte varmas seda kasutama. Aga ajakirjandusliku sisu manipuleeritavus kohta võttis sõna näiteks riigikogu liige Barbi Pilvre endine ajakirjanik, kes praegu tegeleb ka meedia õpetamisega. Tegelikult üks valdkond on minu arust on jäänud nagu puudutamata, mis on minu jaoks, aga kui Eesti ajakirjanduses kõige huvitavam on selline ajakirjanduse, kuidas ajakirjandus teostub oma võimu selles mõttes, et missugust bee Harry lastakse läbi ja missugust mitte. Et siin ajakirjandus võib dikteerida väga suuri poliitilisi otsuseid töötades koos teatud suhtekorraldajatega ja võib-olla mitte töötades koos teiste suhtekorraldaja. Et näiteks suured teemad, mis ajakirjanduses viimasel paaril aastal on olnud nagu Rail Baltic või metsapoliitika, RMK otsused, alkopoliitika, et et kuidas ajakirjandus, kui palju ta nagu paotab seda väravat, kui palju ta annab nagu nendele nendele siis instantsidele sõna- ja ajab seetõttu mingit asja, et kas siin on siis tagaajakirjanduse siis mingisugune, ütleme, kaalutud positsioon on sellised mugavused, PR-tuleb nii professionaalselt sisse, on valmis, materjalid huvitav, lastakse läbi või on siin ka mingi poliitiline positsioon lihtsalt ajades mingit oma siis suhtumist väljendas alkoholipoliitikasse siin minust vähemalt kolm huvitavat Eesti, kus tasub nagu vaadata, et kuidas selline toimetuse poliitika, pillihääli surve ja siis selline poliitiline protsess, kuidas need omavahel seotud on. Ja võib-olla kõige huvitavam alkopoliitika osa, mis seovad poliitilised parteid taga alkotootjate lobi vaevlete arvu Voopoli, umbes nagu peaminister tsiteeriti juba, et teised töötasid väga harva või tööstusjuht, kes, kes nii palju tähelepanu saanud, et ma ei tea tagasi. Kui tugevalt võivad surverühmad ja asjast huvitatud pooled avalikud, kus teadlikult hullutada pooliku informatsiooni, ei tea, mina ei ole sellist asja nagu eraldi uurinud. Noh ja see vajab tõepoolest nagu eraldi uurimist, aga see, mis mulle tundub, on on see, et, et, et siin on praegu nagu kokku pandud üheks üheks kamagaks asjad, mida, mida minu arvates tuleb nagu väga selgelt noh, niimoodi lahti teha või, või eraldi käsitleda. Noh, ütleme, kui ma võtan näiteks Rail Balticu teemat, siis tegelikult seal oli ju teemaks pikka aega see, et lihtsalt varjati informatsiooni. Sest see informatsioon oleks võinud mõjutada kogu asja negatiivselt. Ja noh, ma võin öelda, et ilmselt, et ma usun, et see oli PR-firmade pakkumine, et varjata ja hoida asju nii kaua, tagaplaanil kui mitte, aga samas ma ei ole alati kindel, et see on PR-firmade teema. Näiteks, kui oli maksude, kuidas ta võiks siis nimetada tõstmiseks optimeerimiseks peene sõnaga, võib-olla jah, ütleme kui oli siis tulumaksureform, siis tegelikult poliitikud hulk aega vaikisid ja proovisid kõrvale hiilida sellest teemast, et töötavad pensionärid hakkasid kõvasti kaotama selle tõttu eriti need, kes teenisid nagu, nagu rohkem raha asja taustal oli ju lihtsalt see, et tegelikult toimus kaks reformi, üks oli see tulumaksureform ja teine oli see, et Neilt võeti töötavalt pensionärilt, võeti ära endiselt maksusoodustused, aga see ei olnud poliitikutele mitte kasulik näidata. Ma ei ole väga kindel, et see oli PR-firma töö, ma arvan, et poliitikud ise proovisid hoida vaikselt seda asja nii-öelda tagaplaanil. Nüüd aga, kui ma võtan näiteks ütleme, metsale raiumise küsimused siis, siis siin mulle tundub, et asjad on hoopis keerulisemad ja segasemad, sellepärast et kui ma seda loen ja loen ka erinevate asjatundjate erinevate koolkondade asjatundjate seisukohti, siis ma näen, et asjad ongi väga segased, väga seda, et ei ole mitte mingisugust niisugust ilusat ja selget pilti. Ja, ja siin noh, võib-olla ma ei usu näiteks antud juhul PR-firmad on andnud asjatundjatele korraldusi, et ajada asi võimalikult segaseks, sest tegelikult see on ka üks PR-strateegiat aja tegi asi võimalikult segaseks, et inimesed saaks aru ega otsa kätte aitäh. Aga ma ei usu, et nad seda teevad, siin ongi asjad tegelikult vaikuses, tegelikkuses segaseid. Samal ajal jällegi, kui ma mõtlen seda puidutöötlemistehase või, või siis siis kuidas seda ka ei nimetataks selle plaane, siis siin on ju, et siin ased tegijad ja organiseerijad rääkinud algusest peale, kuidas tulevad avalikult välja ja nii edasi, aga siin on väga selgelt näha, kuidas PR töötab, kuidas fakte valitakse, kuidas neid serveeritakse, kuidas antud juhul noh, võetakse vajadusel ka mõned teadlased oma omaga kes siis hakkavad noh, asjadest rääkima, rääkima või kasutatakse ära, noh, minu pärast kas või noh, Tallinna ja Tartu vastuolusid ja siin on ka näha, kuidas teatud ajalehed lähevad rahulikult sellega kaasa üritades siis tartlasi näidata mingite hullikestena, kes ei taha haisvat tehast oma tagahoovi. Ilmselt neile siis endale väga see hais meeldib, see ei ole nii. Mis asi ei ole nii, kas ei ole siis nii? Lehelugejana miks ma peaksin tahtma seda tehast oma tagahoovi? Ma mõtlen väga lihtsate asjade peale. Tartu on ülikoolilinn, kus ma arvan, et sisuliselt iga nädal toimub mingi rahvusvaheline konverents. Tartu linn asub teadupärast sellises kausis või augus. Erinevalt näiteks Tallinnast, mis on mere ääres, jagus lõhnad, hajuvad. Ja võivad püsida seal kausis väga kaua ja selgelt ja ma kujutan ette, milline võimas PR-on see Tartu ülikoolile, kui järjest lähevad need Sinaalsed konverentsil olnud välismaalased koju ja ütlevad, et ei, muidu oli kena, aga haises kõik koledasti. Nii et siin on nagu väga selgelt näha seda, seda PR-tööd ja, ja väga osavalt nagu, nagu mängitud selle peale, kusjuures jällegi siis mängitakse ma arvan ka selle peale ajada poolt nii-öelda neid vastaseid siis närvi, nii et nad muutuksid emotsionaalseks ja, ja närviliseks, emotsionaalset inimest on kerge ümber lükata, samal ajal kui sellised noh, ütleme argumenteeritud seisukohad, argumenteerivad seisukohad, need jäävad kuidagi nii-öelda tagaplaanile. Nii et siin näiteks selle puhul mind huvitab küll, et, et ma ei ole päris hästi aru saanud, mis mänguajakirjandus mängib selles osas. Kindlasti on asi nõnda, et need ajakirjanduse manipuleeritavus juhtumid vajaksid eraldi käsitlust nii uurimist kui ka näiteks raadiosaates eraldi käsitleda, ma arvan näiteks metsanduse teema on kindlasti selline, et lisaks sellele, et tulevad kindlasti reporteritunnid ja tulevad ETV-s portaalis info artikleid palju sellel teemal, aga vajaks ka tõesti uurimisse. Et kuidas ajakirjanduses sedasama metsandusega seonduvat üldse käsitletakse, milliseid andmeid keegi kasutanud, millele tuginedes hakatakse midagi väitma ja kes on need hääled seal esinemas, see on ühe teise järgmise saate teema. Aga me oleme täna rääkinud meediatunni saates ajakirjanduse ja võimu suhetest. Ja oleme kõnelenud sellest. Teatud muudatused on toimunud ennekõike just uudisteajakirjanduses uudiste kokkupanemisel. Võtaks kokku, eks mõned soovitused veel kord, mida lugeja kuulaja, vaataja enda jaoks võiks kõrva taha panna, kuigi mõned mõtted on juba siin kõlanud, aga ega paha idee, kui mõni soovitus veel üle korrata. Minu esimene soovitus on see, mida ma juba enne ütlesin, et see võiks kõlada otseselt niimoodi, loe vähem. Vali hoolega. Ajakiri Andrus eriti veebis näeb vaeva selle nimel, et sa klikiksid ja loeksid võimalikult palju. Tegelikult ei ole inimesel suurt osa sellest, mis seal ilmub üldse tarvis ja tasub alati mõelda selle üle, mida mul on vaja teada. Ehk siis mõtle enne, kui vajutad seda klahvi, mis avab selle selle loo. Teistpidi võiks öelda, et mõtle enne, kui ütled, siis siis mõtle enne kui, kui loed, kas ma vajan seda. See on nagu esimene asi, mis minu arvates on oluline. Teine asi on, küsi, kes saab sellest loost kasu, kelle asja seal loos aetakse, et see on ka niisugune täiesti vana ja klassikaline soovitus. Alati, kui lugu lugeda ja selles loos on erinevad konfliktid, erinevad seisukohad, siis alati tuleb küsida, kes saab just sellisest vaateviisist, saab just selliselt asja serveerimisest kasu. Ja mõtle, mõtle selle peale lugedes, kas ka mina sellest mingisugust kasu saada. Ja, ja kolmas asi minu arvates on see, et, et hoidu emotsioonide eest. See on nagu hoidu koera eest, hoidu emotsioonide eest. Mida rohkem on loos emotsioone, mida rohkem loosse pekstud tundeid ja ülivõrdeid, seda ebausaldusväärsem on see lugu täiesti kindlasti kohe võimalikult paljud oleks, tuleks lugeda selliseid lugusid, mis ei peksa neid emotsioone niimoodi vahule. Ja neljas soovitus on see, et, et klassikaliselt on ikkagi olnud niimoodi paberlehtedes univ, tähtsamad asjad paigutatakse sinna kusagile suuremalt või keskele või ülesse või tehakse pikemad lood ja nii edasi ja nii edasi. Siis see tänapäeval kipub minema väga segaseks see, mida sinna üles tõstetakse, vette tõstetakse ja ammugi on see täiesti sassis veebimeedias, kus serveeritakse nii-öelda üles poole või kõrgemale täiesti erinevaid asju selle seest. Aga siis oluline on see, et vaadata ka neid väiksemaid lugusid, sest tegelikult leiab sealt sealt väga palju niisugust kraami, mis on hoopis olulisem ja huvitavam ja parem. Ja viiendaks, mõni päev tagasi leidis mu abikaasa roosmari kurvits vana lehe. See leht on Tallinna teataja neljandast märtsist 1910. Ja seal on üks lugu, mis kannab pealkirja kollane ajakirjanduskollane on toodud veel jutumärkides. Ilmselt on see üks esimene kordi, kus kollasest ajakirjandusest kirjutatakse niimoodi pikalt ja põhjalikult. Ma soovitan, avage see lugu internetist ja lugege seda, te leiate sealt täiesti selliseid täitmis, kõlbaksid siin ja praegu uuesti ülesse lugeda. No näiteks niisugune mõte. Need kollased lehed on lehed, mis enam seltskondlikke jõudude koondaja osaga ei lepi, vaid ise juba nende jõudude asemel astuvad. Nad ei ole enam mitte seltskonna häälekandjad, vaid juba seltskonna tooniandjad, kes ise, kui vaja seltskonnaarvamist suurtööstused viisil, Pabritseerivad seda siia ehk teise-le, väänavad ja käänavad. Nii, kuidas see lehe juhtivatele jõududele tarvilik veel kasulik on? Väga päevakajaline, nii et kuule, neljas märts 1910 Tallinna teataja, kollane ajakirjandus. Sellised viis soovitust andis meediatunni kuulajatele kaasa meediaasjatundja Tiit Hennoste, kellega rääkisime ajakirjanduse ja võimu suhetest Eestis. Suur tänu vestluse eest. Meedia. Head kuulajad, vikerraadios käib praegu meediatunni saade. Mina olen Tarmo Tammert. Teie arvamused ajakirjanduse ja võimu suhetest ning järgmisest teemast. Rahvusringhäälingu arenguplaanid on oodatud aadressil meediatund TRUE või telefonil kuus üks üks neli üks üks seitse. Ja pärast saadet saan ma teiega ka telefonis edasi vestelda, kui soovi on. Äsja kõlanud vestluses oli mitmel korral juttu konflikti esiletõusust ajakirjanduses. Huvilised võivad vikerraadio kodulehelt üles otsida ühe varasema meediatunni, kus oli, kus oli meil juttu sellisest võttes nagu konstruktiivne ajakirjandussaade oli eetris 29. veebruaril 2016. Mõned kuulajad on saate esimese osa kohta esitanud küsimuse, et kas see on õige, et ajakirjandus kasutatakse ära poliitilise nõiajahi läbiviimiseks kättemaksuks eriti kui seda tehakse anonüümsete allikate abil. Nagu ka meil enne jutuks oli, siis ei saa seda normaalseks pidada, eriti kui tegemist on kellelegi kõrvadega, mis loo tagant välja paistavad. Aga näha ei ole seda nägu, kes selle info ajakirjandusse sokutas. Õnneks on siiski põhjendamatu anonüümsete allikate kasutamine ajakirjanduses üpriski harv nähtus. Aga üks teemakohane artikkel, mis koputab ajakirjaniku südametunnistusele, on näiteks tänases Eesti Päevalehes, kus ajakirjanik Jaan Martinson on kirjutanud arvamusloo rohkem skepsist, austatud ajakirjanikud. See on üleskutse ajakirjanikele uurida erinevate teemade tagamaid mitte neelata, olla valmis, mida poliitiline või majanduslik võim pakub. Meedia. Meediatunni saates on nüüd rahvusringhäälingu juhatuse esimees Erik Roose. Tervist. Tere. Võtame jutuks rahvusringhäälinguplaanid, sest aeg on ootamatult jõudnud sinnamaani, et rahvusringhäälingu uus juhatus on ametis olnud juba 10 kuud. See tähendab, et on valminud tegevuskava ja muud asjad, mis lasevad uuel juhtkonnal oma käekirja näidata. Erik Roose on varem pikalt töötanud erameedias. Eerik, kuidas võrrelda rahvusringhäälingut kommertsalusel töötada meediaga ja kuidas tundub rahvusringhääling seestpoolt? Nojah, tegelikult on nii, et võib-olla peamine põhimõtteline erinevus võiks olla selles, et kui kommertsmeedia vaatab, valib teemasid selle järgi, mis on löövia toob klikke ja muidu sinna hästi hästi pigem natukene skandaalile orienteeritud heas mõttes, siis, siis avalik-õiguslikul on vaja valida ikkagi nagu olulisest ja ja kajasta kõiki kõiki vajalikke žanre ja teemasid, nii et selline iga hinna eest klikimajandus on see selle, selle, sellest painest vaba vaba olemine on tegelikult see peamine peamine erinevus minu arust. Uue juhatuse käe all on valminud rahvusringarengukava aastateks 2019 kuni 2022 kuidas on rõhuasetused võrreldes varasemaga? Ja me selle kava tegelikult peab juhatus esitama igal aastal ja see on juba seaduse poolt ette nähtud ja on niisugune nelja-aastane tsükkel, mida see ettepoole vaadatakse ja see on, see peaks olema ideaalmaailmas ka selline rahastus, alus. Päriselt, seda võib-olla nii väga täpselt jälgita, aga siiski siiski võiks olla ja, ja me tegime selle natuke lühema ja konkreetsema, kui ta on varasemalt olnud. Et äkki äkki siis on nagu lihtsam teda hõlmattaya hoomata ja, ja seal on nagu neli neli peamist suunda hetkel meil meil üks on niisugune, põhirõhk on arendustegevustel, mis jaguneb kaheks, on sisulised arengud ja siis tehnilised auditooriumi arengud, et Need, eriti noored inimesed, terminites käitumine on ajas ja ruumis täiesti muutunud, siis nendega nendega nagu kaasa kaasa liikuda. Kolmas täiesti põletav asi andis telekompleks ja olukord seal selle infrapoole peal on, on erakordse kriitiline. Kõik otsustajad ja poliitikud on tegelikult selle hinnanguga nõustunud, kes on kas kohal käinud või, või kellega on juttu olnud, aga, aga hetkeseisuga rahastuse poole pealt uudised selles vallas veel ei ole. Ja neljas on siis võib-olla selline pidev mure, aga sammast lõigud nagu, mis võiks ühekordsete ka ära lahenda kuidagi ühel päeval see on siis kogu rahastuse muutmine ja, ja sellest on palju varem juttu olnud, aga selleks, et sõltumatust ei jätkusuutlikkus tagada peaks tegelikult leiduma. Noh, ütleme siis nii riigimehelikkus nii palju ja ütlema, et, et me senise taseme 0,15 protsenti SKT-st, mille me kulutame oma rahvusringhäälingule et see võiks tõusta pikaajalisem näiteks 20 0,18 protsendi peale. See, mis muuseas on täpselt Euroopa Liidu keskmine Soomes võrdluseks, kus me käisime eelnädalal ka vaatamas kuulamast nende nende tegevusi natuke kompamas, siis on see näiteks 0,22 ehk siis ehk siis see on lihtsalt puhtprotsendid, ilma et me ei räägi üldse veel veel absoluutnumbritest. Nii et selles mõttes, ega soomlased natukene, kuna kuulsin meie eelarvenumbreid, siis natuke jahmunud ei olnud ühtegi sõna, et kuidas üldse on võimalik sellise mahu ja kvaliteedi Prammisele rahast teha, aga, aga ei hakanud diskuteerima. Nii et need neli on need suunad, mida, mida siis hakkan, kuhu poole hakkame liikuma ja, ja siis vaatame, kuhu jõuame. Kui nüüd konkreetsemalt sisust rääkida, siis mille alusel üldse langetada see hinnang, et kas rahvusringhääling tuleb toime Nende sisuliste ülesannetega, mis on pandud, sest alati on võimalik öelda, et noh, me teeme küll ja vaadake, siin on need saated ja seal on meil saated samal ajal noh, vaadates kasvõi vaatajate-kuulajate tagasisidet ikka keegi leiab selle kohta. Ta ei ole saadet, neid filme ei ole piisavalt, seda, siit on sealt midagi puudu ja nii et kuidas seda asja niimoodi Ta ja avalikkusele selgeks teha tõesti oleme teinud seda, mis on meie ülesanded endale kasvõi sellesama uue arengukavaga võtnud. No nagu, nagu on öeldud, tõe kriteerium on praktika, et ikkagi viimase poole aasta ja, või, või ütleme, kolmveerand aasta arengud on selles mõttes ikkagi väga-väga mõjuvad imponeerivad, et meil on kõikidel platvormidel, teles, raadios kui eriti veebis on, on kuulajate vaatajate lugejate arv kasvanud üsna jõudsalt. Nii et tegelikult inimestele sebra meeldib, sobib Janade üha rohkem ja rohkem meie meie siis saateid ja vaatavad-kuulavad loevad. Nii et ja mis puutub sellesse, et, et kui noh, kas kvalitatiivsed on hea või halb, siis siis tõsi on küll see, et ringhääling on nii suured ka põhjendatud tähelepanu all, et, et kui me isegi ise kohe oma vigu ei märka, siis pole kahtlust, et, et seal antakse väga kohe väga ruttu ja kohe märku, nii et seda, seda on ka tehtud. Aga üldiselt on meil majas nii palju tarku ja kogenud inimesi, et, et ma arvan enamasti edukalt hakkama. Aga alati saab paremini. Noh, needsamad eesmärgid seoses auditooriumi kaasa haaramiseks. Tavaline lähenemine on ju selline, et ühingud ja need vaatajaarvud kuulaja arvud, lugeja arvud on väga tähtsad, kommertsmeedia jaoks eluliselt tähtsad asjad. Aga need ei ole nii tähtsad avalik-õigusliku meedia jaoks ja kui avalik-õiguslik meedia, aga see oli liiga palju rõhku panema, siis ta just nagu läheb võõrale mängumaale. Mida rahvusringnüüd sealsamas nii-öelda reitingute maailmas taotleb. Praegu jah, ma arvan, et ma arvan, et nii võib küsida ja on isegi täitsa täitsa hea küsida, aga see ei ole täpne selles mõttes, et Karingelgul seadus, kehtiv seadus, mis on nüüd 11 11 aastat vana on vanu meile peale kohustuse jõuda paljude Eesti inimeste nii olla kontaktis kõigi elanikkonnagruppidega, nii et siin nagu ei ole isegi nagu kass mõtte järgi nagu võimalik öelda, et me hakkame nüüd tegema ainult sportlastele või ainult klassikalise muusika austajatele, et see lihtsalt on seaduse mõttega vastuolus. Nii et selles mõttes see suur auditoorium on, on, on hädavajalik meie meie eesmärgi täitmiseks. Lisaks nüüd muidugi on küll küll on see, et, et me natuke vaatame asja laiemalt, et et me võtame sihtgrupipõhiselt, et tõenäoliselt ei olegi kunagi mingit plaani. Kõik Eesti inimesed vaatasid plekktrummi, aga, aga me, me võrdleme seda, et kes on, kes on see meie nagu loodetav eeldatav auditoorium, oletame, et neid on seal 100000 ja kui neist maksimaalne osa vaatab, siis me oleme väga rahul. Nii et see on natuke selline sihtgrupipõhine vaktsineerimine, millega man, millega me tegeleme ja ja noh, tegelikult hobusel on, ma ei tea ühtegi ajakirjanikku, kes tahaks nagu kahele või kolmele nagu inimesele ikka. No kuulge, et paneme veel sinna või sinna, et rohkem minu sõnum jõuaks, nii et nii et ma arvan, et mis on nagu asja juures, teeb keeruliseks, on see tegelikult ka need nii uus kui vana meedium peavad paralleelsed säilima. Nüüd veel 10? Ma arvan, 10 20 aastat ollagi kõrvuti, nii et peame nagu tegema tegema nii-öelda topelt topelt tööd, aga samas ei ole ka mõeldav, et me, et me nagu, noh, kuidagi tõmbame televiisori seinast välja, ütleme, et lugege kõik üle interneti, nii et igal juhul igal juhul. Võti on selles, et me, et me tegelikult jõuaksime läbi arendustegevuse igal platvormil, erinevalt sihtgruppideni näiteks noortega on niimoodi, et et maailmas üldiselt on peaaegu olematu number selliseid üliedukaid või ainult noortele tehtud kuidagi mingi asi, mida vanad üldse ei tohiks vaadata, et tegelikult ikka ei, kui, kui kuises saade võib Ramon tehtud tehtud, huvitavad hästi ja ta viiaksegi noorteni läbi noorte noortele vastuvõetavate kanalite ja vahendite siis vaatavad noored hea meelega täpselt samu asju, mida, mida, mida vanemad. Nii et pigem on siin just selline selline tehnoloogia, see võti meie meie kogemuse järgi. Rääkides auditooriumirühmadest noortest oli juba juttu tõesti üks, üks raske rühm, eriti avalik-õiguslikud kanalid püüavad, püüavad saavutada, saad et noored oleks koos nendega. Aga lastega rahvusringhääling tegeleb kindlasti tunduvalt tulemuslikumalt nähtavamalt kui, kui noortega, eks ju. Praegu, aga kui me võtame sellise auditooriumi rühma nagu venekeelne Ta ja kelle jaoks ennekõike mõeldud telekanal suhteliselt uus telekanal ETV pluss siis selle vaatajaskonna suurusega väga suurt rahulolu ei ole, vaatajate arv on stabiilselt kasvanud. Aga see tõus ei ole olnud, ei ole olnud väga suur. Mida teha? Nonii, et täiesti omaette teema, aga see kõlab natukene lihtsustatult, aga tegelikult on asi mõnes mõttes lihtne. Tuleb teha programmi ja siis informeerida potensiaalsed vaatajaid tehtud muudatustest või mis promon. Asi on ju nii, et me võime teha maailma kõige paremat venekeelse televisiooni. Aga kui mitte keegi ei tea, et see, et see nii on, siis võime sama hästi teha ka ilma rahata kodus peegli ees oma telefoniga endast pilti ja, ja öelda, et teeme ka nii, et selles mõttes on tegemist täiesti klassikalise turundusülesandega, mida iga toode või teenus peab nagu lahendama. Ehk siis ehk siis mida me teeme, on see, et me püüame muuta inimeste tarbimisharjumusi? Teleüldse on pigem ütleme niisugune 35 pluss meedium siiski täna olles realist ja ka venekeelne auditoorium, Meil teles on pigem veel veidi eakam ja nüüd nüüd ütleme üle 40 50 aasta inimese tarbimisharjumuse muutmine, noh, igaüks saab ise arvutisse natuke võtab aega ja seda ei saagi ma arvangi, et seda ei saagi ähvardamise või kuidagi sunniga teha, et see ongi niisugune mõistlik, viisakas, kas hea ja püsiv tegevus ja seda täpselt me teemegi, et me et me läheme selle inimese juurde, kus ta on, läheme selle turuleti juurde ja pakkuma kaupa, nii et, et see on ka selline põhjus, miks me miks me oleme viimane poolteist kuud näiteks teinud üsna suurt kampaaniat, et kõikides võib väga paljudes meediates seal Naroodne raadios näiteks Ruska raadios meie enda raadio neljas samamoodi ka mõnedes telekanalites venekeelsetes trükimeediaväljaannetes just sellepärast nii-öelda inimestele, nii, siin on teil alternatiivne võimalus. Kui me seda ei ütle, siis, siis me võime jäädagi siin eestlased omavahel arutama, et miks nad, miks nad meid küll ei vaata või ei leia. Vot selle ETV plussi reklaamimise kohta on ka üks konkreetne küsimus, mis on paar korda juba tegelikult rahvusringhäälingu esitatud ja ka nüüd eelmisel nädalal, et, et miks rahvusringhääling ostavad reklaamiaega näiteks sellises kanalis nagu RTR Planeta mida peetakse kremli-meelses telekanalil. Kas see on õige koht, no minul tegelikult mu eelmine küsimus nagu vastas sellele küsimusele vastus tegelikult nagu vastas sellele küsimusele, et, et põhimõtteliselt võiks seda ka teha, kindlasti reklaam hooldaga ajalehes sirp mul midagi selle vastu, ainult tõenäoliselt me selle sihkrupin jõuame, on ilmselt suhteliselt väike pehmelt öeldes. Nii et jah, meil meie valikus soli meediaplaan, mida, mida tehti muuseas, seda märgati kuu aega hiljem pärast seda, kui kuu aega oli, seal lesib jooksnud, siis keegi märkas, et see on väga ilmekas näide, kuidas tegelikult kui, kui eraldi on meie kogukonnad, et kuu aega hiljem märkas keegi Eesti inimesele, et kuulge, te teete ju seal. Noh, ma ei tea, et see ongi, mina näen, et see on nagu osa probleemist, ausalt öeldes, et aga, aga me vaatame jah, et see on seal õige pisike osakaal kogu selles balletis, mis, mis oli Errslastega ERR-i noh, selle väga spetsiifiliseks, aga tegelikult põhi, põhireklaam läks TV3 plussi, mis on meie kolmetsime analooge venekeelne suhteliselt suhteliselt prom ja kolme, kolm plussi, inimesed müüvad tegelikult nii-öelda natuke satelliidi juurde veel veel nii-öelda Eesti territooriumi jaoks Thierry, nii et see oli natuke selline koera saba seal koera keha juures, et see, kelle jutt sellest ja, ja see ühes ajalehes noh, tegelikult oli suurem, kui, kui see uudis ise Kui me räägime nüüd tehnilisest poolest platvormidest, siis mis on kavas uute teenuste arendamisel, sellest oli juttu siin just seoses näiteks noore seltskonna kaasamisega. Jah, no eks see, eks need põhiteenused ongi needed, et see kõik oleks kohaldu kõikides erinevates seadmetes, eeskätt nii mobiiltelefonidest nutiseadmetes, et see on see teema, millega me tegeleme igapäevaselt, meil on need plaanid seadnud. Me alustame, oleme alustanud tegelikult ka ütleme, sisupõhise lineaarselt lineaarsete tegevuseta, kellaajalised tegevused liikumaksis sisupõhise teenuse peale. Noh, nagu on soomlased juba teinud selle selle muudatuse kann, see asja nimi on Arena. Seda me käisime vaatamas ja, ja see ilmselt järgmise aasta kahe kõige olulisem muudatus, mis, mis sündima hakkab, noh, sellega on seotud ka natuke kogu see geoblokeeringu temaatika ja, ja see, see valdkond ma siiski õiendaks ära, seal on veel natuke natuke segaseid asju, aga ma õiendaks ühe olulise asja ära, et geoblokeering ei ole mitte kuhugi kadunud, muidu oleks väita, lihtsalt on rakendunud selline nagu võimalus või, või nõue et need operaatorid eeskätt kes, kes teevad telesisu või, või ka raadio sisut kättesaadavaks oma oma nii-öelda kliendile siis, et see klient peab saama üle Euroopa, seda Elisa või Tele2 või, või, või, või Telia siis paketis kas TV3 või kanal kahte, kui ta need ostnud või ETVd vaadata, nii et seda seda hakkas seal hakka, teevad täna. Nii et nii et see samas need, kui, kui, kui sa ei ole nüüd nende operdad operaatorite klient, siis tegelikult ikkagi distribuutorid ja need, kes müüvad neid õigusi, kes, kes panevad selle skandinaavia seriaali sisse siis eetrisse siin nemad ei ole jätkuvalt geoblokis kui sellise õigusest kuskile kadunud. Nii et see, see natuke nagu erinev, aga nüüd err igal juhul tegeleb praegu sellega, et siis on need siis oleks tulevikus või mitte mitte mitte kauges tulevikus siis võimalik võimalik nii-öelda Eesti presidendil, eesti inimesel, kes alaliselt elab Eestis, see on tegelikult veel selle nõue, mida pole ka öeldud, arvatakse, et kõik ees, kes elavad ja maksavad, elavad kolm põlvkonda Austraalias ja maksavad seal makse ja peavad saama, see ei ole Euroopa Liidu seaduse kahjuks mõtte, minule see meeldiks, aga see ei ole see mõte, et see on Eesti residentide jaoks, kes läheb natukeseks ajaks välismaale, et ta saab kaasa selle vaatamise võimaluse ja sellega me tegeleme ja see on, see on tegelikult lahendamisel kohe. Arengukavas on nimetatud, et telemaja seisukord on päris ohtlik ja see kõlab päris järsult, kui uisa seal lugeda, et millised on lahendused. Lahendustega me tegeleme, siin on, siin on, miks ta nüüd nii äkki kuidagi tuli, et tegelikult on nii, et see on natuke jälle väga tehniline jutt, aga 10 aasta vanused alusriistvara, mille, mille, mille järgi üldse pilt jõuab eetrisse ja televaatajani need alus, ruuterid oma elu lõppu jõudnud täna seda tootjat, kes kunagi tootis, ei eksisteeri ka tootja õigusjärglane on loobunud selle teenuse pakkumisest selle aasta juuni seisuga, nii et kui midagi juhtub, siis põhimõtteliselt pole olemas ühtegi inimest, kelle juurde minna ja küsida oma Zaporožetsi varuosa piltlikult öeldes nii et nii et see on, see on see probleem, aga me tegeleme sellega praegu hetkel väga intensiivselt. Selle olukorra tõsidus selguski tegelikult sisuliselt esimeses kvartalis. Noh, ilmselt homme nüüd midagi ei juhtu, aga, aga, aga see on, see on väga nii-öelda oluline, aga see on ainult üks näide, kogu telemaja on täpselt samas seisus, nii et sellega me, see on selline tehniline tehniline baas on, on väga suur probleem, nii et ma loodan, et seda ka nii-öelda raha üle otsustajad mõistavad. Nii aga nüüd lõpetuseks, et meediaorganisatsioon peab olema alati valmis üllatusteks ja uueks asjaks kogu aeg, et missugune on rahvusringhäälingu valmisolek, kui näiteks pärast Elina Netšajeva esinemist Portugalis tekib vajadus korraldada järgmine Eurovisiooni lauluvõistlus Eestis. Noh, nagu nagu see aastal 2001 korraldati oluliselt väiksema eelarve pealt, siis siis kindlasti jääda korraldamata ka järgmine aasta, et siin siin pole üldse isegi mingit varianti. Tõsi, on küll, ka see, orienteeruvalt selle, selle ürituse korralduskulu on kuskil nelja, viie miljoni tuuris pluss miinus et sellist raha, juhul kui seda lisaraha kuskilt kõrvalt ei tule, siis, siis ehk siis me peame leppima sellega, et mõni meie kuldkroonijuveel kas Õnne 13 või, või midagi muud sarnast, siis ilmselt läheb, läheb pausile näiteks aastaks, aga, aga ma, ma eeldan, et, et me saame siis seda selle lisaraha vajadusel, sest see on niivõrd suur asi Eesti jaoks, et see, selle pildis olek on ikkagi noh, kui kui EAS-i raha ei anna, siis ma tõesti ei tea, et millise rändrahnu See oli siis Erik Roose, must huumor selle Õnne 13 kohta, et seal võib öelda Õnne 13 andunud vaatajatele, et tavaliselt ükski ERR-i juhatus ei ole otsustanud, et Õnne 13 tuleb millegi nimel ohverdada. Päris kõige viimane küsimus. Isiklikum laadi küsimus, et rahvusringhääling juhina siiski, aga mis on rahvusringhäälingus viimasel ajal hea heameelt teinud? Saadete või lugude põhjal? Mulle tundub, et mingi mingi uus hingamine on täiesti olemas, et ja seal läbivalt väga palju saadetes ja seda, see on näha reaalselt iganädalast, auditooriumi numbrites, aga noh näiteks kas üks näide sama, suhteliselt värske suud puhtaks, saade minu meelest läheb aina paremini käima. Mitmed kultuurisaated lähevad aina rohkem käima, nii et tegelikult trend on ülipositiivne. Aitäh, Erik Roose. Meediatund.