Tere ja toredat päeva algab saade, käbi ei kuku, mille peategelasteks on ema ja poeg. Tele ja raadioeetrist tuttav Reet Linna sündis musikaalsesse perekonda. Kuna tema isa oli helilooja ja laulja Arved Haug võiks arvata, et juba see fakt iseenesest avas Reedale uksed meelelahutusmaailma nii lavale kui ka ekraanile. Aga nagu selgub, tuli oma laul ikkagi ise leida. Kahest abielust on Reedal kolm last. Saates on temaga kaasas neist noorim Robert, kes pärast mõningast võitlust andiskeenidele alla ning on sarnaselt isa Ivo-le ja ema Reedale leidnud väljakutse muusikas. Nii ema kui poeg on pealt näinud ja läbi elanud pere lagunemise. Nii sellest aga paljust muustki. Mis puutub kasvamisse ja kasvatamisse, me kohe lähemalt räägimegi. Mina olen saatejuht Sten Teppan, head kuulamist. Tere tulemast vikerraadiosse, Reet Linna. Tere, ilusat päeva ja Reedaga koos poeg Robert ranna tervist, tervist. Sind ka. Ehk siis tänane kombinatsioon, ema ja poeg, kui Robert on oma toimetamistega olnud juba mõnda aega avalikkuse ees ja inimesed, kes vähemalt muusikast peavad, tunnevad teda üsna hästi või vähemalt teavad, eks siis sa võiksid. Reetsin saate alguses rääkida mõne lausega, millega tegelevad teised, siin on lapsed, kes ju kindlasti nii avaliku elu ei ela. Tegelikult tulebki tunnistada seda, et ega need lapsed sellist on, enamalt jaolt nii ongi, et kui, kui on tuntud inimesed, avaliku elu inimesed ja need lapsed ei lähe sama teed pidi, siis nad väga ei taha tulla ise nagu näitama ennast, et minu vanem poeg, kes on nagu esimesest elust, tema on oma äriga tegeleb, aga ta on hästi sportlik ja tema on selles mõttes on nagu hea isa kõikidele tänu tohutult lahtiste kätega ja ma pean ütlema, et kõik need kolm last nagu siis Kent, minu vanem poeg, Hanastina tütar ja Robin, nad saavad omavahel erakordselt hästi läbi, et meil on nagu selline see sünergia ja see on täiesti uskumatu, et ma usun, paljudes perekondades seda ei ole, vanusevahed on hästi suured. Siis tütar pool oma elus tantsis ta palestras, õppis ka natukene muusikakoolis klaverit ja siis nuttis ja, ja ütles, et ma ei taha enam mitte kunagi linna minnes jättis selle pooleli. Aga tema on, töötab ka Vapiano sonda seal mingi et päris muusikasse ei ole nüüd keegi läinud, neist aga, aga ütleme vanasti, võib-olla kõige rohkem on jälle huvitatud muusikast, et klient on mul selline ikkagi niuke, tõeline Eesti töömees ja spordimees. Roberta võtaksin sinu ema mõttekäigust kinni, et vahel juhtub lastega niimoodi, et kui nende vanematest keegi või lausa mõlemad on avaliku elu tegelased, siis nad näevad üsna varasest east peale, kuidas see kõik käib, mis on selle head ja vead. Kas sinu jaoks on kunagi kõhklusi olnud või, või mõttearendust samal teemal, et sa oled näinud ka, mida see elu tegelikult tähendab? Aga ometi, sa oled ikkagi pigem laval? Noh, üks asi on see, mis toimub puberteedi eas teismelisega, onju, et tahaks olla võimalikult iseseisev ja ja ajada mingit oma rida ja umbes sellel ajal ma küll ei kujutanud ette, et ma võiks hakata muusikuks või, või minna seda rada mööda, et noh, et vanemad on vanemate värk on ju, et ma ikka teen mingit, mõtlen midagi muud välja. Noh, nii isa kui ema on mulle alati öelnud, et et siis hiljem, kui ma ise tundsin, et ma ikkagi pean tegema muusikat, et mul on, vajas enda seest nagu välja saada. Et siis nad ikkagi kordasid mulle, et noh, et mõtle hoolega, et see on väga raske töö. Aga ma arvan, et minu puhul lohutuseks selle puhul on see, et ma ei ole ainuke, kes seda teeb, et mul on alati keegi, kellelt nõu küsida, kui on midagi rasket ette juhtub või kas teha seda või, või kas teha midagi nii või naa, et selles mõttes mul on ju ideaalsed nõustajad olemas. Me läheme nüüd juttudega Reet sinu lapsepõlve. Ehk hakkame meenutama asju nii kaugelt, kui sa suudad. Mõtle korraks end tagasi pisikeseks lapseks ja mis on esimesed mälupildid, mis su silme ette kerkivad? Millegipärast tuli praegu esimene mälupilt sellest, vaata sellest majast, mis on praegu aktuaalse, ehk siis uudistemaja, et võib-olla paljud nooremad ju ei tea seda, et isa oli ju mul heliloojaks. Roberti vanaisa, helilooja mu ema on laulnud eluaeg terve oma siis pika elu jooksul, nii kaua, kui see võimalik oli, raadios oli professionaalne segakoor ja ta laulis seal ja mul tuleb silme, et see pilt, kui ma olin võib-olla niisugune kahene ja mind võeti tööle kaasa täpselt samamoodi nagu täna on Albert meil siin, eks ole ju, et ei olnud kusagile panna ja, ja siis ma seisin seal koori ees, dirigent oli toona Jüri variste, ma seisin variste selja taga ja siis dirigeerisid oma kahe, ma mäletan seda ja ma mäletan ka seda, kuidas siis koorimehed ja naised, need onud ja tädid ei suutnud naeru pidada, sest nüüd ajas kangesti naerma, mida ma seal vehkisin niimoodi. Nii et see on üks mälupilt, mis ma olen nagu meelde tuleb ja ja sama nagu praegu, ütleme Roberti lapsepõlv on läinud, nii, ka minul oled, isa oli hästi vähe kodus, sellepärast et ta oli pillimees ka peale kõige muu, et nii oli see ka, et ma mäletan neid kordi, kui ta tuli, tuli koju kusagil ta mängis restoranis Gloria neile makstud tippi, mitte rahas, vaid ta tuli mingite šokolaadi tükkidega, ehk siis nagu kakao oli toona niimoodi, et sa võisid noaga seda lahti lõigata. Need tükid olid hommikul laua peal, näiteks ma mäletan seda, siis ma võisin olla natukene suurem juba. Sellised mälupildid on mul nagu kõige esimesed, terve lapsepõlvekodu ongi nii et et praeguses Kristiine linnaosas ehk siis Kristiine kaubamaja täpselt vastas paluka tänav tänanda Endla tänav paluka tänaseni on kolm suuremat maja ja seal üleval kolmandal korrusel oli, oli siis meie kahetoaline korter puupliidiga. Päris karm oli see, et kuna mina olin vanem õde peres, siis seal all oli pesuköök kus siis käisid maja, inimesed pesu pesemas, seal all oli ka vannituba, mida siis nagu mingisuguse graafiku järgi sai kasutada ka sellest pesuköögist pidin mina hommikul kell kuus neemega minema emaga minema nagu aitama seda pesu pesta ja seda ma tegin juba eelkooliealisena ja veel on mul meeles, kuidas hommikuti toodi sinna paluka tänava ukse taha piimatädi kuskilt seal ei olnud nii palju maju ja kuskilt sealt Veskimetsa poolt tuli piima tädikest pudelitega piima ukse taha, et see on nagu filmis, eks ole. Vaat selline lapsepõlv. Keda üks või teine vanem sinu jaoks endast kujutas, mis nende rollid kodus sinu jaoks olid? Meie peres ütlen, et see oli üsna keeruline, kuna ema oli, memm oli väga lahtiste kätega Robert oliga muide memme laps omamoodi, et lahtiste kätega ta ise õmbles ja tegi meile riided selga, isa oli suhteliselt vähe kodusõda oli meil niisugune, nagu võiks muusikamaailm teab, et natuke elupõletaja tüüp oli, teda jagus igale poole ja talle meeldis peod, kus ta viibis ja ja seetõttu olin mina nagu vanema õena üsna vara juba iseseisev ja, ja, ja pidin olema nagu emale paremaks ja vasakus käes, et sellepärast oli see mulle karma, mäletan isegi kui nüüd seda nukramad poolt rääkida, et siis kuskil 15, et aastasena ma koolis isegi üsna inetult kasutasin seda ära, et mul on nii raske õppida, sest mulle isa ei ole. Isa läks ära. Et noh, selliseid asju, et hiljem ma olen mõelnud, et noh, nii nii ei tohiks nagu teha, aga aga kui ma sain mõne kehva hinde koolis, siis ma kasutasin seda ära. Teda tegelikult oli, oli vähe kodusid. Tal oli elu väljaspool koduõlu põnevam ja see vaene memm pidi siis nägema seda vaeva. Aga meil oli kõik hästi, me olime õega täpselt ühtemoodi riides. Me olime nagu kaksikud, et ema hästi hoolitses selle eest ja meil oli ikka toidulaud kaetud, et seda ei olnud, et meil on süüa ei jõua, ei saa. Ikka oli. Koolis väljamängimise kohta rääkisid, aga kuidas nad päriselt ennast selles küsimuses tundsid, et ma kujutan ette, et see võib ikkagi mingil hetkel, kui sa kasvad pingeid ka tekitada ja see tundub tõenäoliselt üsna ebaaus ema suhtes ja nii edasi. Keeruline küsimus on see muidugi, et tegelikult olin ma nagu, nagu isa tütar iseenesest, et hoidis mind väga, et ma võin ja seda enam oli see nagu nagu tekitas rohkem nagu sellist ängi ja pahameelt, et et noh, et mul ei olnud teda kogu aeg kõrvale, et, et ma ei saanud, et ma näiteks heidame ette kuni tänase päevani seda, et isa ei pannud mind muusikat õppima, tegelikult, et ma tunnistan ausalt, et tänase päevani ma, ma vaevu loen nooti, ma õppisin estraadistuudios natuke aega, laulmist küll, aga noh, sellesse palju kasu ei olnud, et, et mul tekkisid nagu mingit teatud ette heita ja ja ma vaatasin võib-olla selle elu peale ka nagu täiskasvanud pilguga, et ma teadsin, et emal on raske, ma nägin, kuidas ema nuttis tihtipeale. Õhtuti ma pidin alati emal kaelasooni masseerima, et hästi palju tegi käsitöödest, õlad olid väsinud ja ja et selles mõttes ma ma varakult pidin olema abiks ja iseseisev ja leppima selle olukorraga, mis, mis nagu tekkinud oli, selline oli elu. See oli üldse hilisematel aastatel, kui ma nagu tõmbasin kriipsu peale isale mingil hetkel, kui juba tuli esimene naine ja siis oli veel teine naine ja vot siis ma tõmbasin kriipsu peale, et jõudis kätte. Võib-olla ma natuke isegi kahetsesin, et kui isa lahkus, ta oli Saaremaal juhtusse ju ja ta oli juba koomas ja siis ma nagu mõttes püüdsin andeks paluda, et ma näiteks on olnud selliseid juhuseid hilisemas eas, kus ma juba töötasime, täiskasvanud inimene, ma nägin, et ta tuli siin Gonsiori tänavalt, elas siin ja ma läksin teisele poole teed. Et ma olen seda elus teinud. Võiks ju eeldada, et kui on niisugune isa, siis see mingis mõttes aitab teed sillutada ka laste jaoks. Sina tegid ka arvestatavat karjäär ikkagi muusikas ja televisioon sinna kõrvale. Aga kas sa oled saavutanud selle kõik siis vaatamata isale või, või hoolimata temast, et sealt väga selleks abi ei tulnud? Ma olen selle ikka päris ise saavutanud, et selles mõttes ma olen ma sellele, ma olen päris palju mõelnud, et noh, et ma olen nüüd, kus ma olen, eks ole, et ma olen, ma olen materjaalselt ennast kindlustanud. Ma olen avaliku elu inimene, kes teeb oma tööd südamega, eks ole, mulle mulle väga meeldib minu töö ja ma olen seda tegelikult ikkagi päris ise saavutanud, isa püüdis korra veel, kui ta oli Sis toonases filharmoonia solist, raviosakonna juhataja sokutas mind lainesse korraks laulma, asi lõppes väga kiiresti seal, seal see oli, tema abi mulle, et seal ma ei sobinud nendega, kui seal oli juba oma seltskond, et see sinnapaika, aga ta ei aidanud mind ka üldse, et ei olnud sellist momenti, et Arved Haug tütar nüüd tahab lavale pääseda, ma ikkagi sain kõik need need hetked Ta nagu, et et ka estraadistuudios, kui oli vaja eksamitel laulda, kui läks untsu, siis läks olnud sõja ja pandi kehvemini, aga üldiselt ma ei kasutanud seda ära. Kas seal lasteaias käisid? Ma olen lasteaiast jalga lasknud, ma isegi ei mäleta seda, et kusagil mulle ei meeldinud seal, mul ei ole kunagi meeldinud, kui mind kavandatakse ja ma pean olema niimoodi noh, raamides kuskil ja ma lasin sealt jalga ja mind ei pandud enam sinna. Ma ei tea, kas ma aastatki seal käisid ka väga vähe. Ja selles mõttes ma ütlesin, et ma ei taha ja ma ei mäleta seda täpselt, aga ma või see oli väga üürike aeg, ma ei mäleta neid nägusid ka enam, väga lühike aeg. Mida sa kooliajast mäletad, eeskätt oli see piinapink sinu jaoks või vastupidi, nautisid, Ei, mul oli väga tore kooliaeg, ma lähen muidugi sellest põlvkonnast, kes on esimese klassi käinud tütarlaste koolis ja siis tuli, pandi koolid segamini poisid-tüdrukud, siis ma läksin mooni tänavale, kus täna on puuetega inimeste kool seal kaks aastat ja viiendast klassist alates olin ma seitsmendas toonases keskkoolis hariduse tänaval, mis nüüd on siis Lauri Leesi kool ja mul oli väga tore kooliaeg, väga toredad klassiõed ja klassivennad, kellega me tänase päevani läbime, teeme ikka kokkutulekuid ka, seal olin ma selline, et et ega ma ikka raamidesse ei läinud, meil kutsuti kord õppenõukogus, kuna ma kuskil kuuendas-seitsmendas klassis ma panin punased sukad jalga, et mis oli täitsa lubamatus, oli punk. Kui sinu päeviksin praegu lehitseda oleks, siis mida me seal näeksime? Ma ei olnud väga hea õpilane, kuna mul ei olnud aega palju õppimiseks, ma olin selline keskmine jah, et ega seal viitasid väga-väga palju just ei olnud hilisemal ajal, kui õpetaja siirak oli klassijuhataja meil. Ma olin tema lemmik millegipärast ja mu klassikaaslased on aeg-ajalt ikkagi mulle nagu niimoodi ette heitnud, et noh, sind ta lohistas ju läbi, et matemaatika oli mu õuduste õuduste unenägu ja on tänase päevani. Et selles mõttes seal olid mul kehva, teeme, kukkusin nagu läbi ja siis ta aitas mul selle asja ära lõpetada, niiet et see ei olnud mitte lõpule, siis lõpuklassis ma ikkagi sain ise hakkama, et mul tugev kirjandus. Ma kirjutasin tugevat kirjandit, võtsin kooli olümpiaadist osa ka ka kirjutades, nii et, et see külg oli mul tugevam, jälle muusika tugevad koolis seal väga head lauluõpetajad ja see oli, see oli, need olid viied. Mul. Aga distsipliin selles mõttes oli paigas, et kui sa läksid koju pärast tunde, siis ikka õppisid. Ja said sa ise. Ma sain ise hakkama ja seda me oleme üritanud oma lastelastele ka õpetada ja lastest rääkimata, et tulete koolist koju, õppige kohe ära, siis on koolipäev, siis on päev vaba? Ei no kuidagi ei saa, on see Robert või Hanna-Stiina või nüüd siis vanem lapselaps ikka ikka nad ei harju sellega ära, et see oli, see oli minu hea nipp, et ma õppisin ära ja siis võisin minna välja ja kinno ja India filme vaatama, mis toona moes oli. Niisugune värk. Robert vaatab ja kuulab, et ega ma ei ole neid lugusid rääkinudki, et tegelikult ega ta vist päris ei teagi, kuidas, kuidas minu lapsepõlv möödus. Me oleme 11 tundnud kõigest 35 aastat. Aga kuivõrd Robert jälle häält teha sai, siis ma küsin sinult vanaisa ja vanaema kohta ka ehk siis Reeda vanemate kohta, et Reet mainis solite memme laps. Aga mis su enda mälestused nendest inimestest on ja, ja kui palju sa siis tegelikult nende ka kokku puutusid üldse? Vanaema Ella. Ehk siis memm elaski oma elu lõpuni meie juures, et elas seal ikka meiega ikkagi 20 aastat kindlasti midagi sellist. Et peaaegu minu terve elu selleks hetkeks, kui ta lahkus, oli ta tegelikult olnud meiega ühes majas ja kui ta oli juba mingi 50, siis ta oli juba nii-öelda vana inimene, kes ta kogu aeg üldiselt olen siit siit on valus ja sealt ja kõike külma külma varsti lähen ja et see lõpusirgel kuidagi tal kogu aeg silme ees. Mulle tundus, vähemalt ma mäletan seda, et kui me meriväljal, kui me elasime suuremas majas seal, siis mul oli oma tuba, kus oli telefon ja memmetuba oli koridori vastavalt, seal ei olnud telefonis, ta käis minu toas kogu aeg rääkimas ja oi, kuidas mulle pinda käis, kogu aeg. Ma mäletan, ma isegi panid sildi ukse peale, et ei tohi tulla ja mingeid selliseid lollusi pärast mõtled, et noh, tegelikult on ikkagi ju vanaema ja ja niivõrd palju teinud selleks, et meil oleks hea Aga kas sa mäletad seda, et tegelikult, kui palju sa aitasid, kui memm oli tegelikult üsna kehva tervisega, et tal, või see ühel hetkel kõik jalad alt ära minnes, et Robi oli see, kes võttis, kandis teda. Ja, ja aitasid, et noh, et oli vaja välituppa, kui tal hakkas halb ja see on päris lõpp, see oli ikka selle see olnud päris lõpp oli ikkagi siin merivälja teises kodus. Jajah, aga noh, selles mõttes, et Ta nägi ju luupainajaid öösiti tahtis koledat häält, tegi jah, päris päris jube asi tegelikult niimoodi noh kasvõi noorele poisile on ju kuulda, aga noh, sellest tuli üle olla. Ja hiljem veel noh, kui ta minestas, et siis oli vaja tõsta vannituppa, et aidata teda nii-öelda nagu hooldajana natukene. Ja ma mäletan, meil oli alla keldrikorrusele trummikomplekt. Et tuleb koolist koju, tahaks hakata mängima, aga siis memmel oli vaja vaadata oma neid seebikaid. Ma istusin seal trummide taga, ootasin üle, kuulas neid nii kõvasti käe. Et millal see ükskord läbi saab mängida. Eks me siiamaani tegelikult see on lahe. Me siiamaani tähistame vanaema, sünnipäevalähedasemad sugulased tulevad kokku ja siis me niisama räägime omavahel juttu, mida keegi teindumi räägime vanema lugusid ja värki, et et see oli alati, kui mingisugune sünnipäev või mingi tähtpäev oli, et see oli alati oli vanaemal oli see tema nii-öelda moment, et kus sai kõrgelt laulda ja noh, oma ikkagi koolitatud häälega, et me hiljemgi oleme muhelenud selle üle, kuidas ta ikka alati viimasena, kui keegi kellelegi sünnipäevalaul oli vaja võtta, siis ta ikka hoidis selle viimase noodi kõrgelt lõpuni välja kõige valjemini, et lahe. Korraks selle Reet, sinu lapsepõlve hüpata, siis tegelikult võib-olla mõnes mõttes on küsimus Robertile sama, et kas te olete suutnud sinu ema siis kunagi nii kaugele viia, et, et asi koristamiseni välja läheb, kas sa suutsid kunagi olla nii paha laps või mõne sellise sigaduse maigulisi asja korda saata, et, et praegu ikkagi nagu. Sa näed mu nägu juba ju siis oli, kellel ei oleks muidugi ka ja see oli veel selle endale tänava kodus oli, et et ma mäletan, mina säilika nurgas seista korralikult, meie isa palli pid nurka tavaliselt isa pani, isa pani nurka siis, kui ta vähe, kui ta kodus oli, eks ole, et et oli tegusid, mis tegelikult mõnikord olid nagu mitte ainult minu, vaid ka õde õega koos tehtud või mingid tembud, et vastu näppe mulle saanud eksamil niisugust asja ihunuhtlust ei olnud, aga ma mäletan, et oli aeg, kus me mängisime õega kodus kodu ja memmel oli mingisugune tohutu ilus niisugune riidekangas flanell, mul on isegi need värvid silmad, peaasi et see oli nagu mingi halli põhja peal ja mingid mustrid olid peal ja siis me mängisime kodu, tõmbasime selle katuseks, aga ma läksin kääridega augud sisse, seinad, aken ka oleks, noh. Mis te siis arvate, mis ma siis sain? Alati arvati, et ikkagi idee oli minu noh ja võikski olla idee minu ega ei mäleta hästi. Lasin siis õel selle ära teha, peksa sain ikka mina või no selles mõttes üle kantud tähendused peksa, nii et karistada olen saanud. Aga kui sa mõtled nüüd ennast lapsevanemaks, siis kuidas sa enda meelest oma lastega selles plaanis oled käitunud pigem pigem leebe emane või? Ma ei arva, et ma nüüd ka leebe oleks olnud. Roberti põhitegevus oli mu päris lapsena, ma ei mäletagi, mida sa tegid, sa pead ise meelde tuletama, et et aga ta hakkas üsna varakult näiteks, ütleme rulatama, mida ta kõrge eani tegi, siis ta oli nagu tihtipeale esiteks ma närveerisin, siis nad rulaga võib juhtuda õnnetusi. Isa ütles ikka, et noh, et sellest ei tule üldsegi mitte mitte midagi välja, kui see poiss kogu aeg rulletab, temast ei saa asja. Ütles Ivo. Ja see oli nagu meil mure murekohaks, aga ta selline pättuste tegi ei olnud küll, aga oli kuskil sõprade poole õhtuks jäi vot siis oli mul pilt eest läinud, siis ma helistasin, otsisin neid klassivendade numbrit, ta käis viimase lõpu siinsamas, 20 esimeses koolis ja siis ma otsisin neid numbreid, ma ei teadnud, kus linnaosas elavad, kus, kuidas ma lapse kätte seal, kus ta on. Et seda paanikat oli päris palju, mul tegelikult mobiiltelefon ja mobiiltelefoni ei olnud, see tuli ikka väga palju hiljem, et et. Mingisugust ihunuhtlust minu peal ei ole rakendatud, aga ma arvan, et rohkem on mõjunud, et noh, mõned need korrata, et kui kui keegi su vanematest noh, kes on ikkagi nagu peremees või perenaine sinu jaoks ja noh, ikkagi vanemad on ju, et kui nad ütlevad sulle, et teadet sa umbes tegid seda valesti, et sa oled sellega meie usaldust rikkunud, et vot see mõjutab nagu rohkem, et siis nagu noh, neid olukordi on olnud väga palju, kus oleks võinud väga palju pahandust teha, aga aga ma olen päris teadlikult juba varasest east üritanud nagu läbi mõelda asjad enda jaoks, kellele ma sellega tegelikult nagu liiga võiks teha, et et üritada nagu natuke korralikumalt. Käitumine võtame veel sinu lapsepõlve Robert tükkideks lahti, mida sa oma esimeste mälestustena esile tooksid, et me rääkisime sinu vanaemast omajagu, aga, aga mis hetkest ja millega seoses sinu mälupildid meelde tulevad või algavad? Esimesed sellised väiksed klipid ongi meie Mustamäe kodust, kus mina elasin siis umbes kuni viienda kuuenda eluaastani. Seal oli vastasmajas elas ka üks täditaania. Oli see oli, see oli venelanna ja ta oli, kast olid kenad ja, või no mingi nisugune. Nadežda. Igal juhul, kes tõime, kogu aeg tõi mingi kandlekingiks, võib balalaika või niimoodi, et. Ta oli pööraselt kiindunud robotisse jah, millegipärast. Ma mäletan hetke, Me käisime kuskil siis ma sain endale mingi väiksem mudelauto. Nii kui ma selle sellest karbist välja võtsin, seal lagunes mu käte vahel ära. Selline veider, sürrealistlik nagu mälestus. Ja siis ma mäletan veel seda, et diivani alt võis alati leida või tugitooli alt võis alati leida mõne šokolaadi-trühvli mille sai kohe suhu pista. Ja, ja ma mäletan ka seda, et mulle tohutu pakkus huvi igasugused need lõhnapudelid ja värgid, kus, mis olid täpselt natukene käeulatusest väljas, need oli vaja kindlalt kätte saada ja mäletan, et ma tahtsin teada, mis maitsega need on. Solite kodus pigem Robert nii-öelda üksi kasva ja mõeldes tõdelex vanuses tükk maad eespool või teil oli oma selline asi ka kodus ajada, koos vend. Ongi juba kodust välja kolinud ja temaga oli muidugi eraldi lugu, sest ta sõitis rallit sellel ajal ja taksot ja noh, see on ju, kelleks ma väiksena tahtsin saada, oli kaks varianti, kas rallisõitja või salaagent. Nii et noh, et sealt tuli see mõjutuspool vähemalt ja siis aga õde oli mõnda aega veel meiega koos. Meie vanusevahe on umbes 10 aastat üheksa, üheksa, üheksa aastat. Et siis tema oli minu jaoks alatise lahe tegelane, et ta tantsis ju tol ajal palestras, mis oli äärmiselt populaarne tantsutrupp, pea ja tema toas olid plaadid ja mingid makid ja kassetid ja värgid ja ma käisin seal salaja kogu aeg kuulamas, igast ineks s ja mingisuguseid muid Phil Collins jäid enam-vähem ja tema toas selle makiga. Ma mäletan nagu ilmselt tol ajal paljud lapsed, tegin salaja oma raadiosaated saadet, niimoodi salvestasin, tegin oma mingit lindikesi seal ja kui õde oli ära, siis ma siis ma olin tema kuningriigis tundsin ennast väga vabalt igal juhul, et et selles mõttes tema oli alati minu jaoks selline lahe tegelane ja ja siiamaani nagu ema ennem ka ütlesin, me saame kõik omavahel väga hästi läbi. Ma tunnen selles mõttes küll väga tugevat sidet. Kas õpilane Robert Linna käis kunagi õpetajate toas ja mitte hea pärast? Jah kuid mitte võib-olla nii tihti, kui. Tundus, et ema käis. Aga ma nagu mingeid suuri pahandusi koolis ei teinud, et eriti veel 21., mis siitsamast aknast paistab, et oli küllaltki selline distsiplineeritud kool ja seal oli õppimine nagu olulisel kohal. Et kõik see, mis kooliväliselt toimus, see on selles mõttes kooliväliselt väliselt, aga kui koolis olid, siis tuli seal nagu ikkagi tähele panna päris kõvasti, sest et muidu sa oled kohe rongist maha. Ja lõpus tegelikult tuleb tunnistada, et ma isegi jäin rongist maha, sest et palju üsna tihti ma tegin popp. P kuna mulle meeldis kuulata muusikat või läksin, jalutasin niisama ringi rulata mind ei huvita jah, seda ka. Jaa. Ma ei, tihtipeale ei suutnud ennast sundida kuulama midagi, mis mind üldse ei huvita. Kuigi hiljem ma olen sellest aru saanud, et tegelikult on see kõik päris huvitav, mis seal räägiti ja nii täitsa keskkooli lõpus, viimasel päeval, siis kui teised pidasid tutipidu õues pritsisid 11 v seda kevade ja kõik oli lahe. Et siis ma tegin lihtsalt järjest matemaatika kontrolltöid järgi järgi järgi keemiat. Ma käisin veel seal TTÜs, järeleaitamistundides ja nii, et suudaks nagu kokku võtta, et. Kas tookord oli see ikkagi sinu enda initsiatiiv ja sulle jõudis kohale, et pole valikut või, või kodust pressiti peale seda? No selles mõttes seda varianti ma ei kujutanud ette, et ma oleks nagu koolist välja kukkunud, et see oleks minu jaoks olnud piinlikkuse kulminatsioon vanemate ees, et selles mõttes mul on hea meel ka, et kodust tuli ka see surve kindlasti, et siin ei saa enam nagunii-öelda lulli lasta ja ennast nagu mõnusalt tunda, et tegelikult tuleb teha mingid asjad ära milleks ma olin kohustatud. Ja ma mäletan seda, et noh, et kui kool on läbi, kui kool on tehtud, siis võid teha, mis tahad, enam-vähem, aga aga kui sa oled mingid asjad otsustanud, mida sa pead tegema, siis siis need tuleb lihtsalt ära teha ja, ja on ka hiljem ma käisin ülikoolis ka tegelikult väga pika aja vältel, aga siis juba ma hakkasin bändi tegema ja noh, see tähelepanu lihtsalt läks sellele rohkem. Aga olen seda hiljem nagunii-öelda oma oma oma vitsada, peksu olen korduvalt pidanud taluma just selle koha pealt, et ma olen jätnud tegemata mingid asjad, mida ma olen lubanud ära teha. Ma ei tea, kas see on mingi halb iseloomuomadus, mis mul on kuidagi välja arenenud, aga aga ma olen sellega pidanud kõvasti tegelema ja ma nüüd nagu üritan seda võimalikult palju vältida. Me rääkisime sinu mingil hetkel siin, sinu vanavanematest, aga sa ema isast ei rääkinud, kas temaga sinu kokkupuuteid väga ei olnud üldse või loomulikult? Kokku puutuda oli väga palju vähemusest, et tema elas oma elu eraldi ja, aga see, mida ma mäletan temast, oli see, et esiteks tema nii-öelda karisma tema olemas. Et tal olid hästi paksu paksude klaasidega prillid, mis tegi ta silmad hästi suureks. Et seda ma mäletan, alati tuli silmad lahti, hästi õnnelik, naerul, hästi korralikult riides kogu aeg ja sinna väga viks mees. Ta tekitas mu salata alati väga hea tuju, kui ta tuli külla ja kui me näiteks mõni mõnikord ka tema juures käisime. Aga kahjuks jah, meie, meie sõprus oli lühike. Ma olen hiljemgi mõelnud, et oleks tahtnud. Aga läbi tema muusika ja pärandi, ma saan seda siiamaani nagu teha. Meil oli all oli ka klaver tegelikult selles meriväljal selles majas ridaelamus ja seal sa ikka käisid klimberdamas ja tegelikult ühel hetkel sa mängisid midagi seal klaveri peal. Ei ma mäleta, kas sa ise lindistasid selle või meie lindistasime ja siis tuli papa Arvi, noh, nii nagu oli memm, papa Arvi oli siis vanaisa ehk minu isa ja tuli taaskord külla ja me lasime talle seda. Ja siis ta ütles niimoodi, sellest mehest tuleb muusik, siin on olemas osad, siin on kõik olemas, see lugu on ju jagatud, ma ei leia seda kassetti enam üles, et ma pean otsima. Mul on kassetid kõik alles tegelikult, et kuskil on olemas. Aga jah, ei, ma mäletan küll, ma ise salvestasin selle loo ja sellel oli väga tugev mingisugune Vene temaatika, et ma oma väljamõeldud oli umbes kuue aastane siis välja mõeldud vene keeles laulsin siin peale, ma mäletan, et oli 100 protsenti improviseerin improviseeritud ja väga traumat. Siin tagasi sinu kooliaega, Reet, kuidas sinu jaoks see aeg meelde on jäänud, mida Roberta just kirjeldasin oma läbielamisi ja, ja võitlusi. Et tegelikult ma arvan, et nüüd mõned asjad on lihtsalt need, mida emale ei räägitud, et ma ei tea, et ta nii väga palju oleks pappi visanud, seda ma kuulan praegu siin. Et ta üldiselt sai kooliga hakkama, sest meil oli tõesti see nõue, et tee, mis sa tahad, aga kooliga olgu sul kõik korras, et täpselt see, mis ta ennem ütles, nii isa kui mina mõlemad. Me medoonitasime, muu osa on tee mis tahad, aga kool peab olema okei ja et selles mõttes ma ei mäleta, et oleks mingisuguseid probleeme olnud. Küll aga oli mul ühel hetkel üllatus, ma ei mäleta, mis puhul me õpetajaga pidime rääkima ja siis selgus, et ta on vaatamata oma tasasele iseloomule, mida ma teadsin, et on vaiksekene nagu põhimõtteliselt oli ta nagu mingi liider selles, et et klassijuhatajad toona ütles, et Robert on meil heas mõttes liider, et Roberti arvamust hinnatakse ja Robert tähendab, et siis nii tehakse ja kõik nende vanelianise tüdrukutega ühes klassis oli mu pinginaaber inglise keeles, mida ta seal juhtis, seda ma ei tea tänase päeva. Aga sa jätsid sellise järelikult sellise mulje, et siis selles suures plaanis, et kuigi sa viskasid P ja pidid asju tagantjärgi tegema, olid sa ikkagi heas kirjas, et me seda probleemi ei olnud, et nüüd on jama majas vene keelega, sellega oli, ma mäletan, et mul oli sõbranna kolleeg Maire, rätsin, kellelegi sai ikka helistatud, sisugi, telefonid olemas juba, et vene keeles, kuidas nii-öelda kuidas öelda vene keeleõpe on ju koolis nulltasemel see nii nõme põhi, kuidas õpitakse sellega hakkama hästi saanud sedapidi õpetama, nagu siis telefoni teel tädi. Meil oli enam-vähem sellised vene keele tunnid, et et noh, et täna teeme ja siis tegime mingeid lillekompositsiooni sellele tihtipeale ei olnud vene keelega pistmist, aga hiljem meil oli väga karm õpetaja Cyrillova, kes siis tema pani selle nagunii-öelda mõistuse pähe selle koha pealt. Meil oli hea klass selles mõttes, et kõik said päris hästi omavahel läbi, et ei tekkinud mingisuguseid mikrogruppe, et kes on mingid lahedad ja siis on teised ja nii et kõik olid enam-vähem omavahel, said hästi läbi ja, ja jagasid teadmisi ka kontrolltööde ajal üksteisega lahkesti, nii et et me saime kamba peale tegelikult päris hästi hakkama, olime edukas klassi, ütleme nii. Ütle mulle, Reet, palun, kuidas sina oma emaga kokkuleppele said lapse või laste kasvatamise osas, et meil on päris palju juttu sellest olnud, kuidas töö kiskus kodust eemale ja lapsed pidid võrdlemisi palju omapäi olema, samas oli neil kodus seljatagune ikkagi olemas, et kas sinu jaoks oli seal kunagi küsimusi a'la karjäär või mitte, et kui palju panustada ühes või teises suunas, et kuidas sa iseendaga ja oma emaga näiteks selles küsimuses kokkuleppele said, oli see teema, mida üldse pidi arutama või kõik läks iseenesestmõistetavalt. Minu meelest läks see kõik iseenesestmõistetavalt, sest et memm olles ikkagi tegelikult ka selle skulptuuri ja sellest selles seltskonnas sellest noh, olles ise muusikaga nii lähedane, et et ka see, kui ma televisiooni läksin, et tegelikult, et selles ei olnud üldse probleem, et mäletan, kui tünni Hanastina kinni oli väike. Me läksime Ivoga juba Viru teisele korrusele laulma õhtuti, et raha teenida ja siis oli, see oli täiesti loomulik, et ta jäi lapsega koju. See kõik on nagu järjest läinud. Et siis oli juba Robert üks seal ei olnud üldse mitte mingisugust küsimust, ei olnud, et ta väga-väga-väga palju memm aitas meid selles suhtes, et et lapsed olid hoitud, söödetud, hästi maganud, ei olnud mingit närvilist kisa. Kui uksest välja läksid, siis võib-olla röökis küll natuke aega, aga see läks ruttu üle ja ta oli, ta oli väga hea vanaema. Kui rääkida, et kodumaja nii-öelda kui pereliige, et kui me kolisime meri vennale elama mustamäelt, siis me kolisime ridaelamusse, mis oli hästi suur maja, neljakorruseline, hästi suur, seal oli hästi palju erinevaid tubasid ja keldris kuskil oli mingid ruumid ja värgid, et ma mäletan, minu lapse jaoks oli juba seal majas viibimine hästi põnev. Et mulle siiamaani ma näen tegelikult unes seda, kuidas ma olen seal majas või kuidas ma lähen ühest ruumist kogu aeg teise niimoodi. Ta oli hästi selline seiklusehõnguline maja ja seal allkorrusel, kus, kus olid trummid ja klaver, selline muusikaruum siis sealt kõrvalt. Ta läks veel ühte väiksemasse ruumi, kus oli, ma ei tea, kas isa oli kogunud neid õllekeldrisuguseid, värvilisi toad olid väga erinevad ja, ja minu lapse jaoks oli juba seal viibimine põnev, et et me saime täitsa hästi tegelikult ka üksi hakkama. Ja ma olen väga toredad naabripoisid, kellega sa oled väga heaks sõbraks ja me saime ju, kuna ridaelamu siis sai otse rõdult teise maja rõdule minna, sai seda teile külla isegi kodus. Siis sa tegid, tegite veel seda, et ma mäletan, te tegite nagu positiivsest, on kõik teinud telefoni, seda mingi traadivärk. Kellel ei hakka, aja oli selline süsteem nii-öelda, et kus vajutad nuppu, koolides kasutati, vajutad nupule, siis saad teises klassis nii-öelda midagi rääkida, et me ehitasime selle omale sinna ridaelamute vahele ja ja kuna sellel ajal niikuinii oli kombeks ju ehitada, ehitada ja ainult ehitada 90.-te seal esimeses pooles et siis terve see kodumajaesine, kõik olid seal kraanad ja mingid töömehed. Ja siis olid nurgas olid mingisugused töömeeste putkad, kus ma mäletan, mingisugused noored hoidsid oma mootorrattaid ja kuidas me seal täitsa õhtuni välja, nii et pime oli juba olin seal väljas, mängisin tegelikult täiesti võõraste inimestega koos, kes tegid seal mingisuguseid selles tõrvatünnis lõket, seisid seal ümber ja mootorrattad olid ja omamoodi romantiline keskkond väga laheli, et ja noh, muidugi me saime ronida seal igale poole, me käisime kõik need katused ja maja katusest läbi ja see oli tegelikult laste jaoks päris ohtlik ja sain ka seda oma nahal tunda, sest et. Ma ei mäleta täpselt, millal, aga ma kukkusin sealt alla. Ma ei mäleta, kas see oli mingi kolmanda korruse või teise korruse tellingu pealt peaga vasta seda toon põrandat niimoodi pidimegi haiglasse minema ja näitasin emale. Pea ei olnud lõhki, seal olid saanud mingi silma juurest, kuskilt öeldi jah, et vedasite ühest silmast pimedaks jäänud oleks muutnud mu elu päris kardinaalselt. Et sinu kõige rängem vigastus, pärinebki rulasõidust, mida võiks eeldada? Ei Nahkulasindus. Ikkagi kukkusin ka ja kukkusin oma käeluu täitsa lahtise luumurru ja ja ütleme selliselt nagu põlveharrastustest, kuni täitsa lahtiste haavade. Nii see on nagu minu lapsepõlve täiesti tavaline osa, et kogu aeg olid püksid katki ja kuskil jalgrattaga kukkusin. Nii ma ei tea, mäes talle kodus, ma kukkusin trepist alla kogu aeg, ma mäletan ja noh, et selles mõttes. Ma ei, ma ei pea ennast kohmakaks inimeseks, vaid pigem uudishimulik. Vaatenurga küsimus, eks selle oled sa pärinud küll minult, sel juhul. Kuivõrd muutis sinu maailma see, kui sinu vanemad lahku läksid, mida see sinu jaoks tähendas, see oli ikkagi üpris õrn iga vist, et 13 umbes niimoodi, et see ei ole ju veel see aeg, kui sa suudad kaine mõistusega kõike võtta või lahti enda jaoks seletada. Mulle tundub Jah, see suur maja ju. Ta hakkas aina tühjemaks ja tühjemaks minema, et vend läks minema ja ta läks minema, isa oli läinud, olimegi ainult mina, ema ja vanaema lõpuks suures neljakorruselises majas. Ja pidimegi sealt ära kolimast. Mõttetu mõtte üleval põle tühjad ruumid, eks ju, et see keskkond muutus juba. Ja loomulikult, kui ma olen täiesti aus, mina lapsena, selles mõttes siis veel see mulle nagu kohale jõudnud, et see on oma olemuselt niivõrd kurb sündmus, et ma ei, ma ei ütleks, et ma nutsin patja või midagi sellist. Pigem mulle tekitas kurba meeleolu see, et nähes, et ema on kurb selle üle, eks ju. Ja samas ma üritasin endale nagu teadvustada seda ikkagi, et ju siis sellised asjad nagu juhtuvad. Et see ei olnud nagu esimest korda elus, kui ma oleks kuulnud abielulahutuse kohta, on ju, et selliseid asju ikkagi juhtus ja seda on ju filmides ja igal pool olnud, et selle kontseptsiooniga ma olin enam-vähem teadlik. Ja ma üritasin endale kogu aeg sisestada seda, et noh, et ju siis need asjad niimoodi lihtsalt peavad juhtuma, et et tuleb võtta hetkeolukorda nii, nagu ta hetkel on ja üritada sellest nagu võimalikult hästi välja tulla, et eks seda hõõrdumist on selles mõttes siiamaani kui ema ja isa ei suhtle omavahel ja ma noh, nii palju on ju, et üks ilmselt õnnesoovid ikka laste sünnipäevade puhul ja nii edasi, onju, et eks see on ka selline päris raske jututeemaga. Aga nii ta lihtsalt. Ma ei, ma tahan lisada seda, et noh, tegelikult selle ütleme halva asja parem pool oli see, et, et lapsed ei pidanud kodus nägema meil kunagi mingeid tülisid või, või sellised näod olid massis või tõsised, eks ju. Aga et meil ei olnud seda, et lapsed peaksid, on saanud psühholoogilise trauma sellest, et vanemad kaklevad või midagi taolist, seda küll meil ei olnud, eks ole. Sellist rasket dramaatilisi olgu see nagu ei olnud, et õnneks või noh, õnneks või nojah, ikkagi õnneks selles mõttes see olukord nii karm, kui ta sai olla tundus vähemalt olevat selline üsna sujuv üleminek, et lapse perspektiivist, et see ei sadanud nagu meile peale hoovihmana. Reet ilmselgelt kõik see lugu ei saa ju olla meeldiv ja kindlasti võimendas seda meedia tähelepanu ja teid vist enam-vähem lahatakse siiamaani. Kuigi aastaid on nii palju mööda läinud. Aga jättes kõik selle kõrvale, siis kuidas on võimalik omavahel asjad niimoodi ära jagada ja kokku leppida? Et lapsed ikkagi ei kannataks seda enam, et ma saan aru, pikka aega ta üldse omavahel ei suhelnud ja, ja ikkagi seis oli üpris keeruline täiskasvanute vahelistes suhetes. Ja samas on ju laps ja lapsed, keda sa vist ei saa ju päriselt endale hoida. Või oli selline koht sinu jaoks lahti mõtlemiseks, kuidas edasi minna, niimoodi? Enda jaoks olen ma selgeks teinud selle, et sellistes olukordades on alati kaks inimest, et kunagi ei ole üks inimene süüdi, nii et sa pead kõigepealt enda sisse, ehk siis ma räägin endast praegu enda sisse vaatama, et kus need vead on ja teine asi, mida ma olen läbi selle pika aja teinud. Mis nüüd siin on sellest ajast alates, kui me lahku läksime, et ma ei ole kunagi öelnud isa kohta mitte ühtegi halba sõna lastele, et ma pigem olen vastupidi öelnud, ükskõik mis ka ei ole, et vanemad on alati olemas, et see on sinu isa ja mina olen ema, et sellega nad on arvestanud, seda nad teavad, et et loomulikult on see raske ja, ja ütleme antud juhul olla nagu see löödud pool, eks ju, et sa oma ego on ka mänguses ja tõepoolest meedia tegi ikka korralikku tööd seal ikka, et see oli, sai ikka patja nutetud küll, et kus jälle tuli õhtulehes mingi mingi nõme jutt või midagi iganes, et et see oli nagu karmim pool. Aga jah, et mul on väga hea meel, et suhe laste ja isa ja, ja lasteaiaema vahel tegelikult on, on väga hea, et, et sellest on nagu jagu saadud. Aga kuidas see suhtlus üldse isaga sul Robert alles jäi, kas said näiteks ise pidid poolt valima, kas sinu jaoks oli selline asi õhus? Ei olnud üldse üldse ei olnud, sest et loomulikult ma ei mäleta seda aega nii detailselt ja neid selliseid otseseid, aga aga ta on, minu jaoks oli jaa absoluutselt enesestmõistetav see, et noh, kodu, kus ma olen ju elanud, seal ma elan edasi ja need otsused ilmselt tegid vanemad on ju, et et kuna isa oli, noh küll on see põhjus ikkagi, miks nad lahku läksid, oli ju ikkagi, et isal oli teine naine siis tema, tema pidi nagu minema. Aga see selle üle, mul on ka selles mõttes hea meel, et näiteks meie kui otseselt teie järeltulijad, mina ja siis Hanna-Stiina mu õde, et me omavahel tegelikult suhtlesime, rääkisime sellest, et noh, et et me üritasime seda olukorda nagu mõista ja et aru saada, et okei, et noh, et oleme ise mõistvad ja ärme lähme nagu kellegiga tülli või ärme tekita mingisuguseid barjääre või midagi, et oleme ikkagi avatud ja ja isa, tegelikult siiamaani ma arvan, et sellest lähtuvalt sellest olukorrast lähtuvalt suhtleb minuga vastu tulelikumalt, kui ta võib olla tegelikult võiks või peaks, et, et mulle tundub, et ta siiamaani natukene ma ei tea, kas õigesti oleks öelda, et noh, nagu maksab mingit võlga või noh, et tunnetab seda, seda olukorda natuke nagu heastada tahet tulek, ma viin su söömata või peale kooli, ma mäletan, alati ta tuli noh, läksime sööma kuskile grillbaari, eksju, kus ma sain ise valida, mida iganes ma tahan, on ju, et et seda ma tajusin juba, tajusin tajun ka natuke siiamaani, kuigi ma olen aru saanud, et nüüd olles ise isa, et tegelikult ükski asi ei ole liiast oma lapsele hea meele tekitamiseks, eks ju. Aga jah, need need otsused, Mulle tundub, et olid tehtud meie eest. Aga sa ise oma elus niimoodi samal ajal tagasilööke ei kogenud, kasvõi koolis õieti. Ei, mul tõesti ei, ei tule ette, et keegi oleks nagu sellepärast mind kasvõi teisiti kohelnud või, või või midagi sellist. Ma pigem mõtlen su enda seest tulenevalt, et. Mitte mitte nii väga, kuivõrd ainult seda, et, et ma teadsin, et vanemate omavaheline suhtlus on, eks ju, selline tingimustega, et, et siis mõelda lihtsalt, et selle peale, et, et Ma mäletan, ma üritasin vältida selliseid situatsioone, kus nad võib-olla peaksid 11 nägema või noh, midagi sellist, et noh, et et mitte tekitada mingisuguseid ebameeldivaid olukordi, eriti just ema jaoks. Et noh, et ikkagi ajastada. Et kui isa tuleb mulle kuskile vastu, on ju, et siis ei tule samal ajal emaga mulle vastuainetest tekib mingi imelik olukord, et et võib-olla sellised asjad, see on pigem küll selline lihtne, aga aga, aga suuri, mingisuguseid vastuolusid ma ma tõesti ei mäleta, oleks olnud minus emotsionaalselt sellepärast noh, võib-olla see on ebaviisakas ja eks ju, aga, aga ma olen pigem tunnetanud seda olukorda ikkagi kui suhtunud sellesse niimoodi, et, et see on ikkagi isa-ema omavaheline värk. Nii keeruline kui selles olukorras ka ei ole, siis laste pärast tuleb ennast ilmselt kokku võtta ja, ja tõenäoliselt ei ole ka võib-olla sinu lapsed reetnid kõige keerulisemaid hetki, mis sul toona olid. Läinud ilmselt noh, ma arvan küll, et, et mina üritasin olla mõlema eest, eks, kuna mina jäin nagu ikkagi noh, jäin nagu Robert ja, ja, ja Hanna-Stiina ka ikkagi oli üsna palju minu lähedal, et püüdsin teha kõik selleks, et oleks nagu mõlemad püüdsin võib-olla isegi üle vahest ja ja Robertit võib-olla liiga hellitanud olen ja tegin taiast kõik ära, ta käinud isegi prügikasti prügikoti viimase aeg-ajalt, et oli ikka selles mõttes see emaarmastus lõi nagu sedapidi välja, aga aga üldiselt jah, püüdsime vältida seda, et kuigi tänasel päeval ka nendel teemadel me ei räägi üldiselt, et meil on lihtsalt tore olla, et et omavahel, et et ei, kui on situatsioon, kus on sünnipäev Alberti sünnipäeval, siis on isa ka kohal ja et, et siis on nagu see nagu natukene laabunud. Räägime rõõmsamatest asjadest. Kui sa poissi vaatasid mil see hetk lähenema hakkas, et ta saab lisaks siis kas ema märkab muutusi ka või tähelepanekuid on selle kohta, mis hakkab sündima ja mismoodi käitumine muutub. Poisil. Ma märkasin seda kõigepealt juba sellel hetkel, kui nad tulid minule seda teatama, et iseenesest Roberti näguse olek, et, et see oli juba märgi märgiline, et ma tõepoolest südamest olen, olen. Kuigi mul on kolm last, eks ole, aga no see on mu pesamuna valem teda kuidagi nagu rohkem hoidnud, armastanud ja poputanud, et siis see oli nii, et pisar silmas endale, eksju, ja siis me tulime terve perekonnaga veel Anna-Liisa ehk siis tema elukaaslase vanemad ka ja kõik see kokku ja, ja vaata, ema kui nad tulevad nagu ära tehtud nägudega, sa saad aru, et oot, midagi on siin nii kaua elanud juba et see oli tore ja siis see kuse sündimise päev oli, issand jumal, ma olin nagu elektrijänes jookseb mööda seda, seda selle haigla ümber, et ligi pääseda ja pressisin ennast igalt poolt sisse. Absoluutselt. Et see oli minu jaoks nii tähtis sündmus, nagu oleks ise saanud lapsed. Ja, ja nüüd, kui ma nüüd mõtlen sellele, kui see laps käes, ma nägin teda tõesti, me kõik nägime teda siis, kui ta oli juustust sündinud ja ja, ja, ja viisin veel Robi helistas mulle, too seda ja seda ja käisin seal haiglas. Ja kui ta siis hakkas uusi järgmisi lugusid tegema, siis ma olen täiesti 100 protsenti kindel, et see andis isaks saamine andis tema muusikast tema loomingus meeletu poweri. Ta on hakanud oluliselt paremini pärast seda laulma. Kuna ta üsna tihti toob ikkagi mulle, kui on mõni uus lugu, on, ütleb ema, kuula ära. Et ma ei tea, kas ta tahab arvamust kuulata või midagi ikka vist. Et ta annab mulle hästi palju neid kuulata ennem kui ei ole veel plaat või lugu valmis. Et ta laulab paremini. Need emotsioonid on hoopis teised ja lühidalt. Kokkuvõttes ta on väga hea isa, nagu sa arvad, näed, et ei jätnud koju kellelegi juurde, Lastvaid, siinse Albert keerutab nüüd. Siin ta keerutab jah, et kuidas sa ise vaatate ennast Robert kõrvatata, kas ema jutt paistab ka sulle tõene, et ma ei tea, on see siis küsimus enesekindlusest või millest, et et see väljund justkui, mida sa muusikasse annad ja kannad saab teise tõuke ja muutub. Kindlasti selles mõttes, et noh, see nii-öelda maailmavaade, mis avaneb värskelt isaks saanud mehele, on niivõrd meeliülendav hoopis teistsugune ja see paneb täiesti uue perspektiivi elule, sul mingisugused instinktid hakkavad toimima, et okei, ma pean kaitsma. Ma pean toitma, ma pean nii-öelda olema nagu maksimaalselt kohal ja nii võrreldes sellega, mis ennem oli, et tegelikult ikkagi nagu mõnes mõttes laps, et teed, mis tahad, käid seal bändid, värgid pidu peo otsa enam-vähem, et nüüd nagu tekkis see moment, et okei, et ma olen otsustanud juba aastaid tagasi, et ma tahan olla muusik. Et nüüd on nagu see punkt, et nüüd ma pean tegelikult seda nagu tegema ka, et sest et need ajaaugud sellega tegelemiseks on niivõrd väiksed. Et ma ei saa enam, et lähme poistega jämmima kuskile mingi paariks päevaks maale või nii noh, lisaks sellele, et ma olen ka vähemalt üritanud hakata nagu tervislikumalt toituma ja vähem alkoholi tarbima, et ja rohkem ennast liigutama, et siis noh, minu eesmärk on hoida ennast võimalikult teravana kogu aeg võimalikult fokusseeritud ja ja ma tunnen küll seda, et see on mul tohutult aidanud muusikal muusikale kaasa. Kui see on see Mil, mis, mida nagu Albert võib-olla minu puhul siis ise suureks saades mäletab, siis ma loodan, et see võiks olla see, et ma olen ikkagi hea muusik. Ja nagu võtan seda asja tõsiselt, et kui, kui seal nagu eeskuju, mida lapsele edasi anda, siis see peab olema maksimaalselt hästi tehtud. Aitäh, et tulite rääkima, see oli nii tore. Reedel Eravert, aitäh, teine pärituult, aitäh. Selle saate nimi on, käbi ei kuku, mina olen Sten Teppan ja me kuuleme nädala pärast taas. Pikem versioon jutuajamisest ema ja poeg Reet ja Robert Linnaga asub vikerraadio koduleheküljel. Leidke saadete seast, käbi ei kuku ning kuulake ka varasemaid vestlusi laste ja nende vanematega.