Tere ja toredat päeva algab saade, käbi ei kuku, mille peategelasteks on ema ja poeg. Tele ja raadioeetrist tuttav Reet Linna sündis musikaalsesse perekonda. Kuna tema isa oli helilooja ja laulja Arved Haug võiks arvata, et juba see fakt iseenesest avas Reedale uksed meelelahutusmaailma nii lavale kui ka ekraanile. Aga nagu selgub, tuli oma laul ikkagi ise leida. Kahest abielust on Reedal kolm last. Saates on temaga kaasas neist noorim Robert, kes pärast mõningast võitlust andiskeenidele alla ning on sarnaselt isa Ivo-le ja ema Reedale leidnud väljakutse muusikas. Nii ema kui poeg on pealt näinud ja läbi elanud pere lagunemise. Nii sellest aga paljust muustki. Mis puutub kasvamisse ja kasvatamisse, me kohe lähemalt räägimegi. Mina olen saatejuht Sten Teppan, head kuulamist. Tere tulemast vikerraadiosse, Reet Linna. Tere, ilusat päeva ja Reedaga koos poeg Robert ranna tervist, tervist. Sinka ehk siis tänane kombinatsioon, ema ja poeg, kes saavad omavahel läbi rabi, alusta sina oma silmade läbi. Kuidas? Esimene mõte on ikka hästi, et olen ma temaga. Väga pikka aega koos ja siiani, noh, eks vahepeal on küll, eks mul on ka tööd palju ja, ja oma väike pere. Et, et võiks ju nagu rohkem käia külas Emalaga noh, vähemalt korra nädalas ikka üritaks, kui saada või helistada või. Mulle tundub, et on hästi. Ma teen vahemärkuse, kui te kuulete taamal hääli, siis see on tunnistus just Roberti sõnadele. Tal on oma pere ka ja seal esimene kord selle saate ajaloos, kus vestlus toimub tegelikult nelja inimese ringis. Kas me kõigest aru saama, see on kokkuleppe küsimus, aga aga sama küsimus, nüüd Reet sulle ka, et kui sa mõtled ajas tagasi ja kui sa võrdled teda teiste oma lastega, siis kas ta on halle juuksekarvu põhjustanud, esile kutsunud rohkem või vähem kui teised? No suures plaanis on tegelikult ikkagi olete olnud üks väga hea poeg, tegelikult kõik lapsed on oodatud, aga, aga kuna mul on tema õega ehk siis tütrega üsna pikk vahe väga oodatud laps iseenesest ja kuidagi nagu nagu jah, selle peale sai palju panustatud, mäletan, et me olime ajakirjanike laagris kunagi ja siis veel ma veel ei oodanud Robertit ja Helju Vals, kes oli ka seal, ütles niimoodi, et sul läheb sellega natukene aega, aga ta tuleb. Mina julgen öelda, et Robert on mulle ka sõbraks. Ta on selline, kes tuleb mõnikord lilleõis näpus, talle ei meeldi küll lõikelilli toas läheb, korjab metsa alt need lilled, kui ta tuleb ja, ja hooliv, tan kallistaja tüüp. Mul on vedanud kõikide lastega, Robi on nagu see pesamuna, vaatamata sellele, et nii vana juba, et 34 oma perekond, aga ta on pesamuna. Kui Robert on oma toimetamistega olnud juba mõnda aega avalikkuse ees ja inimesed, kes vähemalt muusikast peavad, tunnevad teda üsna hästi või vähemalt teavad, eks siis sa võiksid, reetsin saate alguses rääkida mõne lausega, millega tegelevad teised sinu lapsed, kes ju kindlasti nii avaliku elu ei ela. Tegelikult tulebki tunnistada seda, et ega need lapsed sellistan, enamalt jaolt nii ongi, et kui, kui on tuntud inimesed, avaliku elu inimesed ja need lapsed ei lähe sama teed pidi, siis nad väga ei taha tulla ise nagu näitama ennast, et minu vanem poeg, kes on nagu esimesest elust, tema on oma äriga tegeleb, aga ta on hästi sportlik ja tema on selles mõttes, et ta on nagu hea isa kõikidele Tõnu, tohutult lahtiste kätega ja ma pean ütlema, et kõik need kolm last nagu siis minu vanem poeg, Hanastina tütar ja, ja Robin, nad saavad omavahel erakordselt hästi läbi, et meil on nagu selline see sünergia ja see on täiesti uskumatu, et ma usun, paljudes perekondades seda ei ole, vanusevahed on hästi suured. Siis tütar pool oma elust tantsis ta palestras, õppis ka natukene muusikakoolis klaverit ja siis nuttis ja, ja ütles, et ma ei taha enam mitte kunagi linna minnes jättis selle pooleli. Et aga tema on, töötab ka Vapiano sonda seal mingi turule. Et päris muusikasse ei ole nüüd keegi läinud, neist aga, aga ütleme vanasti, võib-olla kõige rohkem on jälle huvitatud muusikast, et klient on mul selline ikkagi niuke, tõeline Eesti töömees ja spordimees. Robert võtaksin sinu ema mõttekäigust kinni, et vahel juhtub lastega niimoodi, et kui nende vanematest keegi või lausa mõlemad on avaliku elu tegelased, siis nad näevad üsna varasest east peale, kuidas see kõik käib, mis on selle head ja vead. Kas sinu jaoks on kunagi kõhklusi olnud või, või mõttearendust samal teemal, et sa ei ole näinud ka, mida see elu tegelikult tähendad. Aga ometi sa oled ikkagi pigem laval. Noh, üks asi on see, mis toimub puberteedi eas. Teismelisega, onju, et tahaks olla võimalikult iseseisev ja, ja ajada mingit oma rida ja umbes sellel ajal ma küll ei kujutanud ette, et ma võiks hakata muusikuks või, või minna seda rada mööda, et noh, et vanemad on vanemate värk on ju, et ma ikka teen mingit mõtlen midagi muud välja. Noh, nii isa kui ema on mulle alati öelnud, et et noh, siis hiljem kui ma ise tundsin, et ma ikkagi pean tegema muusikat, et mul on vaja enda seest nagu välja saada. Et siis nad ikkagi kordasid mulle, et noh, et mõtle hoolega, et, et see on väga raske töö. Aga ma arvan, et minu puhul lohutuseks selle puhul on see, et ma ei ole ainuke, kes seda teeb, et mul on alati keegi, kellelt nõu küsida, kui on midagi rasket ette juhtub või kas teha seda või, või kas teha midagi nii või naa, et selles mõttes mul on ju ideaalsed nõustajad olemas. See on nii huvitav, kui muusikud räägivad sellest, et kui raske töö see on. See vist on üks vastuolulisemaid elukutseid kuvandi mõttes ja selles mõttes, mis ta tegelikult on, sest ma usun, enamus inimesi arvab, et midagi mõnusamat kui muusiku elukutse või amet pidada tõenäoliselt ei ole. Aga hea küll, me läheme nüüd juttudega Reet sinu lapsepõlve. Ehk hakkame meenutama asju nii kaugelt, kui sa suudad. Mõtle korraks end tagasi pisikeseks lapseks ja mis on esimesed mälupildid, mis su silme ette kerkivad? Ma millegipärast tuli praegu esimene mälupilt sellest, vaata sellest majast, mis on praegu aktuaalse ehk siis uudistemaja, et võib-olla paljud nooremad ju ei tea seda, et isa oli ju mul heliloojaks, Roberti vanaisa, helilooja mu ema on laulnud eluaeg terve oma siis pika elu jooksul, nii kaua, kui see võimalik oli, raadios oli professionaalne segakoor ja ta laulis seal ja mul tuleb silme ette see pilt, kui ma olin võib-olla niisugune kahene ja mind võeti tööle kaasa täpselt samamoodi nagu täna on Albert meil siin, eks ole ju et ei olnud kusagile panna ja, ja siis ma seisin seal koori ees. Dirigent oli toona Jüri variste. Ma seisin variste selja taga ja siis dirigeerisid oma kahe, ma mäletan seda ja ma mäletan ka seda, kuidas siis koorimehed ja naised, need onud ja tädid ei suutnud naeru pidades neid kangesti naerma, mida ma seal vehkisin niimoodi. Nii et see on üks mälupilt, mis mulle nagu meelde tuleb ja ja sama nagu praegu, ütleme. Roberti lapsepõlv on läinud, nii ka minul oled, isa oli hästi vähe kodus, sellepärast et ta oli pillimees ka peale kõige muu, et nii oli see ka, et ma mäletan neid kordi, kui ta tuli, tuli koju kusagil ta mängis restoranis Gloria neile makstud tippi, mitte rahas, vaid ta tuli mingites šokolaadi tükkidega, ehk siis nagu kakao oli toona niimoodi, et sa võisid noaga seda lahti lõigata. Need tükid olid hommikul laua peal, näiteks ma mäletan seda. No siis ma võisin olla natukene suurem juba. Sellised mälupildid on mul nagu kõige esimesed, terve lapsepõlvekodu ongi nii et et praeguses Kristiine linnaosas ehk siis Kristiine kaubamaja täpselt vastas paluka tänav, tänan ta Endla tänavpaluga. Tänaseni on kolm suuremat maja ja seal üleval kolmandal korrusel oli, oli siis meie kahetoaline korter puupliidiga päris karm oli see, et kuna mina olin vanem õde peres, siis seal all oli pesuköök kus siis käisid maja, inimesed pesu pesemas, sellel all oli ka vannituba, mida siis nagu mingisuguse graafiku järgi sai kasutada ka selles pesuköögis pidin mina hommikul kell kuus emmega minema emaga minema nagu aitama seda pesu pesta ja seda ma tegin juba eelkooliealisena. Ja veel on mul meeles, kuidas hommikuti toodi sinna paluka tänava ukse taha piimatädi kuskilt seal ei olnud nii palju maju ja kuskilt sealt Veskimetsa poolt tuli piima tädikest ei pudelitega piima ukse taha, et see on nagu filmis, eks ole. Vaat selline lapsepõlv, mis sinu lapsepõlvetegevused olid? No ma olen olnud terve, läbi elu üsna üsna elav laps, võrreldes õega, kes vaiksem ja tagasihoidlikum, mina olin läbi seilamine ja et minu lapsepõlvetegevused ma küllalt varakult hakkasin laulma. Ma olen laulnud siin raadiomajas, ma ütlen, see raadiomaja on minu jaoks nagu kodu, et ma olen laulnud lasteansamblis ja hilisemalt tütarlaste ansamblis. Kuni koolini olin ma lihtsalt niisugune lõbus, enamalt jaolt poistega puu otsa roninud ja peitust ja kulli mänginud. Et toona ei olnudki üldse väga populaarne tüdrukute spordiga tegeleda, et pigem oli see ikkagi, et see, see muidu niisama laulmine, et meil oli kodus mitte klaver, vaid meil oli harmoonium hoopiski naljakas, eks ole ju, ja siis isa vahest lasi nagu seal õpetas natuke ka, et kuidas seda mängida ja kõik, aga üldiselt olin ma jäänud niisugune maja lastega sai, sai mängitud ja siis, kui mind vahest pandi luku taha, kuna ei olnud ju kusagile panna, siis ema isa läksid ära. Ja siis ma näiteks Teie panin ma kolmekordse maja kolmandal korrusel, meil olid siuksed, suured aknad, olid, ma sain need aknad lahti, siis ma saatsin lastele teistele lastele süüa, sealt ülevalt aknast alla ja niuksed tempe tegin, nii et ega minuga kerge ei olnud, siis lõpuks pandi need aknad päris kinni, kui oli, et plaati ei saanud. Sa ütlesid, et isa ju väga palju kodus ei olnud. Mida see tähendas? Keda üks või teine vanem sinu jaoks endast kujutas, mis nende rollid kodus sinu jaoks olid? Meie peres ütlen, et see oli üsna keeruline, kuna ema oli, memm oli väga lahtiste kätega Robert oliga muide memme laps omamoodi, et lahtiste kätega ta ise õmbles ja tegi meile riided selga, isa oli suhteliselt vähe kodusõda oli meil niisugune, nagu võiks muusikamaailm teab, et natuke elupõletaja tüüp oli, teda jagus igale poole ja talle meeldis peod, kus ta viibis ja ja seetõttu olin mina nagu vanema õena üsna vara juba iseseisev ja, ja, ja pidin olema nagu emale paremaks ja vasakus käes, et sellepärast oli see mulle karma, mäletan isegi kui nüüd seda nukramad poolt rääkida, et siis ma kuskil 15 aastasena ma koolis isegi üsna inetult kasutasin selle ära, et mul on raskem õppida, sest mulle isa ei ole. Isa läks ära. Et noh, selliseid asju, et hiljem ma olen mõelnud, et noh, nii nii ei tohiks nagu teha, aga aga kui ma sain mõne kehva hinde koolis, siis ma kasutasin seda ära, et teda tegelikult oli, oli vähe kodus, et tal oli elu väljapool kodu oli põnevam ja see vaene memm pidi siis nägema seda vaeva. Aga meil oli kõik hästi, me olime õega täpselt ühtemoodi riides. Me olime nagu kaksikud, et ema hästi hoolitses selle eest ja meil oli ikka toidulaud kaetud, et seda ei olnud, et meil on süüa ei jõua, ei ola ikka oli. Koolis väljamängimise kohta rääkisid, aga kuidas nad päriselt ennast selles küsimuses tundsid, et ma kujutan ette, et see võib ikkagi mingil hetkel, kui sa kasvad pingeid ka tekitada ja see tundub tõenäoliselt üsna ebaaus ema suhtes ja nii edasi. Keeruline küsimus on see muidugi, et tegelikult olin ma nagu, nagu isa tütar iseenesest, et hoidis mind väga, et ma võin ja seda enam oli see nagu nagu tekitas rohkem nagu sellist ängi ja pahameelt, et et noh, et mul ei olnud teda kogu aeg kõrvale, et, et ma ei saanud, et ma näiteks heidame ette kuni tänase päevani seda, et isa ei pannud mind muusikat õppima, tegelikult, et ma tunnistan ausalt, et tänase päevani ma, ma vaevu loen nooti, ma õppisin estraadistuudios natuke aega, laulmist küll, aga noh, sellesse palju kasu ei olnud, et, et mul tekkisid nagu mingit teatud etteheited. Jaa, jaa, ja ma arvan, et ma vaatasin toonast tagantjärgi väga raske seda hinnata, et ma vaatasin võib-olla selle elu peale ka nagu täiskasvanud pilguga, et ma teadsin, et emal on raske. Ma nägin, kuidas ema nuttis, tihtipeale. Et õhtuti ma pidin alati emal kaelasooni masseerima, et hästi palju tegi käsitöödest, õlad olid väsinud ja ja et selles mõttes ma ma varakult pidin olema abiks ja iseseisev ja leppima selle olukorraga, mis, nagu tekkinud oli, selline oli elu. See oli üldse hilisematel aastatel, kui ma nagu tõmbasin kriipsu peale isale mingil hetkel, kui juba tuli esimene naine ja siis oli veel teine naine ja vot siis ma tõmbasin kriipsu peale, et jõudis kätte ja võib-olla ma natuke isegi kahetsesin, et kui isa lahkus ta oli Saaremaal, kus see ju ja ta oli juba koomas ja siis ma nagu mõttes püüdsin andeks paluda, et ma näiteks on olnud selliseid juhuseid hilisemas eas, kus ma juba töötasime, täiskasvanud inimene, ma nägin, et ta tuli siin Gonsiori tänavalt, elas siin ja ma läksin teisele poole teed. Et ma olen seda elus teinud. Võiks ju eeldada, et kui on niisugune isa, siis see mingis mõttes aitab teed sillutada ka laste jaoks. Sina tegid ka arvestatavat karjäär ikkagi muusikas ja televisioon sinna kõrvale. Aga kas sa oled saavutanud selle kõik siis vaatamata isale või, või hoolimata temast, et sealt väga selleks abi ei tulnud? Ma olen selle ikka päris ise saavutanud, et selles mõttes ma olen ma sellele, ma olen päris palju mõelnud, et noh, et ma olen nüüd, kus ma olen, eks ole, et ma olen, ma olen materjaalselt ennast kindlustanud. Ma olen avaliku elu inimene, kes teeb oma tööd südamega, eks ole. Mulle väga meeldib minu töö ja ma olen seda tegelikult ikkagi päris ise saavutanud, isa püüdis korra veel, kui ta oli Sis toonases filharmoonia solist, raviosakonna juhataja sokutas mind lainesse korraks laulma, asi lõppes väga kiiresti seal, seal see oli, tema abi mulle. Et seal ma ei sobinud nendega, kui seal oli juba oma seltskond, et see sinnapaika, aga ta ei aidanud mind ka üldse, et ei olnud sellist momenti, et Arved Haug tütar nüüd tahab lavale pääseda, ma ikkagi sain kõik need need hetked. Ta nagu, et et ka estraadistuudios, kui oli vaja eksamitel laulda, kui läks untsu, läks untsu ja, ja pandi kehvem hinne, aga üldiselt ma ei kasutanud seda ära. Kas seal lasteaias käisid? Ma olen lasteaiast jalga lasknud, ma isegi ei mäleta seda, et kusagil mulle ei meeldinud seal, mul ei ole kunagi meeldinud, kui mind kavandatakse ja ma pean olema niimoodi noh, raamides kuskil ja ma lasin sealt jalga ja mind ei pandud enam sinna. Ma ei tea, kas ma aastatki seal käisid ka? Väga vähe. Ja selles mõttes ma ütlesin, et ma ei taha ja ma ei mäleta seda täpselt, aga ma või see oli väga üürike aeg, ma ei mäleta neid nägusid ka enam, väga lühike aeg oli see. Mida sa kooliajast mäletab eeskätt oli see piinapink sinu jaoks või vastupidi, nautisid, Ei, mul oli väga tore kooliaeg, ma lähen muidugi sellest põlvkonnast, kes on esimese klassi käinud tütarlaste koolis ja see oli siis Endla tänaval. Tänane keeltekool on see Endla tänaval, see on seal ristmiku peal just esimese ja teise klassi käisin seal, õpetaja padrik oli meil klassi juhatama, oletan, et selline vanavanaproua ja krunn oli kuklas ja ja seal ma alustasin oma lauljakarjääri, kus ma kohe kukkusin põrinal. Kõik teadsid, et ma laulan ja ju ka teadsid seda, et noh, et ikkagi helilooja tütar peabki laulma, siis ma laulsin äkkima laulsingi, loomi tuli maha ja valgeks läks maa ja siis mul läksid sõnad sassi, siis mul on siin see oli aktus, mingid lasin lavalt jalga jälle ja lasin jalga, aga ma mäletan seda helgelt ja, ja siis tuli, pandi koolid segamini poisid-tüdrukud, siis ma läksin mooni tänavale, kus täna on puuetega inimeste kool seal kaks aastat ja viiendast klassist alates olin ma seitsmendas toonases keskkoolis hariduse tänaval, mis nüüd on siis Lauri Leesi kool ja mul oli väga tore kooliaeg, väga toredad klassiõed ja klassivennad, kellega me tänase päevani läbime. Teeme ikka kokkutulekuid ka, seal olin ma selline, et et ega ma ikka raamidesse ei läinud, mind kutsuti kord õppenõukogus, kuna ma kas kuskil kuuendas-seitsmendas klassis ma panin punased sukad jalga, et mis oli täitsa lubamatus, oli punk ja kutsute õppenõukogusse, nii et ka seal olime selline natukene ulakas. Oleks võinud ju arvata, et punased on igati. Värvi järgi või ja, aga see oli lubamatu, aga ma olin klassi liidergrupis ka ikka kehva, korraldasime neid õhtuid ja, ja kõik need ringid, mis sai seal tantsija, tantsu ja laulja koolibändis ja kõik teha, nii et aktiivne ja tore kooliaeg. Kui sinu päeviksin praegu lehitseda oleks, siis mida me seal näeksime? Ma ei olnud väga hea õpilane, kuna mul ei olnud aega palju õppimiseks, ma olin selline keskmine jah, et ega seal viitasid väga-väga palju just ei olnud hilisemal ajal, kui õpetaja siirak oli klassijuhataja, meil, ma olin tema lemmik millegipärast ja mu klassikaaslased on aeg-ajalt ikkagi mulle nagu niimoodi ette heitnud, et noh, sind ta lohistas ju läbi, et matemaatika oli mu õuduste õuduste unenägu ja on tänase päevani. Et selles mõttes seal olid mul kehva, teeme, kukkusin nagu läbi ja siis ta aitas mul selle asja ära lõpetada, nii et et see ei olnud mitte lõpuklassis. Lõpuklassis ma ikkagi sain ise hakkama, et mul tugev kirjandus. Ma kirjutasin tugevat kirjandit, võtsin kooli olümpiaadist osaga ka kirjutades, nii et see külg oli mul tugevam jälle muusika, tugevat koolis, seal väga head lauluõpetajad ja see oli, see oli, need olid viied. Mul. Distsipliin selles mõttes oli paigas, et kui sa läksid koju pärast tunde, siis ikka õppisid ja ja said sa ise oma. Ma sain ise hakkama ja seda me oleme üritanud oma lastelastele ka õpetada ja lastest rääkimata. Tulete koolist koju, õppige kohe ära, siis on koolipäev, siis on päev vaba? Ei no kuidagi ei saa, on see Robert või Hanna-Stiina või nüüd siis vanem lapselaps ikka ikka nad ei harju sellega ära, et see oli, see oli minu hea nipp, et ma õppisin ära ja siis võisin minna välja ja kinno ja India filme vaatama, mis toona moes oli. Niisugune värk. Robert vaatab ja kuulab, et ega ma ei ole neid lugusid rääkinudki, et tegelikult ega ta vist päris ei teagi, kuidas, kuidas minu lapsepõlv möödus. Me oleme 11 tundnud kõigest 35 aastat. Aga kuivõrd Robertile häält teha sai, siis ma küsin sinult vanaisa ja vanaema kohta ka ehk siis Reeda vanemate kohta, et Reet mainis solite memme laps. Aga mis su enda mälestused nendest inimestest on ja, ja kui palju sa siis tegelikult nendega kokku puutusid üldse? Vanaema Ella, ehk siis memm elaski oma elu lõpuni meie juures elas seal ikka meiega ikkagi 20 aastat kindlasti midagi sellist. Et peaaegu minu terve elu selleks hetkeks, kus oli ta tegelikult olnud meiega ühes majas ja kui ta oli juba mingi 50, siis ta oli juba nii-öelda vana inimene, kes ta kogu aeg üldiselt olen siit. Siit on valus ja sealt ja kõike külma külma varsti lähen ja et see lõpusirgel oli kuidagi tal kogu aeg silme ees. Mulle tundus, vähemalt ma mäletan seda, et kui me meriväljal, kui me elasime suuremas majas seal, siis mul oli oma tuba, kus oli telefon ja memmetuba oli koridori vastavalt, seal ei olnud telefonis, ta käis minu toas kogu aeg rääkimas ja oi, kuidas mulle pinda käis, kogu aeg. Ma mäletan, ma isegi panid sildi ukse peale, et ei tohi tulla ja mingeid selliseid lollusi pärast mõtled noh, tegelikult on ikkagi ju vanaema ja ja niivõrd palju teinud selleks, et meil oleks hea Aga kas sa mäletad seda, et tegelikult, kui palju sa aitasid, kui memm oli tegelikult üsna kehva tervisega, et tal, või see ühel hetkel kõik jalad alt ära minnes, et Robi oli see, kes võttis ja kandis teda. Ja, ja aitasid, et noh, et oli vaja välituppa, kui tal hakkas halb ja see ei olnud päris lõpp, see oli ikka selle, see ei olnud päris lõpuni ikkagi siin merivälja teises kodus. Jajah, aga noh, selles mõttes, et ta nägi ju luupainajaid öösiti tahtis käredat häält, tegi jah, päris päris jube asi tegelikult niimoodi noh kasvõi noorele poisile on ju kuulda, aga sellest tuli üle olla. Ja hiljem veel noh, kui ta minestas, et siis oli vaja tõsta vannituppa ja et aidata teda nii-öelda nagu hooldajana natukene. Aga see, et sina, tema laps, mõnes mõttes olite, tuleneb ikkagi sellest, et Reet oli juba ema palju ära ja kuna vanaema oli kodus kogu aeg käepärast olemas, siis, siis tema oli see, kes enam kunagi hiljem söögilauale panija. Noh, ema oli jube. Mul on siiamaani ju tegelikult töötab ju enam-vähem hommikust õhtuni ja ja oli ka siis vähe kodus, et, et selles mõttes kindlasti jah, oli, oli vanaemal ja alati nagu olemas ja ja ma mäletan, meil oli alla keldrikorrusele trummikomplekt. Oli jälle need minu, need momendid, et et tuled koolist, Koju tahaks hakata mängima, aga siis memmel oli vaja vaadata oma neid seebikaid. Ma istusin seal trummide taga, ootasin üle, kuulas neid nii kõvasti käe, et millal see ükskord läbi saab mängida. Aga üks tore tore hetk on see, mida ma ei saa jätta ütlemata, et, et memmel olid väga toredad sõbrannad, kas sa mäletad didaaniat? Tädi Tanja ehk siis Tõnis Mägi ema ja minu, meie memm olid parimad sõbrannad ja siis, kui tädi Tanja tuli meile, kui oli mingi sünnipäev, suurem sünnipäev oli siis tädi taina tuli ka meeles, pärlid kaelas ja kõik, nagu nad olid, kõik need lõid ennast üles ja siis siis lapsed kasutasid seda ära, et neil oli üks duett, mida nad alati laulsid, tuletan meelde, seda ei mulle praegu laulutämbrit. Nad laulsid seda pilliroog, pilliroog, väike armas pilliroog, tädi Tanja memm oli veel kõrgema häälega kui tädi Tanja ja lapsed provotseerisid seda, et noh, nüüd on see hetk käes. Kas te laulate meile selle dueti? Seal olid nagu koerad kallal. Aga see oli nii armas, kuidas nad kahekesi laulsid? Siis me siiamaani tegelikult see on lahe, et me siiamaani tähistame vanaema sünnipäeva esimest näide, et kõik lähedasemad sugulased tulevad kui ja siis me niisama räägime omavahel juttu, mida keegi teenindumi räägime, vanaema lugusid ja värki, et et see oli alati, kui mingisugune sünnipäev või mingi tähtpäev oli, et see oli alati oli vanaemal oli see tema nii-öelda moment, et kus sai kõrgelt laulda ja noh, oma ikkagi koolitatud häälega, et me hiljemgi oleme muhelenud selle üle, kuidas ta ikka alati viimasena, kui keegi kellelegi sünnipäevalaul oli vaja võtta, siis ta ikka hoidis selle viimase noodi kõrgelt lõpuni välja kõige valjemini, et lahe. Korraks jälle Reet, sinu lapsepõlve hüpata, siis tegelikult võib-olla mõnes mõttes on küsimus Robertile sama, et kas te olete suutnud sinu ema siis kunagi nii kaugele viia, et, et asi koristamiseni välja läheb, kas sa suutsid kunagi olla nii paha laps või mõne sellise sigaduse maigulisi asja korda saata, et, et praegu ikkagi nagu. Sa näed, mu nägu juba ju oli, kellel ei oleks muidugi see oli veel selle endale tänava kodus oli, et, et ma mäletan, mina säilika nurgas seista korralikult, meie isa pallipid nurka, tavaliselt isa pani Isabeli nurka siis kui ta vähe, kui ta kodus oli, eks ole, et et oli tegusid, mis tegelikult mõnikord olid nagu mitte ainult minu, vaid ka õde õega koos tehtud või mingid tembud, et ma ei mäleta enam, millest ma karistada olen saanud, aga ma sain üsna tihti, mind pandi nurka vastu näppe, mulle saanud eksamil niisugust asja ihunuhtlust ei olnud, aga ju ikka mõni lollusele, et selles mõttes, et ma olin üsna niisugune suure fantaasiaga ja ma mäletan, et oli aeg, kus me mängisime õega kodus. Kodu ja memmel oli mingisugune tohutu ilus niisugune riidekangas flanell, mul on isegi need värvid silme ees, et see oli nagu mingi halli põhja peal, flanellriie oli toona selline pehme riie ja mingid mustrid olid seal ja siis me mängisime kodu, tõmbasime selle katuseks, aga ma läksin kääridega augud sisse, seinad, aken ka oleks, noh. Mis te siis arvate, mis ma sain vaiba põletamise vaiba ikka enda kaela ja noh, kui oli ka Eve seda teinud, ikka sain mina, sest ma olin vanem õde ja ma võtsin ka selle vastutuse enda peale. Ei no siis, see oligi enesest Evely üsna kehva tervisega ka, nii et alati arvati, et ikkagi idee oli minu noh ja võikski olla idee minu ega ei mäleta hästi lasin siis õel selle ära teha, aga peksa sain ikka mina või noh, selles mõttes ülekantud tähenduses peksa, nii et karistada olen saanud ja ma sain ka tegelikult hilisemal ajal on mul olnud ka selliseid, nagu neid tänasel päevalgi vist tehakse, et sul on nagu trahv selles mõttes, et sa ei tohi minna välja või sa ei tohi minna, vat niikaua kinos ei käi või mingeid niisuguseid asju ka poistega käima hakkasin mina väga hilja, tegelikult seal toona seda nagu tänasel päeval on, niisugust sõprust ei olnud, et elu oli ikka natuke teistmoodi. Aga kui sa mõtled nüüd ennast lapsevanemaks, siis kuidas sa enda meelest oma lastega selles plaanis oled käitunud pigem pigem leebe emane. Ma ei arva, et ma nüüd ka leebe oleks olnud. Roberti põhitegevus oli päris lapsena, ma ei mäletagi, mida sa tegid, pead ise meelde tuletama, et et aga ta hakkas üsna varakult näiteks, ütleme rulatama, mida ta kõrge eani tegi, siis ta oli nagu tihtipeale esiteks ma närveerisin siis rulaga võib juhtuda õnnetusi. Isa ütles ikka, et noh, et sellest ei tule üldsegi mitte mitte midagi välja, kui see poiss kogu aeg rullatab, temast ei saa asja. Ütles Ivo. Ja see oli nagu meil mure murekohaks, aga ta selline pättuste tegija ei olnud, küll aga oli kuskil sõprade poole, õhtuks jäi vot siis oli mul pilt eest läinud, siis ma helistasin, otsisin neid klassivendade numbrit, ta käis viimase lõpu siinsamas, 20 esimeses koolis ja siis ma otsisin neid numbreid, ma ei teadnud, kus linnaosas elavad, kus, kuidas ma lapse kätte seal, kus ta on. Et seda paanikat oli päris palju, mul tegelikult mobiiltelefon mobiiltelefoni ei olnud, see tuli ikka väga palju hiljem, et et. Mingisugust ihunuhtlust minu peal ei ole rakendatud, aga ma arvan, et rohkem on mõjunud, et noh, mõned korrad, et kui, kui keegi su vanematest noh, kes on ikkagi nagu peremees või perenaine sinu jaoks ja noh, ikkagi vanemad on ju, et kui nad ütlevad sulle, et teadet umbes tegid seda valesti, et sa oled sellega meie usaldust rikkunud, et vot see mõjutab nagu rohkem, et siis nagu noh, neid olukordi on olnud väga palju, kus oleks võinud väga palju pahandust teha, aga aga ma olen päris teadlikult juba varasest east üritanud nagu läbi mõelda asjad enda jaoks, kellele ma sellega tegelikult nagu liiga võiks teha, et et üritada nagu natuke korralikumalt. Käitumine ühesõnaga see, et sinu ema ja isa on Reet ja Ivo panid sind ikkagi mingites situatsioonides raamidesse või vähemalt aitasid kontrolli hoida, võib olla. Just selles mõttes Reet ja Ivo, et justkui nagu avaliku elu tegelased, kuigi ma seda aspekti olen ka kindlasti arvestanud ja arvestan Ki. Et tegelikult nende maine on ka mingis mõttes mängus, kui ma mingi jamaga hakkama saan, aga aga pigem ikkagi jah, et enda vanemad inimesed, kes on sind üles kasvatanud noh, kes sind toetavad ja noh, seda oleks nagu tobe. Ära lõhkuda. Võtame veel sinu lapsepõlve, Robert tükkideks lahti, mida sa oma esimeste mälestuste esile tooksid, et me rääkisime sinu vanaemast omajagu, aga, aga mis hetkest ja millega seoses sinu mälupildid meelde tulevad või algavad? Esimesed sellised vaiksed klipid ongi meie Mustamäe kodust, kus mina elasin siis umbes kuni viienda kuuenda eluaastani. Seal oli vastasmajas, elas ka üks täditaania, olime helides, oligi. See oli venelanna ja ta oli kas Talidki Nadja või mingi Nadežda. Igal juhul, kes tõime, kogu aeg tõi mingi kandlekingiks, võib balalaika või niimoodi, et. Ta oli pööraselt kiindunud robotisse jah, millegipärast. Ma mäletan, et käime, käisime kuskil, siis ma sain endale mingi väiksem mudelauto. Nii kui ma sellest karbist välja võtsin, seal lagunes mu käte vahel ära. Selline veider, sürrealistlik nagu mälestus. Ja siis ma mäletan veel seda, et diivani alt võis alati leida või tugitooli alt võis alati leida mõne šokolaadi-trühvli mille sai kohe suhu pista. Ja, ja ma mäletan ka seda, et mulle tohutu pakkus huvi igasugused need no mis lõhnapudelid ja värgid, kus, mis olid täpselt natukene käeulatusest väljas, need oli vaja kindlalt kätte saada ja mäletan, et ma tahtsin teada, mis maitsega need on. Aga kas sa mäletad, kes olid, kes meil külas käisid üsna tihti, et see seltskond oli ikka väga-väga uhke, kes. Mina mäletan ainult Aimlaid, kes käisid, aga. Kui Robert sündis, siis me mõtlesime, et noh, et, et tegelikult ikkagi meie ei ole juristitud, keegi meie perekonnas ei ole. Et me oleme selles mõttes nagu Ta pagan, lähed. Et siis me teeme nii, et, et noh, et Robertil võiks olla, see on siuke mäng, oli Evaga arvasime, et Robertil võiks olla ristiema ristiisad poisil peab olema kaks ristis üks ristiema ja siis me valisime niimodi. Pärna Priit ehk siis meie kuulus kunstnik tegi sellised plaadikesed, kus oligi vader, see oli siis vaderid, olid need ja siis me valisime Aimla perekond Aimla, eks ole, oli meie pere sõbrad, olid siis Priit Aimla, oli üks ristiisa ja Heino Enden, kellega me läbisime ka niimoodi sportlikul pinnal või lihtsalt olime head sõbrad, oli teine ja tänase päevani me ikkagi tuletame meelde siis minu sõbranna parim sõbranna, kes on arst, siis oli nagu ristiema, nii et selles mõttes et see oli üsna loomulik, et taimed ja enda, neid ja kõik need meil kodus käisid, aga, aga noh, ikka oli see Kibuspuu, Maria Klenskaja, Aarne Üksküla, neid oli ikka päris palju ita Evergi kodus käinud. Ma mäletan, et alati seltskond oli köögis, meie magamistuba oli nagu parajalt eraldi ja muidugi mäletan mingisuguseid väikseid mänguasju ja siis ma mäletan seda koera, kellel, kelle me võtsime bella. Aimlad kinkisid selle kinki ja oli Isabella oli priid, kinkis selle sulle väga riukalik koer oli ja me viisime selle Saaremaale, see jah, sellega oli nagu selline traagiline lugu, et vanaisa vist lasi ta kuskile metsa peale minna, Saaremäe, vanaisa. Sa olite kodus pigem Robert nii-öelda üksi kasvaja mõeldes tõdelex vanuses tükk maad eespool või teil oli oma selline asi ka kodus ajada, koos? Vend oli muidugi? Ehkki juba kodust välja kolinud ja noh, temaga oli muidugi eraldi lugu, sest ta sõitis rallit sellel ajal ja taksot ja noh, see on ju, kelleks ma väiksena tahtsin saada, oli kaks varianti, kas rallisõitja või salaagent. Nii et noh, et sealt tuli see, kui see mõjutuspool vähemalt ja siis aga õde oli mõnda aega veel meiega koos. Meie vanusevahe on umbes 10 aastat üheksa, üheksa, üheksa aastat. Et siis tema oli minu jaoks alatise lahe tegelane, et ta tantsis ju tol ajal palestras, mis oli äärmiselt populaarne tantsutrupp, pea ja tema toas olid plaadid ja mingid makid ja kassetid ja värgid ja ma käisin seal salaja kogu aeg kuulamas igast indeks S ja mingisuguseid, et muid Phil Collins jäid enam-vähem ja tema toas selle makiga ma mäletan nagu ilmselt tol ajal paljud lapsed, tegin ka salaja oma raadiosaated saadet, niimoodi salvestasin, tegin oma mingeid lindikesi seal ja kui õde oli ära, siis ma siis ma olin tema kuningriigis. Tundsin ennast väga vabalt igal juhul, et et selles mõttes, kuidas tema oli alati minu jaoks selline lahe tegelane ja ja siiamaani nagu ema ennem ka ütlesin, me saame kõik omavahel väga hästi läbi. Ma tunnen selles mõttes küll väga tugevat sidet. Reet väga paljudele teletöötajate lapsed said ju pisikesi või suuremaid rolle telelavastustes ja üldiselt kasutati ikkagi lähedal seisvaid isikuid alati ära. Kas Robert ka kuhugi nii-öelda tanki pandi või kaasati? Minu meelest ei ole Robert, olgu see nüüd ühte, mäletad, aga, aga, sest Hanna-Stiina tütar sai küll õige mitmes kohas ja naabritüdruk sai võetud ka sealt enda tänavalt kaasa, aga siis. See oli mulle, tuleb meelde, mulle tuleb meelde üks episood, see ei ole, ei olnud muidugi mingisugune lastelavastuse või midagi sellist, aga kui Toompeale tehti barrikaadid oli selline värk, et ma mäletan, ma tulime Gonsiori tänava telemaja sinna fuajeesse, siis oli seal mingi üks väike minuvanune tüdruk oli veel nagu juurde, nagu valitud minu kõrvale ja meile antikriidid kätte. Et lähme mingi, ma ei tea, kas see oli mingi saate jaoks või midagi sellist ja filmiti, kuidas me joonistasime sinna nende plokk kiviplokkide peale Toompeasissesõidu juures, et see veel enam rõhutas minuga lapse jaoks selle, selle ajastu, siis sündmuste nagu olulisust. Need olid ju tegelikult ka isa süles, siis kui, kui hakkas Vabaduse laul, siis seal oli ka väike tatt tegelikult ja, ja nüüd meil on pilt kodus olemas, et ta oli lauluväljakul süles kaasas seal, kui isamaalisi laule laulsime, nii et selles mõttes sa oled nagu sellest osa saanud. Aga mis ma tahtsin öelda, et Robert oli lapsena üsna vaikne, et kui me nüüd tänasesse päeva lõpuks kuskil jõuame, mida ta teeb täna, siis toona oli ta nagu sissepoole elav laps, pigem ta ei olnud nagu selles mõttes siis minu iseloom tal välja ei löönud, aga ta joonistas erakordselt hästi ta sodiks, kõik kohad karikatuure täis ja need olid nii ägedad, et ühel hetkel me tegime niimoodi. Raivo Järvi käis ja kiitis ikka, Watson. Noh, see on ikka äge poiss, oli ka meil peresõber ja siis me tegime ühe väikese raamatukese, kus oli siis sinu joonistused, see on meil praegu kodus alles. Kui sa ennem küsisid mu ema käest, et kui päevik teha nii-öelda lapsepõlvest lahti, et mis sealt näha võiks, siis minu puhul võiks sealt kindlasti näha ülipalju igasuguseid kritseldusi, joonistusi mäletan, mulle ilgelt meeldis joonistada enda kätte pliiatsiga. Et ma vaatasin oma kätt ja siis samal ajal joonistasin seda, mida ma nägin, et noh, mingeid selliseid asju katsetada. Ja see tegelikult kunin täitsa ülikooli lõpuni aitas mul keskenduda ja kuulata, kui keegi loengut Loengut peab ja koolis ka kogu aeg, et ma otseselt konspekti midagi kirjutanud võimelist joonistasin ja noh tänu sellele mul jäid mingid asjad meelde seoses sellega Kas õpilane Robert Linna käis kunagi õpetajate toas ja mitte hea pärast? Jah, kuid mitte võib-olla nii tihti, kui. Tundus, et ema käis. Aga maru mingeid suuri pahandusi koolis ei teinud, et eriti veel 21., mis siitsamast aknast paistab, et oli küllaltki selline distsiplineeritud kool ja seal oli õppimine nagu olulisel kohal. Et kõik see, mis kooliväliselt toimus, see on selles mõttes kooliväli väliselt, aga kui koolis olid, siis tuli seal nagu ikkagi tähele panna päris kõvasti, sest et muidu sa oled kohe rongist maha. Ja, ja lõpus tegelikult tuleb tunnistada, et ma isegi jäin rongist maha, sest et palju üsna tihti ma tegin. Kuna mulle meeldis kuulata muusikat või läksin, jalutasin niisama ringi rulata mind ei huvita ka seda ka ja ma ei, tihtipeale ei suutnud ennast sundida kuulama midagi, mis mind üldse ei huvita. Kuigi hiljem ma olen sellest aru saanud, et tegelikult on see kõik päris huvitav, mis seal räägiti ja nii täitsa keskkooli lõpus, viimasel päeval, siis kui teised pidasid tutipidu õues pritsisid 11 v seda kevade ja kõik oli lahe. Et siis ma tegin lihtsalt järjest matemaatika kontrolltöid järgi järgi järgi keemiat. Ma käisin veel seal TTÜs, järeleaitamistundides ja nii, et noh, et suudaks nagu kokku võtta, et. Kas tookord oli see ikkagi sinu enda initsiatiiv ja sulle jõudis kohale, et pole valikut või kodust pressiti peale seda? No selles mõttes seda varianti ma ei kujutanud ette, et ma oleks nagu koolist välja kukkunud, et see oleks minu jaoks olnud piinlikkuse kulminatsioon vanemate ees, et selles mõttes mul on hea meel ka, et kodust tuli ka see surve kindlasti, et et siin ei saa enam noh nagu nii-öelda lulli lasta ja ennast nagu mõnusalt tunda, et tegelikult tuleb teha mingid asjad ära, milleks ma olin kohustatud. Ja ma mäletan seda noh et kui kool on läbi, kui kool on tehtud, siis võid teha, mis tahad, enam-vähem, aga aga kui sa oled mingid asjad otsustanud, mida sa pead tegema, siis siis need tuleb lihtsalt ära teha ja, ja on ka hiljem ma käisin ülikoolis ka tegelikult väga pika aja vältel, aga noh, siis juba ma hakkasin bändi tegema ja noh, see tähelepanu lihtsalt läks sellele rohkem. Aga olen seda hiljem nagunii-öelda oma oma oma vitsada, peksu olen korduvalt pidanud taluma just selle koha pealt, et, et ma olen jätnud tegemata mingid asjad, mida ma olen lubanud ära teha. Ma ei tea, kas see on mingi halb iseloomuomadus, mis mul on kuidagi välja arenenud, aga, aga ma olen sellega pidanud kõvasti tegelema ja ma nüüd nagu üritan seda võimalikult palju vältida. Me rääkisime sinu mingil hetkel siin, sinu vanavanematest, aga sa ema isast ei rääkinud, kas temaga sinu kokkupuuteid väga ei olnud üldse või loomulikult? Kokkupuuteid oli väga palju vähem, sest et tema elas oma elu eraldi ja aga see, mida ma mäletan temast, oli see, et esiteks tema nii-öelda karisma tema olemas. Et tal olid hästi paksu paksude klaasidega prillid, mis tegi ta silmad hästi suureks. Et seda ma mäletan, alati tuli silmad lahti, hästi õnnelik, naerul, hästi korralikult riides kogu aeg ja sinna väga viks mees. Ta tekitas mu salat. D väga hea tuju, kui ta tuli külla ja kui me näiteks mõni mõnikord ka tema juures käisime. Aga kahjuks jah, meie, meie sõprus oli lühike. Ma olen hiljemgi mõelnud, et oleks tahtnud teda rohkem tundma õppida. Aga läbi tema muusika ja pärandi ma saan seda siiamaani nagu teha. Meil oli all oli ka klaver tegelikult selles meriväljal selles majas ridaelamus ja seal sa ikka käisid klimberdamas ja tegelikult ühel hetkel sa mängisid midagi seal klaveri peal. Ei, ma ei mäleta, kas sa ise lindistasid selle või meie lindistasime ja siis tuli papa Arvi, noh nii nagu oli, memm oli papa Arvi oli siis vanaisa ehk minu isa ja tuli taaskord külla ja me lasime talle seda. Ja siis ta ütles niimoodi, sellest mehest tuleb muusik, siin on olemas osad, siin on kõik olemas, see lugu on ju jagatud, ma ei leia seda, kas ette enam üles, et ma pean otsima, mul on kassetid kõik alles tegelikult, et kuskil on olemas. Aga jah, ei, ma mäletan küll, ma ise salvestasin selle loo ja sellel oli väga tugev mingisugune Vene temaatika, et ma oma väljamõeldud oli umbes kuue aastane siis välja mõeldud vene keeles laulsin siin peale, ma mäletan, et oli 100 protsenti improviseerin improviseeritud ja väga dramaatiline. Tagasi sinu kooliaega, Reet, kuidas sinu jaoks see aeg meelde on jäänud, mida Roberta just kirjeldasin oma läbielamisi ja, ja võitlusi. Et tegelikult ma arvan, et nüüd mõned asjad on lihtsalt need, mida emale ei räägitud, et ma ei tea, et ta nii väga palju oleks pappi visanud, seda ma kuulan praegu siin. Et ta üldiselt sai kooliga hakkama, sest meil oli tõesti see nõue, et tee, mis sa tahad, aga kooliga olgu sul kõik korras, et täpselt see, mis ta ennem ütles, nii isa kui mina mõlemad. Me medoonitasime, muu osa on tee mis tahad, aga kool peab olema okei ja et selles mõttes ma ei mäleta, et oleks mingisuguseid probleeme olnud. Küll aga oli mul ühel hetkel üllatus, ma ei mäleta, mis puhul me õpetajaga pidime rääkima ja siis selgus, et ta on vaatamata oma tasasele iseloomule, mida ma teadsin, et on vaiksekene nagu põhimõtteliselt oli ta nagu mingi liider, selles, et klassijuhatajad toona ütles, et jaa, et Robert on meil heas mõttes liider, et Roberti arvamust hinnatakse ja Robert ütleb, et siis nii tehakse ja kõik nende vanelianise tüdrukutega ühes klassis. Ta oli mu pinginaaber inglise keeles. Aga ma, ma, mina seda küll ei mäleta. Aga minul oli see üllatus ja ta ütles, et Robert on liidergrupi juht, nagu mida ta seal juhtis, seda ma ei tea tänase päeva. Aga sa jätsid sellise järelikult sellise mulje, et siis selles suures plaanis, et kuigi sa viskasid P ja pidid asju tagantjärgi tegema, olid sa ikkagi heas kirjas, et me seda probleemi ei olnud, et nüüd on jama majas vene keelega, sellega oli, ma mäletan, et mul oli sõbranna kolleeg Maire, rätsin, kellelegi sai ikka helistatud, sisugi, telefonid olemas juba, et vene keeles, kuidas hääldada, kuidas öelda vene keeleõpe on ju koolis nulltasemel see nii nõme põhi, kuidas õpitakse sellega hakkama hästi saanud sedapidi õpetama, nagu siis telefoni teel tädi. Meil oli enam-vähem sellised vene keele tunnid, et et noh, et täna teeme ja siis tegime mingit lillekompositsiooni sellele tihtipeale ei olnud vene keelega mingit pistmist, aga hiljem meil oli väga karm õpetaja Cyrillova, kes siis tema pani selle nagunii-öelda mõistuse pähe selle koha pealt. Meil oli hea klass selles mõttes, et kõik said päris hästi omavahel läbi, ei tekkinud mingisuguseid mikrogruppe, et kes seal mingid lahedad ja siis on teised ja nii et kõik olid enam-vähem omavahel, said hästi läbi ja, ja jagasid teadmisi ka kontrolltööde ajal üksteisega lahkesti, et, et me saime kamba peale tegelikult päris hästi hakkama, olime edukas klassi, ütleme nii. Ütle mulle, Reet, palun, kuidas sina oma emaga kokkuleppele said lapse või laste kasvatamise osas, et meil on päris palju juttu sellest olnud, kuidas töö kiskus kodust eemale ja lapsed pidid võrdlemisi palju omapäi olema, samas oli neil kodus seljatagune ikkagi olemas, et kas sinu jaoks oli seal kunagi küsimusi ala karjäär või mitte, et kui palju panustada ühes või teises suunas, et kuidas sa iseendaga ja oma emaga näiteks selles küsimuses kokkuleppele said, oli see teema, mida üldse pidi arutama või kõik läks iseenesestmõistetavalt. Minu meelest läks see kõik iseenesestmõistetavalt, sest et memm olles ikkagi tegelikult ka sellest kultuuri ja sellest, sellest seltskonnast, sellest noh, olles ise muusikaga nii lähedane, et et ka see, kui me televisiooni läksin, et tegelikult, et selles ei olnud üldse probleem, et mäletan, kui tünni Hanastina kinni oli väike. Me läksime Ivoga juba Viru teisele korrusele laulma õhtuti, et raha teenida ja siis oli, see oli täiesti loomulik, et ta jäi lapsega koju. See kõik on nagu järjest läinud. Et siis oli juba Robert üks seal ei olnud üldse mitte mingisugust küsimust, ei olnud, et ta väga-väga-väga palju memme aitas meid selles suhtes, et et lapsed olid hoitud, söödetud, hästi maganud, ei olnud mingit närvilist kisa. Kui uksest välja läksid, siis võib-olla röökis küll natuke aega, aga see läks ruttu üle ja ta oli väga hea. Vanaema. Kui rääkida, et kodumaja nii-öelda kui pereliige, et kui me kolisime, meri vennale elama, mustamäelt kolisime ridaelamusse, mis oli hästi suur maja, neljakorruseline, hästi suur, seal oli hästi palju erinevaid tubasid ja keldris kuskil oli mingid ruumid ja värgid, et ma mäletan, minu lapse jaoks oli juba majas viibimine hästi põnev. Et mulle siiamaani ma näen tegelikult unes seda, kuidas ma olen seal majas või kuidas ma lähen ühest ruumist kogu aeg teise niimoodi. Hästi, selline seiklusehõnguline maja ja seal allkorrusel, kus, kus olid trummid ja klaverimuusikaruum siis sealt kõrval. Ta läks veel ühte väiksemasse ruumi, kus oli, ma ei tea, kas isa oli kogunud, et õllekeldrisuguseid, värvilisi toad olid väga erinevad ja, ja minu lapse jaoks oli juba seal viibimine põnev, et et me saime täitsa hästi tegelikult ka üksi hakkama ja väga toredad naabripoisid, kellega väga heaks sõbraks ja me saime ju, kuna ridaelamu siis sai otse rõdult teise maja rõdule minna, sai seda teile külla isegi kodus. Siis sa tegid, tegite veel seda, et ma mäletan, te tegite nagu positiivsest, on kõik teinud telefoni, seda mingi traadivärk. Kellele ja Kaja oli selline süsteem nii-öelda, et kus vajutad nuppu, koolides kasutati, vajutad nupule, siis saad teises klassis nii-öelda midagi rääkida, et me ehitasime selle omale sinna ridaelamute vahele ja ja kuna sellel ajal niikuinii oli kombeks ju ehitada, ehitada ja ainult ehitada 90.-te seal esimeses pooles et siis terve see kodumajaesine, kõik olid seal kraanad ja mingid töömehed. Ja siis olid nurgas olid mingisugused töömeeste putkad, kus ma mäletan, mingisugused noored hoidsid oma mootorrattaid ja kuidas ma seal täitsa õhtuni välja, nii et pime oli juba olin seal väljas, mängisin ja olin nende noh, tegelikult täiesti võõraste inimestega koos, kes tegid seal mingisuguses tõrvatünnis lõket, seisid seal ümber ja mootorrattad olid ja omamoodi romantiline keskkond väga laheli, et ja noh, muidugi me saime ronida seal igale poole, me käisime kõik need katused ja majakatused läbi ja see oli tegelikult laste jaoks päris ohtlik ja sain ka seda oma nahal tunda, sest et ma ei mäleta täpselt, millal, aga ma kukkusin sealt alla. Ma ei mäleta, kas see oli mingi kolmanda korruse või teise korruse tellingu pealt peaga vasta seda betoonpõrandat niimoodi pidimegi haiglasse minema ja näitasin emale. Pea ei olnud lõhki, seal olid saanud mingi silma juurest, kuskilt öeldi jah, et vedasite ühest silmast pimedaks jäänud oleks muutnud mu elu päris kardinaalselt. Et sinu kõige rängem vigastusi, pärinebki rulasõidust, mida võiks eeldada? Ei, nahk rulasõidus, ma ikkagi kukkusin ka ja kukkusin oma käeluu täitsa lahtise luumurru ja ja ütleme selliseid nagu põlveharrastustest, kuni täitsa lahtiste haavade, nii seal nagu minu lapsepõlve täiesti tavaline osa, et kogu aeg püksid katki ja kuskil jalgrattaga kukkusin, nii ma ei tea, mäes talle kodus, ma kukkusin trepist alla kogu aeg, ma mäletan ja noh, et selles mõttes. Ma ei, ma ei pea ennast kohmakaks inimeseks, vaid pigem uudishimulik. Vaatenurga küsimus, eks selle oled sa pärinud küll minut sel juhul. Kuivõrd muutis sinu maailma see, kui sinu vanemad lahku läksid, mida see sinu jaoks tähendas, see oli ikkagi üpris Sõrn iga vist et 13 umbes niimoodi, et see ei ole ju veel see aeg, kui sa suudad kaine mõistusega kõike võtta või lahti enda jaoks seletada. Mulle tundub Jah, see suur maja ju hakkas aina tühjemaks ja tühjemaks minema, et vend läks minema ja ta läks minema, isa oli läinud, olime ainult mina, ema ja vanaema lõpuks suures neljakorruselises majas. Ja pidimegi sealt ära kolimast mõtet mõtet üleval pole, tühjad ruumid, eks ju, et see keskkond muutus juba. Ja loomulikult, kui ma olen täiesti aus, mina lapsena selles mõttes siis veel see mulle nagu kohale jõudnud, et see on oma olemuselt niivõrd kurb sündmus, et ma ei, ma ei ütleks, et ma nutsin patja või midagi sellist. Pigem mulle tekitas kurba meeleolu see, et nähes, et ema on kurb selle üle, eks ju. Ja samas ma üritasin endale nagu teadvustada seda ikkagi, et ju siis sellised asjad nagu juhtuvad. Et see ei olnud nagu esimest korda elus, kui ma oleks kuulnud abielulahutuse kohta, on ju, et selliseid asju ikkagi juhtus ja seda on ju filmides ja igal pool olnud, et selle kontseptsiooniga ma olin enam-vähem teadlik. Ja ma üritasin endale kogu aeg sisestada seda, et noh, et ju siis need asjad niimoodi lihtsalt peavad juhtuma, et et tuleb võtta hetkeolukorda nii, nagu ta hetkel on ja üritada sellest nagu võimalikult hästi välja tulla, et eks seda hõõrdumist on selles mõttes siiamaani kui ema ja isa ei suhtle omavahel ja ma noh, nii palju on ju, et üks ilmselt õnnesoovid ikka laste sünnipäevade puhul ja nii edasi, onju, et eks see on ka selline päris raske jututeemaga. Aga noh, nii ta lihtsalt on. Ma ei, ma tahan lisada seda, et noh, tegelikult selle ütleme halva asja parem pool oli see, et, et lapsed ei pidanud kodus nägema meil kunagi mingeid tülisid või, või sellised näod olid massis või tõsised, eks ju. Aga et meil ei olnud seda, et lapsed peaksid, on saanud psühholoogilise trauma sellest, et vanemad kaklevad või midagi taolist, seda küll meil ei olnud, eks ole. Sellist rasket dramaatilisi olgu see nagu ei olnud, et õnneks või noh, õnneks või nojah, ikkagi õnneks selles mõttes see olukord nii karm, kui ta sai olla tundus vähemalt olevat selline üsna sujuv üleminek, et lapse perspektiivist, et see ei sadanud nagu meile peale hoovihmana. Reet ilmselgelt kõik see lugu ei saa ju olla meeldiv ja kindlasti võimendas seda meedia tähelepanu ja teid vist enam-vähem lahatakse siiamaani. Kuigi aastaid on nii palju mööda läinud. Aga jättes kõik selle kõrvale, siis kuidas on võimalik omavahel asjad niimoodi ära jagada ja kokku leppida, et et lapsed ikkagi ei kannataks seda enam, et ma saan aru, pikka aega ta üldse omavahel ei suhelnud ja, ja ikkagi seis oli üpris keeruline täiskasvanute vahelistes suhetes. Ja samas on ju lapselapsed, keda sa vist ei saa ju päriselt endale hoida või oli selline koht sinu jaoks lahti mõtlemiseks, kuidas edasi minna, niimoodi? Enda jaoks olen ma selgeks teinud selle, et sellistes olukordades on alati kaks inimest, et kunagi ei ole üks inimene süüdi, nii et sa pead kõigepealt enda sisse, ehk siis ma räägin endast praegu enda sisse vaatama, et kus need vead on ja teine asi, mida ma olen läbi selle pika aja teinud, et mis nüüd siin on sellest ajast alates, kui me lahku läksime. Et ma ei ole kunagi öelnud isa kohta mitte ühtegi halba sõna lastele, et ma pigem olen vastupidi öelnud, ükskõik mis ka ei ole, et vanemad on alati olemas, et see on sinu isa ja mina olen ema, et sellega nad on arvestanud, seda nad teavad, et et loomulikult on see raske ja, ja ütleme antud juhul olla nagu see löödud pool, eks ju, et sa oma ego on ka mänguses ja tõepoolest meedia tegi ikka korralikku tööd seal ikka, et see oli, sai ikka patja nutetud küll, et kus jälle tuli õhtulehes mingi mingi nõme jutt või midagi iganes, et et see oli nagu karmim pool. Aga jah, et mul on väga hea meel, et suhe laste ja isa ja, ja lasteaiaema vahel tegelikult on, on väga hea, et sellest on nagu jagu saadud. Aga kuidas see suhtlus üldse isaga sul Robert alles jäi, kas said näiteks ise pidid poolt valima, kas sinu jaoks oli selline asi õhus? Ei olnud üldse üldse ei olnud, sest et loomulikult ma ei mäleta seda aega nii detailselt ja neid selliseid otseseid, aga aga minu jaoks oli jaa absoluutselt enesestmõistetav see, et noh, kodu, kus ma olen ju elanud, seal ma elan edasi ja need otsesed ilmselt tegid vanemad on ju, et et kuna isa oli, küll, on see põhjus ikkagi, mis nad lahku läksid, oli ju ikkagi, et isal oli teine naine siis tema, tema pidi nagu minema. Aga see selle üle, mul on ka selles mõttes hea meel, et näiteks meie kui otseselt teie järeltulijad, mina ja siis Hanna-Stiina mõõde, et me omavahel tegelikult suhtlesime, rääkisime sellest, et noh, et et me üritasime seda olukorda nagu mõista ja et aru saada, et okei, et noh, et oleme ise mõistvad ja ärme lähme nagu kellegiga tülli või noh, ärme tekita mingisuguseid barjääre või midagi, et oleme ikkagi avatud ja ja isa, tegelikult siiamaani ma arvan, sellest lähtuvalt sellest olukorrast lähtuvalt suhtleb minuga vastu tulelikumalt, kui ta võib olla tegelikult võiks või peaks, et, et mulle tundub, et ta siiamaani natukene ma ei tea, kas õigesti oleks öelda, et noh, nagu maksab mingit võlga või noh, et tunnetab seda, seda olukorda natuke nagu heastada tulek, ma viin su sööma vaata või peale kooli, ma mäletan, alati ta tuli noh, läksime sööma kuskile grillbaari, eksju, kus ma sain ise valida mida iganes ma tahan, on ju, et et seda ma tajusin juba, tajusin tajun ka natuke siiamaani, kuigi ma olen aru saanud, et nüüd olles ise isa, et tegelikult ükski asi ei ole liiast oma lapsele hea meele tekitamiseks, eks ju. Aga jah, need need otsused, Mulle tundub, et olid tehtud meie eest. Aga sa ise oma elus niimoodi samal ajal tagasilööke kogenud kasvõi koolis või et. Ei, mul tõesti ei, ei tule ette, et keegi oleks nagu sellepärast mind kasvõi teisiti kohelnud või, või või midagi sellist. Ma pigem mõtlen su enda seest tulenevalt, et. Mitte mitte nii väga, kuivõrd ainult seda, et, et ma teadsin, et noh, et vanemate omavaheline suhtlus on, eks ju, selline tingimustega, et, et siis noh, et mõelda lihtsalt, et selle peale, et noh, et ma mäletan, ma üritasin vältida selliseid situatsioone, kus nad võib-olla peaksid 11 nägema või noh, midagi sellist, et noh et mitte tekitada mingisuguseid ebameeldivaid olukordi, eriti just ema jaoks. Et noh, et ikkagi ajastada. Et kui isa tuleb mulle kuskile vastu, on ju, et siis ei tule samal ajal emaga mulle vastuainetest tekib mingi imelik olukord, et et võib-olla sellised asjad, see on pigem küll selline lihtne, aga aga, aga suuri, mingisuguseid vastuolusid ma ma tõesti ei mäleta, et oleks olnud minus emotsionaalselt sellepärast noh, võib-olla see on ebaviisakas ja eks ju, aga, aga ma olen pigem tunnetanud seda olukorda ikkagi, et kui suhtunud sellesse niimoodi, et, et see on ikkagi isa-ema omavaheline värk Nii keeruline kui selles olukorras ka ei ole, siis laste pärast tuleb ennast ilmselt kokku võtta ja tõenäoliselt ei ole ka võib-olla sinu lapsed reetnid kõige keerulisemaid hetki, mis sul toona olid. Näinud ilmselt noh, ma arvan küll, et, et mina üritasin olla mõlema eestakse, kuna mina jäin nagu ikkagi noh, jäin nagu Robert ja, ja Hanna-Stiina ka ikkagi oli üsna palju minu lähedal, et püüdsin teha kõik selleks, et oleks nagu mõlemad püüdsin võib-olla isegi üle vahest ja ja Robertit võib-olla liiga hellitanud olen ja tegin ta kõik ära, ta käinud isegi prügikasti prügikoti viimase aeg-ajalt, et oli ikka selles mõttes see emaarmastus lõi nagu sedapidi välja, aga aga üldiselt jah, püüdsime vältida seda, et kuigi tänasel päeval ka nendel teemadel me ei räägi üldiselt, et meil on lihtsalt tore olla, et et omavahel, et et ei, kui on situatsioon, kus on sünnipäev Alberti sünnipäeval, siis on isa ka kohal ja et, et siis on nagu see nagu natukene laabunud. Et kuidas sa neelad endas reed selle alla, et mitte kasvõi laste kaudu kätte maksta või noh, et mitte lasta minna asjal inetuks, mis on ju ka võimalik. Ei, ei, ma kindlasti ei ole lasknud laste kaudu midagi sellist teha, võib-olla on olnud momente, mille, kus ma ütleme, ma teen kas praeguses elus, eks ole, et ma lähen nüüd üksinda saavutanud selle, mida me võib-olla ei olekski, kui me oleks koos olnud, oleksin jäänudki halliks kardinaliks ja ma ei olekski seal selja tagant niimoodi välja tulnud, aga ma pidin hakkama iseseisvat elu elama üksinda. Ma ei osanud rahagi kokku hoida, eks ole, ja võib-olla ma seletada olen nagu jonniste kiusist, et aga ma näitan, et ma saan üksinda hakkama, olen teinudki asju, mis tegelikult on tänasel päeval positiivse taustaga, et et ei, ma ei ole kunagi mõelnud mingile kättemaksule ja niiskusele ja veel laste kaudu mitte iialgi. Aga kuidas sa reageerid olukorras, kui sa kuuled raadiost laulu, millele sina oled kirjutanud teksti kunagi mida näiteks Ivo esitab, või te koos esitate ja tekstil on oma tagapõhi, oma stoori, kõik ei ole lihtsalt fantaasiamuinaslood, vaid kindlasti isikliku elu ja tundeid ja asju on ka sees olnud. Ja siis nüüd, aastakümneid hiljem sa satud seda laulu raadiost kuulma, näiteks. Ei, nüüd praegu see nüüd enam ei puuduta, sellest on ikkagi nii palju aega möödas. Et aga siis, kui, kui see kõik juhtus ja võib-olla need esimesed aastad seal, et üks laul, mis on tõesti nagu ma ütlesin, et issand jumal, kuidas ma võisin seda ette teada, on aeg meid muutnud, on seal, laulan tekste, tekst ongi nagu nagu ongi, räägib nagu meist, eks ole, et siis ma mõtlesin küll, et issand jumal, et nagu prohvetlik tekst iseenesest, aga ei, ma ei ole vahete algul oli küll niimoodi, et ma isegi vahetasin kanalit, et ma ei tahtnud vaadata ja see tegi nagu haiget ja kõik, aga aga praegu ma vaatan ja, ja, ja, ja tunnen rõõmu sellest, et tal läheb hästi, et ta on nii elujõuline ja, ja ei lähe, ei oksale veel nii-öelda rajalt maha, et, et pigem vastupidi. Räägime rõõmsamatest asjadest. Kui sa poissi vaatasid mil see hetk lähenema hakkas, et ta saab lisaks siis kas ema märkab muutusi ka või tähelepanekuid on selle kohta, mis hakkab sündima ja mismoodi käitumine muutub. Poisil. Ma märkasin seda kõigepealt juba sellel hetkel, kui nad tulid minule seda teatama, et iseenesest Roberti näguse olek kõike. Et see oli juba märgi, märgiline, et ma tõepoolest südamest olen, olen. Kuigi mul on kolm last, eks ole, aga no see on mu pesamuna valem teda kuidagi nagu rohkem hoidnud, armastanud ja poputanud, et siis see oli nii, et pisar silmas endale, eksju, ja siis me tulime terve perekonnaga veel Anna-Liisa ehk siis tema elukaaslase vanemad ka ja kõik see kokku ja, ja vaata, ema kui nad tulevad nagu ära tehtud nägudega, sa saad aru, tõotatud midagi on siin nii kaua elanud juba et see oli tore ja siis see kuse sündimise päev oli, issand jumal, ma olin nagu elektrijänes jookseb mööda seda seda selle haigla ümber, et ligi pääseda ja pressisin ennast igalt poolt sisse. Absoluutselt. Et see oli minu jaoks nii tähtis sündmus, nagu oleks ise saanud lapsed. Ja, ja nüüd, kui ma nüüd mõtlen sellele, kui see laps käes, ma nägin teda tõesti, me kõik nägime teda siis, kui ta oli juustust sündinud ja ja, ja, ja viisin veel Robi helistas mulle, too seda ja seda ja käisin seal haiglas. Ja kui ta siis hakkas uusi järgmisi lugusid tegemas, siis täiesti 100 protsenti kindel, et see andis isaks saamine andis tema muusikast tema loomingus meeletu poweri. Ta on hakanud oluliselt paremini pärast seda laulma. Kuna ta üsna tihti toob ikkagi mulle, kui on mõni uus lugu, on, ütleb ema, kuula ära. Et ma ei tea, kas ta tahab arvamust kuulata või midagi ikka vist. Et ta annab mulle hästi palju neid kuulata ennem kui ei ole veel plaat või lugu valmis. Et ta laulab paremini. Need emotsioonid on hoopis teised ja lühidalt. Kokkuvõttes ta on väga hea isa, nagu sa arvad, näed, et ei jätnud koju kellelegi juurde, Lastvaid, siinse Albert keerutab nüüd. Siin ta keerutab jah, et kuidas sa ise vaatate ennast Robert kõrvatata, kas ema jutt paistab ka sulle tõene, et ma ei tea, on see siis küsimus enesekindlusest või millest, et et see väljund justkui, mida sa muusikasse annad ja kannad saab teise tõuke ja muutub. Kindlasti selles mõttes, et noh, see nii-öelda maailmavaade, mis avaneb värskelt isaks saanud mehele, on noh, niivõrd Meeliülendav, et hoopis teistsugune ja see paneb täiesti uue perspektiivi elule, sul, mingisugused instinktid hakkavad toimima, et okei, ma pean kaitsma, pean toitma, pean nii-öelda noh, olema nagu maksimaalselt kohal ja nii võrreldes sellega, mis ennem oli, et tegelikult ikkagi nagu noh, mõnes mõttes laps, et teed, mis tahad, käid seal, bändid, värgid pidu peo otsa enam-vähem, et et siis see, et nüüd nüüd nagu tekkis see moment, et okei, et ma olen otsustanud juba aastaid tagasi, et ma tahan olla muusik. Et, et nüüd on nagu see punkt, et nüüd ma pean tegelikult seda nagu tegema ka, et sest et need ajaaugud sellega tegelemiseks on niivõrd väiksed. Et ma ei saa enam, et lähme poistega jämmima kuskile mingi paariks päevaks maale või nii et, et kui sul on tund aega ja päeva jooksul aega, siis tuleb see maksimaalselt ära kasutada ja ma arvan, et lisaks sellele, et ma olen ka vähemalt üritanud hakata nagu tervislikumalt toituma ja vähem alkoholi tarbima, et rohkem ennast liigutama, et siis noh, minu eesmärk on hoida ennast võimalikult teravana kogu aeg võimalikult fokusseeritud ja ja ma tunnen küll seda, et see on mul tohutult aidanud muusikal muusikale kaasa. Sest et ma ei raiska aega, üritan võimalikult hästi kõike teha, mida ma teen, sest et kui see on see, mis, mida nagu Albert võib-olla minu puhul siis ise suureks saades mäletab, siis ma loodan, et see võiks olla see, et ma olen ikkagi hea muusike ja nagu võtan seda asja tõsiselt, et kui, kui seal nagu eeskuju, mida lapsele edasi anda, siis seda, see peab olema maksimaalselt hästi tehtud. Ma ei arva, et need kaks peaksid ilmtingimata lahus olema, võivad vabalt koos ka olla, aga aga oletame, et Albert peaks ühel hetkel valima, kas rula või kitarr. Mõlemad ma ei tea jah, et jäin, neid ei pea tingimata lahus olema, et ma arvan, et noh, ma olen nii palju erinevaid suundi nii-öelda katsetanud, et kuhu astuda siis saan aru ta ei toimi, on ju, et see otsustamise protsess on olnud väga pikk tegelikult kuni selleni, et tegelikult sain aru, et noh, et ega ma ei oska midagi muud paremini või ma ei tunne, et mu hing oleks millegi juures rohkem kui muusikas. Aga, aga noh, see teekond on olnud pikk ja ja ma olen vähemalt sellest aru saanud, et noh, ka rulasõitmisega on tegelikult võimalik väga kaugele jõuda ja, ja see on ikkagi sport minu arust kas mitte isegi järgmistel suveolümpiamängudel juba on rulaseid minu peaks olema kavas see selleks, et ükskõik mis ja seda on mulle ka tegelikult isa öelnud tihti. Et mine kas või kraavi kaevama, aga teised hästi. Ma üritan võimalikult palju selles mõttes oma last toetada, noh nii nagu ema mind ka, et et minust tekiks endas see vabadus. Ja see ruum nii-öelda leida enda jaoks see õige asi, et et seda võib küll otsida, seda võib keegi teine sundida sind otsima. Aga sageli, kui sa oskad, kui sa oskad olla vaikne, oskad kuulata, siis tegelikult see asi kutsub sind kogu aeg, mille poole sa peaksid tegelikult minema. Mina usun nii et et ma loodan seda leida ka albartis või vähemalt tekitada talle need võimalused, et et ta saaks proovida ja elada elu ja, ja siis seeläbi leida endale õige teekond, kuigi rula peale ta ei ole kordagi astunud, aga kitarri on ta kõvasti tinistanud juba laulab omaette ka, niiet. Reet, kui sa Roberti tegemiste peale muusikas mõtled, siis kuivõrd pingevabalt asjaolust, et kes on tema ema ja isa, on ta suutnud seda rida sinu meelest ajada, on see ikkagi väikest viisi koorem ka, mida kaasas kanda räägitakse varjust välja tulemisest ja nii edasi, et kui vanemad on ees, seda teinud vanaisa ka, et Ma saan aru, väga positiivne, mõnele on kohe geneetiliselt ikka eeldused nii vägevad antud, et oleks julm jätta see kõik kasutamata. Aga teisest küljest ei ole olukord ka võib-olla kõige lihtsam jälle, et see latt, millest üle tuleb ronida, kui sa tahad keegi olla, on üsna kõrgel. Kui nüüd selle muusika tegemise alguse juurde minna, siis meile oli see päris suur üllatus, majutled shokaga, üllatus, kui ma esimest korda Raekoja platsil mihuke külm jõulumõni aeg oli ja siis selgus, et ta esineb seal oma esimese bändiga, mille nime ma ei mäleta ja ta laulis, me olime siis veel oma vanema poja tema naisega seal niimoodi suu lahti, mõtlesin, et issand jumal, ma olin nii uhke. Tahtsin kõigepealt, see ongi minu poeg, aga, aga siis hakkas see tasapisi minema ja mulle teebki hea meel see, et tegelikult Ta käib täiesti oma rada pidi, ta on väga palju muusikat kuulanud, meil oli hästi palju plaate kodus, ta on kuulanud seda vanemat muusikat, väga palju ta need Mäksid, krapsid, need on tal kõik selged. Ruja, kõik on selge, et on seda nagu endasse alateadvuses või teadlikult pagan seda teab, eks ole selle süstinud just nimelt, et et ta on astunud vanemate varjust välja, minu meelest ma ma ei saa jätta, ütleme, et on olnud rohkem kui üks kord, et ma olen kusagil kaubamajas ja siis tuleb keegi vanem, proua naeratab mulle, ütleb. Teate, ma ei saa teile ütlema, et teate, teil on nii äge poeg, mõtlen, mis mõttes tal on nii hea bänd, siis ei olnud Lexsoul veel, tal on nii äge bänd, vanem proua, ma ütlen. Kuulge, prouad, kas see muusika natuke liiga valide jooksul ei ole, see on väga äge, järelikult ta teeb õiget asja, kui ta isegi puudutab nagu neid vanemaid inimesi. Et see karisma, mis seal laval on ja see kõik see power, mis tas on, et see on kõik õige ja see on täiesti oma rida, selle peale ei osanud tullagi, et ta sellist refroki üldse tegema hakkab või ise kirjutavad. Ei osanud unistada ei mina ega if seda, ma kujutan ette, eks ole. Aga nii see nüüd tänasel päeval on, et mina ütleks, et on astunud välja varjust meie vari ei ole seal küll midagi üritanud rikkuda. Kas sinu vanaema süü on see, et sa ei mängi trumme, vaid mängib kitarri? Võimalik? Ei noh, see, see et meil oli nii palju melonit, klaver, trummid, kitarr. Et, et neid võimalusi oli nii palju, et see on omakorda ühest küljest olnud, et nagu hea asi, et ma olen saanud katsetada erinevaid instrumente, samas jällegi ka nagu keeruliseks teinud, et et otsustada, pillima nägu tegelikult mängima peaks hakkama nüüd, et kui bändi tegemiseks läheb, on ju, et tavaliselt keegi basskitarri taha mängida on ju siis kõik jooksevad trummide taha või midagi sellist. Aga kuna ma olen täiesti ise pinud selles mõttes muusikat, siis mul ei ole lõppkokkuvõttes vahet, ma võin ka niisama seista või ma ei tea, mingi trianglit mängida, peaasi et mu kõrval on andekad inimesed ja seda mul on lihtsalt rõõm saada osa mingisugusest suurem suuremast nähtusest, kui kui noh, ma ei tea, iseenda pilli mängimine või noh, et ikkagi nagu saada osa muusikast ja tohutult, naudin inimesi, kes mängivad hästi pilli või kes mängivad südamega või hingega seda asja, et mulle väga meeldib käia võib käia tõesti kontsertitel niimoodi, et ma tulen ära, mõtlen, et mu elu muutus nüüd, et et ma loodan ise liikuda selles suunas, et pakkuda ka nagu teistele sellist emotsiooni. Ema rääkis sulle, et ta ei ole väga rahul sellega, et isa teda kunagi muusikakooli pannud. Kas sina oled oma emale andeks andnud, et tema sind ei ole muusikakooli pannud? Kusjuures klaverit Eevi Pihlap, Tarmo Pihlap kaasa kunagine õpetas sulle klaverit natuke. Klaverit, et seal on olnud pigem see teistpidi, et ma olen ise otseselt polnud jõudnud või noh, otsustanud, et ta, et ma ei taha seda teha. Võib-olla see on sama sama moment, no kus ema lasteaiast minema jooksis, et et mingisugune raamistatud tegevus on ju, et kui, kui minu jaoks kodus ma võin ju kõike kõiki klahve vajutada või korraga või mida iganes, et seal oli vaja, noh, et nii on tegelikult õige ja siis pead kätt nii hoidma ja mis ongi tegelikult õige, et tagantjärgi ma olen mõelnud küll selle peale, et noh, et oleks võinud ikka selle vähemalt nii-öelda sellest mööda vaadata, et õppida selle naguniimoodi korrektselt, et selgeks ja ma olen ka kitarri käinud õppimas, aga samamoodi, et et ma, ma ei taha seda. Või noh, ma arvan, et mulle ei meeldi, et kui keegi mind õpetad Et vaat siin on minu poeg, mulle ei meeldi praeguse töö juures ka, kui keegi hakkab mulle salvestuse ajal õpetama, et ütle niisiis mul läheb hari punaseks, kohe ütlen ikka nii, nagu mina tahan. Mõnikord tuleb kasuks, aga tihti mitte eriti kodus, mitte enesekriitika peab alati olema. Aitäh, et tulite rääkima, see oli nii tore. Reedel Eravert, aitäh, teine pärituult, aitäh. Selle saate nimi on, käbi ei kuku, mina olen Sten Teppan ja me kuuleme nädala pärast taas.