100 Eesti mõtet, vikerraadio on valinud välja 100 mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu läheme. Mina olen Peeter Helme ja tänase mõtte autor on Friedrich Reinhold Kreutzwald. Aga ükskord algab aega, kus kõik peerud kahel otsal lausa lähvad lõkendama, lausa tuleleeki lõikab käe kalju kammitsasta. Küll siis Kalev jõuab koju oma lastel õnne tooma Eesti põlve uueks looma. Nende ridadega lõpeb Kalevipoeg. Aga iga lõpp on millegi uue algus. Millist algust pidas nende regivärsside kirjutamise ajal ülemöödunud aastasaja viiekümnendatel aastatel silmas Friedrich Reinhold Kreutzwald? Seda on võimatu öelda. See aeg 1800 viiekümnendad oli justkui alles nüüd. Kuid ometi asub ta mägede taga 160 aastat, võib-olla tühiselt lühike aeg universumi või isegi maailma ajaloos. Kuid ometi mahuvad sellesse aega pea kõik eesti rahva saavutused alates omakeelse ajakirjanduse algusest ja lõpetades esimese Eesti tehiskaaslase ilmaruumi lennutamisega. Kas oleks lauluisa osanud viimaste ette kujutada? Vaevalt kui ta oskas midagi muud midagi, mis on suurem konkreetsetest leiutistest või saavutustest. Ta oskas oma sõnadega anda tõuke sellise vaimse ruumi tekkeks, kus kõik järgnev on juba võimalik. Meie nimetame seda vaimset ruumi eesti kultuuriks ja eesti keelekeskkonnaks. See on see koht, kus me tegutseme, mõtleme, kirjutame, milles saame kiruda kalevipojad, Delplust ja näiteks kratsida kukalt selle üle, mida Kreutzwald ikka oma ridadega silmas pidas. Muide, nagu tähelepanelik lugeja ja kuulaja hakkab. Ilmselt tajus Kreutzwald ise ka, et ainult kalevipoja nüri rammu toel kaugele ei jõua. Kui ikka eesti põlve uueks tuleb luua, siis peab poja asemel tulema tagasi tark taat, vana Kalev ise. Ja nüüd tulebki endalt küsida, kas oleme kalevipojad edasi või suudame kasvada Kalevitaks.