Aeg on nii kaugele, rubriik vana kuld on taas teieni jõudmas, head vikerraadio kuulajad jätkame ka sel aastal niimoodi, et igal nädalal on mul esmaspäevast neljapäevani külas üks armastatud artist muusikaga seotud inimene, kes valib teile neli lugu ja ma usun, et see signatuur tegelikult on teile juba nende siis, mis ta tuleb nelja kuuga väga hästi tuttavaks saanud, aga nüüd ma saan esimest korda paljastada, et selle signatuuri autor on Heini Vaikmaa, kes täna hommikul on külas sel nädalal muusikat valmimas. Tere hommikust. Tere hommikut. Kui sa kuuled enda tehtud raadiost televiisorist mitte siis konkreetselt mõnda muusikapala, vaid just neid signatuuri taustu, siis kas tekib mingisugune tunne ka? Ei tekib ikka? Jah, nii ühe kui teise saatega tegelikult eriti siis, kui on mingi pikem lõikat, siis hakkab pärast seega endal kummitama. Mis nendest erinevatest signatuuridest sinu arvates kõige paremini välja on tulnud kõige paremini nagu rahvale peale. No ma ei tea, et mõned on ju juba rohkem kui 10 aastat siin vastu pidanud mõnes raadios ja, ja, ja seal niuke niuke niuke töö, mida kunagi ei teata, kes need teinud on, aga noh nagu mingi tarbekunstvõimelises tegelikult kogu aeg kõlab ja kõik tarbivad, aga. Kas te räägite, kas kogemusega on juba see asi niimoodi ka, et sa üldiselt nagu tead, et et see signatuur nagu hakkab tööle see signatuur ei hakka tööle? Ma mingi kogemus on, aga ega tegelikult ette on raske öelda, ega, ega noh, kõik ei õnnestu alati, et aga enamus on jah nagu Thlakat tundub. Mul on seal tore ülesanne järgmise nelja päeva jooksul valida nii lugu ja, ja alustame instrumentaalmuusika, nagu ma aru saan. Jah, ma mõtlesin, et Vikerisse instrumentaal kõlab harvem. Ja hommikul võib-olla käima tõmbamiseks sobib see pala hästi, et selle ma avastasin täitsa juhuslikult ühel õhtusöögil ühes ilusas mõisas eesti mõisas ja täpselt ei teadnud keegi, et kes tuleb esinema, et keegi Ameerikas keegi kitarrist. Ja no hea küll, aga siis juba vaatasin, et mitu kahe kaelaga kitarri ja laval. Et midagi põnevat on tulemas. Ja noh, siis juba nägin vilksamisi Andre Maakeriga. Ja, ja enne kontserti ma ei saanud muidugi temaga rääkida, pärast vestlesime. Ja oligi nii, et üks Ameerika kitarrist tuli esinema, kes mängis üldse mitte mitte nagu tavapäraselt kitarri mängitakse, vaid ta trumlis seal keelte peal, kahe käega ta mängis rohkem nagu lõõtspilli, nagu trummi. Vaid ta on pilt, et üks nendest kitarride. Ja kui see esimene lugu kõlama hakkas, siis oli tõesti, et mis nüüd siis, et inimestel oli kõigil suu lahti ja eit kuulama, mis toimub, et tal on jah, väga-väga omapärane mängustiile. Janne, Ethan keisson, ta nimi, et too oli üks tore avastus ja pärast Andregaja ja kitarrist ega ka põgusalt tutvusin. Et, et Andre ta avastas ja Eestisse tõi. See oli jõulujazzi raames vist nüüd eelmine aasta ja siis olid veel mõned kontserdid, kuhu ma sattusin. Väga tore, kuulame seda artisti loo pealkiri, mis on. Pater kuule. Mazur, aitäh ja järgmine lugu sealt juba ammu.