100 Eesti mõtet, vikerraadio on valinud välja 100 mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu läheme. Mina olen Urmas Vadi ja tänase mõtte autor on Oskar Luts. Aarna isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba laenad. Seda lauset, mis pärineb Lutsu raamatust kevadet teame me kõik lause ja mõtte, kui sellisena polegi ju teab mis väga hea alustada kohe sõnaga, kui. Aga ometi me teame seda lauset, kui paljudel on näiteks Jaan Krossi kolme katku vahel esimene lause peas? No vot järelikult peab selles Lutsu lauses midagi olema, vaatame seda siis veidi lähemalt. Mis tunde ta tekitab. Esiteks muidugi see, et me oleme kuhugi poole pealt sattunud, me veel ei tea isegi seda, kes on Arno, aga juba on ta hiljaks jäänud juba kõik käib ja ei teagi, kas ta saab rea peale. Jube vastik tunne. Aga kas see pole meile, eestlastele või ka muidu inimestele omane, et ikka on meil hirm, et me jääme kuhugi hiljaks või millestki ilma. Et sel hetkel, kui jagatakse sularaha või mõistust või paremat ametit, meid pole. Ja naised jäävad hiljaks, kui need kaks ainsat toredat meest välja jagati. Aga et lõpetada positiivse noodiga, siis lõpuks Arno ikkagi jõuab kooli. Muidugi võiks edasi arutleda, et võib-olla oleks olnud siiski parem koju jääda, sest kohe satub Arno koolikiusaja Tootsi haardesse. Seal on neurootikust kiir ja ülekaaluline Tõnisson, kes valab välja oma võõraviha uputades sakste poiste parve.