Ja tänagi hommikul on vikerraadio stuudios külas Rein Rannap, tere hommikust. Tere hommikust, Rein Rannap, kas ja kui tihti te kuulajana satute mõnele kontserdile? Ma olen elus väga palju kontserditel käinud, kuid kahjuks viimastel aastatel just väga harva, sest et nii kummaline kui see ei ole just viimased aastad on mul kõige rohkem tööd kogu elu elu lõikes, et on nii nii tellimusi teostele kui tellimusi, seadatele oma teostest kui esinemisi. Aga väga palju ma olen elus, kontsertitel käin rohkem kui kuulanud salvestusi. Kuigi ma olin keskkooli ajal ka fanaatiline plaadi kuulaja, ma kogusin neid ja kuulasin seda, mis nõukogude ajal saada oli. Mäletan, seal poisikesena ma läksin pikal tänaval asuvasse plaadipoodi ja küsin, aga kas teil biitleid kaan? Müüja nägu ei lähe kunagi. Mandunud lääne keelatud ala toimeli mõjuline kultuur loomulikult seda ei olnud. Et ma käisin kuskil kogu keskkooliaed praktiliselt peaaegu iga õhtu kontsert hetkel. Ja, ja kõikidel kontsertitel see ei olnud mitte nii, et pidi olema mingi tuntud interoperett. Ei, ma vaatasin, ta mängib mingeid huvitavaid teoseid, see oli, oli piisav kõigil sümfoonia kontsertitel loomulikult väga palju ka oreli kontsertitel. Jah, ei. Ma ei tea, kas peaks häbenema võimet, aga ega need piletid ei olnud ju kallid omal ajal, aga noh, ega taskurahatuur Tuuligi muule kulutada näiteks plaatide ostmisel, nii et mu klassivenna Andres Mustoneni ema tööd tas seal piletikontrolörina Estonia kontsertsaalis, nii et iga jumala päev sai tasuta sinna sisse siis temast, mis pühendatud tere öeldes. Ja samuti Ameerikas elav 1000 aastat ma käisin ka väga palju nii oopereid, nii klassika, millisi, kontsert, täid, orkestri kui ka just pianist ja kõiki maailma tipp-pianist, keda ka siin Eestis ju nüüd mõnda saanud kuulata, aga ma pean kahjuks ütlema, et see, kuidas esinetakse Eestis või siis Moskvas ja America kahes suurimas linnas, kus ma elan, seal on väga-väga erinev. Kuigi siin voolades mängis ka muidugi Tallinnas fantastiliselt, aga, aga mõni teine jälle jälle mitte. Et noh, ilmselt ei jätku energiat kõigeks selleks, aga aga seal mandril maja ja ma püüdsin alati istuda hästi ette, võimalusel esimesse ritta. Ta ütleb, mul pilet sinna oleks, on pilet oli mul kolmandale rõdule kõige odavam, aga aga ma lihtsalt vaatasin mingi vaba koha, eestlasin sinna ümber ja tajuda seda, mida need tõesti maailma esinimed teevad teisiti kui need, kes on lihtsalt head interpreedid ja tajuda, olla nagu lähedal osa nende auraste, tajuda seda, mida nad siis kiirgavad saali see, et nad mängivad peaaegu õigeid noortega, nemad eksivad vahel. Aga see ei ole ju midagi padjast, eriliseks teeb see kiirgus nende puhul ja, ja seda mul oli võimalik seal parimaid enter prete ikka kümneid ja kümneid kordi kuulata, kuidas saavutada seda, et laval esinedes seda, mida sa tunned, kiirgaksid välja Braditseeriksid nagu saali kõige viimase reani kuulaja, nii et see jõuaks iga inimeseni ja võimalikult tugeva telepaatilisi hüpnoosina nende inimeste sisse. Vot see on just asi, mida nagu koolis ei õpetata, raamatutes ei kirjutata. Ja, ja noh, siin Eestis ei olnud ka ka eeskujusid Moskvas oli natuke seal Richter ja kui ma õppisin Moskvas need paar aastat, teil on vikerraadiokuulajatele üks valik veel, mida me kuuluda list poisikesena ja nooruses oli list mu kõige suurem selline jumaldas objekt, sest ma tundsin, et natuuri poolest on ta kõigist teadaolevates klassikalised heliloojatest ja interpõletidest mulle kõige lähedasem. Ja loomulikult mul ei olnud võimalik kuulata tema mängu sest sel ajal vähemalt kuidagi noor ja, ja kontserditel esines, ei olnud veel mingeid jäädvustus, aparaate välja mõeldud jutud ja need vaharullid elu lõpust muidugi ei anna, ei anna seda pilti edasi, aga ma vaatasin Ilta eeskätt just neid karikatuure, mis oli joonistatud tema esinemise ajal, sest noh, need maalid On tehtud portree täna, need ei kajasta tema esinemist ja juba need fotograafia on ka juba vanas eas, kus ta lihtsalt nagu soliidselt vaatab kaamerasse, olid karikatuuri tantsijad edasi, seda, mismoodi ta mängis ja noh, loomulikult kaasaegsed kirjeldused sellest ja mul oli palju palju raamatuid temast paljude piltidega, nii et, et see oli mulle suur eeskuju. Ja just natuuri poolest me oleme ilmselt hästi lähedased, sest temaga oli selline eksalteeritud esituses ilmselt kaldus liialdustesse nagu juhtunud sageli ega minuga. Ja kui, kui vaadata tõesti ja nagu kohab hüpnotiseeris publikut ja, ja puudutas, põhjustas lausa sellist Listomaaniad publiku Krist erilist vaimustust ja kummardus tema tema ees, et, et selles mõttes oli nagu ilmselt kõige esimene rokkstaar. Ja loomulikult ma olen ise palju listi mänginud kaheksandast klassist peale, kus ma alustasin täitüüdidega. Ja ma olen väga armastanud esitada kada helisterioodi, selliseid minimalistlike palasid, kus ta vaatab väga kaugele muusika ajaloos ette kuni kuni jah, võib-olla kaheksa sajandi 70.-te aastateni isegi kohatu. Täna ma tahaksin teile listi tutvustada palaga, mida ma olen kõige rohkem elus esitanud, see on siis Ungari rapsoodia number 12. Ma mängisin seda Nõukogude korra ajal, mängisin Ameerikas, mängisin üher omaenda korraldatud suvetuuril, klaver tuleb külla. Kuid nagu stuudios nii-öelda raadiofondi jäise lindistama. Ta peaks olema mingi nõukogude aegne kontsertsalvestus, aga ma ei tea, kas seda on võimalik üles leida. Ma räägin sellel lifti mängimisest minevikus, sest kuskil umbes seitse aastat tagasi ma loobusin teiste heliloojate originaalis esitamisest, kuulame Rein Rannap, suur aitäh nende valikutest.