100 Eesti mõtet, vikerraadio on valinud välja 100 mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu läheme. Mina olen Urmas Vadi ja tänase mõtte autor on Madis Kõiv. Ma olen seda mõttes nimetanud Lembitu sündroomiks. Madis Kõivu on muidugi palju häid mõtteid ja lauseid, mis teinekord ei tahagi lõppeda. Aga see lause käib Friedrich Reinhold Kreutzwaldi eepose Lembitu kohta. Ja Kreutzwald on kirjutanud eepose Kalevipoeg. Aga tõesti, tõesti, ta on kirjutanud ka eepose Lembit. Kui Lembitu aastal 1885 ilmus, võeti raamat vastu suure vaimustusega. Eestlased olid rõõmsad, et meil on nüüd kaks epast. Aga siis avastati, et Kreutzwaldi Lembitu on Saksamaal väga sarnane eeskuju Joosepit Viktor Wiedemanni eepos, buda. Seda kuuldes vaikiti Lembitu maha ja meile jäi vaid üks eepos Kalevipoeg. Ja seda nimetabki siis Madis Kõiv Lembitu sündroomiks. Ta ütleb nii. Kui tuli välja, et Lembitu on kirjutatud mingi sakslase pealt maha siis tekkis eestlastel see sündroom, et jumala pärast, et kui keegi sulle ütleb, et sa oled mõjutatud, siis hakka käte ja jalgadega vehkima ja nutma. Seni jama, sest mõjutada tuleb lasta nii palju kui võimalik. Sest mis jaoks siis maailma kirjandus olemas on? Ma ei saa aru. Nii mõnelgi korral on seda kätega vehkimist ja nuttu kuulda olnud, kui me oleme kohanud mõnd Leosalepit. Nüüd me vähemasti teame, kust see tuleb, see tuleb Kreutzwaldi lämbitust.