Vikerraadiovasar see ei ole nõukogude aja nostalgia, vasar on kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere algab kultuurisaade vasar ja erandkorras olen täna stuudios ilma Peetrita, kes on Indias, niiet tervitame Peetrit seal kaugel maal. Ja minuga on täna stuudios hoopis Tallinna filharmoonia direktor Margit Tohver, Ants. Tere. Tervist. Ja dirigent Risto Joost. Tere. Tere päevast. Ja nagu te võib-olla aimata võite, tuleb juttu muusikast. Aga enne ma siiski täidaksin, mõningad traditsioonilised tegevused viiksin siiski läbi ja tutvustan Sirp ja Õpetajate leht, et teisi kultuuriajakirju mul ei õnnestunud täna kaasa haarata. Aga sir on minu meelest väga põnev sel reedel, et mul läks kohe tükk aega, et kõiki teemasid läbi vaadata ja osa jäigi läbi lugemata, et need on siis õhtul kodus. Esimene lugu, mida ma kõigile soovitanud Tiiu Kuurme kirjutatud Tom Sawyeri plangu värvimise efekt, kus ta päris kenasti visandab sellise nii-öelda teaduse rahastamise ja teaduse eesmärkide siis allakäigu spiraali, kus siis kõige võib-olla kenamini võtab selle kokku tema mõte, et, et teadlase huvi ei ole enam nii-öelda tõeotsing, vaid korje töö oma isiklikule etise kontole. Ja, ja samuti see, et, et kuivõrd, et ikkagi küsitav on humanitaaria ja kasvatusteaduste ja sotsiaalia mõõtmine nendesamade nii-öelda kõvade teaduste mõõdikute alusel, et ikka ja jälle see probleem meil kerkib, aga kuidagi lahendust sellele ei paista. Järgmisel lehel kohe on väga pikk selline. See ei ole intervjuu, aga see on ikkagi üks, üks pikem selline vestluse üleskirjutus, mis on tehtud siis Leonad Laapiniga, kellel on juba mõnda aega kumus avatud personaalnäitus, mida ma soovitan ka väga minna vaatama, see on tõesti tõeliselt teine kunstielamus, võib selle peale öelda. Ja kohe, kui edasi liikuda, tuleb juttu Londoni raamatumessist, sellest kirjutab Villerin larm ja on teinud ka ühe intervjuu ühe leedu autoriga. Ja On ka intervjuu tehtud ühe Läti tuntuma kirjaniku Noora ykstel, aga nii et, et siit võiks nagu jätkata ja jätkata, et ma praegu panen selle sirbi kõrvale, sest muidu meil saateaeg saab otsa, enne kui ma selle jõuan ära tutvustada. Ja kui õpetajate lehe juurde liikuda, siis ka siin oli päris palju huvitavat lugemist, et väga tore oli lugeda ülevaadet õpilasteaduse tippudest ERMis ja, ja hinnang, mis siis sellele teaduskonkursile, kus õpilased siis esitlesid oma teadustöid oli selline, et nagu siin üks neid hindajaid ütles, et need võiksid põhimõtteliselt olla ülikoolide lõputööd, et need on nagunii nii kõval tasemel tehtud ja päevakorral küsida lapsed, kas kool ootab kodumaale naasiaid, need on siis lastest, kes on läinud kooli välismaal ja tulevad Eestisse või siis on elanud välismaal kuni kooliminekuni ja tulevad Eestisse. Ja vahel on õpetajate lehel ka kultuurisündmuste lisa, kust saab siis päris palju huvitavat teada, mis toimumas ja tulemas ja siit on meil võib-olla päris hea minnagi kohe tänase teema juurde, sellepärast et muuhulgas on siin Tiina Vapper küsinud küsimusi ka Risto Joosti käest. Nii, eks kohe jätkame. Teemal vasar. Nii jätkub kultuurisaade vasar ja nagu juba öeldud, minuga koos on täna stuudios siis Tallinna filharmoonia direktor Margit Tohver-Aintsi ja dirigent Risto Joost. Ja põhjus, miks me täna hakkame rääkima muusikast ja võib-olla siis ma ei tea, kas selline sõna on olemas, ma võib-olla ise leiutasin selle nii-öelda orkestrimaastikust Eestis. Eesti kultuuris on see, et Tallinna kammerorkester aprilli alguses tähistas juubelit. Ja, ja võib-olla ma alustangi selle küsimusega, et ma tea, siste isevahetajate pilk, et kumb esimesena vastab sellele, et et mis juubeliga tegu ja kuidas te seda olete tähistanud ja kas nüüd raadiokuulajad, kes näiteks kuulad esimest korda, sellest saavad veel millestki osa saada. No kõigepealt on äärmiselt meeldiv olla siin stuudios ja tõepoolest tõdeda, et suured juubelipidustused on tegelikult juba leidnud oma kulminatsiooni, olgugi et hooaeg ei ole veel läbi hooaja lõppkontsert on ju veel kolmandal mail tulemas vähem tähtis Erkki-Sven Tüüri teise viiulikontserdi maailma esiettekanne. Ja, ja kui eesti muusikast rääkida, siis, siis Tallinna kammerorkester on olnud teatud teatud määral isegi võiks öelda, selline pioneer Eesti kultuurimaastikul just kandvaks hoolt. Eesti uuema heliloomingu ka loomulikult vanem, aga eelkõige uuema loomingu tellimise kaudu ja hoolitsema selle eest, et, et Eesti muusika elaks ja tuleks uut repertuaari midagi pealt orkestritele mängida kodumaal, aga ka läbi selle loomulikult propageerida eesti heliloomingut mujal maailmas ja, ja tõepoolest läbi nüüd terve hooaja, aga eriti meie viimasel kuul, mida siis nimetasime Tallinna kammerorkestri pidunädalad ja Tallinna kammerorkester teatavasti sai 25 aastaseks, nii et 1993. Esimesel aprillil ametlikult sisustatud Läti, Tallinna kammerorkester, Tõnu Kaljuste poolt ja Tallinna filharmoonia olnud on olnud peaaegu sama kaua siis selle orkestri haldaja ja kandnud hoolt tema käekäigu eest ja, ja nüüd tekkiski selline suurepärane võimalus see 25 aastat teatud maani kokku. Ta ja, ja meie viimane kontsert sellel pidustuste jadal oli, oligi tegelikult selline tagasivaade 25 aasta peale. Nimelt siis Kaala kontserdil, mis kõlas mitte väga ammu nii. Nädalapäevad tagasi astus üles jada erakordseid muusikuid, sealhulgas orkestri asutaja Tõnu Kaljuste pikaaegne peadirigent ja nüüd nüüdseks külalisdirigent Juha kangas, ammune Kammerorkestri muusikaline partner ja sõber Kalle Randalu samuti Jaakko kuusist, suurepärane viiuldaja, dirigent ja helilooja. Ja meie selline tõesti võiks öelda, nüüd ei olegi tegelikult jõudnud kokkuleppele, et kumb ta siis on, jutt käib hetkel Eesti filharmoonia kammerkoorist, kas ta on siis kammerorkestriõde või vend? Sel polegi tähtsust, igatahes koos on seda teed need 25 aastat käidud ja ka Eesti filharmoonia kammerkoor oli seal. Ja kui rääkida paari sõnaga veel nendest pidu nädalatest, siis siis me tahtsime publikule näidata kammerorkestrit kui mitmekülgset instrumente ja sellist instrumenti mis ei kohku ühegi muusikažanri ees ja on võimeline pakkuma inimestele väga Mitmekülgset muusikalist elamust ja, ja, ja seda ühtlasi ka vaatega tulevik. Meil pidunädalat alguses tõmbas selle selle energia käima Kristjan Randalu oma kavaga jazzmuusikast ja, ja uue, uuest uuest, sellisest progressiivsest, heliloomingust, kammerorkestrile ja, ja klaverile siis Andžülonensking, võib-olla erakordsemaid, muusikuid, barokimaailmas, harfimängija klavessiinimängija kunagi ka olnud laulja tõi meile prantsuse barokk ja mis oli väga eriline kava, mida, mida ka muidugi Eestis väga harva Ta kuuleb. Ja sedakorda siis sai kammerorkester näidata ennast baroki vallas siis sinna vahepeale, tegelikult jäi veel üks selline erakordne muusika sari nimega Pranchert, ehk siis selline muusikaline jah, ütleks siis selline tund või paar pühapäeva hommikuti koos mõõduka hommikusöögiga ja seal osalevad siis Tallinna kammerorkestri liikmed erinevates koosseisudes. Näitasime oma kammermuusika poolt, mul endal õnnestus astuda üles lauljana siis samuti kammerorkestri liikmetega barokkpillidel Reinud depoli oli klavessiini kuningas nendel kahel kontserdil ja, ja tõesti siis siis taaskord kammerorkester sai näidata oma oma sellist virtuaalset külge läbi üksikute siis suurepäraste mängijate kaudu, aga, aga võib-olla üks veril erilisemaid projekte kogu selle pidunädalate raames oli sari kõikvõimas ja see on nüüd juba kolmandat aastat jooksmas ja kõikvõimas on nagu see nimi ka ütleb, selline natukene hoomamatu suurus, ehk siis me tahame tammeorkestrit presenteerida kui mitmekülgset instrumenti ühest mängijast, kogu orkestrini, uuemat muusikat, vanemat muusikat, esiettekanded ja sedakorda siis meil oli peateoseks. Austria modernse helilooja HK Gruberi Frankenstein, selline fantaasiaküllane teos ja seal laval olid lasteinstrumendid ja, ja Ardo Ran Varres siis kui, kui on olemas selline sõna eesti keeles nagu shansoneerima Tshnsoneeris, ehk siis laulis meloodiliselt, mis meenutab, ütleme, vehkis ongi traditsiooni kõnemeloodia esitamistraditsiooni Austriast ja, ja seal oli veel teisi suurepäraseid teoseid, üks, üks võib-olla võib-olla kõige märkimisväärsem teos oli, oli kontserdi avalugu stiil Risi, Ameerika minimalism, Malist minimalisti teos, klapping Music, siis plaksutamis muusika, kus siis orkester tuli lavale täpselt selles järjekorras, nagu nad kammerorkestrisse tööle tulnud. Alustades orkestri kontsertmeistrist Harri Traksmannist ja ja kõik liik liikmed lõpuks olid laval ja plaksutasid seda üsna komplitseeritud rütmi, seal oli veel teisigi põnevaid teoseid, aga, aga jah, peale seda me jõudsimegi selle kaala kontserdi, nii et selline. Niimoodi lühidalt kokkuvõttes selline väga värvikirev. Pidunädalate selline kuuajaline periood ja loomulik, meie tööjõu veel jätkub, aga mul on väga hea meel tõdeda, et et see õnnestus väga kenasti, oli palju publikut, oli hea vastuvõtt ja kammerorkester on elujõuline ja vitaalne. No seda tõesti fantastilist ja uhket kava kuulates ma mõtlesingi, et Margit, sina pead nüüd mingil määral ikkagi tegelema ka administratiivse poole kätte. Kui lihtne või keeruline on minu, minu meelest küllaltki ikkagi tihed, tall ja sellisel heatasemelisel Eesti muusikamaastikul just seda tüüpi ütleme juubelinädalat siis turundada, et kas Eesti inimesed hindavad sellist noh, kasvõi tõesti prantsuse barokkmuusikat, et ühest küljest midagi väga erilist, et võiks eeldada, et sellele joostakse tormi, teised, kes töö tehtud, et keegi julge kohale tulla. Et, et kui kui haritud on eesti muusika publik ja kui lihtne sinu meelest on, on seda, ütleme siis sinul näiteks Tallinna kammerorkestrit majandada. Võiks öelda muidugi, et kammermuusikažanris on Eestis tegelikult väga palju pakkumist ja on väga-väga palju väga häid muusikuid ja on ka erinevaid orkestreid ja kooslusi, kes koos käivad, aga ma tooksingi siin välja tegelikult selle momendi, et Tallinna kammerorkester on siiski püsikoosseisuline orkester. Ta on Eesti ainus orkester, keelpilliorkester, mis on tegutsenud 25 aastat järjest. Ja see tegelikult tagab mingisuguse teatud kvaliteedi ja orkestrile ka isikupärased, kõlaomadused, mille pärast tegelikult teda kuulama tullakse. Ja see kvaliteet. Ta on alati palju stabiilsem kui erinevatel projekti kooslustel. Nii et seetõttu ma arvan, et kammerorkestrile on kindlasti olemas oma väga lojaalne publik. Ja Eesti kontserdipublik on kindlasti väga haritud ja oskab väga hästi muusikat kuulata. Aga kammerorkester on ju ka rahvusvaheliselt väga aktiivselt tegev, et kui nüüd mõelda 125 aasta peale, siis on ju esinetud kõikides juhtivates saalides karnegi hoolis, Berliini kontsert House'is pekingi keelatud linna kontserdimajas. Meil on olnud viimastel aastatel kaks suurepärast Hiina turneed kus on sellist energilist, noort, publikut, kes januneb klassikalise muusika järgi ja me oleme kogenud hetki, kus on olemas autogrammikütid dirigendi ukse taga, mida siin ütleme Euroopa kultuuris väga ei kohv, aga mis on kindlasti väga põnev meile kõigile kogeda. Ja samas on olnud väga edukad ka kõik need tippsaalide kontserdid ja Tallinna kammerorkester, on ju ka üks põhilisi Arvo Pärdi muusika, ettekandjaid ja maailmaviijaid. Nii et ma usun, et Tallinna kammerorkestrile rahvusvahelises plaanis läheb kindlasti väga hästi ja mett kiki koostööpakkumisi isegi ei suuda ellu viia, sest lihtsalt ajaline ressurss on piiratud. Aga kui rääkida konkreetselt sellest juubeliperioodist, siis loomulikult see oli selles mõttes väga intensiivne ja kontsert. Ta oli lühikesel ajahetkel palju. Aga ma usun, et need inimesed, kes kontserdile tulid said suurepärase elamuse osaliseks. Ja kaala puhul oleme me korraldajatena muidugi väga õnnelikud, et me suutsime kõik Tallinna kammerorkestrile olulised dirigendid sellele ühele Seitsmenda aprilli laupäevale kokku tuua. Oli Sis Juha kangas, Jaakko kuusisto, Risto Joost ja Tõnu Kaljuste. Ja selline väga kaunis ülevaade sellest 25-st aastast. Tekkis selle peale tekib kohe küsimus, et kas neid kõiki, võib-olla mitte, aga võib-olla ka kõiki, kas neid esitusi ka salvestati, et ütleme, kui inimesed nüüd kuulavad ja süda tilgub verd, et kuidas mind seal kohal ei olnud, et kas neid on võimalik kuulda või lausa ka veel vaadata tagantjärgi kuskilt? Klassikaraadio on meile suurepärane partner ja tegelikult ta enamus Tallinna kammerorkestri kontsert ega salvestab tisside otseülekandeid. Sest et nad ise ütlevad, et te olete lihtsalt nii hea orkester, et me ei saa tulemata jääda. No vot, siis on see vähemalt kohe kõigile raadiokuulajatele üleskutse, et mingi ma ei tea klassikaraadio kodulehele ja otsige arhiivist natukene ja saate kuulata, aga üks küsimus, mida ma mõtlesin ka esitada, ongi see, et kuna tänapäeval ongi need salvestusvõimalused ja niivõrd lihtsad ja inimesed saavad isegi tehakse ülekandeid teisest maailma otsast, kui lähed mõnda kontsertsaali või teatrisaali, et on võimalik vaadata nii teatrietendusi kui kui oopereid ja muudet. Et kuidas teile nagu tundub, et kas kas on lihtne jõuda ikkagi selle väga vahetu ja iga kord ju ikkagi, kui on elav isik, siis inimesed ei ole robotid, alati on ju väikesed nüansierinevused esituses ja nii edasi. Et kas inimestele pakub see veel seda rõõmu tulla ikkagi kuulama seda täiesti vahetut esitust või nad juba muutuvad mugavaks, lepivadki sellega, et ah, mis ma ikka kohale lähen, et ma saan seda pärast noh, umbes Youtube'ist järgi vaadata. Ma arvan, inimesed kindlasti otsivad ikkagi seda ehedat elamust, aga mängijatele kindlasti see digiajastu seab omad nagu sellised surved selles mõttes, et kui publikuliige kodus kuulata väga kvaliteetse heliga ja seal, ütleme selle inimliku faktori mingis mõttes mineerinud salvestusprotsessi käigus, eksju tulemust, siis ta nõudlikkus on niivõrd kõrge, et kui ta tuleb kontsertsaali, sest ta tahab sellel kontserdil ka kuulata tegelikult seda väga nii-öelda mängutehniliselt puhast kvaliteeti ja samal ajal lisatuna sinna, aga see inimlik aspekt, mille pärast ta tegelikult ju kontsertsaali tuleb. Et ma usun, et mängijatele see tegelikult saab palju suuremad nõudmised. Tõepoolest, absoluutselt nõus ja tegelikult see on väga huvitav, et me sellest sellest samal sellel samal teemal just raadios räägime, sellepärast et raadio on olnud läbi aegade just see põhiline kvaliteedi mõjutaja. Kui tekkisid esimesed raadio orkestrid, siis nende põhiline funktsioon oli ju pakkuda elavat muusikat läbi raadioeetri ja selge see, et kui neid teoseid konkreetses esituses otseülekandes kuulsid kümned sajad tuhanded siis loomulikult tasapidi olema kõrge, nii et läbi raadio orkestrid, et on tasa, tasapisi see kvaliteet läinud ülespoole ja loomulikult salvestus samamoodi. Aga tegelikult see on jah, see standard, mida kuulaja saalis ootab ja see on vaikselt kõiki orkestreid maailmas kõiki muusikakollektiive viinud edasi. Salvestusprotsess tervikuna on igale orkestrile meeletult arendav ja loomulikult kandub üle ka kontserdisaali, nii et selline perceptperfektsuse Tagaajamine on tegelikult juba naturaalne ja loomulik. Ma ütleks isegi standardit ei mänginud ise ootavat kõrget esitust ja see pakub neile motivatsiooni, aga aga kui meil korra tulla tagasi just selle vahetu muusikakogemuse juurde, siis ma olen ise kuulajana tajunud seda, et mul on äärmiselt oluline visuaalne pool kontserdil ja ma toon, ma toon eheda näite, et ma olen nüüd juba kaks aastat omanud abonomenti Berliini Filharmoonikute, et digi-TV programmis, nii et põhimõtteliselt mul on võimalik näha, järgi kuulata ja vaadata kõiki nende kontserti, mis toimuvad Berliini filharmoonias, samamoodi nad saadavad kohad ja teateid, et nüüd on täna õhtul on Saimon Ratliga näiteks kontsert ja palju ma siis neid vaatan? Ega ausalt öeldes väga tihti ei vaata jah, võib-olla isegi järgi vaatan rohkem seepärast, et hinges on mingi selline tunne, mis justkui et ma tean, et see on ju nupuvajutuse kaugusel ja samal ajal ma tean, et ma ei ole seal saalis ja ma ei saa seda võib-olla sellise kogemusega. Jah, tõepoolest, kui sul on fantastiline helisüsteem kodus ja suurepärane teler ja, ja võib-olla siis on võimalik nagu ka kinos, eks ole ooperikogemust kogeda ja läbi selle ikkagi see elamus kätte saada, mida Tallinnas, eks ole. Võib-olla iga päev ei kuule. Aga see kohalolek, see kogemus elavast ettekandest, muusikute reaktsioon, nende energiapanus ja sisse füüsiline heli tajumine saalis on äärmiselt oluline ja seal tulevad juurde veel erinevad faktorid. Samamoodi näiteks. Me oleme väga paljudel kontserditel Tallinna filharmoonias kasutanud lisavalgustust kas või seesama kõikvõimsa sarja kontsert. Me oleme alati üritanud leida mingisuguse uue visuaalse kontseptsiooni ja, ja publikust on tulnud väga palju positiivset tagasisidet, et see tõepoolest mõjutab meie kuulamiskogemust, nii et nii et heli üksi toimib tõepoolest sellise absoluutse kvaliteedi, kui inimene ainult kuulab. Aga kontserdil see on kogu pakett. Mul tuleb meelde üllatus-üllatus Tammsaare, kes üldiselt armastas käia ikkagi ainult kontserte kuulamas elavas esituses, et, et ta grammofon ja muidugi dollarile märksa halvema kvaliteediga grammofoni ta ei armastanud üldse, leidis, et see rikub, et inimese hääl kui instrument, et see kõla sealt ka üldse, et tema tahab puhast häält kuulda. Ja, ja hiljem ka, kui tulid raadiot, siis ta ka siis ta ka neid raadioülekandeid ei armastanud niivõrd kui, kui ikka igal võimalusel seadis oma sammud Estonia poole. Aga ma arvan, et võib-olla Me teeme ühe väikese muusikalise pausi nüüd siia ja kuulamegi ühte lugu Tallinna kammerorkestri esituses, aga ennem ma palun, Margit, sina valisid selle loo välja, et räägi meile natukene sellest loost. See on Tšaikovski serenaad keelpillidele C-duur ja ta natuke ikkagi jälle selline juubelihõnguline valik, sellepärast et ta on meie orkestri üks püsi, repertuaari kuuluv teos, seda dirigeerinud Juha kangas, Risto Joost. Ja sellel hooajal oli ka väga põnev interpretatsioon Maksim ressanovi dirigeerimise all kus me kuulsime seda lugu jälle täiesti uues, kuues ja, ja muidugi põhiline valik on, et see on suurepärane muusika. Kuulame. Jätkub kultuurisaade vasar, minuga on stuudios Tallinna filharmoonia direktor Margit Tohver-Aintsi, dirigent Risto Joost, mina olen Maarja Vaino ja ennem muusikapala oli meil juttu visuaalsusest küll natukene teise pilgu läbi, aga, aga siiski ma vaatasin natukene ka seda, et et mõningatel mõningatel kontserditel ja võib-olla see on niisugune tõusev trend näiteks vist eelmise aasta Birgitta festivalil oli, oli näiteks muusikaooperiga seotud flamenko muusika ja näiteks toodud sisse ka kaskadööritrikke ja isegi kiikingut, et, et kuidas teile nagu tundub, et kas need on pigem erandid, mis muudavad mõningad muusikalised esitused nagu lihtsalt põnevamaks ja mõnes mõttes võib-olla toovad sinna ka publikut, kes muidu ei tuleks. Või on see miski, mis on peaaegu muutumas kohustuslikuks, sest inimesed ei, ei lepi enam sellega, et et see lava on nii-öelda staatiline. Kuidas, kuidas teile tundub? Muusikateater eeldab ikkagi, et laval toimuv ka midagi ja ma arvan, et lihtsalt väga hea muusika inspireerib ka väga paljusid koreograafia ja kujutavaid kunstnikke. Et kui tulla tagasi sellesama serenaadi juurde, siis näiteks selle aasta Birgitta festivalil seitsmeteistkümnendal augustil esineb porno rahvusballett ja seal on selline kolmest lühiballetist koosnev õhtumeigi nii USA ja sealgi esimeses vaatuses tegelikult selle Tšaikovski serenaad-ile on tehtud imekaunis koreograafia ja korragraafikson Johnson, balandžain. Aga tegelikult oksele digiajastu ja selle nii-öelda selle, et me oleme harjunud väga kõrge kvaliteediga heli kuulama ja, ja see nõuab tegelikult mängijatelt väga palju sellist pingutust nii-öelda tehnilist ja ka mingis mõttes sellist intellektuaalselt, et väga täpset mõtlemist. Et selle kõrvale tegelikult tuleb väga jõuliselt see trend, et inimesed tegelikult janunevad eredate isiksuste ja karismaatilise solistide järgi. Sest et tegelikult need, kes oskavad väga-väga hästi pilli mängida, on väga palju, sellepärast et noored juba õppeprotsessis need saavad, selle kuulis kogemuse, kuidas mingid teosed kõlavad ja ja see mingis mõttes nagu viibiv kiiremini seda õpingut ka edasi, sellepärast et sul on juba see kõla kõrvu, sa juba otsid seda nii-öelda järgi, kuidas sa füüsise ja, ja oma mänguoskustega suudad seda saavutada. Et aga selle kõrvale tulevad sellised huvitavad nähtused nagu meil on ka au olnud Tallinna kammerorkestrile esineda koos selliseid realistiga nagu Lukkadebarg kes on ju tegelikult selles mõttes täiesti sensatsiooniline näide, et kui kõik alustavad pilliõpinguid väga vara kult ikkagi väga selliste nii-öelda õigete võtetega, et jõuda üldse nii kõrgele professionaalsele tasemele, siis tema ju alustas oma õpinguid 11 aastaselt hakkas ise kuulmise järgi džässi mängima. Ja noh, sellises pianisti maailmas üldse jõuda kuskile, see on, see on peaaegu lootusetu, aga tema siiski ju võitis Tšaikovski konkursil neljanda koha ja ta võitis ka lisaks Moskva kriitikute eripreemia. Sellepärast et see, ütleme, et Moskva kriitikutesse on ju täpselt see kontingent, kes on tõenäoliselt kuulnud väga-väga head pillimängu, väga-väga palju. Aga see, et keegi suudab veel neid samu klassikalisi teoseid mingi täiesti uue nurga alt ja mingi täiesti erakordse lähenemisega näidata, et see on see, mida tegelikult publik ootab ka seal saalis. Et sattuda sellesse mingisugusesse väga erilisse energiavälja. Ja seda saad sa ainult kontserdisaalis, et mingis mõttes jälle selle kõrge tehnilisuse taotluse kõrvale oodatakse väga palju sellist värsket ja eredat isiksust. Nii et ei olegi vaja nii palju tulevärki, kui ikkagi sellist energiat, tugevat, tugevat energiat. Selles ma isegi korraks ka veel täiendaksin omalt poolt, et et see, millest Margit just rääkis, et selles mõttes see ongi praegusel hetkel määrav ja isegi siis, kui sul on järjest fantastilised, et esitajad ka nende seas tekib juba hierarhia ehk siis inimesed on ka harjunud nii palju head juba kuulama ja nägema. Ehk siis näiteks Berliini filharmoonias ei ole mingisugune küsimus järjestikustel päevadel lihtsalt kuulda maailma kõige kõige paremaid viiulivirtuoos, lauljaid ja nii edasi parimaid orkestreid. Aga seda kõike saab veel fokusseerida ja ma arvan, näiteks ütleme, kontserdikorraldajana või jah, ütleme kunstilise juhina saab seda suunata ja siin oli enne visuaalsest poolest juttu, et tegelikult see on äärmiselt oluline näiteks kontserdisaali keskkonnas. No ütleme, Tallinna Kammerorkesterit esineb ju samuti suurtes ja väikestes saalides, aga seal on väga suur vahe, kas me esineme rambivalguses suures saalis, mis on nii-öelda täistuledega valgustatud või on tehtud saal, pimedaks on välja valgustatud ainult orkestriosasse muudab inimese kogemust sellest kontserdist eriti lähtudes ka veel repertuaarist. Et kui seal intiimse muusika, noh, siin oli enne juttu Arvo Pärdist, mida kammerorkester palju esitab. Siis koondab kuulaja kõrva ja silma ja sellest tekib sümbioosis parem tulemus, nii et küsimus ei olegi ainult selles, et on vaja panna roosat või lillat valgust juurde ja siis natuke tilgutada ka. Mõnikord võib olla täiesti asjakohane, meil on näiteks selline selline remix üritus, nüüd me oleme paar korda seda teinud ka hooaja lõpus näiteks on tulemas selline selline nii-öelda hooaja lõpukontserdijärgne muusikaline ütleme, pooltund. Sedakorda pealkirjaga Tüür-remix, Erkki-Sven Tüüri muusika, Tiit Kikas viiulil ja, ja natukene sünteesib seda muusikat ja loomulikult meil on ju valgus ka lisaks ja, ja seal me anname mingisuguse teistsuguse kogemuse, mida nad enne sellele nii-öelda klassikalisel kontserdil ehk siis publik ja seda enne ei, ei tajunud sellisel moel, olgugi et helilooja on sama, nii et see on perspektiivi küsimus. Aga selge see, et kui igal klassikakontserdil sa näed taustal ütleme teatud, et sellist, kas kas vilku vilkuvaid tulesid siis võib ka otse loomulikult kogemust häirida ja siin on see jaapani näide minu arust kõige parem, kus inimesed on kontserdisaalis silmad kinni seepärast, et nad keskenduvad helile. Nüüd siin tuli jutuks tegelikult mõnes mõttes oleme ju vastusega saanud, aga mul oli alguses siiski plaanis küsida, et kui väga paljudes kunstivaldkondades mõnes mõttes on, on see nii-öelda käeline oskus käsitööoskuse nõue ära kadunud, ütleme kasvõi siin maalikunstis või ka muus osas kirjanduseski, et sa tegelikult võid oma ala nimetada maaliks ka siis juhul kui sa ei ole õppinud meisterlikult maalima ja igal juhul see on kunst. Siis mulle tundub, et ega, ega muusikas nii ei saa, et, et sa, Risto, ma vaatasin ühes intervjuus, oled öelnud, et kolmi õppima läksid, öeldi, et üks dirigendi stuudiumi aasta maksab sama palju kui hävituspiloodi koolitamine Rootsi kuninglikus õhuväes. Et et ma saan aru, et see väga kõrge tase, mida kuulajad ootavad, on tegelikult seadnud Need need nõudmised isegi veel kõrgemale, et kellelgi ei ole seal sellist mõtet, et aga kui ma nüüd päriselt lõpuni meistriks ei õppijat, et pole hullu, keegi ei pane tähele. Et, et ühesõnaga minu küsimus oligi see, et ilmselgelt muusika õppimises ei, ei ole mingisuguseidki mööndusi tekkinud aja jooksul. Klassikalise muusika maailmas kindlasti mitte, et ma arvan, et see on see, mida peetakse täna ikkagi täiesti elementaarseks. Ja, ja see on, see on olnud läbi sajandite aus kunst. Siin ei ole kuhugi ennast peita, et inimene avab oma hinge oma kõik oskused ja ja see distsipliin ehk siis muusika enda distsipliin on armutu. Ehk siis, kui sa ei harjuta, kohe ka on kuulda. Ja sama on ju spordiga, et siin on hästi palju paralleele või näiteks võib tuua ka Karel kaunitest kunstidest. Ballett kui selline äärmiselt keeruline distsipliin, lühike gene, professionaalne karjäär, samas nii kaunis, nii ilus, eks, eks seal on midagi, miks inimesed seda teevad ja muusika on ju juba teaduslikult tõestatud, see on, see on raviva toimega, see arendab inimest igakülgselt. Muudab ta sõbralikumaks, võib ka muidugi agressiivseks muuta, sõltub žanrist, aga igal juhul ta on aus kunst ja, ja ma arvan, seetõttu ka väga häid interpreet hinnatakse. Ja seetõttu on valmis üks noor inimene võtma selle teekonna ette, ta teab, et ta peab õppima seda 10 15 aastat. Täiendamine jätkub terve elu ja see tee ei saa kindlasti olema. Peegelsile, aga kuidas järelkasvuga on näiteks Eesti klassikalise muusikamaastikul, et kuidas, kuidas on, kas noored inimesed on pühendunud ja kas meil on piisavalt neid, et ütleme, kui me mõtleme kasvõi ükskõik kas väikse või suure orkestri peale, et kas meil on piisavalt inimesi, kes kellega neid orkestrid täita? Meil on väga palju väga häid noori muusikuid, kes on läinud välismaale õppima aga kahjuks on neid keeruline tagasi saada, sellepärast et meie orkestrite palgatase ei ole selline, mis on Euroopas kuhu nad oma taseme poolest ka pääsevad. Et muusika ongi see, et me oleme ju automaatselt rahvusvahelises konkurentsis. Kas see tähendab seda, nagu ma ka olen siit-sealt kuulnud, et, et ühel hetkel võib juhtuda, et, et meie orkestrites mängibki valdavalt välismaise päritoluga muusikuid No tegelikult see ju on loomulik tendents, tegelikult väga tervitatav ütleme, maailmas on tavaline praktika, et ühes orkestris mängib eri rahvusest muusikuid ja Eestis. On see ka tasapisi hakanud süvenema ja mina arvan, et see on, see on, see tuleb kogu keskkonnale ainult kasuks. Esiteks erinevad traditsioonid, erineb keelekeskkond ja kui need segunevad, saab ainult ju rikastuda. Aga teisest küljest loomulikult meie ülesanne on kanda hoolt Eesti muusika järjepidevuse eest ja esitustraditsiooni järjepidevuse eest ja seetõttu on äärmiselt oluline, et meil mängiksid Eesti muusikud, kes on siin ennast harinud, aga, aga õnneks on nüüd tulemas mõned tagasi. Kasvõi näiteks Tallinna kammerorkestri näitel, kes on õppinud välismaal ja tunnevad, et, et nad tahavad töötada Tallinna kammerorkestris ja muusikuna seal leiba teenida, nii et on mõlemaid tendentse ja muusika ikkagi on kultuurideülene keel. Ja näiteks siin on hea näide, et tõepoolest, et instrumentalistina sa võid põhimõtteliselt saada tööd kus iganes. Aga lauljana näiteks jällegi tuues näiteks kas või inglise muusikatraditsiooni sinna kasvõi koorilauljana pääseda on peaaegu et võimatu, sellepärast et sa pead selleks valdama selles keele ja traditsiooni peensusi. Aga instrumentaalmuusikas see keel on, ütleme žanriliselt võib olla spetsiifiline, aga ikkagi selle, sellel on võimalik ligi pääseda ja kiiremini siis omandada need oskused, nii et me oleme mingis mõttes väga erilises ja õnnelikus staatuses. Aga siia juurde käib ju ka veel tegelikult repertuaari valik, et tõenäoliselt Eesti orkestrid võiksid ju eelistada rohkem eesti heliloojaid kui teised, kuigi nagu me teame, Arvo Pärt on maailmas esitab tuim heliloojal elav helilooja. Aga, aga kuidas, kuidas repertuaari koostamine käib, et kui palju te mõtlete selle peale, et nii-öelda missioonitundest tahate võtta Eesti Eesti heliloojaid või kuidas see, see pool toimib? No nagu juba varem öeldud, et Tallinna kammerorkestri puhul see on, see on juba sisse kirjutatud juba orkestri esimesest kontserdist alates, Tõnu Kaljuste tellis Erkki-Sven Tüürilt, et uudisteose siis toona ta kandis teist nime, nüüd ta on sellises tsüklis action fashion, illusion ja teos, mille ta kirjutas, kannab praegu nime illusion, ehk siis illusioon. Ja muide seda teost kandsime meiega, et meie galakontserdil esimese numbrina seal tekkis meeldiv sild. Aga kes siis muu muu, kui me ise esitab Eesti muusikat? Me Tallinna kammerorkester ja Tallinna filharmoonia tellib tervikuna me. Me tellime regulaarselt nii muusikat, kammerorkestrile kui ka tegelikult läbi Birgitta festivali on siin läbi aegade tellitud teoseid ja see see printsiip kindlasti ka jätkub ja läbi selle on sündinud ju erakordseid teoseid. Me siin varsti saame kuulata Tõnu kõrvitsa muusikat, et, aga see oli just meie initseeritud just üks edukamaid edukamaid projekte koostöös Eesti filharmoonia kammerkooriga. Ülo margitsed. Jaa, absoluutselt selles mõttes, et see on, nagu me toetame, 11 Eesti muusikud toetavad eesti heliloojaid ja vastupidi, et sai tellitud selline suurepärane teos nagu Lageda laulud. Ja tänu sellele teosele tänu Tõnu Kõrvitsa kirjutatud suurepärasele muusikale saime ju meie kollektiivi täna Tallinna kammerorkester ja Eesti filharmoonia kammerkoor osaleda väga mainekal Itaalia festivalil mito festivalil, mis toimub siis Milanos ja Torinos. Ja see toimus siis 2000 seitsmeteistkümnenda aasta septembris, kus olid ka jällegi saalid olid täis ja inimesed olid väga huvitatud sellest uuest muusikast. Nii et ma usun, et Eesti heliloojate läheb väga hästi ja eesti muusikutel läheb väga hästi ja me koos nagu. Võtame 11. Ja veel, võib-olla täienduseks, et nüüd on ju hetkel on käimas Eesti muusika päevad ja, ja see ongi suur Eesti muusika. Suur eestimuusikapidu nüüd nüüdseks juba küll küll lõppenud, aga no ma ise olin seal resprotsessis osaline, et et minu hingestab, elab pikka aega, aga, aga uut muusikat. Tellima peab esitama ja, ja peab salvestama just seesama teos, Lageda laulud, saiu salvestatud ja plaadifermontiin võttis selle välja anda ja, aga sa said väga palju vastukaja ja läbi selle, meie kultuur jõuab maailma ja läbi selle meie muusikud. Samamoodi saavad uusi esitamisvõimalusi ja, ja, ja kogemusi. Jah, et see on ühel väiksel rahval võimalik olla suur läbikultuuri ja eesti muusika on ennast selle, eesti propageerijad on maailmas, ma arvan, kõige edukamalt tõestanud. No vot nüüd ongi niimoodi, et kuna need on nii ilusad mõtted, et siis nendega on, on põhimõtteliselt paslik saadet lõpetada, kuigi mulle alguses oli plaan, et ma küsin ka, et mis need nagu Eesti orkestrite mured ja probleemid on, aga Õnneks sellisel natuke ikkagi juubelihõngulise saates saates meili ja selleks praegu lihtsalt aega, et ma pigem annaksin Risto sulle veel võimaluse paari sõnaga tutvustada tõesti seda lugu, mis nüüd jääb saadet lõpetama ja kuulajatele ütlen siis kohtumiseni nädala pärast, aga veel kord ennem annan siis sõna ristole. Tõnu Kõrvits on. Ma arvan, Arvo Pärdi kõrval Tallinna kammerorkestri poolt kõige esik enim esitatud helilooja on kirjutanud kammerorkestrile palju teoseid ja ja ma valisin välja ühe ühe loo, mis, mis seob nii Tallinna kammerorkestrit kui kasti filharmoonia kammerkoori. See lugu on muide kahes versioonis ilma koorita. Ehk siis tuule leegiate viimane osa. Ja, ja koos kooriga Tõnu Kõrvitsa kreegi vihiku viimane osa ma vaatan üles mäele, minu arvates ütleme selliste leegiliste teostaja kõrval nagu Heino Elleri kodumaine viis, üks kõige kaunimaid teoseid. Kuulame.