Ma olen Peeter Sauter. Räägin ühe loo. Lugu on suurtest juurde pärast ja väikestest juurtest. Ma olin koolis halb õpilane. Ma ei teinud koduseid ülesandeid ja põhjus oli vist see, et mulle tundus, et need ei ole minu ülesanded. Ja ma ütlesin, et lihtsalt tegemata. Aga midagi jäi kripeldama. Ja hiljem ma olen otsinud endale oma koduseid ülesandeid läbi elu. See toimub intuitiivselt ja kandnud neid ülesandeid kaasas. Sedasorti ülesandeid ei saa niimoodi täna õhtul pomm ära lahendada. Aga tegelikult need lahenevad aja jooksul ise, kui nad hoida alateadvuses alles. Ja siis sealt alateadvusest heal juhul seal vahel välja mõni vastus mõnele ülesandele. Aastaid tagasi, see on 27 aastat tagasi oli mu väikeses Saksa linnas kuks Havenis. See on põhjarannikul mereäärne linnakene. Olin hanke, ei oleks juures, külas. Nägin neid esimest korda, saime tuttavaks. Nad kuulsid mu nime ja anke ütles teisel päeval, et Peeter kas sa oled juhtumisi vaadanud meie linna telefoniraamatut? Ei ole, aga vaata, võta oma nimiselt lahti. Ma lõin telefoniraamatu lahtis autor ja sealt tulevad lehekülgede kaupa autoreid. See tekitas veidra tunde. Lugesin eesnimesid ka ühtegi tuttavat, nagu ema Ma ei hakanud kellelegi helistama, see jäi sinnapaika. Eestis me oleme ainukesed autorid, meie perekond, nüüd mina, mu vend ja meie lapsed, minu teada rohkem ei ole. Mis on pannud mõtlema. Kui sakslased Eestisse tulid, siis nad tõid minu jaoks kaasa kolm olulist asja. Üks on neitsi Maarja, teine on õlu. Ja kolmas olen mina. No kes autor võis olla, seda ma ei tea, kas oli mingi sõjasulane ja miks ta maha unustati või, või tõenäoliselt deserteerunud. Aga siis ta oli kaotanud jätnud maha Saksamaale oma sellise suure juure, mis on kuskil maa sees, ilmselt. Aga õnneks oli, noh, sellised väikesed õhujuured on ka õnneks oli kaasas õlu siis ta sai need väikesed õhujuured panna õlle sisse ja hoida neid seal. Aga noh, kui Neitsi Maarja seda nägi, siis ta lasi kuhugi jalga. Nii et ses saati tuleb ajada taga seda Neitsi Maarjat ja hoida oma väikesi õhujuuri õlle sees ja nii elab kuidagiviisi ära, aga midagi jääb nagu puudu, natuke juurtetu tunne. Praegu Me oleme Annabergis Bonni lähedal lossis, kus on lossiaed, paljude puudega suured puudub, siin on mõned mammutipuud, millel on pikad Oksolondid ulatud Nonii lapsed üritavad mööda tüve sealt üles joosta ja sikutad okkaid okste küljest. Aga mina seal mammutipoolele istudes puukoor hakkas värvi muutma ja natukene ringi jalutades. Loodus elas minu jaoks veel rohkem, kui ta muidu elab, asi muutus müstiliseks maise sain kontakti loodusega, loodus võttis mind enda hulka ja ma sain aru, et siin maa sees ongi see suur juur, mis on minu juur ja nüüd ühest küljest on tahtmine ennast selle juure külge kinnitada, et saada rohkem jõudu, jaksu. Teisest küljest on väike hirme, et see minu juur siin sees võib olla juba maa sees, võib olla kas kuivanud või ta võib olla nii suur, et ma olen nagu veidikene väetiks jäänud oma õhujuurt ainult tollases hoides ja ma ei pruugi sealt enam midagi kätte saada. Või siis, kui saan, siis ma kasvan selle juurega niivõrd kokku, et ta tõmbab minu tühjaks. Hoopis. Nüüd on dilemma, et kas jääda suure juure juurde või minna tagasi sinna, kus ma olen pisut juurdetu ajada läbi väikeste juurtega. Ja vaadata, kas ehk Neitsi Maarja on vahepeal välja ilmunud ja püüda temaga juttu teha.