Tere, ja aitäh, et tulite kuulama. Klimatoloog haridusega Antarktika uurija Andres Tarandi teenistuslehel seisab hulk sissekandeid ka poliitikast kuni peaministriks saamiseni välja 90.-te keskel. Poliitika on ka üks teemadest, mille puhul võime öelda, et käbi ei ole kännust kaugele kukkunud. Koos abikaasa mariga on Andres Tarand üles kasvatanud kaks poega Indreku ja Kaarli Leist vanem ehk Indrek liitubki vikerraadio saates. Käbi ei kuku isaga, et vaadata tagasi ja tuletada meelde muid momente elus, mis kõnelevad kasvamisest ja kasvatamisest. Mina olen saatejuht Sten Teppan, head kuulamist. Andres tere tulemast vikerraadiosse. Tere ja Andresega on kaasas poegadest vanem Indrek, näha. Rõõm on täielikult minu poolel, ütles kardinal Richelieu. Andrese kui Indreku asemel istuks noorem poiss siis teie kui isa silmade läbi, kui suur see erinevus tegelikult oleks, sest avalikkuses Me või kuvandi kaudu, mis on meedia abil tekkinud, on meil nendest poistest pilt olemas. Aga koduseinte vahelt vaadates? No ma mõtlen, et juttume mõlemad perekonnas on üldse nii, et harjumuspärane on, et kaks tükki vähemalt räägivad korraga, aga vahel ka rohkem see selle järgi vahet ei saa teha, nagu võib-olla on Kaarel siis suurem kirjutaja natuke kui teised, aga muidugi kõik on mingil määral ka kirjutajat. Ma ei oska nüüd öelda, võib-olla lapsepõlves oli see asi pisut teravam see Vahercaga Indrekul. Aga kuna Kaarel oli kaks aastat väiksem, sisestab veidi Indrekut järele tegema väga tihti. Ja häid niukesi teravaid erinevusi ei oskagi esile tuua. Indrek, kui te mõtlete suguvõsa kokkutulekute peale, siis seal enesekehtestamine on tõenäoliselt üpris suur väljakutse. Et hääl kõlama jääks, ma mõtlen Nojah, ja selleks ongi inimkond leiutanud demokraatlikud institutsioonid ja meil on niimoodi, et alates sellest ajast, kui meie vanaema Linda Viiding ära suri, siis meie siis tema lapselapsed tegime ürituse, mille nimi oli suguvõsa lõpetamine. Ja seal oli selge asi ja mind määrati suguvõsa vanimaks Sis Linda Viidingu asemel. Ma olen ta oli 97 ja mina olin vast siis 40. Tänu sellele ma saan oma hääle muidugi kuuldavaks teha. Jah, tõepoolest täitsa arukaid inimesi on, need vahel on päris huvitav kuulata teiste jutuga. Läheme lapsepõlve ja läheme kõigepealt Andres teie lapsepõlve, seal 40.-te alguses, nii kaugele, kuid praegu suudate tagasi mõelda ja mälupilte taastada, siis, mis teile, lapsepõlvekodust, lähedastega seoses või üldse ümbruskonnaga seoses esimesena meenub? Mõni asi on nagu paljudel lastel, et on nii palju räägitud, ise ei mäleta. Ta aga tundub nagu enda mälestus ja mul on üks 41. aasta suvel augustis. Käis Peningi lahing, see oli viimane katse siis Tallinna üritati kaitsta punaarmee poolt, no seal oli ka hävituspataljon. Missuguseid vägest ja siis käis kauri tuli üle vanaema maja ja sinna olid naised, sest mehed olid metsa jooksnud juba peitu mopi eest. Ja sealt siis tegid naised varjendi, mis see on mul endal hästi meeles, üks suur Aukrusosesse kahvatud, aga puudega katus või lagi oli muidugi ära mädanenud selle aja peale, kui ma mäletama hakkan, aga siis ma sain esimest korda olla nagu rindekorrespondent. Aga seda rääkis ja, ja see oli siis umbes nii. Ema aga Ede, aga lambambambam, see oli kahur, aga õde ja ema magasid mõlemad selle paugutamise ajal. Et noh, hiljem, 44. aastal all mul siis tõeliselt enda nähtud pildid. See on just see sügis, kui punaarmee tuli taas. Ja siis ma olin vanaema juures, teised inimesed olid juba talle naerad olnud, õelaks kool vist pihta. Siis oli küll nii, et me kaitsesime nagu vanaemaga juurviljaaeda, sest et sõdurid ei käinud mitte muu kui naan kärge nalja pärast, ma arvan, nemad porgandeid välja tõmbamas ja ka vanaema ja niuke pisike põnn olid küllaldased siiski, et nad ka taandusid. Et ma ei saa neid süüdistada erilises rööveldikuses ikkagi kuulasid mõnevõrra sõna. Ja siis nemad ise käis, et kõik need sõjasellised halvemad pooled jäid mul muidugi nägemata. Ta, ma olin nii palju äike, ikkagi alles neljane. Ja suuremad poisid, ma tean, olid need, kes olid siis ohutsoonis, hirmsast, igal poolvedelas, granaate, muud laskemoonast nad lasid endale näkku need püssirohujälgedega poissegi, palju niuksed, sinised täpid täna vahel. Aga see on nüüd see pool, mis nii-öelda ajalugu ja on üsna mustades värvides igal pool kirjutatud. Aga ma arvan, et selline lapse rahulolu oma lapsepõlvega ei ole mitte välja mõeldud, vaid ta siiski noh, tähendab laps ei võta ju kõike omaks, mis hullu toimu. Et vanaema oli mul väga tore, laulis hommikust õhtuni peaaegu ja, ja nii oli meil elada päris mõnus. Et lapsepõlvest pigem ikkagi jäävad meelde rõõmsad toonid, mis sest, et teie pere lõhuti ka ju ära. Jah, aga see on muidugi meeles ja see on hästi meeles, kui isa käis ülekuulamistel, siis ma olin vahepeal linnas ka ja ema passis niimoodi poole õnne akna peal ja siis lõppesse ära pandi. Ma arvan, et see oli aprillikuu vist, kui ei saa enam tagasi tulnud koju. Ja siis mul läks kaks nädalat, kuni ma aru sain, et nad ei tulegi. Tähendab, lootus oli, et kunagi kunagi, aga, aga kuidagi lapse mõistus jälle reageeris aeglasemalt kui asi tegelikult oli juba toimunud. Aga noh, kõik läks selles mõttes hästi, et 11 aastat aega ja siis tuli isa tagasi ja siis me saime nagu jätkata. Kuigi all no ei olnud erilist võõrastust isegi, sest ma olin siis juba 15 ja, ja noh, niuke tatav puberteetlik, et et mul hakkas hirmsasti meeldima isaga suhtlemine. Lünka sisse jäänud, et ei mida see olukord perele siis tähendas? Ta tähendas emale ikkagi kõige rohkem rabelemist ja muresid ja ilmselt ka küllaltki sellist pingsat tööd andis õudselt palju tunde. Et siis kuidagi need kaks last toita. Sellel vene ajal ju ei olnud üldse tekstiiltööstust või ma ei tea, riided olid marukallid ja see on mulle ka jätnud niukse igavese jälje, mitte ainult lapsena. Et kui ma mingi riidehilbu või, või kalossi tarakaatusin näiteks, siis ema oli väga murelik ja ma sain sellest täiesti aru ja noh, natuke nagu häbenesin siis ka, aga ikkagi neid kadus kole palju. Mis masti mees oli pisike Andres siis kui toimetamist oli lastega võimalus asju ajada ehk lapsepõlve helgemad hetked, millega need täidetud olid? No ma olin tavaliselt aste karjas, kõige väiksem õde on vanem, siis olid suuri tüdrukuid seal tihtilugu mu ümber ja ma mängisin üsna pikalt paberi nukkudega, näiteks ma ei tea, kas päris nukkudega ka, aga see oli siis nagu naispoolte mõjuma ju lapsepõlvele, aga küla vahel suvel, kus on vabadus palju rohkem nakaid ridade tol ajal väga tihedasti täis inimesi kus me elasime, siis seal külavahel olid muidugi sihukesed mängud, kus olid võidujooksud ja ühesõnaga seal ma jäin natuke vihmasem ja siis ma alati väga rõõmus ei olnud, aga keegi liiga küll mulle ei teinud. Igaüks jooksis nii kiiresti kui oskas. Ja, ja selles mõttes läks asi aina huvitavamaks. Kasid hüppeliselt pallimängud, rannavõrkpall oli vähenõudlik mets, mis siis külavahel sai ka korraldada. Ja kui siis küüditamisest peale täiesti maale kooli läksime, siis muidugi vahe oli suur linnakooliga. See oli siin Narva maanteel Õpetajate Instituudi harjutuskool, kus tol ajal isegi eksamitega vastuvad eksamit kella pidid, on mamma, seda põnnasin, sellepärast ei olnud väga kindel. Õigest. Aga sain sisse ja siin oli ikkagi gene. No natukene praegu öeldakse, elitaarne koolsised, õpetajate treeninguks pidid olema paremad. Lugeda oskavad lapsed, ühesõnaga. Ja maal oli asi täpselt vastupidi, sest seal hoiti tol ajal poisse, kes 16. eluaastani pidid istuma, tavaliselt istusid nad kaks kolm aastat ühes klassis ja neljandas klassis kaugemale ei jõudnud, aga neid hoiti tähendab mingid erikool ja ei olnud niisuguste veidi veidi õnnetute jaoks. Ja see oli mulle siis, kui ma olen siin poolteist aastat linnas ära, käin kangesti naljakas ja mullad nägid nad nii suured, nad olid poole pikemad muidugi. Nii et neid oleks pidanud austama, aga mul tikkus siiski ikka teravmeelsusi nad välja tulema. Nii et, et aga, aga noh, need on asjad, mis on hiljem võib-olla tähtsamad kui lapsepõlves, aga üldiselt see mulle meeldis metsas kolada ja kogu selline loodusega sina peal olemine tuli sellest maha koolist jälle muidu muidu ja, ja teine asi veel, et kool oli suht kaugel, kolm pool kilomeetrit. Ja siis seitse kilomeetrit päevas veidi ära käima ja see on minu arust teinud suure jala varvastele, ma elan siin kesklinna piires, ei kasuta mingit transporti, harilikult kui just aega ei pea, sääst. Kui isa enam kodus ei olnud, siis mida see tähendas tegelikult kas püüdsite selle arvel olla emale nii-öelda parem laps ka ja vähem muret valmistada või ei kukkunud? Nalja sihukese poisikese pea liigub ikkagi sealt seestpoolt ise maad ja eks pahandusi ka ja koolis möllasid niukses neljandas viiendas klassis nii palju, et ikka iga kuu oli mõni märkus ja siis ema oli paar aastat tollal küll inkognito, ta ei julgenud välja tulla, küüditatakse äkki ära, see kestis paar aastat, siis selgus, et kedagi eriti sinna järele ei viida enam Siberisse ja siis ta kas uuesti tööle ja ei olnud aega noh, ka maalt elades, et ei olnud aega kooli tulla, kuigi teda kutsutud. D, aga koolis maakoolis teati meie saatust küll väga hästi ja ma arvan, et praegu jälle kauge Deatherele hinnanguga olid õpetajad üldiselt väga vastutulelikud, aga ma ei osanud sellesamaga vastata, sest mul trikke teha ükskõik millal. No näiteks ükskord ma mäletan, neljandas klassis lasin ma üks koerolkus maha kooli uksele late koer tuli nuusutades sisse, käib seal koolimajas ja ma tegin teise klassi ukse lahti ja lasin ta sinna, siis see oli jaanali. Siis seda ikka uuriti ka, et mis mees seal tehti, muidugi kindlaks kirjutati mulle märkuse öelda. Ja nii sihukesi mitte väga kuritahtlikke, aga ikkagi seda, mida õpetajad pidid. Mis te kodus tegite, mis kodused ülesanded teie kanda näiteks oli? Kodus oli mul põhiline töö, oli seal maal, vanaema juures oli ikka puude metsast eri minna, see oli tema venna karjamaa mets, mis oli ta maja ümber ja siis need sarapuud ja lepad ja muidu teete karjamaa lagu ja ta oli hoopis palsam, aga siis hakkas juba metsa kasvama kuivanud puud, sealt tuli välja valida ja koju rebida ja tükeldada. Ja see töö on mulle meeldinud siiamaani hea meelega tükeldan puid, kui vaja. Kui palju vanavanemad teie kasvatamisse sekkusid? No siin elasime vanaisa, vanaema olid mõlemad tööl päev otsa, nii et ma olin siin enne kooli üksikkodulaps. Vanaema käis vahel vaatamas, vanaisa oli sellesama maja, mis vana raadiomaja kõrval on selle kütja. Tol ajal olid igal niisugusel majale oma keskküte tahma tuli nagu hullu, kui lume peal oli näha, kuidas ta valla 100.. Aga ei, nemad väga osa ei võtnud, kuigi ega maja nüüd noh, ikkagi mingi mingi silm oli peal, ema tööl oli. Aga maal oli vanaemal ka meil niuke vahekord, et mõlemad vist lustisid. Teine on olemas, mulle tundub, et temal ei olnud ka väga mingit püsivat majapidamist, kuna see oli alevimaja moodi ehitatud 39. aastal. Töö ja tema luges mulle ette, kui vaja oli, aga siis ma õppisin ise üsna kiiresti ja üks esimesi niukesi raamatuid, mida ma läbi lugesin, olidki kampmanni lugemit. See oli koolilastele. Aga igasugu noh, niuksed õpetlikud lood oli ka, ma olen kokku kogunud sinna. Aga hiljem siis muidugi tuli muid ja see käis iseseisvalt või võib-olla ema soovitusel veidi, aga vane-vanemate Lektööri mulle ette ei antud. Vanaemal oli, tähendab ajalehesabad välja lõigatud ja need olid niuksed, halearmsad jutukesed, mis ilmusid kuskil Päevalehes, oli enne sõda. Ja mõningaid lugesin, aga mitte nii, et oleks igaveseks meelde jäänud. Kas mingit maailmavaadet, väärtusi, põhimõtteid ka kodust kaasa anti või prooviti kultiveerida kuidagi ajudesse, et mis mees peab dist saama? No ema oli ajale õpetaja. Taia kutselt ja tema väga palju ei moonutanud, nagu ajalugu hakkas moonduma alates 45.-st aastast. Ta jutustas mulle, ma ei tea, kas need kooli eelikuna, aga nii, et ma sain ikka mingisuguse enam-vähem nagu praegu öeldakse, adekvaatse pildi. Seal on alati kõigil lastevanematel oli ju see häda, et, et räägin küll, aga mida ta koolis hakkab. Ja see oli meil ka. Siuke koolist oli poistega siis käia õpetajatega, kadetti vestlemas seal vale poliitilised varjundid, aga no see on teise ajalugu juba. Missuguse jälje jättis isale see, et ta üle 10 aasta ära oli, et panid seda tähele, kuidas see talle mõjus? Ei no talled mõjus kahte moodi, et ta oli esialgu ka töötu tööle, teda ei võetud kuskile, ma ei tea, kui palju ta uuris, aga ta tegi tõlketöid ja sõprade nime all. Ja sealt tuli üks väike niuke kibe karikas, et mitte kõik ei tasunud selle ta niimoodi oleks vaja olnud. Aga sellest ei olnud ka mingit skandaali, aga ma tean, et see nii käis. Ja teine pool oli jätkuna ka aega vangistuses suurtükielu nii-öelda kesk-eas, vaid nooremas kehas jäi elamata. Siis muidugi oli vaja see vabanenud vangidel kadestel, kellega ta koos oli olnud nüüd välja elada niipalju kui see nõukogude või Tallinna kohvikud välja kannatasid. Nii et ta oli ka suhteliselt palju kodust ära ja tegutses nendes vana Pallase tegelased ja kes need siin liikusid, ühesõnaga et aga, aga nii palju, kui nüüd suvepoolikud ja seal need enne minu ülikooli olime väga palju koos ka. Küllaltki optimistlik ja, ja huumorisoon ei olnud kuidagi kuskile maha lõigatud selle vanglaga. Nii et ta oli üsna elurõõmus, kuigi magu haige ja niuksed hädad piinasid ka, mis oled noh, need olid tüüpilised vanglahädad, et maohaavad. Aga emaga ta sai ta ikkagi kokku ja pere selles mõttes ei kokku ja. Ja selles mõttes pere kestis küll, kuigi võib-olla mõnede üleastumistega niimoodi. Indrek. Mis mälestused on teil oma isapoolsetest vanavanematest? Ma just kuulasin siin ja, ja peab tunnistama, et et samamoodi, et mõned asjad, mida ma ei saa mäletada on mulle just nendest vanavanemate juttudest niimoodi nagu salvestunud aju, et vahel lähebki sigid, räägid nagu ise mäletaks, aga tegelikult tegelikult ei saanud olla. Ja kui minna nii kaugele, et siis näiteks ma olen suhteliselt veendunud, et ma mäletan, kuidas loopere Johannes Pasternaki looperid alusel 41. aastal maha lasi. Ja tee oli Nõukogude Liidu kangelane ja ma pean seda väga suureks teeneks oma suguvõsa ajaloos. Aga tegelikult muidugi olid vanavanemad meile ikka tähtsad selles mõttes, et emapoolse vanaemaga. Me elasime ühes korteris lastena ja need isa-ema ja isa elasid siinsamas Kreutzwaldi tänaval ja siis ikka alguses, siis ema-isaga koos, aga, aga hiljem juba omapäi. Oli huvitav tulla siitsamast koolist, eks ole. Esimesest koolist läksid vanaema vanaisa juurde. Vähe sellest, et said süüa, said ka jutte kuulata ja et mismoodi, mida lugeda või mida tähele panna ja vahel ameerika häält kuulata või midagi ja Õnneks nii läks, et isa poolt vanavanemad küll surid nooremalt kui ema ema, aga aga ikkagi mingi täitsa olulise perioodi elust. Me oleme ju nendega koos elanud, et küll nad, küll nad omal kombel mõjutasid. Miks ma seda niimoodi küsin, ka on see, et punase reziimi vastasus on teie suu läbi ja tegude läbi ilmnenud väga-väga varakult. Kas sellel on keegi või miski otsene tõukaja ka? Mul oleks raske süüdistada kedagi peale punarežiimi enda. Ma mõtlen ohvrite poolelt, kas või vanaisa lugu või ei, vot selles jälle valla nimeks pandud, et nii vanaisa kui tema poeg Andres olid kuidagi väga suure meeldisid. Jah, et olid küll stalinistid kommunistid ja eks me nalja tegime nende üle kogu aeg. Aga neid mina tänase päevani saan ainult pooleldi nagu andeks anda. Erinevalt oma esivanematest, kes saavad nagu täiesti ma imestan seda ma tean täpselt ka seda keemise punkti, kus on ikka vinge endine NLKP mees hakkab ennast presenteerima, kui mingid vabadusvõitlejad siis mulle nagu sees keema ja ämma olen sunnitud talle ära väänama. Konkreetselt keegi mind otseselt ei ässitanud, pigem isegi 70.-te Brežnevi ajal ikkagi öeldi, et nojah, et, et sa tead Molotov-Ribbentropi pakti või Tartu rahu või vabadussõja lahinguid. Et ega sa sellest tegelikult koolis kõigile nagu kogu aeg rääkima ei pea ja et hoia nagu tagasi ja et ma ei oska nimeliselt kedagi esile tuua. Aga ma kordan, kui ei oleks Nõukogude okupatsiooni olnud, siis ei oleks saanud ka tema vastu. Andres, mis hetk see oli teie elus, kui Indrek sündis. See oli niisugune hetked. Kirja teel sain teada ja olin väga rõõmus teadagi, kuigi ta tulemas on, seda ma teadsin hästi, kui mind sõjaväkke võeti, see oli sel ajal, kui Nõukogude armee aastakäigud ei olnud täielikult Nad ei saanud Pedja nii palju kui vaja. See oli siis 40. 41. 42. kolmanda aasta pärast aastat. Mina muidugi pöördusin siis, kui mari abikaasa kirjutas mulle, et Indrek on ilmale tulnud ja kohe raporteerisid. Ma tahaksin vägagi minna poega vaatama Eestisse. Ma olin Kaliningradi oblastisse ja ohvitserid siis midagi nii poole soogas hääletasid. Kuid need kevadise kontrolli, see oli see sõjaväes nagu eksamaid. Igasugustest viguritest koosnes, et kui sa need õitsevad viiet, siis võib-olla saad. Anti niuke lubadus, ma võtsin seda kana natukene tõsiselt, tegelikult muidugi ei lastud koogi ja, aga siis jälle teise käega tuli kohe nagu taevas 100. selle see värk kätte. Hakkasin kuulma seal patarei peal juttu. Bayedjemm Donski palliga on? No ma ei taibanud Aegviidu polügoon, aga tegelikult oleks võinud varem taibata. Ja selguski, et on ja siis tuli hirme kiiresti organiseerida. Üks maja üürituba, võta Aegviidust. Mari tuli Indrekuga sinna ja seal me saime tuttavaks, kuigi ükskord me olime varem paar kuud näinud kui veebruaris. Ei, see oli järgmine aasta haige, aga ma ei mäleta. No siis, kui ma tõin ühekeelse hulluks, läks sõjaväes ja pidin selle kolm vaierima Tallinna. Muidugi ei läinud Tulluks stimuleeris. Aga siis ma sain just saalid aastaseks saamas ja siin me käisime jalutus samas ja, ja sul oli üks omatus juba kena küljes, ma ei tea, kas see on veel säilinud riidesse panemast ja püüdsid libistada ennast radiaator tar ja diivani vahel. Aga ma usun, et sa praegu riietud ilma valutata. Mida armee aeg tähendas, täidab, see oli suhteliselt lustipidudest. Maaliline sihukeses juhtimisRodus või põhiline töö oli kahurväepolku varustada lahingu ajal andmetega, kuidas templist täpsemaks teha tuule varanditesse oleks lasti õhupall. No see oli peaaegu minu eriala, mida ma olin, pind, aga mitte selle järgi, nad kukkus nii välja. Ja, ja siis ma olin põhiliselt üks seersant vanemseersant ja üks ohvitser, kellega ma pidin malet mängima, see oli mu püha kohustus ja seda ma täitsin hästi. Liiga palju, neid ei tohtinud ju võita ka. Indrek, kas te ise teate, miks teie nimi Indrek on või ja miks? Sest vanemad panid ja kuna ma ei tea tagantjärgi ema on väitnud, et ta oli selle tõde ja õiguse Andrese ja Mari esimese poja järgi võtnud ja siis. Ja siis niisugust lugu ma olen omandanud, et ma alati vastan, et see on nii kirjanduslik inspiratsioon. Millegipärast sattus tastena Tammsaare tõe ja õiguse nimetoleid meie vanemate paarilt marja Andreas kokku juba. Ja siis Indrek, ilmselt oli meil mõnevõrra läbi räägitud, ma ei mäleta, et sõjaväel oleks kirjadel sõdalased. Pillad kui jälle Indreku mingile kuvandile mõelda, tundmata teda isiklikult siis siis ma võiksin arvata, et temaga koos kasvamine või tema kasvatamine on ühest küljest justkui seiklus. Aga teisest küljest ikkagi kogu aeg niisugune ora tunne ka kusagil tagumiku kandis. Kirjeldus võiks kuidagi klappida isa emotsioonidega mälestustega. Jah, ma ütleks niimoodi, et et kôige, ma nüüd olin nii sõjaväe aja kui siis Antarktika aja ära. Siis langes marile muidugi tema varasema lapsepõlv juures hoopis suurem koorem, kui mul. Aga nisukest tänapäevast Toputamistelt lapsele midagi ei tohi öelda, sel ajal veel ei harrasta, nii et ma mäletan ühte nurka ka panemist, ma ei mäleta, mille eest. Aga. Ta oli sellepärast, et ma ei palunud, vabandust. Ma vat seal, see oli niimoodi, et talu vabandust ja mina ütlesin, et ei palu siis pandi nurka ja öeldi, et enne välja ei tule. Kui oled palunud vanema käest vabandust, ma ei tea, mis ma tegin, siis ei tea meiega enam, aga, aga niuke. Põlved surisesid, aga ära ei tulnd. Aga. Me vaatasime need, et on kirjalik tõend selle kaota, et kui ma olin Antarktikas, siis võttis emad neid kaasa ühe õmble, ei anna juurde ja selle asemel, et sellel elust ja head aega Öelda oletada, hakkanud kääridega mõlemat mängijat grimassidega ja rääkima. Ja siis ema, tõsiselt mõelnud, ta mulle kirjutanud, et mis ma nendega peale. Ja siis otsustas vitsa anda, mina seda näinud ei ole, kuidas toimus aga tahes, et kaardile Kaagage Kaarledagi Indrekut ainult järele öeldud. Aga et, et muidu Indrek jälle vaatab, et temale on üle kaotajatatud, sellepärast pidi Kaarel ka saama. Need grimassid kõlavad nagu ikkagi eeskujulik kasvatus või vähemalt see vitsaprotseduur sinna otsa. Katse sellest. Ütleme, mingisuguseid elementaarseid kombeid ju püüti lastele õpetada, mõnest on mul siiamaani kasu näiteks inimestele tere ütlemine, ma olen tähele pannud, avab mingeid niukseid, hinge ja suhtlemiskanaleid, mis hõlbustavad elu korraldamist. Ja ma mäletan, emal oli pedagoogiline nipp, et ma arvan, valime siis mingid niuksed üheksa ja seitse või ET tehkiga kraapsu ja öelge, mis te nimi on ja kuidas see kõik käib ja head päeva, aitäh iga no ütleme, kõik elementaarne. Ja siis, kui meil seal nihu läks, midagi unus siis oli see moraal oli, et kuulge, nüüd, kui me lähme raadiomajja, et minu kolleegidele seal Vilma, Jüri salule Kiira Kahnile seal teete niimoodi niimoodi, sest muidu nad mõtlevad, et see mari tarand on päris kena inimene, aga laps ei oska kasvatada. No vot see see mingil määral oli ka traditsioon sellest minu ema õpetas mind enne, kui ma midagi mõtlema oskasin hakata. Mütšikergi. Mul oli hall Sooge ja käisin sellega, seda hüüti omavahel prits kellaks, nõiuti oli Tõhelgi kella ja siis moderetasin neid vanamehi, kes seal vastu tulid ja neid niimoodi naerma, et kõht vabises. Mina lihtsalt päris hästi aru, miks nad naersid. Aga eelmisel see ei kummardada Saksa ja see oli neil meestel rohkem tähtis. Ja, ja, ja siis külakoomik ma sain paar aastat tallaga. Indrek, kas teil oli ka sama moment nagu nagu Andreselgi, et ühel hetkel tuli isaga justkui harjuma hakata, sest alguses teda ei olnud või see jäi liiga varasesse aega ei mäleta? Mäletan küll, ma mäletan isegi seda ilma, kui me läksime sellele Leningradi rongile vastu, kui isa pidi tulema Antarktikast oli külm ja veebruarikuu külm oli ja vanaema nõudis, et pane karupüksid jalga, aga ei sallinud neid karupükse, sest need olid tokerdasid ja see oli üks igavene jama. Ja siis sellest oli ka juttu, et isalt tuleb ja ikkagi teda oli oodatud ka, aga mulle on hiljem räägitud, sest ma ise ei olnud seal tunnistajaks. Aga et väiksem vend Kaarel oli lasteaias kõigile oma rühmakaaslastele rääkinud, kellel isad käisid vahel enamasti käisid küll emad, aga vahel käisid ka isad, eks ju, lasteaias. Ja siis, vend oli kasvatanud juust ja rääkinud, et tema isa on nii pikk kett ulatub taevani. Ja keegi ei saanud seda kontrollida. Aga siis, kui isa tuli pärast sinna lasteaeda, siis tuli kohe mingi, ma ei mäleta, kas Andrus või kes ta seal oli ja seisis isa ette, ajas jalad harki, hakkas naerma. Taltsutamatult ma ei ole, sai ulatud taevani. Nii et ega see Antarktika oliga ju nõks üle aasta. Ja, ja mis oli siis nii huvitav kui see ka ja naeruväärne, kui see ka praegu ei tundu, oli niimoodi, et siis Antarktika laev oli tagasiteel vist Hispaania mingis sadamas käinud Kanaari saartel ja isal oli pappkast kaasas ja seal sees oli kaks liitrit apelsinimahlana niisuguses välismaa pakendis, nagu meil tänapäeva voodi kõik riiulitäis on. Aga see oli nii vägev asi, et siiamaani apelsinimahlapakk silma eest isegi mõtlesin, et seda ma ei saa mäletada, kui isa oli seal Kaliningradis, Vene sõjaväes, aga seda ma ikka natuke mäletan, et ta on Antarktikas ja ja siis oli mingid need laevad, olid professor suubov ja ma ei mäleta, kes see teine oli. Viise viise ja. Ja siis me pidime vennaga ikka arutama, et kus need laevad on ja mis nad teevad ja no kuidagi ikka lapsed elasid ka kaasa sellele. Võib-olla me dramatiseerime üle, tänapäeval ei ole see eriline ime, kui kui lapsevanem või vanemad on ühes punktis ja, ja laps või lapsed teises punktis, aga mida sa tookord noh, niimoodi emotsionaalses plaanis teile tähendab, ma saan aru, et töö on töö ja iga päev sellisesse kohta tööle ei satu. Aga pere juurest ära minna, niimoodi oli see valikute küsimus või see oli? Ikkagi niimoodi, et muidugi seiklust armastav noormees ikka aeg-ajalt aga ei valedaks, võttis meele ja kui nüüd aasta olin ära olnud ja siis tulid kirjad just nemad postipakiga, kui need meile järele tulevad, laevad hakkasid siit minema. Ja siis on üks foto, kus nad olid kolmekesi siis ennast pildistanud ja vot see oli niimoodi, et siis nagu tundsin, et midagi on kaotsi läinud väga. Aga noh, näed, haledad meeleolud ei või ju kogu aeg olla, sest tuleb muud ka teha. Indrek vanusevahe Kaarliga tähendab seda, et et omast käest oli võtta minu meelest täpselt sobivas vanuses tegelane, keda terroriseerida ja kiusata ja kelle peal katsetada kõikvõimalikke maailmu, tõdesid. Jah, mingi eluperiood selline oli ka, kus me ikka nagu võitlesime, ma arvan, see võis kesta mingi aasta või poolteist. Algas see sellepärast, et kui isa õpetas meid malet mängima, siis alguses mina võitsin, sest ma olin nii palju suurem. Aga kuna Kaarel on nutikam, siis õige ruttu hakkas ta mind, võit. Ajas mind üliväga vihaseks ja tundus ebaõiglane. Ja siis ma otsustasin jõuga talle natuke näidata, et kuidas suhted ja hierarhiad on. Ja siis näägutasime seal natuke ja ikka õppis ära seletadagi haledat häält ja see teema on, aga ma ei olnud veel midagi teha. Ja siis ükskord see lõppes niimoodi, ta sai õudselt vihaseks ja mina jooksin täiesti ära. Ja meil oli selline uks, millel oli klaas ja ukse kinni ja ta tuli jalaga sealt läbi. Ma ei teagi, kas teda pidurdada või igatahes klaas läks katki ja tiba oli verine kasevärki ja siis me kuidagi mõtlesin, et see ei ole viis, kuidas omavahel läbi saada. Ja edaspidi meil on ikka täitsa nagu lahingpaarilised, ma ei mäleta, et me oleks üldse tülitsenud, vaielnud küll erinevate asjade üle, aga, aga tilli ikka ei ole läinud. See oli täiesti ilmselt suht lühike periood, aga ta näoldi mõlemad olid üsna tobukesed, kui see asi käis. Kui me räägime indrek kodusest korrast lapsepõlves, siis mis sellega seostub? No mingi elementaarne kord pidi olema ja oligi kombeks ikkagi ütelda, et kui ma nüüd kuskile lähen, et ma nüüd lähen sinna ja tulen umbes siis ja ja mingeid mobiile ju ja seadmeid ei olnud, mis oleks kogu aeg võimaldanud sides olla, et isegi tavalist telefoni polnud igalpool, et mingid minimaalsed kohustused, et kui prügipang oli täis, siis tuli see ära tühjendada ja uue jaoks valmis panna ja. Me elasime Harju tänaval ja küllalt paljud inimesed. Vanaema tuttavad, isa, ema, tuttavad, õed, onu, tädid leidsid mahti säält läbi astuda ja siis ei olnud veel fonolukud, siis oli kuidagi niimoodi, et mina ja Kaarel olime vastutavad, et kui alt antakse uksekella, siis seal jooksevad võtmega alla, teed lahti ja paned uuesti selle luku kinni, aga sageli oli ka nii, et vene ajal juhtus nii, et see uks lõhuti ikka ära ja siis polnud jälle vaja käia. Pendeldas niisama, vahel polnudki ust. Nüüd on palju aega mööda läinud, nüüd võib puistada enam sellest midagi paha vist ei sünni, et kas teile meenub midagi, mida te iseseisvalt või siis Kaarliga koos või kellegi teise-kolmandaga koos tegite, sellist, millest isa, ema kindlasti ei tohtinud teada saada. Ikka tegime, mida võib nimetada sigadusega, Koeruseks. Kuidas noh, meil oli näiteks vene ajal olid need konfliktid, mida enne uusaastat tulekut müüdi, milles nöörist nagu tõmmates siis tong seal nagu kärgatas lasinaid paberivärvilise paberihelbeid siis välja ja siis me just tegime valeotsused, minu klassivend Toomas Mägi hakkas sealt, need läksid tihti katkine telik, ACTA paruski tegelane. Et kvaliteet oli nagu kõikuv. Ja siis mägi Tom hakkas seda nagu vaatama, et kas seda saaks veel tõmmata, tõmbas endale selle Laksakas silma. Ja selle asemel, et minna täiskasvanutele ütlema. Et noh, abi on vaja. Millegipärast me otsustasime, et ema ja isa ei tohi sellest küll kindlasti teada saada ja hakkasime seda silma siis vannitoas külma veega nagu loputama, et äkki läheb paremaks, mis ei olnud vist meditsiini seisukohalt kõige õigem töö. Aga õnneks vanaema siis nägija avastas, et me seal midagi teeme. Ja siis mõte oligi, et ei räägi emal-isal ja vanaemaga sai alati sellise tehingu teha. Üks teinekord oli ka niimoodi, et me viskasime. See oli vist kolmandas klassis oma klassivennaga olime teinud aknalaua peale lumepallid valmis, neid oli tööga hästi jää hallideks sulanud, külmunud ja viskasime tänaval möödaminejaid. Ja ühele saime ikka nii pihta, et ta vihastas, läks kohe, tegi kindlaks, kus ta aknast Me küll arvasime, et ta ei näe, aga läheks Kirjanike Liidu sinna kohe Kuusberg enda juurde või ma ei tea kuhu, igatahes nõudis, et peab tulema karistus, siis me kartsime, et kui tema isa teada ei saaks ja siis vanaema klaariski selle kuidagi ära ja. Vaenlase vabanduskirja kirjutada ja siis, et mina olen see paiskas täid, viskas jääpalli. Ja mul on väga kahju hakkas ja siis ma juba teadsin, et tuleb vabandust paluda. Ja saimegi korda selle asja, aga noh, ütleme mingeid asju tuli ema isa eest ka juba sellepärast nagu hoida, et kuidagi tekkis nagu teismelise eas nagu niisugune mulje, et ei pea asjata neile muresid valmistama, et nad hakkavad muretsema, kui nad seda teist või kolmandat peaksid teadma, et lihtsam on elada, kui nad ei tea. Aga. Siiski siin koolis, kui olid nii-öelda poliitilise varjundiga üleastumised, siis alla 20 esimeses ju siis nad kutsusid mind siia, aga ma ei ütleks, et need oleksid nüüd tõelise huliganismi Rita läinud, need olid ikkagi niukesed, ülearused, keelederitamised ja mitu korda siis kõnelejatel kahtlastel teemadel, et mida võis tõlgendada kui mitte nõukogu. Publiku korra oli juttu sellest, et ema ähvardas mingil hetkel vitsa välja võtta, siis kui grimasse sai teha, et kas see ongi perekonnas niisugune läbiv joon olnud, et kui ikkagi tõsisemalt on vaja korrale kutsuda, siis on seda ema teinud. Minu meelest nad on tõsisemad asjad alati kahekesi koos ette võtnud, et ei, ei ole nii olnud, et üks on hea ja teine on kuri võmm vaid et kui oligi tõsisem asi, siis istuti maha ja selgitati siis nagu isa ema koos, et miks ja kuidas võiks ja et ei olnud niimoodi, et ainult ema peal oli seal, aga lihtsalt tookord oli nii, et isa oli Antarktikas, ema oli sihi. No need hilisemad hakkasid minema ikkagi vaata oma rööpasse ja minu meelest meil erilisi muresid ei olnud, aga need mured on nagu lapsevanemale ikka see armegi kellaaega öeldud, et tulge siis koju, siis öeldakse, tuleme ja siis läheb mitu tundi, jälgib lõppu. Aga see oli juba keskkooli lõpupooles, kui üks õpetaja tegi niukesi rõõmsaid olenguid enda juures, ma ei tea täpselt, mis ta tegi. Tähtis oli väga, aga koju kõlab kuidagi halvasti. See tegelikult oli väga hea, isegi mina käisin seal oma venna klassi niisugustel koosviibimistel ja ja see oli kõik tegelikult väga okei, niuke, popp ja noortepärane, aga tõesti nagu ma enne ütlesin, et igal pool ei olnud telefoni, et meil küll kodus oli, aga seal korteris ei olnud siis ega ei läinud ju kahe kopikas automaati, nüüd emale-isale helistajad kannatavad ära selle, et mis siis on suured mehed. Aga noh, tollel ajal tuleb seda konteksti ka arvestada siiski, et nõukogude ajal oli tänavavalgustus kehvem ja sisehoovides ja üldse igasugune blatnoikultuur ja ikkagi meil räägiti eriti mitteametlikult, aga noh, nii suust suhu liikustika jutud, et kus võisid kolki saada, jagus, võisid luga saada ja nõus, selles mõttes võib ka ju vanemaid ju hästi mõista, eriti tagantjärele või ise vanemale. Kas te kunagi füüsilise kontakti konflikti sattusite ka ma isegi noh, tõenäoliselt Nõukogude armees oli selline iseenesest mõistetav teatud. Jah, nõukogude armees olid need iseenesestmõistetavad, aga mul läks seal hästi, aga siin Tallinna tänavatel olen ma ka käte ja jalgadega vehkinud ja mul on isegi isegi siin lõua all üks niisugune väikene meeldetuletus, tükikene kui nukkidega saad vastu lõuga aga üldiselt mitte niimoodi, et ma oleksin kuskil üksinda lebanud ja verd jooksnud, niukseid asju ka ei olnud, et mul oligi see strateegia, et kui asi läheb väga jamaks, siis kasutada sportlasele antud kiireid jalgu ja jookseb ära. Mees oli siiski suuresti erinev. Minu ajal olid veel alles teise maailmasõja läbinud ohvitserid ja need nahan, niukesed karastunud mehed, kes ei tee lihtsalt ühe teise asja pärast lollusi. Aga siis, kui need poisid läksid Et mingeid kolmanda aasta mehed mängisid laia ja lasid ennast nii-öelda nautatud alandavas maneeris teenindatavad ideeni ja siis oli neid füüsilisi värke ilmselt juba palju rohkem seal, kes keda oli, peksis. Andres kui Indreku peale mõtlete, siis kas te mäletate ka sellist hetke, kus ta enda jaoks avastasite või märkasite, et mis on Indreku nii-öelda asjade selgekstegemise või suhtlemise stiil, sest ükskõik millal teda kuulates või teda lugedes kusagilt, et te mõistate, millest ma räägin, eks kohati on keeruline me ikkagi nagu aru saada, et kui tõsiselt ta parasjagu seda kõike päriselt mõtleb. Kas kusagil paistis kooli ajal poisikesena ka juba silma, et ta oskas siis niimoodi mõistukõnet ajada? No need need eeskujud olid üsna samalaadsed, ma arvan, minu isalt juba mingil määral mul endal võib olla nii, et et see asi ei üllatanud, aga mis üllatas tema suhtluse juures oli ta väikselt ikka Annane 10 aastane. Hästi sõbralik, pisikeste lastega, see oli täitsa äri. Harva nähtav, ma ütleks, kindlasti on teisi lapsi ka, aga, aga ta seda ilma igasuguse käsu. Ta suhtus näoldee kodas hellalt ja lugupidavalt väikestesse, nii et, et ma ei tea, eks see võib-olla on sul alles, aga väikseid ei ole enam. Indrek kooliaeg oli kuni gümnaasiumi lõpuni, ütleme niimoodi, siis teie jaoks missugune ristiretk. Väga lõbus oli, kuigi mõned asjad olid väga kurvad, näiteks meil oli niimoodi, et minul, nagu ma enne ütlesin, pea ei võtnud malet ja seetõttu võttis ka reaalaineid vähe, et eks ma seal pidin nagu pingutama, et üldse läbi tulla. Aga meil oli teade, koolikaaslased, nii poisid kui tüdrukud, kellega sai igasugust Lõbu ja lusti ja noh, mis me räägime ikkagi siis minu kooliaja lõpule, oli loosung, et punk on lahe. Ja siis olime väikest viisi ka punkarid, kes rohkem, kes vähem. Ja siis jõudis kätte juba kuulsusrikas Moskva olümpiamängude aasta ja tuli 80. aastal propelleriga. Seoses siin Kadrioru staadionil, nagu öeldakse, sündmused, massilised korratus, eduligonism. Ja siis juba tuli 40 kiri, mida meil oli võimalik ikkagi pealt vaadata, kuna isa oli seal tegev. Et kuidas see tehti ja siis õppis natuke saladust hoidma ja siis õppisid natuke, kuidas seda levitada ja õppisid need asjad ära ja, ja see oli kõik omamoodi. Meil oli kuidagi klaar selline sisetunne, et see nõukogude võim varem või hiljem lõpeb meile ära ja, ja, ja Eesti peab saama uuesti iseseisvaks. Ja siis muidugi neid küsimusi oli, et mida selleks me saaks teha ja kui palju tohib, kui palju on mõistlik, kui palju on kahjulik. Et niisuguseid küsimusi tuli juba kooli lõpus ikkagi iseseisvalt ka lahendada, aga ka koos vanematega, et ega nad ei keelanud nõu. Andres, aga see vist eriline rõõmupäev ei olnud või vastupidi, kui Indrek ülikoolist lendas ja kohe varakult See oli üsna dramaatiline ja siis nagu ikka seal vaeva tallab printsiibid, aga kus häda kõige suurem, siis otsitakse abi, mis oleks tegelik. Nii et meie kohus oli otsekohe? Leidsime, ma ei tea, kas õe kaudu kuidagi minu kaevu, kellel oli õpetaja Nana õpetajat, Ta tutvusringkond. D kuidagi mõjutada rektorit ei visataks välja. See ei ole päris sirge lahen lähenemine, aga ma ütleks nii, et oma lastepoolse kaob lapsevanem, hallatad, põhimõte on siin, aga ise teen natuke teisiti. Jah, ja see ei õnnestunud küll kuidagiviisi. Ei õnnestunud ja ma ei tea, kas mul on õigus, aga mulle tollel ajal tundus, et telliti nagu kuidagi pettunud, et kuidasme nii lolli lapsel on kasvatanud nagu elementaarselt ei saa aru, et, et, et kui ta tahab nagu midagi viljeleda siin nagu Eesti kultuuri ja millegi hüvanguks minna lihtsalt nagu poosetama sinna kagebešniku ja miilitsat, et see ei ole nagu aruka inimese tegu. Aga takkajärgi tundusid sel teol vaatamata arutusele, oli siiski positiivseid mõjusid, et mitmed avastasid enda jaoks kub haua uuesti ja ja juhtivate kommunistide jagagebiitide üle sai kõvasti nalja ja. Aga päris ausalt toona ei mõelnud selle peale, mis juhtub või. Me tõesti ei kalkuleerisin üle. Me arvasime niimoodi, et kui meid on nii palju meid oli seal tegelikult üle 20 inimese, siis meie kursuselt peamiselt. Et siis nad ei julge. Aga julgesid küll kohe lõhki. Nad lõid kohe lõhki meid ja võitsin. Kallati etet ninamäed kinni võtta. Tollel ajal võib-olla ei olnud lõbus ja ütleme, mul oli ka nagu selles mõttes jube, jääd mind, kodu ja vanemad nagu toetasid võib-olla teistega võrreldes isegi natukene enam. Et kellel olid teistsugused vaated vanematel või nendel oli nagu lisaks selline kodune konflikt ka lisaks siis autorit võimudega, konflikti. Aga siis ikkagi, kui me seal rektori juures käisime, siis see oli kõige võimukam oli see, et Arnold Koop küsis väga heatahtlikult niukse meremehe otsekohe. Teate, seltsimees Tarand, kes üldse käivad Kuperjanovi haual, seal käivad ju inimesed, kes tahaksid mind ja seltsimees kirist maha last, eks ole, seltsimees kiris ja siis seltsimees kiris ütles, jah, seltsimees rektor tahavadki seal päris rasked lülitega. Nad järel lood olid muidugi natuke süngemad, sest et, et pärast väljaviskamist oletati KGB silmselt, et nüüd on õige aeg hakata poissi värbama oma ridadesse, et kui on hädas, eks ole. Ja, ja siis see asi kestis ikka sõjaväe lõpuni sõjaväetroika alguseni, aga no seal on ainult üks reegel, et kuna tegemist on mafioosse organisatsiooniga siiamaale, siis ei tohi näppu anda, eks ole, kuradilegijad, muidu võtab terve käe ja, ja nii see õnneks ka kujunes, et nad ei suutnud siiski nii palju meelitada või pressida, et oleks Indrek järele annab. Jah, no seal oli mingi hetk siis järel, kus peaaegu oleks võinud alguse saada haljastus, töötaja igikestev karjäär, napilt jäi puudu, aga kas Indrek sel hetkel tajusin üldse, mõtlesite, vaevasid oma pead sellega, mis saab, kui on välja visatud. Nõukogude võim õitseb endiselt veel ja ja justkui väljavaated muutuvad üsna häguseks. Pärast seda. Nojah, aga ega siis lootust, et nõukogude võim ära närtsinud ei saanud ka päris kaotada. Ja teiseks see oligi vist niisugune taktikaline käik, sest mul sõbrad said ikka, kes maaviljelusinstituuti ja niuksed tubasele tööle pärast seda eksmatrikuleerimised. Mina läksin spetsiifiliselt siis isa nõuande ja toetusel sinna haljastustööliseks, sest ma mõtlesin, et kui ma loon endale nii-öelda prioritaarsest eluetapp episood, et siis jälle kõvemaks minu argumendi, et et ma olen kuidagi kõlbeliselt kohane Nõukogude režiimis ikkagi kõrgharidust saama ja, ja, ja lõpuks saingi, see oli omaette nagu tore lugu, et et selles piitsa ja präänikusüsteemis oli siis niimoodi Leningradi oblasti KGB lased südamise sinna Tartusse lähed, et seal mingi provintsi ülikool, et hakka meie meheks, me paneme su Ždanovi nimelisse Leningradi ülikooli. Põhimõtteliselt visandasid mulle ka ette, et sul on selline elulugu, et meiega orgunnime sind nagu põgeneksid nõukogude liidus, Lähed, rootsi, seal koputavad immigrant eestlaste peale, kui hästi koputad võitjad välja jõuda ka Inglismaale päris luureteenistused ja oli, et ma taipasin nagu pitsiku välja tõmmata, muidu oleks nagu Skripal praegu seal Salisbury haigla, selleks et need asjad olid, jätavad natuke volinikke köiel kõndimine, seal pidi arvutama ja mõtlema, et kui kaugele ma lähen, sest väga lihtne oleks olnud ju ka diskrediteerida. Ja nad proovisid seda teha ka sokutada, tata tegelikult meil juba värvatud mees, et ta nagu koputas aitäh. Isa käest sai nõu muidugi, ja aga siis ma mäletan, Jaan Kross oli ja ja Sulev Vahtre, kelle käest ma küsin nõu, et mis ma nüüd siin on konkreetne ülesanne, mis me pean lahendama, et sind jälle mingi agent tuleb, tahab muga kohtuda. Ja siis nemad ütlesid elutarkuse pealt, et Ahtsat noormees, mängi nendega, et ära lõksu jää. Kuidas vanemad ja ema näiteks kodus selle virvendus ja kõik üle elased? Eks tema elas ikka jälle kõige rohkem üle saada, ma kardan, et et just selle hirmu pärast kuna näed väljaviskamise lood ja nendele järgnev olid meile ju teada ka omast ülikooliajast, mingil määral. Emade närvid on ikka natuke vastu tundlikumad ka suurte poegade suhtes. 100 rääkimist rahustamist oli üsna palju, aga niipea kui see sõjavägi hakkas Indrek sealt eriti palju, neid signaal enam ei saatnud. Mis seal juhtus? Mina käisin Leningradis küll paar korda ja alustasin seal detama kasarmust ka läbi. Ja ka õige põgusalt, võib-olla oli juttu mitte väga ka mingi infomehike vahetas ja isegi kui sa juba tagasi tulid, uuesti hakkasid minema, siis oli võib-olla mingi viimane vaatus ajal, et tead et ma ei mäleta täpselt, kas ma kõiki ette kandsin, aga ega ma väga palju neid varjata ka ei saanud, eks ole, et ikka oli arutusel. Kas Indrek üldiselt kuulas seda, mida kodus räägiti või ta tegi nii nagu ta ise tahtis? See üliõpilase värk on juba ikka niimoodi, et seda ja teist, et mõni asi vajab arutamist ja siis arutasime ja teine asi on iseseisvad otsused, nagu see inimene täis kasvab, et kõike ei pea enam ja ema seeliku selja tagant küsima. Just et näiteks niisugune asi tuli praegu meelde, et ma ei tea, mispärast ema ütles, et et mine siis kindlasti tädi petil veti halverile külla, et umbes räägi talle selline asi minu poolt kaera ja ja siis noh, see oli nagu kodust suunatud, et mine aga siis oma poolt, ma mõtlesin, et et kuidas ma niimoodi siis lähened. Ma igaks juhuks loen kõik ta luuletused ka enne läbi, niimoodi tuli nagu lisaväärtust ja ja, ja põhimõttelisi ainuke kord kuma teadlikult oli, läksin nagu emaga vastuollu. Oli see, kui oli Tartu rahu aastapäev. Tartus esimest korda tähistati seal, kus aeti siis väheke miilitsaid ja koeri Niukest jõudemonstratsiooniga välja. Ja ma olin siin Tallinnas millegipärast. Ja ema ütles, et kui sa lähed Tartusse, muidugi lähen. Kas sa pead minema? Asi on muidugi, pean sära, palun, mine, sest me ei tea, mis seal juhtuma hakkab. Mina hoidsin nalja. Muidugi läheb ja läksimegi. Et, aga siin ma nägin, et see emale väga nagu ei istunud. Aga no mis ta teha sai? Mis vend, noorem vend vanema tuules samal ajal tegija käitus kuidagi? Tema oli esimene poliitiline provokatsioon, oli minu teada see, et nad olid pioneeriks värvatud suurem jagu klassist juba see pidi siis mingi viies klass umbes olema või nii. Ja siis korraldati Brežnevi aegne kammerkombestik nägi ette, et peab seal langenute ausamba juures pronksmehe pronksmehe juures valvel käima. Kalašnikovid anti puust ja puust kalašnikovid aga välja paista ja päris päris ja, ja siis seisid nende klassiõed ja need poisid olid selle välja luuranud, nad ei olnud pioneerid. Ja siis läksid sinna. Näe tolad nädal ja üks pioneer j tolle jälle parasjagu mööda, kuigi mitte nende kooli ja ka linnategelane. Ja see kesised, oi lapsed, poisid, koolist. Nad marss, marss kooli. Et, et ei see ei olnud ju suur süü, aga, aga ta võeti muidugi, see oli au ja ilu, eks ole. Kõik, mis oli välja mõeldud. Aga seal oli see asi tegelikult, et need komsomolikavalpeade ütlesid, see süüdistus olid, nad tarbisid mälestusmärgi juures, alaealised tarbisid alkoholi, mis ei olnud tõsises, nad olid spetsiaalselt ostnud sealt Tõnismäe apteegist köharohtu ja jõid seda köharohtusid täitusid veteranide rahutusi. Et see oli neil juba läbi mõeldud ja kuidas kaval olla. Kas isa-ema oma tööde ja ametite pärast ei pidanud muretsema mingil hetkel, võttes arvesse, kuivõrd aia taha oli laste ideoloogiline kasvatus läinud? Ei, otse mullal 100 no õpetajatega olid nad vestlused, aga vist kui ma õieti mäletan, on juba perekondlik traditsioon, nii et nad, mul vanaisa, kui minu isa pärast oli kooli kutsutud, see oli Kaarli ära gümnaasium. Kaarli koguduse ja siis ütles vanaisa, kui oli selle pysti ära kuulanud, mis ta poeg kõikjal koolis korda saadame. Et mina saatsin teile hea poisi, mis teie Tamaga siin olla. Aga ma ei tea, linna laastas umbes pehmemalt vormis, kõlas minu suust ka midagi. Ja käib juba järg ülejärgmise põlve peal käest. See ühe poja nimeks on Julius saanud ei ole, vist. Ma oleks võinud sellega distantsilt ära arvata, mis tema nimeks saada. No iseenesestmõistetav, et tegelikult ei olnud, tulenes hoopis teisest asjast, kuna ta pidi juulis sündima ja ja me olime esimese lapse sünni puhul kuidagi nagu väga eriTeidlikud, et mis siis võiks nimi olla ja siis vanemate vahel sünniks nagu üksmeel, siis see kuidagi sobisid, kuid niikuinii juulis sünnib lastes olla Julius ja need muud. Väga ilus lugu, igal juhul vähemalt, eks, aga ma tulen ühe küsimuse juurde tagasi, mis mind huvitab? Kelleks te saada tahtsite, Indrek, muide, kas kusagil on see koht, kus te teate, kelleks sa tahad? Sa on. On olnud ja see lugu on niimoodi, et kui ma uuesti sain ülikooli 85. aastal, siis oli selline asi nagu kursuse juhendaja tund kus siis määratiivse õppejõududest nagu kursuse eest vastutav õppejõud ja meil oli Linda Eriksson, kes oli tuntud kui kommunistlik ajaloolane ja äge parteilane. Ja siis tema alustas seda tundi niimoodi, et no ja kelleks me tahamegi saada ja siis kõik tüdrukud tõusid püsti, jätsid kunstiajaloolased ja kõik poisid tõusid püsti, ütlesid arheoloogiks ja siis minuga kartuli ja mina ütlesin, et kooli õpetajaks, seda hiljem minu naine, kes ise on muidugi minu naine ütlenud, et, et siis nagu sahin käis läbi, et aed meie kursusel on ka üks tobu, saab õpetajaks minna, aga ma tõesti mõtlesin, et koolis ma oleks võib-olla saanud teha neid asju, mida mulle meeldib teha, eks ole, ja ja oleksid, aga siis muidugi tegelikult on meil sugu veel mu tädi õde, vanaema oli õpetaja ja ema poolt vanaonu oli õpetaja ja siis sinu, selle tädi oli ju õpetaja ja, ja, ja kõik need tarulaarmanid olid veel 19.-st sajandist peale koolmeistrit. Ja vot kui ma panen selle kogu, siis ma saan ennast nagu hüpetega kuus põlve koolmeistriks joonistada, aga esimene keskkoolis ei tööta ja põhiliselt sellepärast, et Eesti vabariik oma taastamise järel on otsustanud koolmeistreid palgaga näru. Tänan. Indrek võib omalt poolt hetke pärast täiendada seda vastust, aga ma küsin Andres hakatuseks hoopis teie käest, et mis need iseloomuomadused või jooned Indreku juures on et tema tõttu või tema pärast on minister tagasi astunud ja laseme siis selle näite juurde, et neid lugusid võib siia veel kõrvale. Poliitikud üldiselt väga nalja ka varustatud naljamõistmisega ei ole. Nad võtavad nihukesi asju tõsiselt, mida pealtvaatajad ehk nende alamad tehtiv kodanikud nii väga tõsiselt ei võta ja sealt tuleb üks Indreku iseärasused. Ta tahab naerda väga paljude asjade peale, mille teised on tõsiselt. On see nüüd hea või halb, see oleneb konkreetsest juhtumist netis pata ühte korraga panna nagu teiselt poolt. Ta on selle taga siiski üsna niukene põhimõtetega iseloom, mis suudab asju selekteerida. Ega mesilased ju eemaldume sellest Baltševi teatud lollustest ja üsna kiiresti. Aga teiselt poolt Meie otsustused, mida ideed avalikuks räägivad, ikka selle poolt, et see aeg mõjub siiamaale. Nii et see on praegu keeruline situatsioon, mis, kas veel tuleb üks põlvkond kannatada, kuni need varjud välja lähevad inimestest, et ei ole vaja karta igatnagamanni, kes pannakse. Ta ei peasekretäriks, näiteks, saab vaid ikkagi oma seisukohti praegusel ajal avaldada. Aga muidugi, neid on karistatud, praktika on ju niisugune, et et valimisnimekirjade järjekord aga tehakse seda kohtumõistmist. Praegu saan aru Indrek San teie stiil, aga kas mõnikord päris siiralt olete ka mõelnud, kui intsident on lõppenud. Et oleks kurat, oleks pidanud ikka keelt hammaste taga hoidma. Keele hammaste taga hoidmise puhul ka jah, et ma olen mõnikord leidnud kohe peaaegu või on midagi välja lipsanud, et tegelikult ma tegin talle nüüd liiga ja enamasti ma olen käinud siis sobiva aja möödudes ja, ja püüdnud seda klaarida, et palun vabandust, et ma ei, ei tahtnud niimoodi, aga see on sellised, mida teised enam ei näe. Ei seda nagu see andeks palumine, andeks andmine on ka tegelikult siiski niukene privaatne värk, mitte ei pea ilmtingimata Rahva hääle või Päevalehe juhtkirjade kaudu käima. Et nii ta toimib, eks ole, need avalikud igastahes niuksed, võlts vabandused tegelikult ei toimi, et nad on nagu teeseldud, aga ma olen püüdnud seda päriselt teha. Ma ei saaks öelda, et kas, et kogu elu on nii elatud, et ühtegi asja ei kahetse, et takkajärgi ikka mõtled, et et pagan oleks seal nüüd osanud nagu, kas hoiduda või õieti teha ja ja paremini, et, et küll oleks elu parem mitte enda elu, aga nagu üldiselt ma mõtlen. Aga teisest küljest jälle selle huumoriga on nüüd niimoodi. Vahel küsitakse minu käest saanud standardküsimus, et aga mida te seal Euroopa Parlamendis ka ära olete teinud või, või mis see on, ja siis kui ma peaksin hakkama rääkima kõikidest nendest sadadest parandusettepanekutest või miks midagi vastu võeti, keegi ei saaks midagi aru. Aga kui ma ütlen niimoodi, see kõlab natuke ninakalt ja ülbelt, aga nii on. Et ma loen enda kõige suuremaks saavutuseks seda, et ma olen üks umbes 15-st Euroopa parlamendiliikmest, kes suudavad suure saali heal juhul naerma ajada, nii et kõik siiralt naeravad. Aga see nali peab mahutama selle poliitilise diskussiooni raamistiku ja konteksti. Ja vot selle üle ma olen uhke, et ma olen töötanud niimoodi, et et inimesed kohe ütled, aga sa, et mulle nii meeldis, et kuidas sa selle asja lahendasid. Vaat et siis huumori, lon oma niuke, päästev inimkonda, päästev function funktsioone. Justkui keegi kunagi varem seda teinud ei ole, siis nüüd olen ma esimene, aga millegipärast ma arvan, et ma ei ole esimene, et küsida kas teil kunagi ei ole olnud nii-öelda rollikonflikti oma loomuse tõttu sellega, kes on ja missugune paistab teie ema. Et ühest küljest hästi leebe, tore kõik sellised sõnad, nagu ta meile siit raadiomaailmast meelde on jäänud ja, ja millega seostub ja siis selline selline nagu teie. Selle peale. Emal mingi lohutus, et karmi koore all on tal hea süda või seal endale sisendav. Ma ei ole selles mõttes rollikonflikti, ma ei oska praegu mõelda, et oleks olnud. Aga küll jah, et et teinekord mõtledki, kas emale see mitte ei ole liiast või ikka kuidagi, ta on nagu arvutustes sees, et ikkagi püüad miskil määral nagu arvestada tema tahtmist ega ka, mis siis, et et tegelikult ju ütleme, ma olen täisealine ka juba vaat et 50 aastat, ei, mitte 40. Ma mõtlen, et huvitav, kas teie lapse nahas oleks hea olla, näiteks kui toimub lapsevanemate koosolek koolis ja niisugune isa saabub sinna. Aita meil on ära jagatud ja koosolekutel käib ema ja arendusvestlustel käin mina. Et tavalised koosolekud on niimoodi, et on nädala sees ja siis ma nagunii ei saaks minna. Aga ei, ma oma laste hinnanguid ei tahaks kuidagi anda nende eest, et probleeme meil väga küll ei ole, nendega õpivad enam-vähem ja ei ole täheldatud ka mingeid karistus või laiduväärseid. Tegutsemisviise ja õpetajad on üldiselt mulle pigem andnud mõistvat ja koostöö ja positiivset tagasisidet, nagu on moeks öelda, et. Kas te ei ole mõelnud oma pere ja lasteaia nii-öelda rahvusvaheliseks muutmise peale? Nad muutuvad niikuinii, et selles mõttes aeg määrab siin oma parameetrid nii geograafiliselt kui võimalust nurgakool Brüsselis või midagi. Ei, see oli väga õnneks lahendas selle olukorra minu eest Belgia kuningriigi parlament, kes oli vastu võtnud siukseid seaduse et alla 12 aastased lapsed ei tohi kodus olla, üksinda ei tohi tänaval olla üksinda ja ja kuna nad olid just kõige alla 12 kümnendik oleks pidanud lasteaeda minema, teine sellesse Belgia eelkooli ja kolmas, siis päris koolinud oleks kõik olnud eri kohtades. Ja ma nägin juba vaimusilmas, kuidas minust saab üks selline taksojuht, kes hommikul teeb ringi ja siis õhtul teeb ka, et ma ei jõua nagu tööle praktiliselt üldse. Ja otsustasime, et ei hakka seda tegema. Natuke kahju oli, et mõnes mõttes, et võib olla keelekeskkond ja tead teistmoodi asja. Teistpidi ma ütleks, on see kõlab küll väga ultra konservatiivselt kaasajal, aga aga ma olen veendunud, et lastel on tegelikult oluline olla mitte katkestatud oma selles nooremas ja võib-olla ka vanemas kooli aset. Sa lähedki järjest ja saadki sõpradeks ja, ja, ja harjunud nagu seda usaldusvõrgustikku endale ikkagi kodu lähedal looma. Et kui sa oled neli aastat siin ja seal, ma olen ju välisministeeriumis töötades ka näinud, kuidas diplomaatide lastele ikkagi oli raske, et sa tuled tagasi uude keskkondades, kas sind võetakse omaks, ei võeta omaks, kas keegi abistaja abistab õppekavade ei ühildu. Ja siis kõik su sõbrad on kuskil ka mööda maailma laiali ja siis hakka uusi looma ja sismine jälle ära, et et ma arvan, et tegelikult Eestist nagu alustada ja siit, et siis hiljem võib-olla laia maailma minna on turvalisem ja jääb ka nagu see vaimne suhe ikkagi selle Eestiga paremini paika. Millega Indrek oma esimesed rublad elus teenisid? Muide, siinsamas majas, selles vanas raadiomajas, Salme Reek pidas sellist raadioteatri osa, mis tegi kuuldemänge ja sealhulgas laste kuuldemänge ja mina olin kuuldemängus, uus aasta poisi seiklused või mingi selline asi, uus aasta poiss, tegime palju proovi ja lõpuks saime selle kuuldemängu linti ja isegi esietendusi, siis tuli koju rahakaart sihuke papist tükk poidista SSSR ja sinna peale oli vist kirjutatud. Kas ma pakun näiteks üheksa rubla, siis maksti hästi, siin oli punktitasu, oli väga hea ja, ja siis vot need olid esimesed rublad. Aga hiljem, kui ma olin näiteks haljastustööline Krizakovi haljastuse rehvis siis maksti mulle juba nii palju rublasid aastal 83, et minu kuutasu oli suurem kui isal-emal kokku, need olid mingid kõnnid. Intelligentsi algavad, ravotsid seal aeg, sellel oli rublasid lahedalt, ma sain mingi 300 rutsi kuupalka. Mul tuli meelde, et sa käisid kassaarse mardikaga nurmenukk, see oli väga tore virutada. See oli väga tore lugu, major pira vōi viskas meid sõjalise tunnist välja, kuna ta ei suutnud leppida, et me vist granaati ei viitsinud kokku või lahti panna ja ma ei tea, mida me pidime seal tegema. Ja siis me mõtlesime teha, mis teha, ilus kevadilm oli maikuu ja lähme sinnasamasse isa lapsepõlvemaadele, et seal on heinamaade peal nurmenukke. Et korjame pulli pärast ja lähme lilli müüma Viru tänava otsa. Ja korjasimegi mitu korvitäit, siis tegime minu juures kimpudeks. Läksime, vaatasime, mis tädikest lind oli, tädikestel oli, hind oli 20 konklikad, mõni või 25 kopikat. Siukseid, valged pingid, metalljalgadega puust pingid, tõstsime kaks tükki üksteise otsa, siis panime sellise loosungi head eestiaegsed, nurmenukud ainult 10 kopikat kimp ja müüsime igavene hästi. No dumpinghinnaga tulime turule, eks ole, siis tädid ei saanud müüa. Müüsime need mitu pesukausitäit lilli maha. Saadud raha eest sõitsime taksoga ja igast lubasime endale head. Suvel jälle oli ju väga hea asi oli desintegraatori ja Johannes Hindi äri, kes selle teise vennaga, kelle nimi mul praegu meelde ei tule, korraldasid seente, pihlakate, nõgeste, võilillede ja mille iganes kokkuost, tööd teha, seda auimeravimit. Ja see oli meil naabrilastega väga hea äri. Teiseks tuleb ka aru saada, et ega nõukogude aja selle Brežnevi ajal see taskuraha oli rohkem niisugune sümboolne, et siin niinimetatud guugoli saunas limonaadi ja Dropsi kommi saivad 10 kopika eest, et sul ei pidanudki hirmus paks rubla patakas olema. Hiljem muidugi juba kui sa tahtsid nagu Viru hotelli ümbruses ka mingi tegija olla või noh, ütleme siinse ja botaseid saade, siis muidugi said sa teada, kui vähese või kui palju rublasid tegelikult pidi olema, asju saada ja ja pööranud nagu tähele, aga kindlasti isa ema ikkagi aitasid, et selles mõttes ülikooli ajal oli ju see stipp oli, vast oli juba minu ajal 40 rubla kuus ta nagu väga priisata ei võimaldanud, aga, aga ega ta niimoodi ka ei olnud, et nüüd hambaharja ei olnud või et ei saanud nagu eluga hakkama, et aga eks nad ikka väikse taskuraha andsid. Asi oli muutunud selle võrra, nüüd siis põlvkonnavahe oli, et mina sain kolmeteistaastaselt esimese töökoha, aga sokutati alla 14 ei tohtinud, aga kuna mu tädimees Moora neemelana arheoloog oli, siis kaevamiste juht siis sinna andis minna, ma olin üle kuu aja natuke, aga tol ajal oli see vajalik näiteks koolikoti ostmiseks või millekski väga konkreetseks. Et vanemate või noh, ainult emapalga peale oli väga raske loota, see ei mänginud välja ärrit. Kas Indrek teil on kodus abikaasaga mingit kindlat põhimõtet, et mida te lastele soovite edasi anda või, või ideed või korrutate midagi kuidas olla, mis on tähtis, mis otsustab teie saatuse tulevikku. Kuivõrd te ise olete pidevalt täna siis vaevalt et teie nendega matemaatikat õppida, aga no midagi sinnakanti, näiteks, et tal oleks eriti hea meel, kui nad teadvustaksid endale, millest sõltub tulevik. Ma arvan, et sellest oleks meil kindlasti väga hea meel. Ja kui me vaatame seda ajajoont, siis tegelikult on ju see eesti kultuuriajajoon on täitsa hoomatav, et laulupeost saab 150 aastat, Eestil ühte seltsi aitamisest saab 150 aastat, et see tegelikult ei olegi varsti vaata et inimese eluiga. Et aga meil mahub siia, eks ole, nii mitu põlve. Ja nüüd mina ütleks niimoodi. Õpi keeled, kanna kübarad, et me ei ole lastele sisestanud küll kopika eest, et sinust peab saama nüüd sellel teisel või kolmandal alal mingi supertegija, et lasen neil ise valida, endale ise valinud, millist sporti teha, kas muusikat õppida või mitte õppida, et me ei ole kuskile nagu selliseid asju pannud. Et kõik tegelikult sõltub sellest, kas oskad sellele oma Vaadete teljel elus ettetulevaid juhtumeid lahendada ja kui oskad, siis ongi ju kõik korras, et ülejäänu on nagu õnne ja vedamise küsimus, et peamine, et keegi ütleksid, Need on ilged, kitsaid koputajad või küülitajad või mingi muu selline jama, et ikka oleks kaasinimesega viisakas ja. Aitäh nende juttude eest isa ja poeg Andres ja Indrek Tarand. Pärituult aluse selle saate nimi on, käbi ei kuku, aitäh kuulajatele. Ka mina olen Sten Teppan ja nädala pärast kuuleme taas.