Tere, ja aitäh, et tulite kuulama. Klimatoloog haridusega Antarktika uurija Andres Tarandi teenistuslehel seisab hulk sissekandeid ka poliitikast kuni peaministriks saamiseni välja 90.-te keskel. Poliitika on ka üks teemadest, mille puhul võime öelda, et käbi ei ole kännust kaugele kukkunud. Koos abikaasa mariga on Andres Tarand üles kasvatanud kaks poega Indreku ja Kaarli Leist vanem ehk Indrek liitubki vikerraadio saates. Käbi ei kuku isaga, et vaadata tagasi ja tuletada meelde muid momente elus, mis kõnelevad kasvamisest ja kasvatamisest. Mina olen saatejuht Sten Teppan, head kuulamist. Andres tere tulemast vikerraadiosse. Tere ja Andresega on kaasas poegadest vanem Indrek, näha. Rõõm on täielikult minu poolel, ütles kardinal Richelieu. Andres, kui Indreku asemel istub kas noorem poiss siis teie kui isa silmade läbi, kui suur see erinevus tegelikult oleks, sest avalikkuses Me või kuvandi kaudu, mis on meedia abil tekkinud, on meil nendest poistest pilt olemas. Aga koduseinte vahelt vaadates? No ma mõtlen, et juttume mõlemad perekonnas on üldse nii, et harjumuspärane on, et kaks tükki vähemalt räägivad korraga, aga vahel ka rohkem see selle järgi vahet ei saa teha, nagu võib-olla on Kaarel siis suurem kirjutaja kui teised, aga muidugi kõik on mingil määral ka kirjutajat. Ma ei oska nüüd öelda, võib-olla lapsepõlves oli see asi pisut teravam see Vahercaga Indrekul. Aga kuna Kaarel oli kaks aastat väiksem, sisestab veidi Indrekut järele tegema väga tihti. Ja häid niukesi teravaid erinevusi ei oskagi esile tuua. Indrek, kui te mõtlete suguvõsa kokkutulekute peale, siis seal enesekehtestamine on tõenäoliselt üpris suur väljakutse. Et hääl kõlama jääks, ma mõtlen Nojah, ja selleks ongi inimkond leiutanud demokraatlikud institutsioonid ja meil on niimoodi, et alates sellest ajast, kui meie vanaema Linda Viiding ära suri, siis Meie siis tema lapselapsed tegime ürituse, mille nimi oli suguvõsa lõpetamine. Ja seal oli selge asi, et mind määrati suguvõsa vanimaks siis Linda Viidingu asemel ma olen ta oli 97 ja mina olin vast siis 40. Tänu sellele ma saan oma hääle muidugi kuuldavaks teha. Jah, tõepoolest täitsa arukaid inimesi on, need vahel on päris huvitav kuulata teiste jutuga. Läheme lapsepõlve ja läheme kõigepealt Andres teie lapsepõlve, seal 40.-te alguses, nii kaugele, kuid praegu suudate tagasi mõelda ja mälupilte taastada, siis, mis teile, lapsepõlvekodust, lähedastega seoses või üldse ümbruskonnaga seoses esimesena meenub? No mõni asi on nagu paljudel lastel, et on nii palju räägitud, ise ei mäleta, Ta aga tundub nagu enda mälestusi ja mul on üks 41. aasta suvel augustis käis Peningi lahing, see oli viimane katse siis kos Tallinna üritati kaitsta punaarmee poolt, no seal oli ka hävituspataljon mitmesuguseid vägest. Ja siis käis kauri, tuli üle vanaema maja ja sinna olid naised, sest mehed olid metsa jooksnud peitu mopi eest. Ja sealt siis tegid naised varjendi, mis see on mul endal hästi meeles, üks suur Aukrusosesse kahvatud, aga puudega katuslagi oli muidugi ära mädanenud selle aja peale, kuna Ma hakkan, aga siis ma sain esimest korda olla nagu rindekorrespondent seda rääkis ja ja see oli siis umbes. Ema, aga Ede, aga põmm, see oli kahur, aga õde ja ema magasid mõlemad selle paugutamise ajal. Nii et noh, hiljem 44. aastal all mul siis tõeliselt enda nähtus, pildid. See on just sügis, kui punaarmee tuli taas. Ja siis ma olin vanaema juures, teised inimesed olid juba talle naerad olnud, õelaks kool vist pihta. Siis oli küll nii, et me kaitsesime nagu vanaemaga juurviljaaeda, sest et sõdurid ei käinud mitte muu kui naan, kärge nalja pärast, ma arvan, nemad porgandeid välja tõmbamas ja ka vanaema ja niuke pisike põnn olid küllaldased siiski, et nad ka taandusid. Et ma ei saa neid süüdistada erilises rööveldikuses ikkagi kuulasid mõnevõrra sõna. Ja siis niimoodi see käis, et kõik need sõjasellised halvemad pooled jäid mul muidugi nägemata. Vaata, ma olen nii palju äike ikkagi alles neljane. Ja suuremad poisid, ma tean, olid need, kes olid siis ohutsoonis sellest hirmsast, igal poolvedelas, granaate, muud laskemoonast Nad lasid endale näkku need püssirohujälgedega poissegi, paljuneksid sinised täpid tänava vahel. Aga see on nüüd see pool, mis nii-öelda ajalugu ja on üsna mustades värvides igal pool kirjutatud. Aga ma arvan, et selline lapse elik rahulolu oma lapsepõlvega et väljamõeldud, vaid ta siiski tähendab laps ei võta ju kõike omaks, mis hullu toimub. Nii et vanaema oli mul väga tore, laulis hommikust õhtuni peaaegu ja, ja nii oli meil elada päris mõnus. Ta lapsepõlvest pigem ikkagi jäävad meelde rõõmsad toonid, mis sest, et teie pere lõhuti ka ju ära. Jah, aga see on muidugi meeles ja see on hästi meeles, kui isa käis ülekuulamistel, siis ma olin vahepeal linnas ka ja ema passis nadi poole akna peal ja siis lõppesse ära pandi. Ma arvan, et see oli aprillikuu vist, kui ei saa enam tagasi tulnud koju. Ja siis mul läks kaks nädalat, kuni ma aru sain, ei tulegi. No tähendab lootus, et kunagi kunagi, aga, aga kuidagi lapse mõistus jälle reageeris aeglasemalt kui asi tegelikult kui oli juba toimunud. Aga noh, kõik läks selles mõttes hästi, et 11 aastat aega ja siis tuli isa tagasi ja siis me saime nagu jätkata. Kuigi all no ei olnud erilist võõrastust isegi, sest ma olin siis juba 15 ja, ja noh, niuke mõjutatav puberteetlik. Et mul hakkas hirmsasti meeldima isaga suhtlemine. Lünka sisse jäänud, et ei mida see olukord perele siis tähendas? Ta tähendas emale ikkagi kõige rohkem rabelemist ja muresid ja ilmselt ka küllaltki sellist pingsat tööd, ta andis otsad palju tunde. Et siis kuidagi need kaks last toita katta. Sellel vene ajal ju ei olnud üldse tekstiiltööstust või ma ei tea, riided olid marukallid ja see on mulle ka jätnud. Niukse igavese jälje. Tähendab lapsena, et kui ma mingi riidehilbu või, või kalossi tarakaatusin näiteks siis emale väga murelik ja ma sain sellest täiesti aru ja noh, natuke nagu häbenesin siis ka, aga ikkagi neid kadus kole palju. Mis masti mees oli pisike Andres siis kui toimetamist oli lastega võimalus asju ajada ehk lapsepõlve helgemad hetked, millega need täidetud olid? No ma olin tavaliselt aste karjas kõige väiksem. Kuna õde on vanem, siis olid suuri tüdrukuid seal tihtilugu mu ümber jala mängisin üsna pikalt paberinukud, aga näiteks ma ei tea, kas päris nukkudega ka, aga see oli siis nagu naispoolte mõjuma ju lapsepõlvele, aga poisist küüditamisest peale täiesti maale kooli läksime siis muidugi vahe oli suur linnakooliga, see oli siin Narva maanteel Õpetajate Instituudi harjutuskool, kus tol ajal isegi eksamitega vastu võeti eksamit kella pidid, on mamma, seda põnnasin, sellepärast ei olnud väga kindel. Lõigest. Aga sain sisse ja siin oli ikkagi gene. No natuke praegu öeldakse, elitaarne koolsised, õpetajate treeninguks pidid olema paremad. Lugeda oskavad lapsed ühesõnaga. Ja, ja maal oli asi täpselt vastupidi, sest seal tol ajal poisse, kes 16. eluaastani pidid istuma, tavaliselt istusid nad kaks, kolm aastat ühes klassis ja neljandas klassis kaugemale ei jõudnud, aga neid hoiti tähendab mingit erikool ja ei olnud niisuguste veidi veidi õnnetute jaoks. Ja see oli mulle siis, kui ma olen siin poolteist aastat linnas ära käinud, kangesti naljakas mullad, nägid nad nii suured, nad olid poole pikemad muidugi. Nii et neid oleks pidanud austama, aga mul tikkus siiski ikka teravmeelsusi arvel välja tulema. Nii et, aga, aga noh, nädal asjad, mis on hiljem võib-olla tähtsamad kui lapsepõlves, aga üldiselt mulle meeldis metsas kolada ja kogu selline loodusega sina peal olemine tuli sellest maakoolist jälle muidu muidu ja, ja teine asi veel, et kool oli suht kaugel, kolm pool kilomeetrit. Ja siis seitse kilomeetrit päevas veidi ära käima ja minu arust teinud suure jalakäiguarmastajat, ma elan siin kesklinna piires, ei kasuta mingit transporti, harilikult kujust aega ei pea säästma. Kui isa enam kodus ei olnud, siis mida see tähendas tegelikult kas te püüdsite selle arvel olla emale nii-öelda parem laps ka ja vähem muret valmistada või ei kukkunud? Nalja sihukse poisikese pea liigub ikkagi sealt seest Moskva maantee ja eks ma tegin pahandusi ka. Ja koolis möllasid ma niukses neljandas viiendas klassis nii palju, et ikka iga kuu oli mõni märkus ja siis ema oli paar aastat tollal küll inkognito Ta, ta ei julgenud välja tulla, et küüditataks äkki ära, see kestis paar aastat, siis selgus, et kedagi eriti sinna järele ei viida enam Siberisse ja siis ta kas uuesti tööle ja ei olnud aega noh, ka maalt elades, et ei olnud aega kooli tulla, kuigi teda kutsuti, aga koolis maakoolis teati meie saatust küll väga hästi. Ja ma arvan, et praegu jälle nii sihukese kauge hinnanguga olid õpetajad üldiselt väga vastutulelikud, aga ma ei osanud sellesamaga vastata, sest mul trikke teha ükskõik millal. No näiteks ükskord ma mäletan, neljandas klassis lasin ma üks koerolkus maakooli uksele late koer tuli nuusata igatahes sisse värk käib seal koolimajas, ma tegin ühe teise klassi ukse lahti, Tiia, lasin ta sinna sisse. No see oli Jaan, oli siis seda ikka uuriti ka, et mis mees seal tehti, muidugi kindlaks, sellest kirjutati mulle märkuse olla. Ja nii sihukesi mitte väga kuritahtlikke, aga ikkagi seda, mida õpetajad pidid. Kas mingit maailmavaadet, väärtusi, põhimõtteid ka kodust kaasa anti või prooviti kultiveerida kuidagi ajudesse, et mis mees peab dist saama? No ema oli ajale õpetaja. Ei kutselt ja tema väga palju ei moonutanud, nagu ajalugu hakkas moonduma alates 45.-st aastast. Ta jutustas mulle, ma ei tea, kas need kooli eelikuna, aga nii, et ma sain ikka mingisuguse enam-vähem nagu praegu öeldakse, adekvaatse pildi. Seal on alati kõigil lastevanematel oli ju see häda, et, et räägin küll, aga mida ta koolis hakkab. Ja see oli meil ka. Siuke koolist oli poistega siis käia õpetajatega, kadetti vestlemas sellel vale poliitilised varjundid, aga no see on teise ajalugu juba. Missuguse jälje jättis isale see, et ta üle 10 aasta ära oli, et panid seda tähele, kuidas? Mõjus talle mõjus kahte moodi, et ta oli esialgu ka töötu tööle, teda ei võetud kuskile, ma ei tea, kui palju ta uuris, aga ta tegi tõlketöid ja sõprade nime all. Ja sealt tuli üks väike niuke kibe karikas, et mitte kõik ei tasunud selle ta niimoodi oleks vaja olnud. Aga sellest ei olnud ka mingit skandaali, aga ma tean, et see nii käis. Ja teine pool oli jätkuna pikka aega vangistuses suurtükielu nii-öelda kesk-eas, vaid nooremas kehas jäi elamata. Siis muidugi oli vaja see vabanenud vangidel kadestel, kellega ta koos oli olnud nüüd välja elada niipalju kui see nõukogude või Tallinna kohvikud välja kannatasid. Nii et ta oli ka suhteliselt palju kodust ära ja tegutses nendes vana Pallase tegelased ja kes need siin liikusid, ühesõnaga et aga, aga nii palju kui nüüd suvepoolikud ja seal need enne minu ülikooli olime väga palju koos ka. Ja, ja Taali ikkagi küllaltki optimistlik ja, ja huumorisoon ei olnud kuidagi kuskile maha lõigatud selle vanglaga. Nii et ta oli üsna elurõõmus, kuigi magu haige ja niuksed hädad piinasid ka, mis oled noh, need olid tüüpilised vanglahädad, et maohaavad aga emaga ta sai ta ikkagi kokku ja pere sellelt ema kokku ja, ja selles mõttes pere kestis küll, kuigi võib-olla mõnede üleastumistega. Andres, mis hetk see oli teie elus, kui Indrek sündis? See oli niisugune, et kirja teel sain teada ja olin väga rõõmus teadagi, kuigi ta tulemas on, seda ma teadsin hästi, kui mind sõjaväkke võeti, see oli sel ajal, kui Nõukogude armee aastakäigud täielikult Nad ei seal noppida nii palju kui vaja. See oli siis 40. 41. 42. kolmanda aasta pärast aastat. Mina muidugi pöördusin siis, kui mari abikaasa kirjutas mulle, et Indrek on ilmale tulnud ja kohe raporteerisid, näed, nüüd ma tahaksin vägagi minna poega vaatama Eestisse. Ma olin Kaliningradi oblastisse ja ohvitserid siis midagi nii poolesovokas hääletasid. Kuid need kevadise kontrolli, see oli see sõjaväes nagu eksamaid. Igasugustest teguritest koosnes, et need õitsevad viiet siis võib-olla saab Anti niuke lubadus. Ma võtsin seda lollakana natukene tõsiselt, tegelikult muidugi ei lasknud koogi ja aga siis jälle teise käega tuli kohe nagu taevast 100., selle kätte hakkad siin kuulma seal. Patarei peal. Danske palliga on? No ma ei taibanud Aegviidu polügoon, aga tegelikult oleks võinud varem taibata ja selgus, et on ja siis tuli hirme kiiresti organiseerida, üks maja üürituba võtta Aegviidust. Mari tuli Indrekuga sinna ja seal me saime. Ta võiks, kuigi ükskord me olime varem paar kuud näinud, kui veebruaris. Ei, see oli järgmine aasta haige, nagu ma ikka ei mäleta, no siis, kui ma tõin vähekese hulluks, läks sõjaväes ja pidin selle kolm vaierima Tallinna. Muidugi ei läinud, Tullub stimuleeris. Aga siis ma sain just saalid aastaseks saamas ja siin me käisime jalutus samas ja, ja sul oli üks omatus juba niukene küljes, ma ei tea, kas see on veel säilinud riidesse panemast ja püüdsid libistada ennast radiaator ja diivani vahel. Aga ma usun, et praegu riietud ilma vallutata. Ithaka, kas te ise teate, miks teie nimi Indrek on või? Ja miks sest vanemad panid ja kuna ma teab tagantjärgi ema on väitnud, et ta oli selle tõde ja õiguse Andrese ja Mari esimese poja järgi võtnud ja siis. Ja siis niisugust lugu ma olen omandanud, et ma alati vastan, et see on nii kirjanduslik inspiratsioon. Millegipärast sattus tastena Tammsaare tõe ja õiguse nimetoleid meie vanemate paarilt marja Andreas kokku juba. Ja siis Indrek, ilmselt oli meil mõnevõrra läbi räägitud, ma ei mäleta, et sõjaväel oleks kirja teel sõda lõppenud. Kui jälle Indreku mingile kuvandile mõelda, tundmata teda isiklikult siis siis ma võiksin arvata, et temaga koos kasvamine või tema kasvatamine on ühest küljest justkui seiklus. Aga teisest küljest ikkagi kogu aeg niisugune ora tunne ka kusagil tagumiku kandis. Kirjeldus võiks kuidagi klappida isa emotsioonidega mälestustega. Jah, ma ütleks niimoodi, et et kôige, ma nüüd olin nii sõjaväe aja, kui seisan Antarktika aja ära siis langes marile muidugi tema varasema lapsepõlv juures hoopis suurem koorem, kui mulle. Aga nisukest tänapäevast Toputamist lapsele midagi ei tohi öelda, sel ajal veel ei harrasta, nii et ma mäletan ühte nurka panemist, ma ei mäleta, mille eest. Aga. Ta oli sellepärast, et ma ei palunud, vabandust, aa, no vot seal see oli niimoodi, et talu vabandust ja mina ütlesin, et ei palu siis pandi nurka ja öeldi, et enne välja ei tule. Kui oled palunud vanema käest vabandust, ma ei tea, mis ma tegin, siis ei tea, meiega enam, aga, aga. Et siis noh, siis ta oli päris hea jonni ja igatahes ta pidas kaua vastu oma seisu. Põlved surisesid aga ära. Aga siis me vaatasime need, et on kirjalik tõend selle kaota. Et kui ma olin Antarktikas, siis võttis emad neid kaasa ühe õmble, ei anna juurde ja selle asemel, et sellel elust ja head aega Öelda oletada, hakkanud kääridega mõlemat mängijat grimassidega ja rääkima. Ja siis ema on tõsiselt mõelnud ta mulle kirjutanud, et mis ma nendega peale hakkan. Ja siis otsustas vitsa anda, mina seda näinud ei ole, kuidas toimus? Ta ütles, et kaardile Kaagage Kaarledagi Indrekut ant järel öeldud aga, et, et muidu Indrek jälle vaatab, et temale on üle cootetatud, sellepärast pidi Kaarel Casanova Need grimassid kõlavad nagu ikkagi eeskujulik kasvatus või vähemalt see vitsaprotseduur sinna otsa. Katse sellest. Ütleme, mingisuguseid elementaarseid kombeid ju püüti lastele õpetada, mõnest on mul siiamaani kasu näiteks inimestele tere ütlemine, ma olen tähele pannud, avab mingeid niukseid, hinge ja suhtlemiskanaleid, mis hõlbustavad elu korraldamist. Ja ma mäletan, emal oli pedagoogiline nipp, et ma arvan mingid niuksed üheksa ja seitse või et tehkiga kraapsuja, öelge, mis te nimi on ja kuidas see kõik käib ja head päeva, aitäh iga no ütleme, kõik elementaar ja ja siis, kui meil seal nihu läks, midagi unus siis oli see moraal on jälle see, et kuulge nüüd, kui me lähme raadiomajja, et minu kolleegidele seal Vilma Jüri salule Kiira Kahnile seal teete niimoodi niimoodi. Sest muidu Nad mõtlevad, et mari tarand on päris kena inimene, aga laps ei oska kasvatada. No vot see see mingil määral oli ka traditsioon, sest minu ema õpetas mind enne, kui ma midagi mõtlema oskasin hakata. Mütšikergi. Mul oli hall Sooge ja käisin seal, seda hüüti omavahel prits kellaks, nõiuti oli Tõhelgi kella ja siis moderetasin neid vanamehi, kes seal vastu tulid ja neid niimoodi naerma, et kõht vabises. Mina ei saanud päris hästi aru, miks nad naersid. Aga ilmselt see, et ei kummardada Saksa ja see oli neil meestel rohkem tähtis. Ja, ja, ja siis niuke küla koomik, ma sain paar aastat tallaga. Indrek, kas teil oli ka sama moment nagu nagu Andreselgi, et ühel hetkel tuli isaga justkui harjuma hakata, sest alguses teda ei olnud või see jäi liiga varasesse aega ei mäleta? Mäletan küll, ma mäletan isegi seda ilma, kui me läksime sellele Leningradi rongile vastu, kui isa pidi tulema Antarktikast oli külm ja veebruarikuuga külm oli ja vanaema nõudis, et pane karupüksid jalga, aga ei sallinud neid karupükse, sest need olid tokerdasid ja see oli üks igavene jama. Ja siis sellest oli ka juttu, et isad tuleb ja ikkagi teda oli oodatud ka, aga mulle on hiljem räägitud, sest ma ise ei olnud seal tunnistajaks. Aga et väiksem vend Kaarel oli lasteaias kõigile oma rühmakaaslastele rääkinud, kellel isad käisid vahel enamasti käisid küll emad, aga vahel käisid ka isad, eks ju, lasteaias. Ja siis vend oli kasvatanud uuesti rääkinud, et tema isa on nii pikk kett ulatub taevani ja keegi ei saanud seda kontrollida. Aga siis, kui isa tuli pärast sinna lasteaeda, siis tuli kohe mingi, ma ei mäleta, kas Andrus või kes ta seal oli ja seisis isa ette, ajas jalad harki ja hakkas naerma. Taltsutamatu ma ei ole, sai ulatud taevani. Nii et ega see Antarktika oliga nõks üle aasta. Ja, ja mis oli siis nii huvitav kui see ka ja naeruväärne, kui see ka praegu ei tundu, oli niimoodi, et siis Antarktika laev oli tagasiteel vist Hispaania mingis sadamas käinud Kanaari saartel ja isal oli pappkast kaasas ja seal sees oli kaks liitrit apelsinimahla niukses välismaa pakendis, nagu meil tänapäeva poolt kõik riiulid täis on. Aga see oli nii vägev asi, et siiamaani seal apelsinimahlapakk silma ees. Indrek vanusevahe Kaarliga tähendab seda, et et omast käest oli võtta minu meelest täpselt sobivas vanuses tegelane, keda terroriseerida ja kiusata ja kelle peal katsetada kõikvõimalikke maailmatõdesid. Jah, mingi eluperiood selline oli ka, kus me ikka nagu võitlesime, ma arvan, see võis kesta mingi aasta või poolteist. Algas see sellepärast, et kui isa õpetas meid malet mängima, siis alguses mina võitsin, sest ma olin nii palju suurem. Aga kuna Kaarel on nutikam, siis õige ruttu hakkas ta mind, võit. Ajas mind üliväga vihaseks ja tundus ebaõiglane. Ja siis ma otsustasin jõuga talle natuke näidata, et kuidas suhted ja hierarhiad on ja siis näägutasime seal natuke ja ikka seda õppis ära seletadagi haledat häält ja see teema on, aga ma ei olnud veel midagi teha. Ja siis ükskord see lõppes niimoodi, ta sai õudselt vihaseks ja mina jooksin täiesti ära. Ja meil oli selline uks, millel oli klaas ja ma panin ukse kinni ja ta tuli jalaga sealt läbi. Ma ei teagi, kas teda pidurdada või igatahes klaas läks katki ja tiba oli verine kasevärk ja siis me kuidagi mõtlesin, et see ei ole viis, kuidas omavahel läbi saada. Ja edaspidi meil on ikka täitsa nagu lahingpaarilised, ma ei mäleta, et me oleks üldse tülitsenud, vaielnud küll erinevate asjade üle, aga, aga tilli ikka ei ole läinud. See oli täiesti ilmselt suht lühike periood, aga ta näoldi mõlemad olid üsna tobukesed, kui see asi käis. Kui me räägime indrek kodusest korrast lapsepõlves, siis mis sellega seostub? No mingi elementaarne kord pidi olema ja oli kombeks ikkagi ütelda, et kui ma nüüd kuskile lähen, et ma nüüd lähen sinna ja tulen umbes siis ja ja mingeid mobiile ju ja seadmeid ei olnud, mis oleks kogu aeg võimaldanud sides olla, et isegi tavalist telefoni polnud igalpool, et noh, mingid minimaalsed kohustused, et kui prügipang oli täis, siis tuli see ära tühjendada ja uue jaoks valmis panna ja. Me elasime Harju tänaval ja küllalt paljud inimesed. Vanaema tuttavad, isa, ema, tuttavad, õed, onu, tädid leidsid mahti säält läbi astuda ja siis ei olnud veel fonolukud, siis oli kuidagi niimoodi, et mina ja Kaarel olime vastutavad, et kui alt antakse uksekella, siis seal jooksevad võtmega alla, teed lahti ja paned uuesti selle luku kinni, aga sageli oli ka nii, et vene ajal juhtus nii, et see uks lõhuti ikka ära ja siis polnud jälle vaja käia. Pendeldas niisama, vahel polnudki. Nüüd on palju aega mööda läinud, nüüd võib puistada enam sellest midagi paha vist ei sünni, et kas teile meenub midagi, mida te iseseisvalt või siis Kaarliga koos või kellegi teise-kolmandaga koos tegite, sellist, millest isa, ema kindlasti ei tohtinud teada saada. Ikka tegime, mida võib nimetada sigaduseks Koeruseks. Kuidas noh, meil oli näiteks vene ajal olid need konfliktid, mida enne uusaastat tulekut müüdi, milles nöörist nagu tõmmates siis tong seal nagu kärgatas ja lasi neid paberivärvilise paberi helbeid siis välja ja siis me just tegime vale otsesed minu klassivend Toomas Mägi hakkas sealt, need läksid tihti katkine telik, ACTA paruskis neelane. Et kvaliteet oli nagu kõikuv. Ja siis mägi Tom hakkas seda nagu vaatama, et kas seda saaks veel tõmmata ja tõmbas endale selle Laksakas silma. Ja selle asemel, et minna täiskasvanutele ütlema. Et noh, abi on vaja. Millegipärast me otsustasime, et ema ja isa ei tohi sellest küll kindlasti teada saada ja hakkasime seda silma siis vannitoas külma veega nagu loputama, et äkki läheb paremaks, mis ei olnud vist meditsiini seisukohalt kõige õigem töö. Aga õnneks vanaema, siis nägija vastased me seal midagi teeme. Ja siis mõte oligi, et ei räägi emal-isal ja vanaemaga sai alati sellise tehingu teha. Üks teinekord oli ka niimoodi, et me viskasime. See oli vist kolmandas klassis oma klassivennaga olime teinud aknalaua peale lumepallid valmis, neid oli tööga hästi jää hallideks sulanud, külmunud ja viskasime tänaval möödaminejaid. Ja ühele saime ikka nii pihta, et ta vihastas. Läks kohe, tegi kindlaks, kus ta aknast Me küll arvasime, et ta ei näe, aga läks Kirjanike Liidu sinna kohe Kuusbergi enda juurde või ma ei tea, kuhu. Igatahes nõudis. Peab tulema karistus. Siis kartsime, et kui tema isa teada ei saaks Aziz vanema klaariski selle kuidagi ära ja. Vaenlase vabanduskirja kirjutada ja siis, et mina olen, see paiskas täid viskas ja palliga ja mul väga kahju hakkas. Ja siis ma juba teadsin, et tuleb vabandust paluda. Ja saimegi korda selle asi, aga noh, ütleme mingeid asju tuli ema isa eest ka juba sellepärast nagu hoida, et kuidagi tekkis nagu juba teismelise eas nagu niisugune mulje, et ei pea asjata neile muresid valmistama, et nad hakkavad muretsema, kui nad seda teist või kolmandat peaksid teadma, et lihtsam on elada, kui nad ei tea. Aga ma olin siiski siin koolis, kui olid nii-öelda poliitilise varjundiga üleastumised, siis alla 20 esimeses ju siis nad kutsusid mind siia, aga ma ei ütleks, et need oleksid nüüd tõelise huliganismi Rita läinud, need olid ikkagi niukesed, ülearused, keelederitamised ja mitu korda siis kõnetel kahtlastel teemadel mida võis tõlgendada kui mitte nõukoguliku. Korra oli juttu sellest, et ema ähvardas mingil hetkel vitsa välja võtta, siis kui grimasse sai teha, et kas see ongi perekonnas niisugune läbiv joon olnud, et kui ikkagi tõsisemalt on vaja korrale kutsuda, siis on seda ema teinud. Minu meelest nad on tõsisemad asjad alati kahekesi koos ette võtnud, et ei, ei ole nii olnud, et üks on hea ja teine on kuri tõmbaid. Et kui oligi tõsisem asi, siis istuti maha ja selgitati siis nagu isa ema koos, et miks ja kuidas võiks ja et ei olnud niimoodi, et ainult tema peal oli seal, aga lihtsalt tookord oli nii, et isa oli Antarktikas, ema oli sihi. Indrek kooliaeg oli kuni gümnaasiumi lõpuni, ütleme niimoodi, siis teie jaoks missugune. Väga lõbus oli, kuigi mõned asjad olid väga kurvad, näiteks meil oli niimoodi, et minul nagu ma enne ütlesin, pea ei võtnud malet ja seetõttu võttis ka reaalaineid vähe, et eks ma seal pidin nagu pingutama, et üldse läbi tulla. Aga meil oli, tead, koolikaaslased, nii poisid kui tüdrukud, kellega sai igasugust Lõbu ja lusti ja noh, mis me räägime ikkagi siis minu kooliaja lõpul oli loosung, punk on lahe. Ja siis olime väikest viisiga punkarid, kes rohkem, kes vähem. Ja siis jõudis kätte juba kuulsusrikas Moskva olümpiamängude aasta ja tuli 80. aastal propelleriga. Seoses siin Kadrioru staadionil, nagu öeldakse, sündmused massiliselt, korratus, eduligonism. Ja siis juba tuli 40 kiri, mida meil oli võimalik ikkagi pealt vaadata, kuna isa oli seal tegev. Et kuidas see tehti ja siis õppisid natuke saladust hoidma ja siis õppisid natuke, kuidas seda levitada ja õppisid need asjad ära ja, ja see oli kõik omamoodi. Meil oli kuidagi klaar selline sisetunne, et nõukogude võim varem või hiljem lõpeb meile ära ja, ja, ja Eesti peab saama uuesti iseseisvaks. Ja siis muidugi neid küsimusi oli, et mida selleks me saaks teha ja kui palju tohib, kui palju on mõistlik, kui palju on kahjulik. Et niisuguseid küsimusi tuli juba kooli lõpus ikkagi iseseisvalt ka lahendada, aga ka koos vanematega, et ega nad ei keelanud nõu. Andres, aga see vist eriline rõõmupäev ei olnud või vastupidi, kui Indrek ülikoolist lendas ja kohe varakult See oli üsna dramaatiline ja siis nagu ikka seal vaeva tallab printsiibid, aga kus häda kõige suurem, siis otsitakse abi, mis oleks tegelik. Nii et meie kohus oli otsekohe? Leidsime, ma ei tea, kas õe kaudu kuidagi minu kaevu, kellel oli õpetaja Nana õpetaja? Ta tutvusringkond. D kuidagi mõjutada rektorit ei visataks välja. See ei ole päris sirge lahen lähenemine, aga vaat läks nii, et oma laste puhul see kaob. Lapsevanem algatatud põhimõte on siin, aga ise teen natuke teisiti. Jah, ja see ei õnnestunud küll kuidagiviisi. Ei õnnestunud ja ma ei tea, kas mul on õigus, aga mulle tollel ajal tundus, et telliti nagu kuidagi pettunud, et kuidas me nii lolli lapsel on kasvatanud nagu elementaarselt ei saa aru, et, et, et kui ta tahab nagu midagi viljeleda siin nagu Eesti kultuuri ja millegi hüvanguks minna lihtsalt nagu poosetama sinna kagebešniku ja miilitsat, et see ei ole nagu aruka inimese tegu. Takkajärgi tundus, et sel teol vaatamata arutusele oli siiski positiivseid mõjusid, et mitmed avastasid enda jaoks kub haua uuesti ja ja juhtivate kommunistide jagagebiitide üle sai kõvasti nalja. Aga päris ausalt toona ei mõelnud selle peale, mis juhtub või. Me tõesti ei kalkuleerisin üle. Me arvasime niimoodi, et kui meid on nii palju, Meid oli seal tegelikult üle 20 inimese, siis meie kursuselt peamiselt et siis nad ei julge. Aga julgesid küll kohe lõhki, Nad lõid kohe lõhki meid ja, ja võitsin enamus Antarktika hallata, jutt. Ninamäed kümnevate. Mul oli ka nagu selles mõttes jube, jääd mind, kodu ja vanemad nagu toetasid võib-olla teisiti, ega võrreldes isegi natukene enam. Et kellel olid teistsugused vaated, vanemad sellel või nendel oli nagu lisaks selline kodune konflikt ka lisaks siis autorit võimudega, konflikti. Aga siis ikkagi, kui me seal rektori juures käisime ja siis see oli kõige vaimu gram, oli see, et Arnold Koop küsis, väga heatahtlikud, eks meremehe otsekohe. Teate, seltsimees Tarand, kes üldse käivad Kuperjanovi haual, seal käivad ju inimesed, kes tahaksid mind ja seltsimees kirist maha last, eks ole, seltsimees kiris ja siis seltsimees kiris ütles, jah, seltsimees rektor tahavadki seal päris rasked lülitega. Aga seal nad järel lood olid muidugi natuke süngemad, sest et pärast väljaviskamist oletati KGB silmselt, et nüüd on õige aeg hakata passi värbama oma ridadesse, et kui on hädas, eks ole. Ja, ja siis see asi kestis ikka sõjaväe lõpuni, sõjaväelaagrist troika alguseni, aga no seal on ainult üks reegel, kuna tegemist on mafiooso organisatsiooniga siiamaale, siis ei tohi näppu anda, eks ole. Kuradilegijad, muidu võtab terve käe ja, ja nii see õnneks ka kujunes, et, et nad vot siiski nii palju meelitada või pressida, et oleks. Järele annab, ei anna, seal oli mingi hetk siis järel, kus peaaegu oleks võinud alguse saada haljastus, töötaja igikestev karjäär. Napilt jäi puudu. Aga kas Indrek sel hetkel tajusid üldse mõtlesite, vaevasid oma pead sellega, mis saab, kui on välja visatud. Nõukogude võim õitseb endiselt veel ja, ja justkui väljavaated muutuvad üsna häguseks. Pärast seda. Nojah, aga ega siis lootust, et nõukogude võim ära närtsinud ei saanud ka päris kaotada. Ja teiseks see oligi vist niisugune taktikaline käik, sest mul sõbrad said ikka, kes maaviljeluse instituudi ja niuksed tubasele tööle pärast seda eks-mad reguleerimist. Mina läksin spetsiifiliselt siis isa nõuande ja toetusel sinna haljastustööliseks, sest ma mõtlesin, et kui ma loon endale nii-öelda prioritaarsest eluetapp episood, et siis jälle teeb kõvemaks minu argumendi, et et ma olen kuidagi kõlbeliselt kohane Nõukogude režiimis ikkagi kõrgharidust saama ja, ja, ja lõpuks saingi, see oli omaette nagu tore lugu. Et selles piitsa ja präänikusüsteemis oli siis niimoodi, et need Leningradi oblasti KGB lased ütlesidamise sinna Tartusse lähed, et seal mingi provintsi ülikool, et hakka meie meheks, me paneme su Ždanovi nimelise Leningradi ülikooli. Põhimõtteliselt visandasid mulle ka ette, et sul on selline elulugu, et meiega orgunnime sind nagu põgeneksid nõukogude liidus Lähed, rootsi, seal koputada immigrante eestlaste peale, kui hästi koputad võitjad välja jõuda ka Inglismaale päris luureteenistused ja oli, et ma taipasin nagu pitsiku välja tõmmata, muidu oleks nagu Skripal praegu seal Salisbury haiglas, eks. Et need asjad olid, jätavad natuke volinikke köiel kõndimine, seal pidi arvutama ja mõtlema, et kui kaugele ma lähen, sest väga lihtne oleks olnud ju ka diskrediteerida. Ja nad proovisid seda teha ka sokutada, tata tegelikult meil juba värvatud mees, et ta nagu koputas aitäh. Isa käest sai nõu muidugi, ja, aga siis ma meeldin. Jaan Kross oli ja ja Sulev Vahtre, kelle käest ma küsin nõu, et mis ma nüüd siin on konkreetne ülesanne, mis me pean lahendama, et sind jälle mingi agent tuleb, tahab muga kohtuda. Ja siis nemad ütlesid elutarkuse pealt, et noormees mängi nendega, et ära lõksu jää. Kuidas vanemad ja ema näiteks kodus selle virvendus ja kõik üle elased? Eks tema elas ikka jälle kõige rohkem üle sadama, kardan et just selle hirmu pärast, kuna need väljaviskamise lood ja nendele järgnev olid meile ju teada ka omast Ülikooli ajast mingil määral. Emade närvid on ikka natuke vastu tundlikumad ka suurte poegade suhtes. Seda rääkimist siukest rahustamist oli üsna palju, aga niipea kui see sõjavägi hakkas Indrek sealt eriti palju, neid signaale enam ei saatnud, mis seal juhtus? Käisin Leningradis küll paar korda ja alustasin seal detama kasarmust ta läbi. Ja ka õige põgusalt, võib-olla oli juttu mitte väga sügava hingeinfovahetus ja isegi kui sa juba tagasi tulid, uuesti hakkasid minema, siis oli võib-olla mingi viimane vaatus ajal, et et ma ei mäleta täpselt, kas ma kõiki ette kandsin, aga ega väga palju need varjata ka ei saanud, eks ole, et ikka oli arutusel. Kas Indrek üldiselt kuulas seda, mida kodus räägiti või ta tegi nii nagu ta ise tahtis? Põhimõtteliselt ainuke kord, kui ma teadlikult oli, läksin nagu emaga vastuollu, oli see, kui oli Tartu rahu aastapäev, Tartus esimest korda tähistati seal, kus aeti siis vähekaga miilitsaid ja koeri ja kõiki nihukest jõudemonstratsiooniga välja. Ja ma olin siin Tallinnas millegipärast. Ja ema ütles, et kui sa lähed Tartusse, muidugi lähen. Kas sa pead minema? Asi ja muidugi pean sära, palun mine, et me ei tea, mis seal juhtuma hakkab. Mina hoidsin nalja, muidugi läheb ja läksimegi. Et, aga siin ma nägin, et see emale väga nagu ei istunud. Aga no mis ta teha sai? Isa ja ema oma tööde ja ametite pärast ei pidanud muretsema mingil hetkel, võttes arvesse, kuivõrd aia taha oli laste ideoloogiline kasvatus läinud. Kui ma õieti mäletan, on juba perekondlik traditsioon, nii et nad, mul vanaisa kui minu isa pärast oli kooli kutsutud seal Kaarli ära gümnaasium. Kaarli koguduse ja siis ütles vanaisa, kui oli selle pysti ära kuulanud, mis ta poeg kõikjal koolides korda saadame. Et mina saatsin teile hea poisi, mis teie temaga siis olete teinud, seda ma ei tea. Sellele vastas umbes pehmemad vormis kõlas minu suust ka, et ei ole midagi parata. Neli ja käib juba ülejärgmise põlve peal käest. Kelleks te saada tahtsite, Indrek? Muide, kas kusagil on see koht olnud, kus te teate kellelegi? See on, kui ma uuesti sain ülikooli 85. aastal, siis oli selline asi nagu kursuse juhendaja tund kus siis määrati see õppejõududest nagu kursuse eest vastutav õppejõud ja meil oli Linda Eriksson, kes oli tuntud kui kommunistlik ajaloolane ja äge parteilane. Ja siis tema alustas seda tundi niimoodi, et no ja kelleks me tahamegi saada ja siis kõik tüdrukud tõusid püsti, jätsid kunstiajaloolased ja kõik poisid tõusid püsti, ütlesid arheoloogiks ja siis minuga kartuli ja mina ütlesin, et kooli õpetajaks, seda hiljem minu naine, kes ise on muidugi minu naine ütlen, et, et siis nagu sahin käis läbi, et aed meie kursusel on ka üks tobu, saab õpetajaks minna, aga ma tõesti mõtlesin, et koolis ma oleks võib-olla saanud teha neid asju, mida mulle tegelikult meeldib teha, eks ole, ja ja oleksid, aga siis muidugi, ja tegelikult on meil sugu veel mu tädi, onu, vanaema oli õpetaja ja ema poolt, vanaonu oli õpetaja ja siis sinu, selle tädi oli ju õpetaja ja, ja, ja kõik need tarulaarmanid olid veel 19.-st sajandist peale koolmeistrit. Ja vot kui ma panen selle kogu, siis ma saan ennast nagu hüpetega kuus põlveegolmeistriks joonistada, aga esimene keskkoolis ei tööta ja põhiliselt sellepärast, et Eesti vabariik oma taastamise järel on otsustanud koolmeistreid palgaga närutada. Indrek võib omalt poolt hetke pärast täiendada seda vastust, aga ma küsin Andres hakatuseks hoopis teie käest, et mis need iseloomuomadused või jooned Indreku juures on et tema tõttu või tema pärast on minister tagasi astunud ja laseme siis selle näite juurde, et neid lugusid ju võib siia veel kõrvale. Poliitikud üldiselt väga nalja ka varustatud või naljamõistmisega ei ole. Nad võtavad nihukesi asju tõsiselt, mida pealtvaatajad ehk nende alamad tehtiv kodanlik nii väga tõsiselt ei võta ja sealt tuleb, eks Indreku iseärasused. Ta tahab naerda väga paljude asjade peale. Teised on tõsised. On see nüüd hea või halb, see oleneb konkreetsest juhtumist netis pata, ühte korraga panna nagu. Selle huumoriga on nüüd niimoodi. Vahel küsitakse minu käest saanud standardküsimus, et aga mida te seal Euroopa Parlamendis ka ära olete teinud või, või mis see on, ja siis kui ma peaksin hakkama rääkima kõikidest nendest sadadest parandusettepanekutest või miks midagi vastu võeti, keegi ei saaks midagi aru. Aga kui ma ütlen niimoodi, see kõlab natuke ninakalt ülbelt, aga nii on. Et ma loen enda kõige suuremaks saavutuseks seda, et ma olen üks umbes 15-st Euroopa parlamendiliikmest, kes suudavad suure saali heal juhul naerma ajada, need kõik siiralt naeravad. Aga see nali peab mahutama selle poliitilise diskussiooni raamistiku ja konteksti. Ja vot selle üle ma olen uhke, et ma olen töötanud niimoodi, et et inimesed kohe ütled, aga ta, et mulle nii meeldis, et kuidas sa selle asja lahendasid. Vaat et siis huumori, lon oma niuke, päästev inimkonda, päästev function funktsioone. Just millega Indrek oma esimesed rublad elus teenisite Muide, siinsamas majas selles vanas raadiomajas, Salme Reek pidas sellist raadioteatri osa, mis tegi kuuldemänge ja sealhulgas laste kuuldemänge ja mina olin kuuldemängus, uus aasta poisi seiklused või mingi selline asi, uus aasta poiss, tegime palju proovi ja lõpuks saime selle kuuldemängu linti ja isegi esietenduse siis tuli koju rahakaart sihuke papist tükk poiste SSSR ja sinna peale oli vist kirjutatud. Kas ma pakun näiteks üheksa rubla, siis maksti hästi, siin oli punktitasu, oli väga hea ja, ja siis vot need olid esimesed rublad. Aga hiljem, kui ma olin näiteks haljastustööline Krizakovi haljastuse rehvis siis maksti mulle juba nii palju rublasid aastal 83, et minu kuutasu oli suurem kui isal-emal kopp, kui need olid mingid kõnnid praegu intelligentsi. Aga vat ravotsid seal aeg, sellel oli rublasid lahedalt, ma sain mingi 300 nagu palka. Aga mul tuli meelde, et sa käisid kassaarse mardikaga nurmenukk, see oli väga tore virvarr talle, see oli väga tore lugu, major pira vōi viskas meid sõjalisi tunnist välja, kuna ta ei suutnud leppida, et me vist granaat Te ei viitsinud kokku või lahti panna ja ma ei tea, mida me pidime seal tegema. Ja siis me mõtlesime teha, mis teha, ilus kevadilm oli maikuu ja lähme sinnasamasse isa lapsepõlvemaadele, et seal on heinamaade peal nurmenukke. Et korjame pulli pärast ja lähme lilli müüma, Viru tänava otsa. Ja korjasimegi mitu korvitäit, siis tegime minu juures kimpudeks. Läksime, vaatasime, mis tädikest lind oli, tädikestel oli, hind oli 20, konklikad, mõni võit 25 kopikat. Nad olid siuksed, valged pingid, metalljalgadega puust pingid, tõstsime kaks tükki üksteise otsa, siis panime suguse loosungeid, head eestiaegsed, nurmenukud ainult 10 kopikatki. Ja müüsime igavene hästi. No dumpinghinnaga tulime turule, eks ole, siis tädid ei saanud müüa. Müüsime mitu pesukausitäit lilli maha. Saadud raha eest sõitsime taksoga ja igast lubasime endale head. Teil on kodus abikaasaga mingit kindlat põhimõtet, et mida te lastele soovite edasi anda või, või ideed või korrutate midagi. Kuidas olla, mis on tähtis, mis otsustab teie saatuse tulevikku, kuivõrd te ise olete pidevalt ära, siis vaevalt et teie nendega matemaatikat õppida, aga no midagi sinnakanti, näiteks, et tal oleks eriti hea meel, kui nad teadvustaksid endale, millest sõltub tulevik. Ma arvan, et sellest oleks meil kindlasti väga hea meel. Ja kui me vaatame seda ajajoont, siis tegelikult on ju see eesti kultuuriajajoon on täitsa hoomatav, et laulupeost saab 150 aastat eesti seltsi kasutamisest saab 150 aastat, et see tegelikult ei olegi see varsti vaadet, inimese eluiga. Et aga meil mahub siia, eks ole, nii mitu põlve. Ja nüüd mina ütleks niimoodi. Õpi keeled, kanna kübarad, et me ei ole lastele sisestanud küll kopika eest, et sinust peab saama nüüd sellel teisel või kolmandal alal mingi supertegija, et lasen neil ise valida, endale ise valinud, millist sporti teha, kas muusikat õppida või mitte õppida, et me ei ole kuskile nagu selliseid asju pannud. Et kõik tegelikult sõltub sellest, kas oskad sellele oma niisugusel vaadete teljel elus ettetulevaid juhtumeid lahendada ja kui oskad, siis ongi ju kõik korras. Ülejäänu on nagu õnne ja vedamise küsimus, et peamine, et keegi ütleks, et need on ilged, kitsaid koputajad või küüditajad või mingi muu selline jama, et ikka oleks kaasinimesega viisakas ja. Aitäh nende juttude eest isa ja poeg Andres ja Indrek Tarand. Pärituult alumise selle saate nimi on, käbi ei kuku, aitäh kuulajatele. Ka mina olen Sten Teppan ja nädala pärast kuuleme taas. Pikem versioon jutuajamisest Andres ja Indrek Tarandiga asub vikerraadio koduleheküljel. Leidke saadete seas, käbi ei kuku, seal saab järele kuulata ka varasemaid vestlusi laste ja nende vanematega.