Sellel nädalal käib tänasest kuni neljapäevani vikerraadio stuudios hommikuti külas Sven Grünberg, kes valib ka neli lugu. Tere hommikust. Tere. Mis sul praegu tegemist, seal on hetkel? Hästi-hästi tihe lotendamine käimas ehk siis Lotte filmi tegemine ja ja homme on hommikupoole Heiki Ernitsa ja Janno Põldmaa minu koju kodustuudiosse tulemas, et vaata vaadata, mis on juhtunud vahepeal. Nii et see on üks teema, alles hiljuti sai Estonia teatrile tõtt ühe lühiballetti muusika, mis, tõsi küll, ei ole mitte niivõrd uus muusika, aga San Francisco balleti esitantsija Tiit Helimets saatis mulle siin kunagi kirja, et tema tahaks teha minu varasema muusika varasemat muusikat kasutades balleti ja ma ütlesin, et miks ka mitte ja ta käis siin Tallinnas ka natuke rääkisime, arutasime ja nüüd on see materjal juba kokku pandud ja lõpetatud, käib lavastust. Aga noh, siin on ees ka veel mitmeid asju ERSO-le ja Vox Clamantis selle ja nii edasi ja nii edasi. Kas sellist aega ja hetke on ka, kus lihtsalt sa kirjutad, sest tuleb vaim peale ja võib-olla polnud esialgu sahtlisse või praegusel hetkel tellimused? Vaim käib ikka, pean ka? Muidugi. Aga siis nagu teistpidi, muide, muide, siinkohal tahaks kummutada ühe niisuguse rumala faili, mida on järjest ja järjest kuidagi kiputud nagu toonitama, et kuidas ikka heliloojad ärkad öösel kuulevad terveid sümfooniaid, totakaid filme on ka sellel teemal tehtud. Muide kunagi Tšaikovski ütles, et tema kirjutab iga päev viis tundi muusikat, vaat ja mõnel päeval tuleb rohkem, mõnel vähem, nii et professionaalne helilooja on see, kes, kes igapäevaselt teeb tööd lihtsalt tõepoolest mõnel päeval ei tule häid mõtteid. Aga sellel ajal, kui head mõtted tulevad, on väga hea olla pilli taga ja need kohe ka üles täheldada, nii et. Nii et muidugi jah, päevad ei ole selles mõttes ka vennad, mõnel ajal tuleb rohkem, mõnel ajal vähem. Aga on siis niimoodi ka olnud, kus on väga hea mõte tulnud ja ei ole seda piljal kuskilt võtta, on see mõttega läinud? Noh, kindlasti on neid neid hetki olnud, aga eks selle loominguga ongi nii, et üsna äärest ääreni on need juhtumid, et noh, näiteks Wikmani poiste teema tuli kunagi Kleini lossipargis jalutades kodus tegin, tööd ei tulnud, ei tulnud, mõtlesin, et lähen natukene. Jalutan ja Alt seal pargist tuli, tuli tervikut, tegelikult see teema, aga on ka lugusid, mida sa teed ja teed ja teed ja teed ja teed ümber ja jälle ümber ja ja on ka neid huvid vastavaid olukordi, kus saab mingi muusika pala valmis, aga aga ta ei ole valmis selles mõttes, et, et publikuni tuua. Et ei leia nagu vahendeid, kuidas või millega või mismoodi seda, seda ideed või mõtet teostada, et vot niisugusi asju on ka tõepoolest, eks on materjali, mis tuleb kergemini, mis tuleb raskemini, ega see, kui raskemalt mingi muusika pala tuleb, ega see ei tähenda, et halvem on väga tihti suur panus. Ehk siis ohver nii-öelda see töö ongi ohverdamine. Tegelikult võib ennast väga ja vägagi positiivselt näidata ja ära tasunud. Läheme sinu valikute juurde, mida me täna mängime. Valisin neljast loost kolm, kolme puhul lood meie kolmelt härrasmehelt, kes on eesti muusikas ilma teinud, nad kõik kuuluvad erinevasse vanusegruppi alates Ott Leplandi, Istria Riho sibulast ja lõpetades Tõnis Mäega ja neid kõiki ühendab, et siis see, et nende lugude puhul on mul ka endal olnud tihedam side, ma olen neid lugusid produtsendina teinud ja ka seadeid teinud ja aidanud neid lugusid sisse mängida ja ja nii edasi, aga mitte ainult, sellepärast ma neid lugusid ei too välja, vaid sellepärast, et et ma pean nendest kolmest muusikust vägagi lugu ja nad on minu head lähedased sõbrad. Ja veel üks oluline asi, et minu arvates neid lugusid on kahjuks teenimatult vähe raadiotes kuulda olnud. Nii et ta siis alustama otist ja kuulab. Nii tore on ilmaninud. Sma. Kuule liin.