Meil on käes jälle selline rubriik, kus tänasest kuni neljapäevani igal hommikul valib üks armastatud muusik, teile, kallid raadiokuulajad, hommikuse loo ja sel nädalal on külas Tarmo Urb, tere hommikust. Tervitus. Tarmo, kui palju sa ise muusikat kuulad? Viimasel ajal järjest vähem sest mind kommertsmuusika absoluutselt ei puuduta, ei huvita. Ja praeguses maailmas, kus püütakse vägisi kõike mängida ja maha müüa on vaikus muutunud nii suureks luksuseks, et naudin vaikust igal võimalusel. Aga kui sa kuulad, siis mida sa helistada? Kui ma kuulan, siis ma eelistan ikka vanu häid klassikuid. Jõuame ikka tagasi jälle. Noh, põhiväärtuste põhipärlite juurde ikka biitlid ikka pink Floyd. Ikka mingi lutše alla tema plaat, talla on üks mu lemmikplaat kõikidest plaatidest üldse lemmikplaat, kõikide plaadi lemmikplaat on biitlite häbirohud. Mis oli, noh, mu lapsepõlve nagu võttis mu lapsepõlve süütuse, siis oli täiesti uskumatu, praeguseni mul on. Mulle kinkis, mul kadus vahepeal ära ja mulle kinkis selle muusikali heer, lavastaja kinkis mulle häbiraudi plaadi oma kollektsioonist. Tema võlg, käisime Stalini, noh, sama maitsev. Et see on üks plaat, mida ma võin kuulata lõpmatuseni ja ma tean teda peast ja ma võin ikka kuulata lõpmatuseni, ma ei väsi temast. Ja siis igast brasiillased, kõikvõimalikud samat homsobim ka meie hulgast lahkunud. Ma räägin surnutest. Kahju muidugi, aga no need vennad on samas ka surematud. Me tundsime vennaga Tommaso bemmiga isiklikult me oleme noh, Brasiilias ja pärast Los Angeleses kohtunud. Ja paljud nendest muusikutest ta lihtsalt kui erakordsed inimesed. Lisaks kõigele just rääkisime Janciaga John Denverist, kes lõpus ilmselt kogu elu oli tegelikult väga üksik, kui ta oli väga massidel armastatud ja väga edukas ja rikas ja kõike, aga riietuse neuros kohtusime. Sõime lõunat enne esinemist. Me esinesime seal koos. Siis ta jättis mulle küll mulje kui väga üksildast inimest tegelikult. Ja veidi nagu millestki kibestunud inimesest, tema abielud ja värgid olid magedad ja ta ilmselt armuelu isiklikel mage. Ta reisis ainult oma massööri ja lendur ja kogu maailma mees, kes reisib ainult teiste meestega ja kes läheb lavalt ära ja laseb endale massaaži teha, läheb minema, saad aru, noh, midagi on puudu. Milleks me siis kurat laulame, kui naisi ei saa, on ju? Eriti veel Brasiilias sel nädalal sa valid tõesti meile neli lugu, millest me alustame. Alustame Lutsu tallast, Lutsu talla, valla valla ballerina, noh, ta on üldse nagu Eestis vist vähe, suhteliselt vähetuntud ja mängitud vend. Surisin mees surigi laval kontserdi ajal, noh, tema elu oligi selline. Ta on Voloniast pärit vend ja mingil hetkel ta oli ikka vapustav daat. Tarmo Urb, kuulame esimest sõda.