Loetud ja kirjutatud. Saatejuht Peeter Helme. Tere, minu tänane saatekülaline on laste ja noorte kirjanike Reeli Reinaus, kelle sulest on ilmunud vist üle 20 raamatu. Päris täpset vastust ma internetist ei saanudki, erinevatel lehekülgedel öeldakse alati üle 20 tere Reeli. Tere. Kas sa ise tead, mitu raamatut ilmunud? Meil on tegelikult praeguse seisuga ma olen ise ka järje kaotanud, sest viimasel aastal ilmustega päris mitu ja siis samas mul oli endal isiklikus elus igasuguseid sündmusi või õpingutega seoses, just nagu ma enne üsna hõivatud, nii et ma ei ole oma raamatut arvul tõesti jõudnud silma peal hoida. Ja veel vaatasin, et sa oled saanud vähemalt 12 erinevat kirjandusauhinda, kuigi ma miskipärast arvan, et siin sa ka ei suuda ise järge pidada. Ei, ma pean tunnistama, et nendel ma üldse ei suuda, ärge, mida nad selle tõttu, et ma ei pea neid ka nagu väga suurteks kirjandusauhindadeks, sest ma olen nagu üsna palju osalenud noorteraamatute lasteraamat konkurssidel ja seal võitnud kohti, aga noh, Need on nagu nende vahel, kes osalevad, et põhimõtteliselt me kõik teame ilmselt Andrus Kivirähk ei osale sellistel võistlustel. Sellistel konkurssidel. Nojah, sa oled tõesti saanud korduvalt Auhindu kirjastuse tänapäev, laste jutuvõistlusel ja sama kirjastuse noorteromaanivõistlusel ja tegelikult, et minu meelest ei peaks, sa saad üldse nii tagasihoidlikult võtma, mulle on alati tundunud see suure julguse nagu juba keegi noh, nii-öelda etableerunud ei tunnustatud kirjanik ikka julgeb võistlustel osaleda, et kas seal seda hirmu ei ole, et sa mõnele uustulnukale kaotad. Ei, ma ei ole nüüd ka päris mitu aastat osalenud ja ilmselt ka enam ei plaani seda teha, aga et viimane raamat, kuidas mu isa endale uue naise sai, et selles mõttes saatsin sinna küll selle mõttega, et vaataks siis, et kas ta nagu kas ta võidab või ta siis ei vääri äramärkimist, et noh, iseenesest see oli võib-olla natukene selline piiripealne teema või noh, vähemalt sellest ei ole nagu varem kirjutatud. Nii et siin oli väike hirm, siis sees. Hirmu otseselt ei olnud, pigem oli uudishimu. See tähendab ikkagi seda, et sulle tegelikult meeldib mõõtu võtta teiste autoritega ja võrrelda ennast. Ma arvan, et pigem mitte mõõtu võtta selles mõttes, et ma viimastel aastatel ei ole üldse jõudnud nagu teiste Eesti laste või noorte kirjanike asju väga lugeda, et tegelikult mõõduvõtmine eeldaks seda, et sa tead, kus maalne kui teised on või milles teised täpsemalt kirjutavad. No ma ise mõtlesin sama asjaga, ma vaatasin sinu ilmunud raamatute nimekirja, et kuidas sa sellise kirjutamise kõrvalt veel üldse midagi muud jõuad teha. Tegelikult viimasel aastal ma ei ole või noh, eelmisel aastal ma ei ole praktiliselt üldse kirjutanud, et peamiselt kooliga ametis olnud. Ja need raamatud, mis eelmine aasta ilmusid, on kuidagi nagu seisma jäänud, et ühele lasteraamatule sai üsna kaua nagu tehtud illustratsioone ja siis ühe käsikirja ma olin juba varem valmis kirjutanud ja vist siis ta sattus nagu nüüd kirjastusse. Et ega see tempo ei ole nagu nüüd nii suurem, kui võib-olla tundub. Sinult ilmus möödunud aasta sügisel kirjastuses Tänapäev raamat pealkirjaga vanalinna detektiivid Mustpeade maalid, mis on sarja avaraamat. Millal sa selle kirjutasid? Sõlm kirjutasin eelikult praktiliselt kaks aastat tagasi. Kuidagi seisma või ma alles tänapäevale pakkusin seda kuskil eelmise aasta märtsis või midagi nii. Aga kirjutades raamatu, millele on kohe juurde märgitud, et see on sarja avateos, siis sa oled võtnud endale ühe suure kohustuse. Jah, seda küll, aga ma arvan, et see on nagu pigem selline tore kohustused, et ma mõtlesin, et kui jah, võta nagu miga Tanelile on ju detektiiviraamatud Tartus supilinnast, kus mina muuseas elanud, et siis kui võtta nagu selliseks mänguväljakuks Tallinna vanalinn, et siis seal ju annab nagu väga palju ajaloost kirjutada väga palju linna-ga seotud muistendite legendidest kirjutada, et jah, minu üks eesmärk oli see, et anda siis ka nagu sellist adekvaatset ajaloolist infot nagu vanalinna majade ja igasuguste objektide kohta. Kui palju eeltööd see sinult nõudis, sest tõesti selles raamatus on omajagu sellist koduloolist infot ja aastaarve fakte isikunimesid, ikka pillatakse siin. See raamat konkreetselt nüüd väga palju eeltööd ei nõudnud, et jah, ma käisin seal Mustpeade majas ja üks tore administraatoritädi tegi mulle seal väikseid funktsiooni ja ma olin seal nagu ühe korra varem käinud ja vist ka pärast seda et see raamat mitte, aga ma arvan, et edaspidi kindlasti läheb keerulisemaks, et väljakutse on suuremad. Aga võib räägigi sellest, mida sa selle sarjaga teha tahad ja mis, mis siin toimub, esimeses raamatus saavad kokku üks tüdruk ja üks poiss ja satuvad kohe sündmuste keerisesse, kust ei puudu ka üleloomulikud jõud. Kui ma käin koolides esinemas, siis ma aeg-ajalt ikka küsin, et kas te pigem tahaksite lugeda selliseid reaalseid raamatuid just nagu selliste võib-olla 10 12 aastaste laste käest või siis selliseid, kus on ka natukene müstikat või üleloomulikke asju ja siis kõik ütlevad, et üleloomuliku, et selline müstika ja üleloomulike huvi on ikka nagu üsna suur mitte ainult laste hulgas, kui me vaatame ka muide täiskasvanuid kogu seda esoteerikamaailma, mis praegu ju on vist nagu üsna haripunktil endaga. Et siis ma mõtlesin, et võiks tegelikult ikkagi natukene sellist üleloomuliku sinna sisse põimida. Et eesmärk siis on jah teha nagu selline vanalinna detektiivi seiklus, sest ma sain aru, et detektiiviasjad on samuti nagu üsna huvitavad. Ja siis jah kaks last, Gregor ja Rebeka püüavad siis seal erinevaid asju hakata lahendama erinevaid mõistatusi, mis on seotud erinevate vanalinna objektidega, majadega kirikutega, millega iganes ja et nagu alati, siis võiks välja tulla ka mõni selline muistend või mingi vana selline lugu siis nende majade kohta. Need kummituslood, mida sa siin raamatus esitad, kas need on nii-öelda ehtsad kummituslood või oled sa oled ise välja mõelda? Ei, ma ei ole midagi välja mõelnud ja ma ei plaaniga midagi välja mõtlema hakata, pigem ma just mõtlen, et võiks kuidagi juurde koguda, sest tegelikult vanalinna kohta aeg-ajalt nagu ajalehtedes on guugeldada, aga siis tõepoolest kõik need lood on nagu alati ühed ja samad, et nagu mingeid selliseid, et tänapäeva maid lugusid vähemalt ajakirjandus ei ole jõudnud. No iseenesest detektiivilugu on ju üks selline hästi kindel, tohutu palju kordi läbi proovitud žanr, kas selleks, et ise julgeda hakatud detektiivilugu, mis siis, et laste detektiivilugu kirjutama pidid sa ennast kuidagi eraldi ette valmistama, et kas sa ise loed detektiiviraamatuid, selliseid mõrvalugusid, kuriteolugusid. No ma arvan, et minu lapsepõlve üks selline lemmikumaid raamatuid oli Meisterdetektiiv, Blomkvist sari. Ma arvan, et ma valmistan ennast eriti midagi ette, sest mu päris mitmed noorteraamatud on just nagu selliste väikeste detektiivilugude elementidega või et noh, seal ikkagi aeg-ajalt nagu tuleb muidugi välja uurida kellelgi või jah, ei valmistanud ekstra ette on, vastas. Aga kas sul on mingisugused plaanika sarja tuleviku jaoks olemas järgmiste raamatute kavandid äkki või või mingid ideed? Ja ma olen mõelnud küll või tähendab seda esimest raamatut kirjutades ma mul tuli mõningaid mõtteid nagu järgmiste teemade kohta ja mõningaid, nagu need tegelased, kes seal kõik on lähevad seal raamatus oma eludega edasi, et ka siis üks kolmas tegelane Lota, kes praegu veel ei ole eriti Rebeka ja Gregori sõber, et temast siis saab ka nagu võib-olla üks selline kesisematest tegelastest. Näiteks miga keranen oma Supilinna salaseltsitegelaste kohta öelnud, et ta on selle ära otsustanud, et nemad ei kasva kunagi suureks, nemad jäävad alati nendeks, kes nad on. Kuigi raamatuid tuleb juurde, ta ei hakka mingit suuremat ajamõõdet sisse tooma. Kas sa oled oma tegelaste tuleviku peale nii tõsiselt ka juba mõtlema hakanud? Kuidagi mul on ka meelde jäänud, see keraneni lause ma nii tõsiselt ei ole, aga ma arvan, et kui näiteks need asjad juhtuvad nagu mingi ühe aasta jooksul kõik, et siis ju on juba üsna paras ports raamatuid ja selle aasta jooksul nad nagu väga palju ilmselgelt suuremaks ei saa. Et mingit sellist nagu otseselt ajamõõdet ma ei ole, nagu selle peale mõelnud. Aga kas sa oled muidu selle sarja noh, näiteks läbi mõelnud, et vot kui Indrek Hargla alustas oma Apteeker Melchiori lugusid, siis ta ju noh, ma usun, et ta ei pahanda, kui ma ütlen, et alustas seda üsna suure hurraaga, ühel hetkel tunnistas ise ka, et ta väsis ära, et lõpuks sai seda kõike talle endale ka liiga palju ja ja ma ei teagi, kas ta praegu viitsid neid üldse veel juurde kirjutada või vähemalt vähemalt käib seda nüüd juba palju aeglasemalt kui alguses. Kas sa ei karda midagi sellist, et sa tõesti ühe sarja ette võtad, et siis ühel hetkel jõud ei käi üle enam? Ma näen, et kuna ma ei pea nagu lugu päris nullist välja mõtlema, vaid selle aluseks on kas siis mingisugune linnalegend või muistend ja siis sellega seotud mingi hoone või nagu mingi muu ajalooline lugu, et siis ja need raamatud ei ole ka tegelikult, olgem ausad, nagu väga paksud võrreldes Hargla raamatutega, et siis ma jah, seda hetkel ei karda. Aga miks sa valisid just tegevuskohaks Tallinna vanalinna, kas sellepärast, et Mika Keränen Supilinna ära varastanud? Ei, tegelikult ma pean tunnistama, et ega mul supilinega seos, mingid tooted, et nüüd ülevoolavalt sooje tundeid ei ole, kuigi seal on nagu üsna kena elada, sellepärast et see on ikkagi Tartu kesklinna külje all ja nii edasi. Aga vanalinna ja võib-olla ka sellepärast, et see annaks siis nagu natukene sellise rahvusvahelise mõõtme, et noh, miks mitte siis nagu neid raamatuid tõlkida näiteks teistesse keeltesse, kus siis samuti lugejad saaksid teada midagi nagu nii-öelda ühelt poolt kasulikku ja ajaloolist siis vanalinna kohta Tallinna kohta. No sa oled oma raamatutes sageli kasutanud ju ka eesti rahvaluulest pärit teemasid või kujundeid ja nüüd vanalinn selleks vist väga palju võimalusi ei paku. No selles mõttes ju ikka pakub, et kõik need nii-öelda kasutatud muistendid ju kuuluvad ka folkloori hulka, et ja noh, kindlasti kui nüüd nagu rohkem ütleme sel teemal süvitsi läheneda, et siis kindlasti leidub ka mingisuguseid muid selliseid ma tea kombeid või tavasid või asju. Aga äkki siis olekski praegu hea hetk, kus sa loed ühe katkendi ette oma vanalinnadetektiividest. Ja võib-olla siis ütled ka, mis katkenud see on ja mis meid siin ootab? See on katkend, kus siis kaks meile tuttavad peategelast Rebeka ja Gregor kohtuvad siis kolmandaga. Nad lähevad külla ühele vanale ajaloolasele ja kohtuvad seal siis tema lapselaps lotoga. Tere, ütles Gregor. Kas siin elab Kaarel Kirsipuu? Tüdruk noogutas. Kastan kodus, küsis Rebeka. Uus noogutas. Kas me võiksime temaga kohtuda? Uuris Gregor edasi. Tüdruk noogutas kolmandat korda ja Rebecca mõtles hetkeks, et äkki on tüdruk tumm. Kuid miski tüdruku pilgus laskis aimata, et ta tahab neid tegelikult hoopiski proovile panna. Kas sa siis äkki kutsuksid tema siia võimeid edasi? Pakkus Gregor. Kui tüdruk ikka veel kuidagi reageerinud ei olnud. Võib-olla kutsuksin, lausus tüdruk viimaks. Aga enne peate ühe mõistatuse ära arvama. Ja kui me ei arva, küsis poiss. Tüdruk kehitas ükskõikselt õlgu. Ma ei tea. Tulete näiteks homme jälle või millalgi. Mis mõistatus sanses? Uuris Rebecca. Miks Simpsonid kollased on? See ongi. Gregor vahtis jahmunult tüdrukut. Ka Rebecca oli üllatunud. Nad olid alles hiljuti ajaloo tunnis rääkinud sfinksi küsimusest, mille ta esitas kõigile teelistele, kes tahtsid Vana-Kreekas Teeba linna juures temast mööduda. Sfinks küsis, et kes käib hommikul neljal jalal päeval kahel ja õhtul kolmel jalal ning õige vastus oli loomulikult, et inimene. See korvas Rebecca, et tüdruk küsib neilt midagi keerulisemat või vähemalt midagi sellist, millel oleks võimalik vastata. Rebecca ei teadnud seda vastust teada, polnud kindel, kas nii jaburana küsimusele üldse mingit mõistlikku vastust oligi. Rebecca vaates abi otsivat Gregori poole, kuid poiss paistis enesekindel. Need on sellepärast kollased telekanaleid vahetama, et inimeste tähelepanu köita, teadis Gregor. Tüdruk raputas pead. Neil kõigil on maksahaigus. Proovige teinekord uuesti. Aga miks siis Simpsonid on kollased? Sellepärast ongi, et ei, ei. Et seda inimeste tähelepanu köita, et ma kuskilt lugesin, seda, see oli üsna üllatav, sest ma ka ei teadnud nagu varemed, mis on küll kollased. Aga kust sinu enda tegelased tulevad, kus need lapsed näiteks leidsid või välja võlusid? Ma pean tunnistama ja siinkohal ma pean juba nagu rohkem tunnistama, aga alati kui ma käin koolides esinemas, siis küsitakse mu käest, et kas te hakkasite siis kirjutama ettumused, et kui ta on nagu laps sündis, vaid kas te olete neid lugusid kuidagi nagu oma lapse jaoks mõtelnud ja et kas te olete kuidagi oma last sinna? Ta on nüüd sisse ja siis ma alati vastan ei ja võib-olla tundub nagu selline kergelt rongaema, aga ma üldse ei saa aru, miks ma peaksin lastekirjanikuna, miks ma võiksin oma last kuidagi panema oma kirjandusse või et nagu minu jaoks täiesti kaks erinevat asja. Aga siis ma mõtlesin, et miks siis ka mitte. Et see loto on jah, natukene nagu minu tütre moodi ja isegi maksahaigus on tema väljamõeldud asi. Aga sul on siin lisaks nendele lastele terve hulk täiskasvanutest kõrvaltegelasi, kellest vähemalt ühe puhul ma tundsin ka päris elu prototüübi ära. Ja kuidagi vist alateadlikult. Ma tean ka, et miga kerale on kirjutanud nagu päris inimestest ja mõned neile teised nimed ja siis ma mõtlesin, et ma ei tea, kuidas tuli, aga mõtlesin, et miks mitte, et siis võiks selle Gregorile selline tore vanaema kes siis aeg-ajalt, et lapsi just sellistes folklooriküsimustes nõustab ja siis ma vähemalt nagu selliseks töö pealkirjaks panin talle siis folklorist Marju. Ja pärast raamat valmis oli, siis mõtlesin, et noh, mis seal ikka, et ma ei hakka nagu nime muutma, et kõik on nagunii ilmselge, et isegi peaaegu kirjeldasin teda sarnasena, et siis ta sinna jäigi. Ja nagu ma aru saan, talle endale oli täitsa hea meel sellele jah, seda küll. Aga kuulame vahepeal muusikat, sa valisid tänasesse saatesse ka kaks muusikapala ja alustuseks sellise suurepärase duo nagu Puuluup lugu venna nõu. Miks just puuluup ja miks see lugu? Puuluup siis sellepärast, et ma näen, et nad on nagu viimaste aastate selliseid geniaalse maid nähtusin võib-olla eesti muusikas, et kaks tüüpi, kes siis iga kord ülikondades mängivad sellist rahvapilli nagu Hiiu kannel ja nende sõnad on siis nagu absoluutne kompott eri keeltest erifraasidest ja erimõtetest ja igal juhul see on nagu väga lõbus, humoorikas ja vaimukas. Rusikamaksale Jaanus Vernik heinarivi siis seal on võtta, ei leia rulliga, eks ole, ja nuuskan verre. Driverid siis seal vees kuuse korraga kaheksa suuska. Et rahuni saavad roosa inglise korraga kaheksateistsugustena Marjäärika saadattalis rauas. Jalalööke otsene peljake. Vahemaa lühike. Üllatan impraierid ja üllatud konstaabel vanema rentaabel üllataadil Trieri üllatav poiss ta korraga. Pataljonis. Tabeli rusikamaksale Erning preilid siis tabeli rusikamaksale Vernik keelatud krimi siis. Korraga 18 Marjääri, Petragunid roosa ja korraga kaheksa. Loetud ja kirjutatud. Jätkub kirjandussaade, loetud ja kirjutatud, mina olen Peeter Helme ja minu tänane stuudiokülaline on Reili Reinaus kelle valikul kuulasime asjaga sellise ansambli nagu Puuluup, Lugu, Tenno nõu. Ja kui saate esimeses pooles rääkisime peamiselt Reeli viimasest teosest, milleks on vanalinna detektiivid Mustpeade maalid laste detektiivisarja esimene raamat, siis tegelikult, et võib vist öelda, et Reeli, sa oled isegi rohkem tuntud noortekirjanikuna või vähemalt on sinu loomingus väga palju rohkem noortele kui päris lastele suunatud raamatuid. Ja kui vanalinna detektiivid on tõesti selline hästi ilus ja armas ja tore ja lõbus siis samal ajal oled sa kirjutanud ka raamatuid täiesti tõsistest reaalsetest probleemidest, mis meie ühiskonnas ja meie noortel on põllupeaks nendest ka rääkima. Tegelikult nende noorteraamatute puhul on samamoodi lasteraamatute puhul minu jaoks ikkagi oluline selline põnevus või seiklus või siis mingisuguse mõistatuse või nähtuse nagu lahendamine. Et seetõttu on siis ka üsna mitu raamatut, kus on siis pigem tegu nagu selliste üleloomulike juhtumitega või mingid seletamatud nähtustega, mille eest siis peategelasest ühel hetkel on ja nende jaoks massis, jah, olen taoliselt saanud üsna malli, inspiratsiooni folkloorist. Kas Vi sinnani välja, et, et kui ma üritasin raamatut, veri Gambi, et siis mul see pealkiri oli juba nagu ammuilma olemas. Et see on tegelikult siis ühe Juuru kihelkonnas kuskil olema heinamaatüki nimi olnud ja kuna ma siis kuulasin ühte mo kolleegide salvestust, kus nad siis seda kohapärimuse ekspeditsiooni käigus otsisid, et siis ma panin selle kohe kirja ja mõtlesin, et nagunii hea nimi ei saa jääda nagu kasutamata. Ja siis nagu mõnes mõttes see nimi oligi tõukeks selle nagu raamatu sünnile. Aga noh, siis jah, muidugi ma leidsin veel igasuguseid põnevaid lugusid siin lisaks aga teine selline temaatika, mida siis millest ma olen ka kirjutanud, on siis pigem jah sellised nagu tõsisemad teemad, mis võib-olla noorte elus ette tulevad, et mis võib-olla siis ka mida lugedes nad võib-olla siis natukene mõtlevad selliste asjade peale mõnede raamatukoguhoidjad ja mis kirjandusteadlased on siis seda raamatut suhkrust ja jahust nimetanud just nagu selliseks hoiatusraamatuks. Et võib-olla siis seda lugedes ja noh, arvanud ka, et seda võiksid isegi nagu vanemad lugeda, et ma ei tea, võib-olla siis aitaks neil oma lapsi nagu paremini mõista või? Ma ei tea, mida nad täpselt sel ajal nagu mõeldud on, et mina seda kirjutades samuti sain inspiratsiooni ühest foorumist, kus siis üks ema kirjutas sellest, kuidas tema tütre klassid olid siis keegi uus tüdruk mis kas üheksandas või kümnendas ja ühel hetkel siis oli tema nagu siiamaani nagu selline hea laps on nüüd täiesti ära vahetatud. Ja siis ta kirjeldas kõike, mida nüüd tema tütar nagu teeb. Ja ma ei tea, alates tõesti uimastitest vist lõpetades ma ei tea, mis asjadeni välja ja kogu see tema nagunii-öelda nutulaul siis lõppes nagu küsimusega, et aga kui me oleme nagu kõike teinud nagu noh, tema heaks ja nii edasi, et aga mida me siis oleme valesti teinud ja noh, see oligi nagu mõnes mõttes siis tõuge. Ma hakkasin mõtlema, et noh, et mida ta siis, mida ta on siis valesti näinud või et kas sellest nagu annab kuidagi mingit lugu kirjutada niiviisi, et võib-olla see valesti tegemine siis sealt natukene nagu välja paistaks? Aga kuidas siis needsamad noored, kellest sa kirjutad või õigemini siis nende eakaaslased sinu raamatuid vastu võtnud on, sa käid ju päris palju koolides esinemas ja räägiti oma lugejatega mis sulle tundub, et kuidas nemad nendest asjadest arusaamad. Tavaliselt, kui ma käin koolides esinemas, siis on ikka nii, et mina räägin ja nemad kuulavad sellist nagu otsest dialoogi sellise kooli esinemisformaadi juures on nagu üsna vähe. Ja noh, tänapäeval isaga nagu öelda, et noored siis või noh, et mida nagu noored laevad, et kes üldse neid nagunii-öelda noorteraamatuid loevad, et ma olen nagu näinud pärast seda, kui ma olen siis põhikoolil esinenud, kus on nagu esimesest üheksanda klassini kõik lapsed koos rääkinud erinevatest raamatutest et kuidas pärast seda tulevad siis umbes mingi kolmanda või neljanda klassi lapsed võtavad, kus siis neid raamatuid, mida ma olen enda meelest siis kirjutanud võibolla 14 15 16 aastatele ja noh, ma ei kujuta nüüd ette, et kas nad siis kuidagi naudivad seda või kas nad nagu saavad sellest kuidagi aru et jah, selline ütleme sihtgrupi piir tänapäeval on nagu üsna hajus. Aga võib-olla sellega on ka nii, et ma kujutan ette, sulle endale meeldis ka lapsena lugeda neid raamatuid, mille kohta öeldi, et need on natuke vanematele ehk siis, et sellega on võib-olla ka nii, et siis saavad need lapsed ennast ka veidi täiskasvanu oma tunda juba. Ja kusjuures minule, mis nagu väga ei meeldinud või noh, samas kui keegi nagu ei ütelnud, et ikkagi minu lapsepõlve ajal olid nagu raamatut nagu üsna selliselt piiritletud raamatukogus, et ma mäletan, et kui ma olin ikka Kohile raamatuga, kus, kus ma elasin nagu sellised enam-vähem lasteraamatut ära lugenud, noorteraamatuid tol ajal ikkagi oli nagu üsna vähe ja mul on endiselt täiskasvanute raamatuid, on kõik nagu hirmus, tõsise need siis ma nagu mõned aastat vist nagu väga palju midagi lugenudki, et ei olnud lihtsalt. No aga mis sinu kui kirjaniku jaoks selle eristuse määrab, et mis on need noorteraamat, mis on täiskasvanute raamat? Võib-olla ikkagi temaatika, et nagu noolte raamatud, olgem ausad, pigem on ikkagi ju need, kus tegelased noored kõikide oma probleemidega, et noh, minu jaoks ikkagi täiskasvanute raamat on pigem nagu see, kus siis noh, räägitakse, võib-olla nagu rohkem mingitest eksistentsiaalse mõttelised küsimustest või see tulebki keelekasutusest välja. Ilmselt ma jään praegu põhjendamisega täiesti hätta, aga igal juhul ma arvan, et ma tunnen ära, et kus see piir nagu jookseb nagu enda sees. Tegelikult ma rihinud natukene sinna ka, et sageli öeldakse, kuigi mulle tundub see suure lihtsustusena igas lihtsustades on suurt tõdega sees. Sageli öeldakse seda, et kirjanik kirjutades mõtleb alati kellelegi konkreetse peale isegi kui see ei ole päris konkreetne inimene, siis ta mõtleb mingi konkreetse ütleme ideaallugeja peale. Et kas sinul on ka mingi lugeja, kui mingi lugejarühm silme ees, kui sa kirjutama. Ma olen tegelikult väga ei ole just puhtalt sellepärast, et ikkagi lapsed loevad nagu tänapäeval nii erinevaid asju, et mõned on juba esimeses klassis kõik, ma ei tea, kas Harry mutrid läbi lugenud ja siis teised võib-olla veel mingi 10 11 aastased päevad nagu selliseid pigem nagu noh, võib-olla tõesti nende heagrupile siis mõeldud kirjandust. Aga mõned siis selles vanuses juba loevad igasuguseid ulmekaid ja nagu ikkagi on juba hoopis nagu liikunud kuidagi edasi sellest nii-öelda lastekirjandusest. Et pigem on mul ikkagi silme ees mingisugused tegelased, kes siis kuidagi ühel hetkel tekivad ja kes nagu üsna sageli hakkavad siis ühel hetkel ka iseenda elu elama, et minul siis lihtsalt nagu tuleb kõik nende mõtted ja teod kuidagi kirja panna. Ja enamasti sa lähtud tegelastest. Pigem lähtun tegelastest jah, et noh, mul mingit sellist ideaallugeja, et tegelikult ei ole. Aga kui sa ütlesid ise ka praegu, et tänapäeval loetakse nii seinast seina, siis mingis mõttes paneb see ju ka autori väga raskesse konkurentsi. Sa pead ju konkureerima näiteks ka Harry Potteri lugudega. Ja kindlasti aga küll ei ole enne tänast kunagi mõelnud mõned kindlasti nagu eesti lugejat või noh, ma ei tea, kes nagu ütleme, et kui sa oled seitsme-kaheksa-üheksa-aastane lapsed, Need, kes dikteerima üldse sinu lugemisnagu sellist lugemisvara, et kas ema toob sulle midagi raamatukogust või koolist soovitakse, et noh, ma arvan, et pigem on ikkagi see, mida laps loeb, et see siis tuleb kas nagu õpetajate soovitusest või kuskilt võib-olla ka sõprade soovitusest. Et tänapäeval on ju ikkagi näiteks raamatupoed ja raamatukogud nii täis kõiki neid raamatuid, et nagu lihtsalt midagi valima minna huupi on nagu üsna lootusetu ettevõtmine. Mida sina siis soovitaksid teha, kui keegi sinult raamatusoovitusi küsib? Ei noh, eks ma soovitaks ikka pigem enda raamatuid. Sa ütlesid, et viimasel ajal pole see küll väga palju kirjutada jõudnud, sest muud kohustused on oma aja võtnud, aga ma siiski ei saa sind rahule jätta sellega, millest ma saadet alustasin ka, et et sa oled kirjutanud väga palju, nii et mul tekibki kohe mõte, et palju sa üldse midagi muud kirjutamise kõrvalt teha jõuad, aga aga noh, nagu näha, siis ikkagi jõuad. Aga ma küsin sinult niimoodi, et kas võib öelda, et kirjutamine on sinu jaoks korraga nii töö kui ka hobi? Ja kindlasti, sest mingil määral ma olen ikkagi nagu selline kergelt Mosahist, et kui ma juba olen nagu mingisuguse raamatuga alustanud, noh, see muidugi ei tähenda midagi, et siis ma võin ta nagu ka pooleks aastaks või kauemaks nagu kuskile seisma, aga et kui ma ikkagi olen kuidagi joone peale saanud, et siis ma teen endale üsna sellise detailse plaani, et kui palju mõne, kui iga päev edasi kirjutan, et olla kursis, et mis seal siis toimub, et noh, et kui ma olen ikkagi selle jätnud mingiks paariks kuuks nagu niisama, et siis ma pean nagu ise ka hakkama nagu otsast peale nagu süvenema, mis tegelased seal on ja mis seal parasjagu toimub. Ja et ma siis võtan seda nagu üsna tõsiselt seda kirjutamist. Et kui parasjagu on nagu selline hoog sees Nii et see ei ole mitte see autor, kes iga päev natuke kirjutab, vaid kui sa kirjutad, siis teed kohe ühe tuhinaga ära. Ei, pigem ma kirjutan ikkagi nii nagu selliste juppide kaupa, et võib-olla mingisugune kolm nädalat tõesti nagu iga päev mingisugune hulk tähemärke, ma olen ikkagi mõtlesin, et ma olen kergelt mos ahistanud. Kui ma oma päevaplaani ei täida, et siis ma olen natukene nördinud iseenda peale. Aga noh, siis muidugi, kui see kuidagi toppama jääb, see kirjutamine siis võivad jah, nagu suured vahed sisse tulla. Aga et ma arvan pigem kui mul nagu mõte jookseb, et siis ma kirjutan üsna kiiresti. Ja ma saan aru, et nüüd varsti hakkabki seal jälle aega olema, kirjutada. Jah, ma ise ka loodan seda, et et hakkame olema. Ja kas see tähendab siis seda, et veel 2018. aastal on oodata mõnda uut raamatut? Ma arvan, et kindlasti tahaks kirjutada sellele vanalinna detektiivid alles teise osa selle aasta jooksul ja loodan, et see siis ka nagu selle aasta võib-olla sügisel või talve alguses ilmub. No aga ma soovin sulle palju jõudu, igatahes vanalinna detektiivide esimene osa Mustpeade maalid oli väga vahva ja tore lugemine. Nii et loodetavasti siis sari elab hästi kaua. Ma tänan selle vestluse eest, Reili Reinous, mina olen Peeter Helme ja sellega lõppeb loetud ja kirjutatud, aga saadet jääb lõpetama veel üks Reili, sinu valitud lugu selleks on Trad Attacki kallimale. Kas sa tahad selle muusikapala kohta ka paar sõna öelda? See on võib-olla samamoodi natukene puuluubi lugu, et seal on nagu selline oma väike nagu kiik sees, et Trad Attacki väga tänuväärselt nagu topsis selliseid vanu rahvalaulude lindistusi nagu tänapäeva uuesti oma elu elama. Ja et minu meelest see on nagu väga lõbus lugu, et kui seal lõpus siis hakkavad vanamemmed laulma, et jah, et see teeb lihtsalt nagu tuju heaks. Panin ilmale ta. Lamp seal. Uus lamp. Matma nagu. Ta meid seal. Neid. Oleks parem oleks, kui ma läheks. Parem oleks kui ei oleks ka mega suur edasi.