100 Eesti mõtet, vikerraadio on valinud välja 100 mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu läheme. Mina olen Urmas Vadi ja tänase mõtte autor on Sofi Oksanen laman siin Valter ja nuga kõrval. See lause pärineb Sofi Oksaneni romaanist Puhastus ja omakorda on see lause ühest kirjast mille on kirjutanud 49. aastal oma peedikus raamatuks tegelasi Hans Beck. Tema peamine tegevus seisnebki selles, et ta istub peidikus. Aktiivselt tegutsevad selles raamatus aga naised ja võib vaid oletada, kas Oksanen ise tõmbas paralleeli oma Hansu ja selle Hansuga, kes on pärit muinasjutust. Hance Greete. Peamine sarnasus on muidugi see, et mõlemad hantsud on vangistuses. Üks ootab eesti vabastamist, teine seda, et teda ära süüakse. Muinasjutt on sul läks teatavasti paremini, aga Oksaneni Hans hääbus peale mõningat puselemist võiks öelda, et ta hääbus ilma ühegi lasuta. Aga nagu teatris on meil ootused, kui püsson seinal, siis kunagi teeb taga pauku niga Oksaneni puhastuses valt Periga. Aga see, kes lõpuks pauku teeb, on hoopiski Oksaneni naistegelane vana naine kes laseb Waltarist maha kaks pätti kupeldajat, seda küll aastakümneid hiljem. Aga asi seegi. Ehk on selle tulistamise taga nii Hansu kui kogu Eesti rahva soov, et me ei annaks end ära ilma ühegi lasuta. Kui Oksaneni puhastuse ilmus, oli see samuti pauk üsna ootamatust kohast. Huvitav oli jälgida romaani vastuvõtu. Esmalt olid eestlased rõõmsad, et keegi pooleldi eestlane on midagi sellist kirjutanud. Ja selle kaudu jõuavad ka meie kannatused laia maailma. Aga kui nad olid sinna jõudnud, tekkis meil uus mure. Paljud ütlesid, et me kannatasime hoopis teistmoodi ja Oksanen näitab kõike nii valesti. Vaat nii võib juhtuda, kui ajaloo õpik ja ilukirjandus segi aetakse.