Tere ja kena päeva neile, kes Vikerraadioga ansambel Kukerpillid on varsti teel olnud poolsada aastat. Kogu reisi on kaasa teinud Ike Volkov kelle elu mosaiigis teine suurgild on seotud arhitekti töödega. Saates käbi ei kuku, uurime aga inimeste jäljerada eeskätt perekonnast ja lastest lähtuvalt ja nõnda ongi ikega kaasas üks poegadest, Joel. Kuigi Joel on isa jälgedes tegelenud nii muusikaga kui ka õppinud arhitektiks, tegutseb ta reklaaminduses loovjuhina, kelle sõnal arvestatav kaal ka Eesti avalikus ruumis. Nüüd aga lapsepõlve ja kasvamise lugude juurde. Vestlust juhib Sten Teppan. Ike Volkov, NÄHA tere, vikerraadios on Joel Volkov ka, tere, tere. Tere. Ehk siis tänane kombinatsioon, isa ja poeg. Kuivõrd Yoelist on selles saates rohkem põhjalikult juttu, siis sa võiksid oma teisest pojast ka rääkida mõned lauset tagaselja, millega tema tegeleda, mis mees tema on? Aga tema on niisugune multifunktsionaal lihton õppinud pillija, tegelenud igasuguste asjadega, aga põhiliselt on ta nüüd kõiki mees üks nendest, kes jooksutab seda pakirobotit ja käib siis Ameerika ja Saksamaa vahet ja tegeleb selle tarkvarapoolega või ütleme. Arendusega olema, tema nimi on kalle ja ta ei jooksuta roboteid, vaid ta tegelikult programmeerib neid. Ah, no ma olen saamatu selle koha pealt Kas nende ikka väikest viisi üllatab ka või üldse mitte. Kuhu Joel ja Kalle oma eludega jõudnud on? Toimetamiste tööde mõttes just ei üllata. Sellepärast, et lapsed peavad ikka edukamad olema kui vanemad. Jah, ja noh, Joel, mingis mõttes on meie suguvõsa traditsiooni küll jätkanud, et ta on omandanud arhitekti hariduse nagu ka mina ja nagu ka mu isa ja minu isa. Vanaisa oli ehitusettevõtja, ehituse joon käib läbi, aga sealt siis ta reetis arhitekti õilsa elukutse ja hakkas rohkem nagu disaini ja reklaami poole kalduma, aga mul ei ole selle vastu midagi. See, et sa arhitektide maailma reetsid on märk, millest sellest, et ameti elukutse sai omandatud lihtsalt nii-öelda sellepärast, et kõik on seda teinud mingil hetkel. Aga tegelikult süda oli kusagil mujal või on see üks juhuste rida, et, et sa ei ole siinsamas projekteerinud ühte või teist hoonet raadiomaja lähistel näiteks. Mina seda isegi reetmiseks ei nimetaks, aga ma ise arvan, et ma tahtsin lihtsalt näha omad kätetöö tulemust ka oma elu jooksul. Arhitekti amet on sihuke loll asi, et sa küll projekteerid selle maja ja ega keegi kunagi ei tea, kas see ka päriselt sedaviisi ellu viiakse. See on üks asi, teine asi, kui see ellu viiakse, siis ega sa selle maja väärtust oma elu jooksul võib-olla isegi ei hoomagi, et 100 aasta pärast selgub, et oh, oligi väärt hoone ja jäigi püsti. Siis ma mõtlesin, et ma võtan natukene mingis mõttes siukse dünaamilisem valdkonna käsile, kus on ka neljas sotsiaalne mõõde, mida ma saan käega katsuda või kuidagi näha oma elu jooksul oma silmaga. Reklaamdisain noh, need asjad valmivad pisut kiiremini, nende mõju on kiiremini võimalik hinnata ja sealt on ka võimalik kiiremini õppida, et minu jaoks ei ole tegelikult vahet, kas ma teen maju või ma teen. Või ma teen kampaaniaid või ma teen disaininud midagi või mõtlen mingit loogikat välja siis tegelikult konstruktsioonilt või mõttemudelilt ma näen, et need asjad on nagu väga ligilähedased, vahe on ainult selles valmimisajas ja ma olen natuke kannatamatum, võib-olla, kui mu isa Nii selle saate sissejuhatuseks läheme lapsepõlve ja vaatame ajas tagasi momenti ikke, kui sa hakkad midagi mäletama. Mis see midagi on sinu lapsepõlvest, sinu kodust, perekonnast, vanematest. Võib-olla üks esimesi mälestus oli niuke hirmuõhkkond, kui toimusid viiekümnete aastate alguses. Pimendamised tõmmati kodus ka niux trolootamate alla ei tohtinud lampi põlema panna ja siis. Me elasime tollal mõnda aega seal vineerimööblivabriku vastas luha tänava otsas ja siis hakkasid huilgama mingisugused sireenid ja isa oli reeglina komandeeringus ja siis ema käskis neil vait olla ja vaata sealt selle ruloo vahelt ja siis näed, et autod sõidavad, noh, mingid vanad Moskvitšid olid tol ajal või mingid tobedad või noh, ma ei tea, mis autot ja siis olid niuksed, mustad niuksed, katted olid laternate peale pisikene väikene niuke, kriipsukene oli siis lõigatud lahti ja sealt paistis siis laterna valgus siis autod olid nagu noh, läksid mingisugused jaaniussikesed sõitsid Pärnu maantee. 53. aasta, eks ole, aga kaksikvennaga mäe koos kasvasime ja mängisime hoovis ja. Meie naabripoiss oli kolmandalt korruselt kimka, kelle isa oli tsirkuse trompetimängija ja siis oli see integratsioonimoment, kus me vene poisiga mängisime, koosseis ja noh, talle ehitati suurt maja. Ta oli niisugune auk kaevatud ja liivahunnikud ja siis liivahunniku peale suured jämedad torud. Ja siis vend ukerdas seal all augu, sead, Timka toetas vastaste mingit toru ja toru veeres niimoodi liivahunnikust alla ja kõrinal üle venna, kes oli kõhuli maas siis ja ma sikutasin sealt liiva seest välja ja siis, kui ta nutma hakkas, siis mul on hea meel, et et elus hing sees. Räägime vanematest, mis inimesed nad olid, millega nad tegelesid. Ema oli päris tükk aega nagu koduperenaine, kuna me kahekesi olime ja väga hoolitsev taga niukene, resoluutne ja korralik. Jah. Ja tema on Virumaalt pärit kaluriperest tuli sõja ajal tuli siis Tallinnasse, et noh, nagu laulmist õppida ja ja oli lapsehoidja ja noh, elas üle nad igast pommitamised, asjad seal Kadriorus, kus ta oli korteris isa Ps arhitektiks, kui meie sündisime, ta lõpetas tolleaegse TPI arhitektuuriteaduskonna aspirantuuri. Ta oli ka Tallinna peaarhitekt kaks aastat, nii et minul oli au, kui mina olin Tallinna peaarhitekt siis mõnele tema signeeritud projektile kirjutada täiendav allkiri, kui midagi ümber tehke või nii, et mõnus jutustaja ja aktiivne tegutseja kelle laps rohkem olid. Ema räägitakse isegi välimuse järgi ja niimoodi, et rohkem ema, laps ja minu kaksikvend, kes on õilsa profiiliga ja ja intelligentne, vastupidiselt minule tema punase peaga. Tema oli jälle rohkem isa suguvõsas. Absoluutselt erinevad inimesed, keegi ei usu, et me oleme kaksikvennad. Ma sellepärast ma arvangi, et sünnitusmajas on minu varba küljes mingisugune sildikene kogemata sassi aetud. Kas kodune kasvatus oli range? Kere peale ei saanud, vahel pandi nurka seisma, aga me olime tublid poisid. Selles mõttes ei olnud, ei olnud tarvidust nüpeldada ja et küllaltki ranged piirid olid teada ja piirid ees ja ega me pättust eriti teinud. No räägi sellest ajastust, kuidas ta endale tegevust leidsite, mis te tegite? Ühelt poolt siis kodune elu kui palju seal poisse kaasati, mida üldse tegema pandi, mis sel ajal teha oli ja siis teisest küljest kodust eemal poistel ikka põnev ringi käia, on tegevust otsida vaja. Noh, kuna me esimesed eluaastad veetsime seal luha tänava otsas, et festival ja seal ehitati suur mõju, siis seal ta ehitust jälgida ja, ja mingisuguse transpordiliftiga õhtul, kui oli tööpäev lõppenud, siis sõitsime, vajutasime nuppu, sõitsime üles ja enam alla ei saanud. Väljas sihuke logisev lift ja siis tuli üks niisugune, tundus väga õudne mees võttis kõrvast kinni ja lasi selle kuramuse lifti alla või tõsta platooniaks. Ja siis viis. Kui sa lõpetuseks nimetades seda me tegime ja kuna seal linnas oli, eks ole, ei olnud eriti kuskil hulkuda, siis viidi ilu uisutama, et ma olen iluuisutaja ja ema hiljem ohkas, et miks sa ei olegi ometi iluuisutaja, noh mina ei kujuta küll ette, ma olin isegi Tallinna võistlustel kolmas kuueaastasena, aga noh, kolmest inimesest Kolmest inimesest kolmas noh, ikkagi kolmas koht igal juhul, see ei ole sinu sööjat, rohkem kedagi kohale ei tulnud. Sellest trennist tulid igast Eesti meistrid ja tegelased, nii et, aga ma lahkusin trennist resoluutselt siis kui sunniti mind paaris tantsupäikese või noh, mingi tütarlapsega pandjad käest kinni, uisutada ja siis lõppes asi täieliku fiaskoga. Selgita. Aga ma ei tahtnud, tuju läks ära, tuju läks ära, sunniti tüdrukuga käest kinni uisutama. Nõmmel oli, oli selles mõttes vägevat mäed ja poistega kõndisime, seal ehitasime parve, seal olid niuksed allikatest tekkinud tiigid, oli laskemoonalaod ja siis üks klassivend lendas õhku ühe granaadiga ja see oli suur leinateenistust teises klassis. See oli siis sõjajärgne aeg, mil niisuguste asjadega kohtumine oli veel võimalik. No seal olid ju need kaitserajatised Mustamäe servas ja sinna oli siis mingisuguseid täheke ja, ja ma ei tea, mis asju seal. Ühe korra kaevasime mingit käiku usamal poistega ja siis äkki peagi kolhatuslaste labidat ja siis meil oli just meeles sama juhus, et näete, üks koolivend lõhkuja siis viskasime kõik kõhuli ja siis lasketiir sealsamas lähedal ja siis seal, kus praegu tipi spordikeskus siis vend ja sõber Toivo Unt, Läksid siis kutsuma seal mehi, ma jäin sinna valvama, et keegi kogemata otsa ei komistaks, siis ei pidanud vastu, läksin sõrmega siis urgitsema siis tuli välja, et mingi pissipott oli, aga siis saime nendelt korravalvuritel saime väga kiita, et me olime valvsad ja noh, tublid ja et noh, et ei hakanud ise seal midagi sütikutega jamama. Aga teil tõesti endil pea lõikas või see oli teema, mida arutati kodus ja koolis ka. Aeg oli niisugune. 58., üheksas aasta, noh, seal olid veel järgi jah, noh, kuna seal ei olnud ju ehitustegevuste seal Mustamäe all liivaluidete vahel, seal olid ainult mõned niuksed tõrvapapiga üle löödud kuurid ja siis mul isa arhitektina siis osales Mustamäe planeeringu koostamisel, mingi võistlustöö oli, minu esimene panus arhitektuuri valdkonnas, oli siis viilutada mingisuguseid varje seal nende jooniste peal, see oli siis juba poisikesena jah, see oli 58, üheksa ma olin mingi kaheksa niuke, kuidas ta venna tahaksite läbi sõita. Noh, kui sul on nii tark ja tubli vänt, siis ei ole raske läbi saada, no tundus ebaõiglane, et ma pidin taga koos ühes pingis istuma muide, neljandas klassis või viiendas klassis, siis vahetasin pinginaabrid ka, et ma tegin sporti ja siis temal oli süda haige ja ta ei tohtinud eriti sporti teha. Siis ta minu selja taga hakkas vaikselt ka neid samuseid hantleid asju kasutada, seda maja. Ja siis lõppes asi sellega, et ta läks, noh, oli maadleja siis ta hakkas karateet tegema, mina olin tal siis algkooli lõpus et mina olin siis tal niukseks poksikotiks, et tema harjutas siis jalal, õhtumal kukla taha ja. Aga noh, meie vastuolu on see, et tema ärkas aga varahommikul üles sellest vara magama minna, aga mina armastasin õhtu jälle lugeda. Ei tahtnud magama minna, hommiku armastasin magada ja siis tema oli tundlikum, mina võisin magada, kui tema seal kolistas, aga aga siis ühe korra, siis ta tuli mulle kallale. Isa tuli ukse peale ja vaatas, et noh, et läheb kakluseks, mina tahan hakata kaklema temaga. Aga tema siis võttis mind tabureti sisaldit, pane vasakuga, pane parema, võiksid tabureti käest ära vennale, aga aga siis õpetas, et noh, et kuidas lüüa, aga asi noh, veriseks läinud, aga, aga jah, ta oli väga nördinud, et ma ei taha õhtul magama. Kui sa nüüd ikkagi pingutad natukene, siis ei ole ju võimalik niimoodi tulla elust läbi, et vanemad kordagi millegi peale pahaseks ei saanud. Äkki te vennaga suutsite midagi niisugust korraldada, mis ikka isal või emal või mõlemal hinge tõsiselt täis ajas? Ja siis ükskord oli, jah, ma noorte kokkutulek oli kuskil Peipsi ääres, siis ma tegelesin vaikselt rätsepatööga, õmblesin endale pükse. Ma ei teadnud täpselt, kuidas neid neid õmmeldakse, aga noh, väike riidest välja, proovisin ümber jala on 10 paari umbes. Tegin just ruudulises flanellriidest, tegin püksialtarit, narmad ei pilaaeg, eks ole. Tulin sealt kitarr seljas ja mingisugune võru oli ümber pea ja koos oma tolleaegse pinginaabriga sellist üheksas klass või? Istusime Raekoja platsis, rentslis jala, jalad ja paljajalu ja ja siis mul ei olnud koduvõtit, läksin emale töö juurde, ta oli seal raekoja platsi lähedal, töötas, emal oli pisar, silm issand, minu poeg. Mul töökaaslased tulid üle raekoja platsi ja ütlesid, et näed, hipid on Soomest siia tulnud. Soome hipi ongi tema poeg ja ta oli nii nördinud. Õige tükk aega meenutas mulle seda. Kuskohast tuli see hipinduse vaimustus või mõte sellega kuidagi kaasamine? Ühest küljest patsifistlike ellusuhtumine ja vägivallatus ja tol ajal ilmus ju ka neid matma kandi ja ega neid raamatuid, eks ole, ja lugesime keskkoolis mingisuguseid nõnda kõneles sattustra ja noh, ma ei tea mingisuguseid nihukesi meenutusi oli natuke seda idamaade filosoofiat ja ja siis, kuna mul ema õed sõja lõpus läksid minema rannakülast paatidega ja siis üks õde sealt Rootsist, tema poeg oli, mängis Rootsi bändis ja siis saaks plaate, siis sai nagu juba kuuendas-seitsmendas klassis, tegime bändi ise koolis 30 neljandas kaheksaklassilises koolis. Ja siis kuulasime neid lugusid ja ma ei tea kuidagi siis sime Hendrix ja see 68 muutuda ja noh, see siis nagu mõjutas seda ellusuhtumist, siis nii palju Kas muusika jõudiski sedakaudu sinu ellu või oli see kuidagi vanemate kaudu kodus perekonnas olemas juba varem? Ema kodus oli, kõik olid väga musikaalsed, laulsid mitmele pealsele talus ja, ja siis on laulnud ka eesti Nendele rahvamuusikakogujatele laule ja mina olen Kukerpillide meremeeste laule on ikka kümmekond, on minu onu lauldud, eks ole. Tema laulis mulle ema kuidagimoodi meelde. Nii et see lauluvärk, see on olnud siis oli ka vanemate soovil, siis ma mängisin mandoliiniorkestris teises klassis ja siis juba sealt edasi laste muusikakooli ja viiendas klassis hakkasin bändi tegema, kuna mul vend mängis akordioni, mina nägin tšellot silma peal, mängisin kontrabassi ja siis Toivo Unt. Ta oli niukene klassivend, mul, kas praegu on maailmatasemega džässmuusik? Teda ka õpetasin pilli mängima, siis hakkasin ise kitarri mängima ja meil oli väga tore lauluõpetaja, tema oli Kalju terasmaa abikaasaks praeguseks lahkunud. Kahjuks käisime Kalju terasmaa juures kodus, siis ta õpetas meile neid. Eesti Raadio meeskvartett teraga. Neid neid laule andis meile neid nootleja, need määrime kõrgelt haritud, aga mitte just eriti kõrge tasemega. Sihukese koolipoiste endaga mängisime nõmme rahvamajas mitu korda ja koolipidudel ja pahandusi oli palju, sellepärast meil vana kinovõimendus oli ja siis selle panime akna peale ja siis rongiga sõitvate valvsad kodanikud nõmme hiiu vahel kuulsid lärmi ja siis tulid teatama, et mingisugune elektrilühis või midagi on. Hirmus rägini. Kolisse kostub raudteele. Aga see huvi pill kätte võtta tuli siis kuskohast see oli vanemate utsitas ikkagi või kui juba teises klassis läheb? See kõik kõlab lihtsalt niivõrd ebaloogiliselt lihtsalt, et noh, juba teises klassis mängisin mandoliiniorkestris, et selleks, et mängida mandoliiniorkestris peab teadma, kuidas mandoliini käes. No meil oli niuke juhendaja mandoliiniorkestri juhendaja koolis, siis noh, enam-vähem kõik mängisid mandoliiniorkestris ja laudset poiste ansamblis seal tead elu aega aktiivne olnud ja ja peab ütlema, et kui oli siin kooliajal, oli mingi pool tundi vaba aega ei osanud midagi sellega teha, sest et noh, trenn jooksin ja, ja noh, mingites niukses koondistes ja värkides lausa nelja korda 100 meeskonnas isegi ja siis oli see muusikakool ja siis bändi tegemine ja, ja noh, nii et polnud aega mõelda läksid ühest kohast teise, aga miks ma muidugi huvitas Kooliaeg oli kihvt. Mulle küll meil, kuna just, et noh, aktiivne, kui ma keskkooli läksin, keskkooli läksin Mulla tänaval 46.-sse seal olid ju kõik võõrad ja mina olin, eks ole, nagu sissetung ja mind huvitas seal kunstiklass, eks ole. Ja siis mõte oli, et noh, et arhitektuuri õppima minna sellepärast muusikat, et muusikakeskkool avati dollar seal ma oleksin kaotanud ühe aasta seal kuidagi mingi niuke süsteem, et maksta ainult 80 klassi kordama jääma, aga mul polnud õppeedukusega häda midagi. Et ei tahtnud ja siis treener arusteks sportimine see veel puudus, et ma oleks praegu mingi treener, kuskil oli mingi mõte, et noh, kirjandust minna õppima või noh, aga see jäi ka nagu filoloogiat või noh, see jäi ka nagu tahaplaanile arhitektuuri, nagu peale Kas vanemate ootused olid selgelt paigas, mis sinust saama peaks või kes? Mitte mingit survetega nihukest pillimehe elu, et see ei olnud eriti nagu aktsepteeritav või tähendab, ühesõnaga ema ikka nuriseb, pead sa seda pilli mängima ja veel vanas eas ütles, et ei, ma ei luba sul mainimine vaatamiseks välja, näeb nagu Kukerpillidega, et peaksin sinna minema ja teise Eesti otsa jana. Ja siis, kui bänd juba tuntud oli ja ammu juba töös Ja ta arvas, et et noh, see ruineerib tervist ja ja moraalse allakäigu, mis vastab tõele muidu. Aga jah, ma hakkasin pilli mängima kuidagi niimoodi, et ma sattusin mingi asendusbändi kuskil kõrtsus alaealisena veel. Mängisin kõrtsus pilli, õhtuti enam-vähem Tallinna kõrtsud, käisin läbi ja siis maandusin Tallinna varietees kohvik Tallinn. Tallinna varietees oli tore, et professor Tarvas, kes andis temale prorektor, andis esimese tunninanis kujutava geomeetria loengut ja siis mina kõrtsust, ütleme kell kaks sain koju magama. Ja siis kaheksa pidin loengus olema. Kui me, aga ma omandasin professionaalse vilumuse, mis hiljem ka ütleme, linnaametis kasuks tuli, etlejad istud ja ega inimesed eriti aru ei saanud, ma käsi käis niimoodi. Kõik aspektid olid, need kaks lauset olid olemas, siis. Siuke sirgeldus oli siis lehekülje lõpuni. Peeter Tarvas ei saanud aru, et mis värk on. Aga siis ta naisel oli juubel ja ta tuli Tallinna varietees juubelit pidama. Algus oli väga arglik, aga siis julgust tuli juurde ja tervitasin lõpuks professor Tarvase kena abikaasat. Pärast seda siis tarvas tuli alati koolivaheaeg loengutel siks müksas külge ahvile lam suitsu tegema. Hakkan aru saama, miks natukene tema loengus. Koolist õppeainete mõttes tulid sa ilusti läbi ja kas õppimine oli puhtalt sinu enda teema või või tuli selleks vanemate abiga kasutada? Ei, ei, niisugust asja küll ei olnud, ise absoluutselt, mul polnudki vaja õppida. Ma tegelesin kõigi muude asjadega, nii et, et kuidagi õppimine oli tugevalt ületähtsustatud hindade hinnetega Pealt, millega õpetajad arvasid, Moskva need ja nad ei küsita mind. Siis kirjalikud tööd näete, õnnestusid, miks kirjandeid loeti klassis ja kirjavigu põld ja ja keerulisemad asjad mul on niuke pinginaaber, kes oli väga korralik. Tema käekiri oli niisugune, õpetajad ei suutnud seda lugeda. Niukene täitsa viltune käekiri nagu üks joon, aga mina lugesin välja ja siis kirjutasin tema pealt maha naisest matemaatikaülesandeid asju ja ja õpetajad ei aimanud, et ma rumalale arvas, et ma olen tark. Et kui ma keskkooli läksin, siis viitest said neljad. See muidugi kõla päris usutavalt, minu meelest ei ole võimalik läbida kooli niimoodi, et kõik need aastad petad, õpetajad ära, jätad mulje, et oled kergkeskkoolis, ma enam ei saanud. Hinded on neljad, siis see muidugi tähendab, et purull. Läks enam-vähem kokkuleppe küsimus, noh siis ma hakkasin rohkem õppima, ma näiteks, ma tean keemiast, mitte midagi. Ma ei mäleta, kas jäin haigeks, on mingi asi, oli, olin nädal kodus, ma mõtlesin selle orgaanilise keemiaraamatu ja lugesin nagu juturaamatut, lugesin ta läbi ja ja siis hakkasin nagu isegi huvi tundma või noh, mingit süsteemi leidma selles asjas muidugi tundhaaval seda õppida, sest ei jaga mitte midagi. Mul vend, eks ole, kes lõpetas eriklassi füüsikas, tema tundis rõõmu mingitest valemitest ja huvitavad kunstiülikooli, me läksime koos vennaga sisseastumiseksamitega arhitektuuri. Mina sain matemaatikas läbi, kuna ma ei teadnud mitte midagi, midagi. Busserdasin, sain nende ülesannetega hakkama ja vend, kes lõpeks Eri Klasi, tema kukkus läbi, matemaatikaga, oleks suuline eksamalt siis pärast professor rääkis ta küsinud ka mulle, noh, ta oli hoopis teine tase, aga pabistas ja Skip, mille pärast tippi cum laude ka selles mõttes oli, olen mina sündinud õnnesärk seljas. Kumb sinu lastest esimesena sündis, kalle või Joel? Joel vanem vend? Mina olin 20, siis, kui ise olid valmis selleks hetkeks muide või ma olin juba 20 aastat valmis. Selleks ajaks nii, et mul veel naine võttis Tartu Ülikoolis õppis, suutis seal oma annet, akadeemilised asjad ja tegin eksamid ära, siis tuli tipile. Vahepeal ma olin juba vallas, isa käisin rinnavihma toomas kuskil Marxi puiesteelt hommikul vara mootorrattaga ja keetsin trummi, pesin mähkmeid. Niuke tead, kõrtsist tulles vahetad mähkmeid. Et praegu ei kujuta ette jah, et sellega hakkama saaks. Kuskohast sa üldse oma laste ema leidsid? Ahaa, no olen üle 50 aasta tagasi, kes seda enam mäletab või tahad öelda? Väga täpselt mäletan, ma mängisin Salme kultuuripalees, mängisin bändis joonika Toivo hundiga kahe peale 67 oktoobripühad ja siis Mul oli vaba päev bändist ja siis olin seal Salme kultuuripalees tantsuõhtu ja siis vennaga kahekesi postinaalseisuseks Niuke tütarlaps lühikeses seelikus ja siis vennaga leppisime kokku, tema läheb ühelt poolt postivina tehtud posti kummardama ja siis tuli neiu minuga tantsima, siis saatsin ta koju samasse majja siinsamas raadiomaja taga ja eks mina enne ära ei lähe, kui ta ütleb mulle oma telefoninumbri, läks tuppa, istusin seal müürijupi peale, siis tuli pärast välja tagasi, õde oli üteldi, et vaataks, loll istuks. Siis kuidagi, ma sain seal telefoninumbreid, palju sekeldusi ja, ja igasuguseid arusaamatusi, muidugi siin mitu aastat, aga siis kuidagi saime kokku jälle, või noh, jäimegi jah. Nii et oli 100 aastat Eestit 50 aastat. Ütleme koos elast Joel mis on sinu esimesed lapsepõlve mälestused, mida sa arvad, et päriselt mäletavad kuskohast, kellega seoses mäletan rotte kusagil lõunaid? Siis, mis rändasid, mis asjaoludel täpselt ei tea, eks seda lugu on mulle räägitud, et olla olnud kusagil tõrva kandis rändrotid. Miks Lõuna-Eesti, miks tõrva, sest et mu ema mingisugused sugulased, kõik seal mingit moodi pärit, ega me seal tihti ju kunagi käinud, aga väga väiksena ma mäletan, et korra käisime, siis olid rändrotid. Siis teine asi, mida ma mäletan ilmselt sealtsamast kandist on, on hobuse seljas olemine ja siis kolmas mälestus on juba mu venna sünd. Siis kui ma istusin oma vanaisa Žiguli tagaistmetest, siis toodi ta sealt sünnitusmajast ära. See oli üks imelik pump. Kui palju sa oma isa vanematega oma vanavanematega siis kokku puutusid, et kas nemad on ka kuidagi sinu kasvatamisse sekkunud või asjaosalised sealjuures olnud? Suurem osa? Mu lapsepõlvemälestustest tegelikult koosnebki nendega koosveedetud ajast. Isa mängis pilli tihtipeale, kuigi eks ma mäletan teda ka põgusalt selt. Ema mäletan natukene rohkem, sest et noh, ema veetis meiega aega, ema oli kodune ja aga kui oli väljasõidud või siuksed nagu mingid suvised puhkused või mingisugused pikemad seiklused, siis need käisid vanavanematega just minu isa isaga. Nii et mina olen läbi imbunud nendest nii-öelda papa juttudest, millest siis ihke rääkis. Et tema isale meeldis jutus rääkida, siis mina neid jutte kõiki kuulsin täiesti ohjeldamatult ja eks nad jäid külge ja võib-olla see on ka väga suur mõjur minu elutee valikul mingis mõttes, sest et minu tänane amet on lugude jutustamine. Et selline fantaasiamaailm olles arhitekt ja ta suutis konstrueerida, tal oli väga huvitav komme tema selga tuli kratsida. Sest ta selg jubedalt kogu aeg su keeles. Ja siis, kui tema selga kratsida, siis jutt veerest. Jutt tuli ja seda tuli lõpmatult, ma käisin poolteist tundi, kolm tundi kratsida, seda selge on ju kogu aeg tuli uusi lugusid, Buente, mida iganes. No see oli lõppematu lugu. Nagu käsi seisma jäi, kui liiga usinalt jäi lugu ka seisma. Nii et see oli nagu leierkast. Kuulge, kas see oli nii-öelda üle põlvkondade kestev asi, et ka seda selga sügada, lugusid kuulata, niimoodi? Ei, ei olnud. Ei, mina ei saanud aru, kuidas selg sügeleb. Ma panin plehku, siis tuli jutuks, et võiks ju abikäe. Aga on üks esimesi, võib-olla mälestusi, noh, väike pahandus oli kodus, eks ole, aitas ahju kütta näiteks. Aga siinsamas, kus mu naine pärit on, oli ema pärit, on, seal oli keskküttega maja, eks ole, teatavasti siis parkettpõrand ja siis nad tegid kolmekesi olid kolm poissi seal teinekord vanaema hoidis neid eriti sel ajal, kui ja mul ainult teine vanaema, teine vanaema. Jah, sel ajal, kui mul proua oli Tartus ja mina õppisin ülikoolis, ma tõin Joeli siia. Ja siis nad hakkasid ka ahju kütma, seal kardinal. Siis ma olin umbes kuue nende jah, võib olla küll, see oli päris, see oli korralik jama, eks teine jama, mille ma korraldasin, üldse tikud meeldisid. Ma ei tea, miks büromaani nagu siukest kalduvust ei olnud, aga lihtsalt elav tuli kuidagi tundus tollel hetkel mõnus ahjuküte. Ilmselt see jah, ja see mul ei olnud tegelikult õigus seda ahju ikkagi. Mina ei saanud seda tikku tõmmata, siis ma ikkagi üritasin seda teha mingitel vabadel hetkedel. Põnevam, see tundus, esmaüritasin metsa üks kord metsaalusega põlema panna, sealsamas vanake lähedal, aga ebaõnnestunult. Aga kardin läks. Aga sind ei saanudki peksta, näitan sulle rihma ja kohe muutus nukraks. Niisugune lugu. Eks ta ei õnnestunud küll kuidagi missale kardinal lauga tookord juhtus, et kui tõsiseks tegelikult läks, et kardin läks ikka natuke põlema, aga mitte niimoodi, et midagi tõsisemat oleks juhtunud kärsahais ja kohe keegi nägi ja noh, seal oli nii palju inimesi kogu aeg toas, see oli niisugune suur-suur pere, kus elas mitte ainult siis minu vanaema vanaisa, vaid elasid ka minu ema õed ja vend ja ühesõnaga seal oli nii palju Tubasi ja nii palju inimesi, kui keegi mingi jamaga hakkama sai, see tuli umbes murdosa sekundi jooksul kohe välja. Huvitav on muidugi see, et nii kui jutt läks Joeli lapsepõlve peale, siis isal hakkasid kohe pahandused meelde tulema. Ta enda lapsepõlve meenutas siis ainult üks pahandus. Kass. Jutt, mida isasel rääkis Joel, tundub usutav muidugi sa ei saa ju kontrollida või et sina ei olnud juures. Aga ma ei tea. Sealsamas seljasügamisajal, kas vanaisa ikka lugusid, mis iget puudutasid, ka, rääkis mõnikord vä? Ei, mina sain aru, et ike oligi väga hea laps. No see sõjajärgne aeg ilmselt on üks asi, mis paneb paika sihukesed käit, käitumismustrid ja asjad, eks ju, see sa pead ikkagi ühte hoidma ja ega kõigi asjadega on kitsas ja, ja kusagil igal pool konnata nagu vabalt sa saad, aga nagu tegelikult on ohtlik ja nii et ja arvestades mu vanaema, kes oli noh, vist kõige korralikum inimene üleüldse olles kaluri külastanud, pärite linna tulnud ja, ja vastupidiselt oma perekonna kõikidele ootustele abiellunud vene rahvusest mehega kes kiloskasega minu vanaisa Rex ideaalset eesti keelt. Aga et ta oli kõike teinud nagu noh, ta oli nagu mingis mõttes oma pättusi ära teinud, nii et ülejäänud elu teras nagunii tublisti või noh, tal oli nagunii hea ema, ma kujutan ette, kes hoolitses noh, ikka isegi üle, eks ta elas veel minu ja minu venna peal ka seda ja veel välja ja küpsetas ja tegi süüa ja noh, kõike kõike kõike. Et see oli, ma arvan, et vikeroli väga tore lapsepõlv, ma arvan, et minul ka mina ka erine pätti olnud. Ma arvan, et mu vend oli ikkagi veits suurem pätt kui mina, aga aga, aga ega ma täpselt ei tea ka muidugi, et ka minul läks kõik suhteliselt lihtsalt ja ütleme, see õppimine ja kõik tänu sellele, et et kodus oli nagu hästi ja siis mul ei olnud mingit vajadust ennast kusagil väljas välja elada, et ma käisin ka muusikakoolis nagu ikka samamoodi spordiga, minule ei lubatud tegeleda, vastupidisel Tikelegi kästi tegeleda. Aga minule ja minu ema ütles, kes oli korvpalluri äike oli suur jooksja kergejõustiklane, mõlemad ütlesid, tegelikult ma mäletan jumala selgelt, ikka võib muidugi praegu siin öelda, et ei olnud midagi, aga need ei sinust mingit sportlast ei saa, et ei hakka siin mingit sporti tegema. Ja õpi paremini pill selgeks või tee midagi kasulikku või seal aga hakka kunsti tegema või noh, et te midagi loomingulist, spordi käivad alati tegeleda, oli see argument. No minu põhimõte oli see, et inimesel peab mingi asi ajada olema tähja, kui lapsest peale juba mõtled välja, mis asi see on, mida sa ajad, et siis ongi ükskõik, et kõiki asju võib andestada, aga, aga üks asi peaks olema ajada. Muide lapsepõlvest veel, mul tuleb meelde, et kui siin õnneks rasketest aegadest, et Pärnu maantee ääres olid väiksed niuksed keldripoed ja siis meid vennaga laenutati välja järjekorras seismiseks, noh, oli või sabadalt suhkrusabad ja me olime kasukates niuksed, väiksed väiksed poisid ja siis muidugi poemüüjad teadsid, et need ei ole nende kodanike lapsed, aga aga siis me seisma siis jõudu peale seal sabas. Peade järgi jagati siis suhkrut, võid ja värki kommi ja noh, niuke niuke mälestus. Nagu naabritädi jaoks siis põhimõtteliselt Naabritädid ja kõik, kes seal ümberkaudu olid, sotsid jälle, et näed, lapsed kaasas. Armas kaisu, Džiburaska. Kuidas ikke sel ajal noortel inimestel, kui on laps sündinud ja varsti kaks oli oma elu korraldamine? Võimalik, et teil mõlemal olid ju naisega omad tegemised pooleli oli juba mainis, et vanavanemate juures saida palju olla. Oli see olmepeavalu? Kuna ma mängisin restoranide, baaride, varreteede trustis pilli, siis ma olin krõpsus. Ma olin väga rikas, aitasin isal autot, ostaja, külmkapp ja pesumasina niuksed asjad, kuna ma vangis asendus puntides mitmel pool ja noh, tol ajal oli, nimetate seda haltuurat. Et me olime nõmm, restoran, kus avati ja seal oli väga palju külastajaid, alati oli saba, majanduslikust küljest ei olnud probleeme. Me elasime eraldi, eks ole, leibkonnas ja niimoodi, nii et ma ütlen, et mul on elus vedanud, ei ole pidanud kartulikoori sööma ja teine kord siis isegi hiljem, kui Kukerpillid juba tekkisid. Paar aastat oli niimoodi, et et kõnnid mööda tänavat ja siis mingisugune lett on, mis on tühi ja siis ütleb proua seal niimoodi need huuled liiguvad. Tunni aja pärast tuleb apelsine. Lähedasi alati mingisugusest paberkottides sai siis piima ja saia, kui noh, muidu ei saanud ja. Üks moment, mida ma täpsustaks veel lapsepõlve-ga seoses, mida ma ei taibanudki küsida, aga, aga Joeli jutt tuletas meelde, et kas rahvuse küsimus oli sinu jaoks kusagil lapsepõlves teema ka? Sa mainisid ise, et seal naabripoistega sai integreerutud ja nii edasi, see lubab, mul olete. Teie perekond oli ikkagi algusest lõpuni nii-öelda. Eesti perekond. Oli. Jah, sest et minu isa on sündinud siin Tallinnas ja elanud eluaeg Tallinnas. Minu isa vanaisa oli ehtsate võitjaks tuli Aleksandri raudtee leida need juba isa vanaisa, elasin eestlast, et on olnud küll, vaata iga seeski bändis on oma venelane, tykki, Vassiljev fiksis ja ja noh, on on, on, on Kukerpillidest oma venelane, noh, eks ole, et näiteks algkoolis oli niimoodi nõmme niuke, kena kodune ja väikekodanlik niuke õhkkond, eks ole. Ja siis üks majaomanikud ja kes seal olid väikepoepidajad ja pidasid mõnda minu klassivenna sünnipäeva ja siis kui võeti juba mõned napsud lapsed mängisid teises toas ja siis äkki avastati, et kurat laste hulgas venelane kiruti, eks ole seda vene värki ja kõik ja siis kuuled, Teil on ikka ka väga toredaid. Niukesi teatud hetki, mis on lapsepõlvest meelde jäänud, aga kiusatud küll taga ei ole. Isal kästi, kui ta oli Tallinna peaarhitekt, kästi nimi eestistada. Tema eestistanud, mina pole ka Eestis, tänud. Jana juulil. Pole ammugi põhjust. Ei, minul ma mäletan, seitsmendas klassis, minul sõber, tuli juttu vene asjadest, mingitest värkideste vene nimedest ja siis ma ütlesin, et mul on ju ka vene nimi, et mis siis õnnest vaatas mulle tükk aega otsa. Volkov mõtlesime vene nimi või? Noh, absoluutselt mingit, nagu seda teemat ei ole kunagi olnud Kui palju teil Joel vennaga vanusevahet oli, kas teist said mängukaaslased? Neli aastat? Vahetus on kõige vastikum vahe, nii et ega meist väga suuri mingisuguseid sõpru ei saanud, selles mõttes ta oli sinu jaoks patakas, tali nagu käis kaasas muga mingites kohtades küll, aga üsna niisugune ebamugavad vahetuseta ja noh, veel ei saa nendest naljadest aru ja ja samas on ta aeglasem kui rattaga sõita ja mingid mingites kohtades võib-olla liiga entusiastlik jälle ja naerab. Nii et noh, et, et ega see nagu mugav kindlasti ei olnud, aga õnneks muidugi meil oli nagu, nagu sõber, sõber, peresid või siukseid, kohti, kus me saime käia, kus oli veel temavanuseid ja et seal sai koos mängida, et oli minuvanused, vennad-õed, mis iganes temavanused, nii et sedapidi sai küll koos käia ja mängida, aga nihukest, et minu sõpradega Jah, samas vanusevahe on jälle niisugune, mis lubab kõikvõimalikud probleemid või, või hädakohad ikkagi noh, sokutada kuidagi venna kraesse muidugi mängida olukorrad enda kasuks välja, sest ei mõista Siis ta niimoodi tegelikult oli, nii et vend on ikkagi must, mõtted on, programmeerija on ja ta on minust ikkagi siga palju targem, onju ja ta suutis ikkagi programmeerida kõik asjad ikkagi minu kraesse. Nii et hoolimata vanusevahest, hoolimata vanusevahest, et ta juba väga varavaras siukses vanuses õppis juba väga hästi manipuleerima või noh, ütleme muutma reaalsust nii et mina kui misasja nutab ja tegid seda värki kogu aeg. Ükskord oli küll, kus mina jään süüdi, sest et see oli väga objesse, et see oli tema. Aga ta pandi ühte tuppa kinni, ta oli juba üsna lapsest peale üsna kiire. Ja siis ta oli seal, toolid pandi, mitte nii, et ei saanud välja, et mu tädi tuli meile külla, istus siis ühe tooli peal, aga see oli niisugune tool, millel olid tagumiku juures, oli nagu avaus selles toolis. Ja siis mu vend ikka pump, nagu ta oli, ma arvan, et ta oli mingist käinud veel noh, reaalselt ta suutis ennast püsti ajada, aga hambad olid suus. Nii et ta suutis tädi tagumikust hammustada nihukese niuke praktiliselt tüki välja ja ma olen kahe terava hambale niuke elamusi sihuke kiljumine. Noh, see oli niisugune lapsepõlveere siuke nagu valguses, nagu pirn oleks läbipõlenud vaata niukene. Korraga ema küpsetab midagi või midagi, siis tädi kiljub ja kargud kahe meetri kõrgusele endale võidurõõmus. Kilka. Aeglusid pidanud nende üsna hästi selgelt seletab tema seda karakterit. Lapsepõlve eriti kalle lapsepõlv langes kokku sinna, kus olid need metallid ja, ja, ja ka meie tänaval oli üks väga rikas tegelane, kes sõitis igavese pika limusiiniga jäämik, tüdrukud kiljusid ja ja bändi osteti mingi kolhoose 10.-te alguses osteti mingi Zaporožets ja lasti kuskilt rahumäe surnuaia müüri pealt alla ja siis noh katsu sa seal sellises seltskonnas, kus on kaks kasti vermutit limusiini tagaistmel, noh nii-öelda. Ei, mina ei lähe, need olid kaheksateistaastased tüübid võtta ja talle oli vähe noorem, seal ta tikkus ka nendega kaasa minema, need olid ta sõbrad ja minul minul vedas selles mõttes, et mina tegin bändi. Ja mina tegin kogu aeg bändi ja mul ei olnud üldse mingit mahti midagi muud. Ausalt öeldes mõeldagi, kui bändi teha ja ütleme, 90.-te alguses ma käisin juba juba kunstiülikoolis. Siis oli niisugune seltskond niisugune kesklinna sihuke hip, nagu praegu on, hipsterid on ja siis me käisime seal arutlemas, siuksed nagu sõpradega, siuksed, filosoofilised, sellised tähtsa näoga. Arutasime jumala Tribiaalseid asju, ma ei tea millest mitte millestki sisuliselt, aga aga õhtut kulusid ikkagi ära selle peale ja siis teine variant oli bändi teha ka mingil hetkel. Minu lapsepõlv oligi ette määratud või noh, selles mõttes, et mingi ajani mina olin jumala kindel, nii nagu hinge oma isale aita siirutada mingeid asju, siis ikke lubas mul ennast aidata mingitel hetkedel tõmmata mingeid šabloonkirju teha ja asju ja ma olin üsna väike, ma arvan, et ma olin kuuene või seitsmene või täitsa nii, et ma laua peale praktiliselt ei näinud, aga käed olid juba rabiilagraafili käes, siis ta näitas, kuidas paralleeljoonlaud käib ja kuidas, miks on Kall kaja, vikson Batman ja kuidas kustutada Siletiga tussi sealt, et nii-öelda maha ja see oli õhtusel ajal siis kui ma pidin magama minema, ma ei tahtnud minna kunagi magama ja siis ma tegin, pikendasin seda aega sellega, et me lihtsalt kiusasin oma isaga, ta oli õnneks väga kannatlik. Ja lubas mul üht-teist teha ja siis ma otsustasin umbes kaheksa aastaselt pärast seda, kui ma olin otsustanud enne eelnevalt kosmonaudiks saada ja veel mingisuguseks tegelaseks kosmonaudid kohe kindlasti tahtsin pikalt saada, aga pärast seda kohe otsustasin, ma hakkan ikkagi arhitektiks, sellepärast et see tundus loogiline, et ma oskan seda ja siis mu elu oligi nii, et ma läksin pärast kaheksandat klassi käisin sama kooli läbi, mis ikke 34. kaheksaklassilise, mis on nüüd Nõmme põhikooli. Ja läksin ehitusmehaanika tehnikumi tsiviilehitust õppima, et omandada siis ehituse põhitõdesid rohkem. Kuivõrd mul ma avastasin, et ikkagi ma päris kõike veel ei oska. Ma kohe ülikoolis, õppisin selle ehituse ära ja diplomitööks projektilisem muideks maja täitsa reaalse ühelikke Clintoni seal minu meelest isegi, kellele ma selle kingitud vundamendi spetsifikatsioon kuradi jura seal kokku tegin. Joonistasin kogu selle asja ära. Ja siis läksingi ülikooli. Arvasingi, et ma olen õudne arhitekt, valmis, aga näed. Kas sa mäletad ja on teie peres niisugune olukord üldse olnud, mil sa tabasid ühe või teise poisi esimest korda näiteks suitsu tegemas? Ma olin kuuene, siinsamas raadiomaja kõrval. Me käisime tädipoegade tädipoja onupojaga, otsisime koni siia, tõmbasime mullid taskud suitsu teise, siis sina veel minu isa veel tükk aega ikkagi rääkis mulle, kuidas suitsumees ikka tükk aega suitsu vestlema veel. Kuueaastaselt tavaliselt ongi see esimene kogemus suitsutõmbamisega ongi umbes selles vanuses, vähemalt vene ajal olid, ma, ma tean väga palju mu sõpradele on niisugune niisugune lugu tänavalt konide otsimine ja ma lolli peaga muidugi toppisin taskusse veel tagavaraks ka konisid sellega jäingi vahele ja siis ma sain jah kõvasti, et selles mõttes ikkagi võib-olla ei mäleta seda ka minema. Oota, kas ma vist võtsin paki suitsu ja ütlesin nüüd tõmba, tõmba või tahtnud ütelda. Ma ise jälle salaja suitsu ei teinud, kuna mul isa tegi väga kõvasti suitsu, kui isa oli komandeeringus näiteks ma panin suitsu tuhatoosi põlema. Ma miskipärast ise ei tõmmanud, aga ma panin suitsu põlema tunda suitsulõhna. Aga ma hakkasin tõmbama, kui ma esimest korda olin ehitusel, töötasin kuskil vist oli jah pärast keskkooli või ülikooli esimesel kursusel ja kõikides noh, sa ei suitseta, et sa mine tassi liiva ja meil on suitsupaus. Oleksin suitsu ja, ja esimese kahe päevaga läks pakk päevas. Ei olnud mingit tõrget, mitte mingit, noh, mõni oksendab näost roheline, mul vastupidi, mulle meeldis. Aga siis hakati kolmandal-neljandal kursusel hakati minu keha järgi otsima siis arhitektide grupituba 403. Volkov käib. Aga, aga ma tõmbasin jah, kolm pakki päevas peaaegu, kui olid mängudes pillimängude suits tossas kogu aeg keelte vahel, aga ühel päeval otsustasin, et et hommikul ei tee Isa mainis seal Joel korra, et tarvitses sul ainult püksirihma näidata, kui sul läks tuju nukraks või kurvaks, mis ta ütles nukraks, sa mäletad seda emotsiooni? Seostub sul see millegi konkreetsega, see hirm või? Ikke ikkagi on ära hiilinud sihukestest mingitest nendest kordadest, kui ikkagi rihmade ja pitsa tuli anda, siis ikkagi tuli timukas ema. Kes ikkagi tegi selle musta töö ära, nii et eks see mälestus on ju need, mis ta ikka karistus on alandav ja alandus, alanduse tunne on halb tunnena. Tegelikult paneb see mõtlema, ega seda teist korda enam tõustes karistada ei taha saada, vähemalt minul seda retsid. Retsitiivset niuksed nagu iseloomu otseselt selles valdkonnas nagu ei ole, et ma tahaks hirmsasti peksta, meiegi masohhism ka mitte. Ma arvan, et ma olin ikkagi nagu piisavalt sihuke okei, memmekas, et need mind ikkagi see karist karistuse värk oli ikkagi suhteliselt pigem nagu harv nähtus kes teevad pätti tihtipeale, neil peab olema see erutus nagu kusagil väliväline või nad peavad saama kusagilt kellelegi tunnustuse või noh, ühesõnaga mingid sõpruskonnad, midagi nii, ma pole elu sees eriti sotsiaalne olnud, ma olen ikkagi nagu introvert. Vähemalt ma arvan, nii. Ja enamuse oma aja oma lapsepõlvest ma veetsin kas täiesti üksi, ma mäletan oma toas oma asju leiutades joonistades midagi tehes või siis oma mõne sõbraga nii-öelda kahekesi midagi nokkerdades, midagi leiutades ehitades või mingisuguseid allveelaevu konstrueerides või mingeid siukseid asju tehes, et ja ülejäänud aeg läks noh, mingite kas kunstikooli või siis muusikakooli peale, mis oma noh, nii-öelda selle vaba vaba ajana mingis mõttes. Kui sinu poole, et kui ütlesite, sina hiilisid ära nendest karistamise hetkedest ja see timukatöö jäi ema kanda, siis kuidas see olukord kujunes, kas sa mäletad niisugusi asju ju ei lepita peres üldiselt vist kokku, et kuuletamine, anna sina talle kere peale, et nüüd on küll nagu see koht käes. Aga samas, kui seekord kätte jõudis, siis noh, ära ta tuli anda, aga sina ei olnud. Esiteks, võib-olla see, et, et mind ei olnud kodus õhtuti põld, põld mind sageli ja tänu pillimängule. Võib-olla see esiteks, teiseks, mina olen veendunud ka noh, kohtudes balti jaamast tati kambaga noorpõlves, eks ole, püüdsin ikkagi verbaalselt asja selgeks teha, et oleksin isegi poksitrenni, et enesekindlust omandada ja noh, õpin lööke ja, ja värki ja nagu ma ütlesin, endale karak deka, eks ole. Et, et te olete, teadsin ja kuidas lüüa. Jah, aga aga ei kasutanud ma ise võib olla väga ebaselgelt väljenduda, joonil pole meelde jäänud, ma püüdsin verbaalselt kuidagi selgeks teha, et noh, et ei ole, seda ei tohiks. Seda kindlasti jah, et verbaalne peks. Ja teinekord on võib-olla see mõjuvam ja eriti noh, ma üldiselt nagu alandama tulnud, aga kindlasti püüdsin selgitada Joel, kas saleks muusiku huvi või kire endas avastanud ka isale vaatamata või temast hoolimata või see oli jälle miski paratamatu ja vältimatu, et ma ei tea, kui palju nüüd just kukritega õnnestus või mõnes muus koosseisus selle kiiluvees liikuda ja käia ja näha seda elu põnevat külge? Tühjast tulla muusikuks, sa pead olema Keenias mingis mõttes, sul peab olema mingi ühendus ajus, mis sa pead kuulma helisid. Enamus inimeste jaoks on see ikkagi kas väga tugev mõjur, kas sa peab ju perekonna või mõne sõpru sõbra või kusagilt, see asi peab tulema ekse või mingisuguse, ma ei tea juhuseks. Et minul kindlasti oli see, et ma kasvasin ju lintmaki küljes põhimõtteliselt, et ma oskasin nelja aastaselt linti panna peale sellele suurele, mis majakidele mingi oli. Et, et lihtsalt kuulata lugusid, mida ma tahtsin kuulata. Jaa, jaa. Oskasin vinüülplaati panna käima sama vanalt veel nooremat, eks, et et see muusika käis meil kogu aeg seal ei olnudki nagu varianti, et sa nagu kuidagi oleksid mingid vaikses toas vä või noh, nagu isegi kui, kui ma olin oma toas ja tegin mingit asja läbi ukse, ma ikka kuulsin mingit muusikat kusagilt, et see nagu siis, kui isa oli vähemalt kodus oli kogu aeg muusikat, aga tihtipeale siis kui ka ei olnud, siis panin mina seda muusikat. Ja see muusika on saatnud tänu suuresti tänu isale mind. Ja kuna ma eriline mingisugune heliredeli hull ei ole viisi pean keskmiselt, siis ma lõpuks ikkagi hakkasin trummariks. Seda kõige lihtsam teha, sellepärast et trumme mul küll kusagilt võtta ei olnud, aga padjad ja mingisugused Castroli kaaned olid olemas ja kätt kirjutatud. Ma arvan, et mul olid nii noored vanemad tegelikult noh, alles hiljuti hakanud endale aru andma, et mulle noh, on räigelt vedanud minu vennal sama moodi, et me oleme kasvanud nagu siukses eelarvamustevabas keskkonnas. Et kui ma hakkasin, ma ei tea, uurima, satanismi tagurpidi risti kaelas kandma ja kui mul juuksed olid nagu tagumikud ja noh, ühesõnaga kui ma olin raju metal Hed, nii räige, et nagu kõige hullemini ja panin selga, mis ikkagi metali mehed pidid kandma ja nii edasi ja nii edasi ja kuulasin niisugust asja nagu noh, tõenäoliselt kõikides teistes tubades ei olnud võimalik elada, aga keegi kordagi mitte kunagi ei öelnud mulle, et kuule, sõber võta vaiksemalt või pead sa seda jamaga tegelema või peatse siukseid liibukaid teid musti teksaseid kandma või või katkiseid mingeid asju on ja ma arvan, et mingis mõttes on vot, see on üks elu põhitõde on ju, see on ilma sõnadeta nagu aktsepteerimine, nagu tingimusteta, et, et noh, ei ole siis selline ja tavama trumme katki ja ja, ja kui on vaja sul teha, proovinud, mine ära tulesid seenele või noh, mingi selline asi, et siukest nagu. Ma arvan, et see on nagu mingis mõttes liberaalne maailmavaade, mis on nagu tekitanud siukse siukse vundamendi mu enda jaoks nagu sisemiselt, mis aitab mul ka elada väga palju ja, ja võib-olla nagu aktsepteerida mingisuguseid uusi asju, mida võib-olla minuvanused inimesed nii naljalt ei aktsepteerige, vaide, uut muusikat, uut ma ei tea mida iganes, eks uusi nähtuseid, kunsti, mida iganes skulptuuri, see on üks pool, teine pool on see, et kui sa oled oma sihukses kasvamise eas, siis mingid eetilised, mingid normatiivid, mis sulle lahti seletatakse, on ka jube olulised, noh, et seda ei tehta, kedagi ei lööda või kusagil käiakse paremal pool teed või ollakse viisakad või naisterahvastele öeldakse alati tere või. Ja viisakas on nagu noh, mingisugune sotsiaalne sidusus või sotsiaalne võimekus, eks ju, see tuleb nagu läbikasvatuse ja see on, see on see, mida ma sain, kindlasti ei saanud kodust nii väga, vaid selle ma sain ikkagi nagu vanaisalt vanaemalt, on ju, et, et ma arvan, et see on enam-vähem sihuke sixty-fifty, et ma ei saa sulle kindlasti öelda, et kummalt ma sain nagu mingisuguse põhiasja rohkem, aga kuna see vahekord oli ka umbes nii, et no ma arvan, et kusagil kolmandikul vanaisa vanaemaga nagu tunnetuslikult on ja kaks kolmandikku olime siiski ikkagi kodus, millest kolmandikku ma veetsin oma sõpradega. Nii et ma sain nagu kolmandik-kolmandik-kolmandik ja ma arvan, et see jagunes väga ilusti nii-öelda sõbrad, kodu ja siis vanavanemad väga ilusti siukseks nagu minu jaoks nagu arusaadavaks mingisuguseks miksiks ja teineteist täiendavaks siukseks ringiks, et ükski asi ei olnud nagu liiga üle võimendatud või. Võib-olla see kõlab ainult minu jaoks niimoodi ebakõlas natukene sinu nii-öelda metal, Hedi aeg, veel selliseks kasvamine või kujunemine. Kas sa mäletad seda pannud isa sugugi kukalt kratsima, et pagan teab, milleni see kõik ükskord välja jõuab, et kuhu suunas ta liigub? Kukerpillide muusik, kes käib Darlikestele pigem vanemale seltskonnale muhedalt, niimoodi seal Rotterdamis. Ei, ei, nüüd sa oled küll ikka. Et tegelikult noh, ma tõin isegi olile neid plaate, kui ma välja sattusin ja tõin särke ja. Nii et selles mõttes sa aitasid kaasa, aitasin isegi, jah, lükkasin tagasi. Tõimule soolotrummi tama trummi ja pedaali hätietiga ketiga hätti. Igastahes selles mõttes oli, mul ikka vedas, mu isa käis ikkagi kogu aeg välismaale. Mul oli ikka äge, noh. See ongi see asi, et minu, minu jaoks on alati inimest, inimestega suhtlen või vaatan, et mingi asi peab olema ajada niisama tühja, pole mõtet rapsida, et kui mingi asi ajada, siis võib arvestada igasuguseid muid värke. Kas sa, Joel, said sellest aru, et isa jaoks on tähtis, et mingi asi on ajada? Ta rääkis seda mitmel korral, ausalt öeldes ta rääkis kogu aeg seda. Aga mida sa räägid sellele kaheksa aastasele või 12 aastasele või 15 aastasele, et mingi asi peab olema ajada, aga tegelikult nagu? Ma arvan, et ta tegi õigesti, et ta rääkis, et ta nagu kordas seda mantrat üle ja tegelikult on seesama asi, mida ma räägin, nüüd oma mõttelise räägin oma kolleegidele, et et ega te siin ju ka lõpmatuseni töötajatel on ka, mingi asi peab olema ajada. Noh tehke oma stiil, kujundage välja mingi oma, mingi mingi mingi süsteem, mingi oma väärtushinnangute mingisugune noh, maailm ja katsuge seda asja nii-öelda, sest ma olen elus näinud väga mitmeid inimesi, kellel on oma asi ajada ja kes tõesti nagu metsikult nagu ägedad ja üks kõige lähedasem inimene minu elus ongi mu isa kellel on see asi ajada ja ma näen seda nii lähedalt ja seni ägenenud. Üks niuke ise kunagi ütlesid, et niuke natuke sümboolne moment oli kuskil silikaat juures, kui see, kui ma olin ühel pool teed vahel pidid olema üle tee ja ma vaatan, et nahkhädad ei julge tulla autoga kuskilt kaugelt noh, tead, jälle astub tagasi sammu auto peatub ta hakata liikuma, auto hakkab liikuma, jälle astub tagasi. Et sa pead veendunult tegema seda, mida sa teed. Ja siis teised saavad aru. Kui sa tuled ikka veendunult astud mööda jalakäijate ülekäigu kohta, siis auto pidurdab, ta näeb sind, eks ole. Et noh, sa ütlesid sul see kuidagi nagu jäi meelde, eks ole. Ja eile seal oli avariiohtlik olukord mingi sapakas, kes pidi mu alla ajama konkreetset ja siis ma ehmatasin hullult ära ja siis ma julgen, vaata Tekski plokk selle tee suhtes ja teine asi, mida isa õpetas või on õpetanud, mulle on, on et ei tohi hilineda. Täpsus on kuningate viisakus ja see on nagu see oma asjaajamine. On kaks asja, mis aitavad elada mingis mõttes? Jah, ja seene jah, et kui teed midagi, siis tee Iideedee ärana ära jäta pooleli või ära jätta nagu. Õhku, kuhu emasele kõigel oma maailma nägemise ja arusaamisega siis paigutab, et jätame need timuka hetkelt nagu kõrvale, muidu ta paistab nagu jubedalt kehvas valguses selles jutuajamises aga just isa kõrval, et ema oli see, kes oli kodus. Väga palju ja kes hoolitses, tõenäoliselt tegi kogu selle baasi noh nii-öelda lõi, et et orgunnis igasuguseid asju ja tegi ja, ja sättis ja hoolitses, et kõik oleks korras ja ootas isa koju, noh ühesõnaga tegelikult oli seal sihukest nagu tugi tugifunktsioonina mingis mõttes. Võib-olla see kõlab nagu halvasti, aga tegelikult on see suur, suur tähtis amet tagala ikkagi jah, tagala, jah. Selles mõttes küll kindlasti tema, vaata ei reisinud kunagi kuhugi, ei läinud ära ja ta oli nagu olemas ja tähtis inimene. Ma ei taha küll Joel, sinu töö üksikasju ja detaile sellesse saatesse tuua pole päris nende juttude koht, aga päriselt mööda ka ei läheks, sellepärast et siin on mängus minu meelest natukene niisugust elufilosoofiat ja mind huvitab üks nägemus. Tahan seda sinu peal testida. Et kuidas sa ise oma peas ja oma südames selle olukorra lahendad, osa sinu tööst on noh, kui ma tahaksin inetult väljenduda inimestele alkoholi pähemäärimine, nii viisakalt väljendades reklaamkampaaniatega, alkohoolsete jookide kõige muuseas ka müügiedu toetamine on osa sinu, tõesti, sa ei tegele sellega, ainult. Sa ei karda, ega sa ei mõtle sellele vahel, niiet et mis siis, kui su enda lastest keegi selle ohvriks kas otseselt või kaudselt langeb. Kas see huvitav takistaks sul ühel päeval ka peeglisse vaadata, kui see jama peaks tõesti jõudma niimodi bumerangina koju tagasi? Jah, aga tead oma tööd, reklaamitööd, siis ma olen teinud 27 aastat jah. Ja ma olen veel igasuguseid asju pidanud nii-öelda reklaamima igasuguseid asju, sealhulgas kasiinosid, kõiki asju, ma poliitikat, et ma otseselt teinud ei ole, ma olen puutunud kokku küll poliitiliste parteide ja nende nii-öelda mõjuritega. Aga ma ei oska öelda, kas alkohol nüüd on nagunii hirmus asi või ei ole, et reklaamimise mõttes. Et tegelikult on, nagu ma olen hästi palju uuringuid elus pidanud lugema ja vaatama ka. Ütleme niimoodi, et reklaamil tegelikult siukest nagu joomahakkamise mõju otseselt ei ole küll keegi tuvastanud, reklaam on nagu muudab eelistusi, pigem eks ju. Et seda näitavad kõik uuringud nii Eestis kui ka mujal maailmas. Jooma ajavad olud jooma, ajavad, ajab, ütleme, kontekst, eks ju, et need on sõbrad. See on kodune, niukene, eeskuju ja mingisugune lapsepõlves räägitud jutud, eks ju, ja ja see, mida sa näed nüüd, mis puudutab konkreetselt minu lapsi, siis nad ei näe seda joomist eriti, sest et meil kodus ei jooda juuakse ülivähe ainult siis, kui vanaisa vanaisa külla tuleb, eksib, võetakse väike mingisugune kokteile. Ei noh, on sünnipäevadel võetakse kerge vein ja midagi on ju siukest nagu mingit, et lausjoomist ei ole. Teiseks ma ei ole ka tuvastanud oma laste sõpruskonnas joodikuid ega nende vanemate hulgas mitte, et et ma arvan, et noh, kui see tuleb ühel hetkel, kusagilt on ju siis ma küll ei tea, kust see tuleb, aga see ei saa tulla reklaamist minu minu vähemalt hinnangul, eks ju. Et kui nad jooma hakkavad, eks, siis on saatus. No mis ma ikka saan teha, et mina suhtun alkoholi liberaalselt ja ma tean enam-vähem, mida ma teen, et ma ei saa kellelegi nii öelda sundida kedagi jooma ja jumala eest, ma ei taha seda teha ka samamoodi nagu ma ei saa kedagi sundida midagi ostma oma tööga, aga ma saan tekitada nii-öelda, kui on valikumoment, vasak ja parem, siis ma saan selle ühe valiku teha nii-öelda atraktiivsemaks versus teine, ehk siis võidab see äri, kes minuga koostööd, mitte mittevastane. Aga tõenäoliselt on praegu veel liiga vara, et nende teemadega lastega tegeleda. Läheb natuke aega, eks me räägime ikka narkootikumide asjad. Me peame ikkagi kõik asjad oleme läbi rääkinud kodus juba, kuigi on 12 ja 10 vanuseid, eks ju, kodus. Ma just, sa oled isa olnud 10 pluss aastat, et kui sa niimoodi mõtled, siis mis on seni kõige suurem väljakutse olnud just isana sinu jaoks? Lõplikult rahulikuks jäämine, arusaamine, et laps on laps, lapsi saan asjadest nii aru nagu sina, saad aru, see on kõige keerulisem, see on algusest peale mul nagu teema, et ma tahaks, nagu ma tahaksin rääkida ja arutada ja noh, mingi võib-olla isegi nagu turtsatan aeg-ajalt või nagu kipun olema kärsitu mingites situatsioonides või kärsitus on minu nagu üks, üks iseloomuomadus, mille üle ma väga uhke ei ole. Ja ma kipun nagu patroneerima mitte siis nagu olema sihuke isa, kes inspireerib, vaid just selline isa, kes nagu ütleb, et, et vot nii ei tohi, onju ja siis ma alati tuletan oma isa meelde, vaata, nendel hetkedel on mingi noh, et kus kurat, tema ju ei öelnud, ta ei teinud ju nii, miks mina siis nüüd teeni ja nii et et siis ma võtan nagu rahulikumaks, et see on kõige-kõige raskem moment, et mitte hakata patroneerima mitte hakata õiendama ja tänitada tema ja mitte hakata nagu noh, keerama vinti kuus korda üle. Mul on see kalduvus ja ma tean seda väga hästi. Ravina üritan ravida ennast. Kas sa ikka oskad omalt poolt kuidagi retsepti anda või öelda, mil moel see käib või või on võimalik, et õnnestub, kas sinul tuli see loomusest lihtsalt see, mida Joel just kirjeldas või sa teadlikult tegelesid niimodi? Ma olen ka kärsitu inimene ja olen emotsionaalne inimene. Mina suhtun kõikidesse inimestesse noh, nihukese heatahtlikult või püüan, püüan mõista inimesi, kellega ei klapi, on inimesi, kellega klapib, eks ole, ma ei taha inimesi muuta, tähendab, et lihtsalt võib-olla paar selget asja, millest siin on juttu olnud, need, need on mulle tähtsad olnud ja ja minu meelest osavasti oma lastega läbi, et, et see on enesetunde küsimus, ma, ma ise ka noh, tagantjärgi midagi muuta ei saa ja ega ma ei põe, aga, aga noh, mõnda asja oleks võinud tõesti ka tegelenud liiga paljude asjadega korraga, eks ole, et, et noh, et oleks võib-olla pidanud kontsentreeruma rohkem perekonnale kui praegu näiteks noh oleksid väiksed lapsed küll siis peaks juba. Aga enam ei jaksaks mähkmeid pesta, et rinnapiima maksin puiesteelt tuua. Et, et et igal asjal oma aeg ja, ja kõik ja noh, nagu Joel ütleski, et me olime väga noored vanemad ja, ja saime enam-vähem tundub hakkama. Super hästi. Minu meelest küll. Suur-suur, aitäh, et te tulite ikke, Joel, oli rõõm kuulata. Aitäh. Selle saatekülalised olid isa ja poeg Ike Volkov ning Joel Volkov, mina olen Sten Teppan ja käbi ei kuku, on eetris taas nädala pärast, kohtume siis.