Tervist, mina olen Urmas Vadi ja täna olen ma Sandra Jõgeva töövari. Tere, Sandra, tere. Urmas. Me kõnnime Lootuse tänaval, oleme Tartus. Ja kuhu me läheme ja mis sa täna teed? Ma lähen loengut andma või, või, ma ei tea, kas seal nimetatakse loengusse mingisuguseks kohtumiseks tudengitega Tartu kunstikooli, mitte kõrgemasse või sinna nii-öelda tavalisse jaagu. Sina kutsusid mu sõbranna Eeva Seppinud, kes on meediakunstnik ja annab seal mingeid loenguid, kursuseid. Kuule, ma tulen teisele poole, siis mu vihmavari ei käi mööda sinu kandekoti. Teema tegin mulle ühe teene. Vastuteene, et ma tuleksin oma tudengitele rääkima oma kunstnikupraktikast. Ja üldse kaasaegse kunsti. Seda nimetatakse artist dokiks. No üldiselt nagu see on nagu hästi levinud formaat küll, et kunstnik kohtub nagu publikuga, aga see vist jalaartist tahaksin vist ikkagi midagi. Mida ma täpselt ei tea ka, mida täpselt ootavad. Aga noh, põhimõtteliselt vist jah midagi. Stock taolist. See on huvitav näiteks näitlejatel või? Või Maide lauljatel ei ole sellist asja, et nad oleks nagu midagi öelda, ma arvad jah. Aga mida sina neile täna ütled? Ma vaatan, ma arvan, ma räägin neile oma viimase viimase aja asjadest, mida ma teen pooleliolevatest, projektidest, ja siis ma võib-olla tutvustab niisuguseid tendentse üldisemalt ja ka mingeid asju oma minevikust, näiteks. Ja mida nad näha tahavad, et ma arvan, ma küsin nende käest. Ei ole ammu mingite tudengitega kohtunud ausaltöeldes. Aga kui ma ise olin tudeng, siis see oli natuke nagu probleem, et tudengite küsinud kunagi sellistel kohtumistel nagu kunstnikega eriti midagi, eksisime. Õppejõud, ühtlasi kateedri professor Jaan Toomik, isegi mingi hetk, reeglid, igaüks ühe küsimuse küsima. See on väga mõistlik, ma arvan küll jah. Et pigem on nagu ebamugav sellel Ginalisele siis sellel professoril või õppejulges selle kohtumise korraldanud. Vait. Praegu on kell ei ole veel üheksa, nii et üsna varajane aeg, et kas sa valmistasid selleks kuidagi ette? Külmalt läheb peale, jah. Kui kunstnik sinus on üles ärganud. Kunstnik, sinus on üles ärganud seni poeetiline ja vaata, ma olen kirjanik. Ma ei ole kahjuks midagi lugenud ja sa oled kirjutanud, aga ma olin. Ma ööbisin hea tuttava juures, kes ütles, et Regijas, kus ta töötab, on kõik sinu talendi austajad, eritise saade. No näed, vaata siis, nad kuulavad sinu saadet ka. Võimalik muuseas, mina lugesin eile sinu raamatut. Ma ei teagi, kuidas nimetan see novellikogu novellikogu draamapunkt mulle küll väga meeldis. Aga kas kunstnik sinus on üles ärganud, kas ma olen ärkvel nii vara hommikul? Olen jääkunstnikuna üleval kogu aeg. Ma ei vasta retooriliste küsimustena, aga tegelikult see ei ole retooriline küsimus ja siis ma mõtlen, on see, et et kas sa oled kunstnik kogu aeg või sa oled vahepeal lihtsalt nagu Sandra Jõgeva, kes kõnnib mööda tänavat või siis võiks mõelda, et näete, mesin, kõnnime, me siin Solvestamine, see on juba mingisugune tegutsemine ja mingi Actia saaks midagi teha. Vot põhimõtteliselt madelt saadet. Sina oled hea teel muidugi. Saatejuht. Tuletab pigem meelde, mu isa ütles vähem vanemate põlvkonna kunstiklassika kohta et see on nagu yhe endast nii vaimustuses, et ta mõtleb kogu aeg iseendaski kuulsast kunstnikust. Aga see ei ole üldse naljakas, kui ma seda edasi räägin. Ma hakkasin mõtlema, et minu meelest küll tegelikult paremini. Hakkasin mõtlema, et ei ole enam, aga olgem ausad, me kõik tunneme selliseid inimesi, kes niimoodi mõtlevad, et sa tead, kuhu me lähme või? Enam-vähem tean. Vaata kui hea, et sul on töö, Voridena, muidu sa ei läheks. Saksa võtnud Tartus tean põhimõtteliselt vanalinna ja ülejäänud jäänud ajama tavaliselt. Taksoga täiesti seda piirkonda. Nii see ongi, Eha tänav. Jah, lähme sinna. Me oleme Tartu kunstikooli fuajees ja ootame Eywa sepingut ja samal ajal, kui me teda ootame, räägime Sandra Jõgevaga kirjutamisest. Ma lasin all tule vastu kuidagi. Okei, ootamisel siis selga siit, aga jah, ma olen mõelnud, et see kirjutamise selles makstakse nii vähe järjest vähem üldse nagu ma mõtlen, eriti päris kirjanduses nii-öelda et mitte nagu tingimata artikli käest ka, aga mulle tundub, et et mida rohkem neid lehekülgi on rohkem nagu hulgihinnaga. Et, et ma olen mõelnud, et et ma ei usu, et inimesed kirjutavad nii põhjalikult süvenenult kui, kui varem. Ma ei usu seda, et ma ise kirjutan, siis mul on üks väga oluline selline nagu taustamõte on see, et, et sellest makstakse nii vähe, et kulutaks selle peale võimalikult vähe aega ja saaks ruttu kaelast ära. Et mida rohkem ma seda oma peas kannan mingisugust mõtet või impulssi või, või mingid arvustuse allkirja, et et seda nagu surma kahjumiga ma töötan, et seega ma teen, karustasid kohe ära. Et kohe ära sellepärast, et noh, mul on nõu antud, et jätta mulje, et sul läheb nendega kauem aega et jätta mulje, et see läheb rohkem kui pool tundi või tund aega. Et saada siis, kui sulle öeldakse, et tähtaeg on nagu mingi, ma ei tea, kolme päeva pärast, et siis pea meeles ära saata kolmanda päeva hommikul. Aga ma ei ole kindel, kas teised ka teevad, noh, ma arvan, et, et see mõte on väga paljudele nagu kohale jõudnud ja minu meelest Eesti kirjanikest Katrin Pauts nagu uhkeldanud sellega, et tal on võime hästi kiiresti ja palju kirjutada, aga tema rajal Aga väga tõsiselt, järelikult. Lähme aroom sellist omamüüti, et ta, et tal on sellised erilised võimed ja ta läheb transsi. Et ta transsi läheb, võib-olla küll jah. Et ma usun, et ta ise kõlab isegi täitsa usutavalt, kui oma töömeetodeid kirjeldab demonselt avalikult rääkinud, et ta kirjutab tohutult kiiresti, ta läheb nagu mingisse teise maailma. Jaa, jaa. Ja see hästi palju kulutab teda, aga, aga noh, see produktiivsus on ka siis nagu meeletu nagu ebainimlik, mõnes mõttes. Ega see sina kirjutad artikleid ja sa oled ise mänedzer ja kunstnik. Kas see kuidagi killustab sind? Kirjutan artiklite kirjutamine tundub mulle nagu üsna hea tehing, et eriti kui sa vaatad mõnda etendust, näiteks võib-olla saaksid muidu ka vaadata, et et mul on viimasel ajal etendusi, kes arvustanud noh, eriti rohkem selliseid nagu EVO traditsioonilisi etendusi. Et noh, mitte võib-olla draamateatrilavastusi. Et noh, teised ostavad pileti ja ka mina piletit ei osta ja lisaks nagunii ma mõtlen selle üle, mis ma nägin, võib-olla räägin mõnele lähemale sõbrale võib-olla oma isale, et ma teen seda kõike, aga eestlasime, kulutame lisa aega ma ei tea, tunni või, või natuke rohkem mõnikord ka mitme päeva kaupa jupi haaval ja ma panen selle kirja, siis makstakse veel mulle. Pluss saab mingit sotsiaalset kapitali klopitud, saatkamburdio loengus käinud, eks ole. No ma ei hakka seda praegu defineerima siin nagu. Ei, ma ei mõtle, et ma ütlesin, et mida see sinu jaoks enda jaoks tähendab? No, ma arvan midagi sellist, mida kunagi Burdjee loengus räägiti, et see on selline nagu kapital, mida võid transformeerida finantskapitaliks, kui kui ütleme, et kas see on siis see, et kui sa kirjutad mingeid artikleid, et kas need siis sotsiaalne või kultuuriline, ma enam täpselt ei mäleta, ma käisin koolis ikkagi päris tükk aega tagasi. Aga noh, põhimõtteliselt tere kapitali mõistes. Tšau. Küsib üks kunstikooli tudeng küsimuse mis puudutab Sandra Jõgeva dokumentaalfilmiarmastus. Ka koos elamine, nende jälgimine, kui palju. Tegu on siiski väga edevate eneseteadlike inimestega ja peale selle Veronika, et ma teen siin siis juba aastaid mitte tohutult hästi, aga ma tundsin seda siiski aastaid. Aga ma ei usu, et mina nagu väga palju nende eluvalikuid mõjutasin, et ma arvan, et ikkagi nad elasid Nad elasid nagu nad elasid ja mina nagu jälgisin seda ja vihinen sellega põhjalikumalt kurssi kogu selle elu viisimeni nüanssidega. Et noh, ma ei tea, kui suur mõjutamine, see näiteks annetki Veronika tsüklise Rose ja tal oli kohtu jaoks vaja tõendit, et ootab last, aga ta ei olnud käinud oma korralistel ämmaemanda või günekoloogi visiitidel. Et siis filmiprodutsendi operaator Igor Ruus maksis kinni tema visiidi sertiilituse erakliinikusse ma et ma ei näe, et see on nii suure mõjutamine. Ja samas noh, ma sain muidugi head kaadrid, kuidas nad on nagu seal noor perekond on siis nagu ultrahelis ja joovad, samal ajal kui vaadatakse seda loodet. Veronika, tõhus. Aga noh, ma ütlen, et võib-olla nad oleksid raha kuskilt mujaltki kätte saanud. Mingeid fundamentaalseid mõjutusi ei näe. Kindlasti inimeste mõju elu mõjutavad 11, aga kas teda, et et mina oleks kuidagi lavastanud mingisuguseid teele, seda omaks võtta. Et mina ise ei usu dokkimis väga lavastamist. Muidugi on Eesti palju kõikvõimalikke hübriidžanre tauni Mokumentaria ja lähebki väga segamini, et mis on nii-öelda teda, mis on reaalsus siis on tõde. Et samas Mulle endale nagu mingite olemasolevate inimestega lendu nende elu põhjal millegi lavastamine ei tundu huvitav. Sellisel juhul, kui teha, siis juba mängufilmil juba nagu päris näitlejatega, et mulle nagu selline lavastamine päris inimestega, kes ei ole nagu kirjas näitlejad. Mulle tundub see isegi natuke nagu alati võita, sellepärast et noh, mulje jäetaks ikkagi, nagu see oleks, päris, ei ole tema pealsele Taagoga elama, et tema on selline või selline. Mulle tundub ka Laapinis sellise filmi tegemine ausalt öeldes mõnes mõttes ebaeetiline. Kuigi arvatavasti purjus peaaegu nõus seksist rääkima kaamera ees ja nii edasi ja nii edasi. Mulle tegelikult meeldib, kuidas Laapin nagu kõiki ja kõigest hõivab tihti. Et see on nagu ta on päris toredaid mõtteavaldusi ja ka minu meelest olite seal nendes kaadrites kaamera ees on silmnähtavalt liiga purjus. Ma isegi ütleks, et nagu tsüklis, mitte purjes mul ei tule üldse nagu päris. Mina olen hästi hea, nagu positsioon temaga suhteliselt. Ka väga palju nooremana ta kunagi ei ahistanud mind sellepärast, et ta kartis mu ema ja minu ema ja mina läksime tema peas nagu kuidagi segamini. Et mulle see nagu meeldis, et minu minuga teile väga viisakas. Aga ta sõimab rohkem ka mingit kunstipoliitikat ja mingisuguseid asju. Ja võib-olla tema kaudu võib-olla levib mingi nii mingid jutud varem kui muud kaudu, mis kuskil polnud kunstnike liidu kunstihoones alati muidugi teadsin, te ütlete õiged. Aga nüüd küsib üks teine tudeng keda hästi pole kosta ühe küsimuse Sandra Jõgevalt ja nimelt, et kuidas filmi armastuse peategelastele endilise film meeldis. Reet käis esitlusel esikal linastusel filmifestivalil DocPoint Filmanni Talle meeldis. Minu meelest oli uhke, ma kuulsin, et teda nähtud paarides seletamas, et on filmistaar. Suitse küsinud. Et aga mina, mina alguses arvasin, et et neile meeldib, et noh, ei ole, ei saa teha dokumentaalfilmi vastu tahtmist ei ole põhimõtteliselt võimalik. Ma arvan, et ma pean laga särama selle filmi valmimisest. Teistockey, mille nimi on kuku, mina jään ellu, mille tegid, andes mainiti Kaidi Kaasik. Sellepärast et minu filmi kangelastele see film väga meeldis neile meeldis tsiteerida. Kukkuma, kes siis oli veel elus tema mingisuguseid loosungeid seal sünnist. Et ma arvan, et nad aimasid, et see film õnnestub. Et siis siis neid tsiteeritakse ka ja kui need lähevad mingisse joodikute seltskonda, siis need saaks välja. Ma arvan, et need vanglast välja pääsevad, siis mindi, lähebki. Mina arvan, et kui keegi tahab sinu elu jäädvustada, sind karakterid jäädvustada, see on äärmiselt suur kompliment siiski. Praegu on sinu loeng läbi, saavad Sandra Jõgeva oma loengu lõpetuseks näitasite telesaadet Evelin Ilvese köök. Telesaade on suhteliselt, see on nagu neti televisioon, meest rääkides. No ma arvan, et lõpetasin ka siin selle nii-öelda loend või mis iganes kohtumistudengid, aga sõnadega, et ma nagu usun, et neti televisioon, mis oma olemuselt mõnes mõttes nagu palju vähenõudlikum kui see nii-öelda päris televisioon, et ma usun nagu selle võidukäiku ma arvan, et kokkuvõttes järjest vähem inimesi hakkab telekat vaatama, et selle asemel vaadatakse asju netist või siis telefonist. Minul endal ei ole nutitelefoni, arvutit kasutan küll palju jah. Et ma näitasin neile näiteks sellel minu arvates fenomeni näiteks nii Anu Saagimi, õhtulehe veebisaadet, hommikusöök staariga kui kui objektiivi Markus Järvi ja Varro Vooglaiu. Et mõlemad minu meelest on selles mõttes nagu huvitavad, et nad on nagu minu meelest on hea näide nagu sellest netitelevisioonist palju minimalistlike vahenditega, kui võib-olla siis nende isiksus põhisemise eest. Et ma arvan, et netitelevisioonist isiksus on olulisem isegi kui võib-olla tavatelevisioonis, et ma arvan, et et kui onu saaginde Saadet näiteks Evelin Ilvesega väga kahtlen, et tal on nagu toimetajat, kes talle küsimusi, et ütlevad, et ma arvan, ta teeb ikka ise ära. Ja samamoodi mulle objektiivitüüpide puhul meeldib see. See on hästi suur emotsioonipõhised ja sul on nagu solvumine, see emotsioon, mis nad on hästi armsad. Aga tead, mis oli sinu loengu juures hästi, huvitav, see kestis ju tegelikult kaks tundi pikk. Aga sa peaaegu ei rääkinud endast. See on nagu hästi huvitavad. Kui me kõndisime siia, siis sa rääkisid sellest enda isa sõbrast kunstnikust, kes arvab, et ta nii kuulus ja tähtis kunstnik aga ei rääkinud peaaegu endast. Kas on mingi põhimõte või läks nii. Pahane vaata, sa hakkasid rääkima endale nendest. Aga see jääbki selline klassikaline noortist tookeana, Taarti stock on selline ütleme niisugune nagu kaasaegne formaat, millega iga, ma arvan, tegevkunstnik puutub kokku näiteks reisid, et sul palutakse kohtuda publikuga ühes või teises kohas. Tihti on need ka ülikoolidega seotud mõned galeriid, institutsioonid, siis palutakse nagu rääkida oma kunstnikupraktikaks, aga ma siin nagu ei sense Eeva mul lasi teha, et mulle tundus, et asi ei ole ainult selles, et ta tahab, et ma ka mingisuguseid asju laiemalt tutvustaks neile tudengitele äge pressiga nimetatakse tudengit, eks on ju siin koolis ka. Et näed, et mulle tundus, et et noh, ma peangi näiteid, meil on nagu, nagu natuke laiemas plaanis harima ja mulle tundubki, et sellised juhuslikud assotsiatsioonid on nagu head, et et ma rääkisin sellest oma uuest dokfilmist. Kuule, aga räägi, mis, mis film see on või mis pealkiri sellel filmil on? Ma saan aru, et see räägib Nõukogude aja eesti kunstist ja kuidas talle kui väljapoole, siis püüdles või sellest kunsti tähtsusest. Pealkiri on kunst ja külm, sõda, esteetiline vastupanu ja hästi oluline aspekt selles loos on siis nagu nõukud mitteametliku kunstiskeene kokkupuude läänega läbi Ameerika saatkonna. Ja kas selle taga oli ka natuke CIA käsi, et et neid kunstikogujaid ja kunstiajaloolasi kuraatoreid kriitikuid nii palju läbi Ameerika saatkonna tüli Nõukogude Liitu, et et mina mäletan oma lapsepõlvest ka, et oli pidevalt mingisuguseid välismaalasi oma ateljees? Ja sa ei teadnud, kes nad on, mitte selles mõttes, et kas nad on agendid. Ei, no selle peale ei mõelnud, ma arvan siis keegi, et nad võiksid olla CIA agendid. Ma saan aru, et see mõte tuli ka näiteks mu isal pähe siis kui Eesti sai iseseisvaks ja mitte ükski Ameerika saatkonna töötaja enam minu emaatilist ei tulnud ega ka teiste kunstnike ateljeedes. Aga see ei tähenda seda, et nad Uku Eesti vastu huvi tunnevad, vaid vaid, et nad ei tunne siis selle inimese vastu või informatsiooni ei tule. Ei, no pigem on ikkagi levinum versioon on see, et CIA poolt antud salajane lisaülesanne saatkonna töötajatele, siis nagu nagu pöörata tähelepanu mõnes mõttes toetada siis mitteametliku nõukogude kunsti, mis Moskvas oli päris põrandal ja noh, Eestis nii põranda algu põranda peal reeglina samad inimesed mõlematesse korraga. Äkki elad raudse eesriide taga ja ja sinu loomingu vastu tunnevad väga otsase intensiivset huvi paljud inimesed läänes, kes tulevad sind kunstnikku vaatama? Noh, ma arvan, et see on ikka päris päris oluline, mingid ajad, lääne ajakirjanikud lisaks noh, ma arvan, et see andis neile ikkagi väga palju sellist vaimset tuge ja ühes raamatus, mida ma olen lugenud filmi ette valmistades ka rõhutatakse, et keset tugev oleks olnud aga võimalik, et skeene oleks muna pärast olemast lakanud, et kaua sa neid kuhugi sahtlisse. Ja mingisuguseid ma ei tea, ateljee või korterinäituseid. Et ma arvan, et lääne huvi oli siiski väga intensiivne Kraga saldo, mis, mis hetkel sa hakkasid filmi tegema, et sinu esimene film, armastus tuli kas eelmisel aastal või oli see juba üle-eelmine aasta välja eelmine aasta välja? Tõeliselt ilus ja hästi nagu valus film. Et, et aga, aga mulle tundub, et seesama kunstifilm on hoopis mingisugune teine film, et see on nagu selline nagu uuriv või, või ajaloolise taustaga film, et, et mis, mis hetkel sa nagu filmipoole nagu liikusid või miks sa seda teed? Mingid asjad langesid kokku ja ma rääkisin aha produtsendiga oma ideest teha roonikast silmuga. Tema emal oli EKA õppejõuna Veroonika silma hakanud, ju tal oli tema vastu huvi ja siis algul. See on siis sinu armastuse filmi üks peategelane Ja Veronika, et noh, et aga siis lõpuks asjaolud kõik väga sujuvalt läksid niimoodi, et produtsendiks sai operaator Igor Ruus, kes oli nõus kohe alguses filmima kroonikat enam mingisuguseid toetusrahasid või või mingisugust otsest perspektiivi sellisest kena. Ja ta ütles, et ta on nõus neid inimesi filmima alustama filmimisega, juhul kui ta saab valida filmi pealkirja. Ja Ma mõtlesin, et see peaks olema armastuse kolm punkti ja ma olin sellise tehinguga nõus. Kas see, et sa nagu kunstnikuna filmi poole pöördusid, on seal mingisugune mingi maailmavaateline või ma ei tea, mingisugune muudatus. Ma arvan, et filmil on nagu hästi suur eelis, et selle vastu on väga palju suurem huvi ja see publik on palju suurem ja ma arvan, et see ei ole üldse nii haruldane, et mitmed kaasaegsed kunstnikud on midagi ka Eestis teinud silmis või alustanud õpinguid peesse, mis ei midagi taolist. Siis läks kuidagi sujuvalt et nõks niigele kesta filmima, see osutus palju intensiivsemaks, emotsionaalselt rangemaks võib-olla seda enam nagu ka võib-olla oli kindel tahtmine see asi lõpuni viia, et see oli nagu väga rasked muidu seda energiat nagu tühja kulutanud. Nonii. See järgmine idee tüliku kuidagi üsna sujuvalt. Ma lugesin eile su seda novellikogu ka seal on väga meeldis ajamas välja tuleb ja kas see on samamoodi nagu hästi isiklik? Päevikut kui Veronica filmi tegin Et sinu asjad on hästi isiklikud või, või noh, et mitte lihtsalt nagu isiklikud, et ma kujutan ette, et sa ütleksid kohad, kuulad kunst peabki isiklik olevat, muidu pole seda mõtet teha. Aga et nad on kuidagi nagu kuidagi nagu valusalt isiklikud või kuidagi nagu liigutud nagu hästi kuidagi nagu sinna sinna, kuhu nii saab liikuda. Kas see on alati su eesmärk olnud? Mark? Või sa mõtled, kirjutamine? Kindlasti ei, ma mõtlen, et see kunstitegemist. Ei tea neljadest kirata, mis, mis kireta. Mis puutub, siis? Ma seni olen alati mõelnud, et ma ei viitsi mitte midagi välja mõelda. Et mind ei huvita mingite maailmade ja karakterite välja mõtlemine. Aga nüüd mul on üks idee, mis on nagu kategoorias mängufilmi stsenaarium, et see on nagu hoopis midagi muud seal, mitte midagi isiklikku. Tegelikult üsna tuntud mõrvaloo ainetel Eestis toimunud mõrvaloo ainetel. Aga loodetavasti saan ma endale kogenud stsenaristi, nii et ma ei pea stsenaarium ise kirjutama, et see tuleb kuidagi koostööd kirjutada, kuigi ma arvan, et lobasõnal Tegelikult seda ka küsida, et kas see, et, et noh, et question isiklik, aga siis selle juures on ikkagi veel mingi isiklik isiklikus. On seal mingi vahe, aga ma ütlen veel kord, et on ju noh, et on, kunstniku eest on isiklik. Aga et sul on selle juures veel oma nagu selline isiklik isiklikus, mis ei ole kunstiga seotud või ei ole. Kunagi rääkijat eraelust ajakirjanikele, et noh jah, võib öelda, et ma olen Domina praktikast rääkinud, aga ma ei ole rääkinud oma isiklikust elust ajakirjanikele. Ja ma ei kavatse seda põhimõtetega mulda. Domino praktikat, see oli ikkagi nagu ka mingi kunstiprojekt Ma arvan, et ikatel suures osas oli ka nagu andis siukest tasuta koristamist teenust, näiteks et see ei olnud kunagi minu jaoks liig isiklik. Yvonne põhisena. Ja siis ma leidsin ka mingi huvitavat fetish tüüped näiteks ühele meeldiski koristada, kui on kaks neist, vähemalt mõtlesin sõbrannasid külla, siis ta kysis põrandalt pisi akna kinni pisikest. See tähendab, see kestis aastaid, nüüd ma ei tea. Ta kirjutab mulle nüüd, ma ei ole enam selle asjaga tegeleda. Vahepeal lihtsalt oma rahast palkasin koristajat. Keegi tuleb, koristatakse toa ära, see on ju tegelikult nagu meeldib, et see et ta tahab vastu, et oleks veel üks naine, vaataks, kuidas ta koristab. See on kohutavalt head hinge absoluutselt midagi sellist, tahad siis sa pead arvestama sellega, et tegelikult naisi, kes tahavad alluda, on palju rohkem kui mehi, kes tahavad alluda, nii et et kui seal miskil kuulutaksid, ma arvan, seal ehitasid endale koha mingisuguse naise, kes tahab nagu see sõna kuulata ja koristada. Ma arvan, et ei oleks, küsimus ei tahaks koristada. Isegi viimasel ajal natuke tegema hakanud, aga sa mõtlesid sinu juures? Ma ei ole, sai alluvad ei tundugi. Siis ütleme, koristada ka ei meeldi, aga ma olen isegi natuke seda nagu hakanud harrastama. Uskumatu, kui palju koristaja tegelikult võtab Eestis. Ma olen mõelnud sellele, et kuidas, nagu selline asi saab olla nii kõrgelt hinnatud. Teete, materjalid ei ole ka ju kuigi kallid. Nojah, aga see vastumeelsus koristamise juures on ikka väga suur, mõnel inimesel Nojaa, aga ma arvan, et see inimene, kellel on väga suur vastumeelsus nagu ei lähe koristajaks, eks ole. Ma arvan, et seda töötavad ikkagi need, kellel ei ole sellega erilisi probleeme, kellel tuleb see hästi välja. Või kellel ei ole muud valikut? Raha vähemalt kui keegi käib kellegi juures kodus koristamas, see raha on ikka päris hea. Et ma arvan, et see ei ole nagu see viimane valik. Ma olin ametlikes asutustes käivad kontorites pärast nende hinnakirju, ma ei tea muidugi. Jätkame vestlust Sandra Jõgevaga. Hakata välja andma auhinda. Ja see on korruptsiooniauhind, korruptsioonipreemia, mis preemia see on või kellele sa selle annad või mille eest? No ma ei tea veel, kellele ma annan, et seal on nominendid ja žürii tuleb kokku, laupäeval saaksid žürii liige olla. Kuule vist ei taha aitäh. Saab lindistada seal koosolekud oleksid tsiviil. Aga sa ise isiklikult annad välja selle korruptsioonipreemiat seal Sandra Jõgeva korruptsioonipreemia. Ilmselt korruptsioonipreemia ei ole nagu nimeline, aga jah, et see idee tuli sellest, et eelmine aasta Kanuti Gildi korraldatud rahvusvahelisel tantsupäeval ongi meil on niimoodi korraldada seda, vaid nad lähevad selle vooluga kaasa, et tähistavad ka rahvusvahelist tantsupäeva, seal andis mulle Kaja Kann koreograafia auhinna et väljaütlemiste eest ja siis ma mõtlesin, et võiks, kui ma välja ütlesin, ütlemisi tõid päris palju putki kunsti rahastamist ja sisaldasid ta kohati konkreetseid korruptsioonisüüdistuse, millega õudselt paljundatakse Facebookis. Muidugi, kui vaatate, kes paljud läksid sellega kaasa ja noh, olid nõus, et on küll korruptsioon, rahastamishea, aga ma viitsi seal praegu pikemalt peatuda. Et, et ühesõnaga, et siis ma mõtlesin, et võiks anda korruptsioonipreemia ülanüüd aasta hiljem. Ja siis ma arvan, et žürii siis otsustab, et kes siis kes siis on see suurim korruptsiooniedendaja? Jah, ma annan Anist avalikult teada. Sellel auhinna üleandmisel on 29. aprillil ja see toimub Viljandis vist Ugalas. Jõgeva nüüd on pool päeva on läinud, et mis seal täna veel teed, et milline see tööpäev välja näeb. Kas töö on nüüd läbi või, või sa töötad nii-öelda kogu aeg suuremas tähenduses sügavamas mõttes. Et mis hetkel sa töötad? Tegeleda nii metafüüsilised tavaliselt et noh, praegu ongi see päev, et ma tulin Tartusse seda loengut andma, Me läheme näituse avamisele. Ja siis ma lähen Tallinna tagasi. Võib-olla ma tegelen mingite nii tööasjadega, võib-olla natuke hiljem, võib-olla ma pean mingit meile saatma telefonikõnesid tegema. Et see ei ole ju, et ma ei lähe kontorisse ja ma ei tegelenud nende asjadega kellast kellani, vaid et võib-olla kõigepealt sisse nagu jooksvalt. Aga samas ka ikkagi metafüüsilised mõeldud, et sa seda ka nagu jagad. Ma olen kunstnik 24 tundi ja ma ei saa ennast välja lülitada ja see ongi minu töö. Nii me mõtleme selles kategoorias kuidagi pateetiliselt, aga ei ma niimoodi. Seal on mu vanemad ka, neil ei olnud nagu sellist fikseeritud tööaega. Ma tagantjärgi mõtlen, vanemad tegid tohutult palju tööd ja minu meelest ei pidanud kunagi ka puhkepäevi, mil mina ei pea nagu näiteks õigeks. Aga võib-olla oligi raske nagu jäetada. Vaat selles filmis, mida sa praegu teed sellest kuidas kunst oli nõuka ajal tähtis, et kas praegu sulle tundub, et kunst on nagu tähtis või sama tähtis see tähendab. Ei ole üldse tähtis ja ma arvan, et ta on nagu hästi tugevas languses tendentsid ja see avaldub väga mitmel tasandil, et noh, ma arvan, et see, et teatavad korruptsioonikahtlused nende vähesete kunstirahade jagamisel on tegelikult osa pildist, et kui mingi valdkond saab väljastpoolt nii palju vähem tähelepanu, siis kedagi tegelikult ei huvita, kuidas seal toimetatakse, kui õiglased need asjad on. Ma näen sellist otsest seost. Aga ma arvan, et mingi mingit väga palju laiem põhjus on tegelikult see, et. Et neid pilte ja kõikvõimalikku visuaalseid välja kinnitud osta ju me näeme enda ümber nii palju rohkem. Et noh, ma arvan, et ma ei ole esimene, kes ütleb, et kunagi oli maailmas pilte väga vähe neid käid spetsiaalses, vaatame neist, igaüks oli vaatama, minagi oli sündmus. Aga noh, nüüd vist, et me läheme kõikvõimalikest piltidest üleküllastatud. Et tohutult inimesi, kes neid kogu aeg toodavad virtuaalmaailma jaoks reklaamiagentuurid, graafilise disaineri, et ka mingi juhus, et pilt on tegelikult ma arvan, väga palju täiuslikum kui mingisugune noh, kunagised, ma ei tea, udused ajalehepildid või mingisugused ühevärvilised, graafilised reklaamid lahti mingisuguse muidugi ministeeriumi artikk siin on nagu ma ei tea, illustratsiooniks nagu väga stiilne pilt. Nutitelefoniekraanist näiteks, eks ole, no vot, see on ju tegelikult päris täiuslik pilt. Ja ta on noh, niimoodi, et keegi keegi Romi olnud aia on, on ainult ma arvan tihist vaeva, et pildistada nutitelefoni ekraani tumedas ruumid ja kindlasti on neid värve sättinud. Paneme siis arvatavasti selle pildi kuhugi kas tasuta andnud mingit panka või suure tõenäosusega mingi väikese tasu eest maha müünud. Et jah, ma arvan, et meie ümber on hästi palju pilte. Seega devalveerib seda kunsti positsioon absoluutselt. Et noh, tekib küsimus, et miks sa pead nagu maksma selle eest, et sul ripub seinal maal või graafike, kui sa võid vaadata seda pilti kuskil, ma ei tea telefonis maid Pinterestis, Instagramis. Ma arvan, et noh, et noh, ma ei tea, või telefonidel on nagu kõikvõimalikud filtrid, et see pilt läks välja sihukene, konventsionaalne kunstiteos või sellele võimalikult lähedal, eks ole, ta isegi mingit äppi, millega saab nagu näost teha nagu impressionistliku maali ja nii edasi. Noh, mina arvan küll, mõjuta pea. Et milleks viia puid, metsa, tekib selline efekt. Aga sa ise, kuidas sisenda nagu asjadesse suhtuda. Sest mulle tundus, et kui ma lugesin just nimelt eile õhtul seda sinu raamatut, mis jääb prevaleerima, on see, et jah, et ühelt poolt tundub kõik nagu kuidagi nagu kõige selle asja tegemine võib olla elu üldse nagu mõttetu. Aga, aga see, et kui mingit asja tehakse mingit perfoometsit või mingit näitust või asja, siis tehakse seda kuidagi meeletu pühendumisega või see, et, et see on jube tähtis. Kas. Vanemad inimesed võtavad vanematelt mingit suhtlemise üle, et ma arvan, et see on ikkagi mu vanemate põlvkonna suhtumine. Ja siis ma tahtsingi öelda, et need jutud on seal kirjutatud 2006, seitse niimoodi, et kas selle 10 või paariteist aastaga on kaob. Näed mingisugust muutust. No ma ei tee praegu sellisel kujul näitleid. Oota, mis on? Marek asid kinni, kindlasti väldin iial prossitanudki. Ütles Joona õhtul ja siis ma annan sulle rongipileti sena. Riina saab näha Anne-Mai. Ma tahtsin viimase küsimusena küsida ühte asja, et seesama sinu raamat draamapunkt siin on üks lugu, kus sa kirjeldad seda, et sa hakkad minema kuhugile festivalile eutot bussi oodates bussi, kus suure seltskonnaga Harju mäel tuleb üks välisesinejatest Indiaani, nõid ja tegevuskunstnik. Ütle mulle midagi, mis mu elu muudab. Aga siis ma seda veel ei tea, aga ma mõtlesin, et aga sellest ma just mõtlesin, ma küsin sinu käest, kui mul on võimalus, et, et, et kuidas see nagu elumuutusega, sa ei mäleta? Ei mäleta, võib-olla tundus lihtsalt niimoodi nagu raamatuid ja nende tegevus meelde, et samamoodi mulle filmisenopsirelia meelde. Et ma ei mäleta, ei mäleta, mis raamatus toimus mõne aja pärast peale lugemist, kuigi see elamus pole väga terav. Ma mõtlesin, et see oleks nagu ilus saate, lõpetad sa nüüd avalikustatud, mis seal loos? No päriselt ka ei mäleta, aga mingi sihuke nagu pole ettekujutust sel hetkel, et võib-olla see Täna olin ma Sandra Jõgeva töövari. Saate, mida te kuulsite, mängisid kokku Viivika Ludvig ja Urmas Vadi kõike head ja kohtumiseni.