Minu nimi on Timo Maran ja ma räägin ühe loo ja see lugu on tõestisündinud lugu, mis juhtus siis, kui ma olin umbes kümneaastane poiss? Kümneaastaselt ilmselt enamik poisse huvitusid autodest, mõned ka juba tüdrukutest ja mõned siis loomadest ja kõigist nendest imelikest olenditest, kes looduses on. Ja üks asi, mida ma toona kümneaastase poisina tegin, oli see, et ma käisin siis veekogu kallastel ja uurisin ja vaatasin kõiki neid põnevaid elusolendeid, kes seal tiigimudas kuskil toimetasid. Õnnestus üks nendest olenditest sealt kätte saada, välja püüda ja teda hiljem siis klaaspurgis kasvatada. Ta oli niisugune inetu, Kuuekõvera jalaga kiilivastne. Aga ma teadsin juba toonat, ühel päeval sellest kiili vastsetest peaks kooruma Ilus säravate tiibadega kiil. Ja viimases käisin igal hommikul vaatamas, et mis selle loomaga juhtunud on. Ja tõesti võib-olla läks nädal mööda, ühel hommikul klaaspurgi serva peal istus ilus Ast koorunud, säravate tiibadega kirgaste värvidega kiil oranži, kollase sinise tähniline. Olin kohutavalt õnnelik ja rõõmus selle üle ja ma otsustasin, et nii nüüd on aegse kiil vabadusse lasta. Otsin ta endale käe peale ja läksin sinnasamma tiigi äärde, kus ma olin ta üles korjama. Tahtes selle putuka vastu veel eriti südamlik olla, astusin ma päris päris sinna kalda äärde, et tal oleks ikka mõnus ja mugav sealt lendu minna ja oma kiili elu elada. Aga juhtus see, et mu jalg libises, ma kukkusin vette kosele Kiiliga ja kui ma sealt püsti sain, siis Kiilist alles üks selline katkiste tiibade ja, ja lülide segapudru. Ja ma muidugi olin kohutavalt kohutavalt õnnetu selle üle miks see lugu oluline on või miks seda siin rääkida? No üks asi on see, et võib-olla see lugu räägib sellest, et kuivõrd habras elu on või kuivõrd palju teda hoidma peab. Aga võib-olla see lugu räägib ka sellest, et kui tugev on tähenduste ja lugude mõju inimesele? See lugu juhtus 30 aastat tagasi ja kiil teatavasti elab ainult ühe suve. Aga ometigi on see juhtumine mul tänaseni väga selgelt meeles. Ja mul on tunne, et see toona sihukene lugu juhtus, on mind ilmselt hiljem hoidnud nii mõnestki rumalast teost loomade ja looduse suhtes.