Vasar see ei ole nõukogude aja nostalgia, vasar on kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada, kultuurielu sõlmpunktidele. Algab kultuurisaade vasar. Mina olen Peeter Helme, koos minuga on siin Tallinna stuudios kaassaatejuht Maarja Vaino, tere maarjakäre. Ja meiega on täna ERR-i stuudios kirjandusuurija Tiit Hennoste, tere. Tere. Ja hakkamegi siis täna rääkima kultuuri ja ajakirjanduse omavahelistest suhetest ja ajendi selleks annab kirjandusajakirja looming 95. sünnipäev. Nimelt aprillikuu looming, seda tähistabki ja nagu ikka alustamegi, ajakirjanduse kultuuriajakirjanduse ülevaatega ja nii Maarjal kui minul ongi seesama loomingu aprillinumber siin ees Maarja, mis sinule sealt silma jäi? Jah, see looming on kohe täitsa trükivärskelt siia ette meile lauale saabunud ja siin sisus on üritatud natukene just seda loomingu ajaloolist perspektiivi, ütleme siis niimoodi vaadelda, minule jäi silma või oli väga huvitav lugemine Tõnu Tambergi artiklis, kelle, kus põhimõtteliselt teemaks on Tuglas ja, ja kus siis kirjeldatakse mingil määral seda, kuidas Nigol Andresen on Tuglase kaitseks välja astunud ohtlikes oludes ütleme siis niimoodi. Ja, ja väga suure huviga lugesin ka Karl Pajusalu, Liivi 100, Oskar Loorits Niiluse, Liivi luule taustal. Ja tegelikult oli mul päris palju huvitavaid selliseid Eeva, pargi luule näiteks ja, ja muud sellist, mis silma jäi. Ma ei ole jõudnud tervet ajakirja veel läbi lugeda, kuna ta saabus alles nii hiljuti, seega mul on endal ka siin veel avastamisrõõmu. No mina ise soovitaksin ka olemata veel kõike läbi lugenud Mihkel Mutt teksti kirjanik Rutt, ma ei teagi, kas on novell või essee kuskil nende kahe vahepeal ta on, igatahes on see väga vaimukas, väga vaimukas keeles ja väga huvitav. Mõtlus ühest tänapäeval vist rohkem küll Mihkel Muti peas kui reaalsuses eksisteerivaid inimtüübist, aga igatahes on see väga teravmeelne lugemine. Aga Maarja, kuidas on lood sirbiga? Sirbis me juba ennem arutasime, kes mida soovitab ja kuna sina soovitad niikuinii neid asju, mida ma ka ise plaanisin soovitud ja siis ma toon välja ainult ühe artikli, mida ma lugesin suure huviga. Nimelt Eero Raun kirjutab Eesti muusikatööstuse arenguloost hetkeseisust ja seda oligi huvitav lugeda nii seda, mis tahad Tõi välja minevikust ja ka seda, mis on puudu või mis rõhuasetused võiksid siis olla sellel muusikatööstuse praegu. Et, et eesti muusikal läks siis kohapeal hästi ja et tekiks ka võimalus, et meil tekib selline rahvusvaheliselt läbilööv artist. Ühel ilusal päeval. No muidugi sirbist rääkides ei tohi ära unustada ka Intervjuud Loomingu peatoimetaja Janika Kronberg, iga, mis ongi pühendatud loomingu 95.-le sünnipäevale, seda soovitan kindlasti lugeda, aga lisaks mulle jäi veel silma pikk vestlusring arhitektuur kui kirge mida juhib Elo Kiivet ja kus osalevad Aet Ader, Mari Hunt ja Karin Tõugu. See oli täitsa põnev lugemine ja selline tige, aga samal ajal heas mõttes tige lugemine, on ka Kaarel Tarandit kas kiiresti või õigesti mis räägib isikuandmete kaitsest. Pärast jõustub 25. mail ka Eestis Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus füüsiliste isikute kaitse kohta see niinimetatud GDPR mis on inglisekeelne lühend, mis eesti keelde tõlgituna tähendab üldine andmekaitse regulatsioon. Kaarel Tarand räägib sellest, kuidas see siis Eestis jõustub ja on äärmiselt kriitiline vabariigi valitsuse suhtes, kes paneb riigikogu äärmiselt raskesse olukorda. Sest nagu tarand siin loos ütleb, on kogu seda asja Euroopa tasandil menetletud ja arutletud, mitu aastat. Meil oleks olnud mitu aastat sellega tegeleda. Aga teadupoolest Eesti elu arengut suunavad ju eelkõige koalitsioonilepingud, mis tulevad ja lähevad ja kõik, mis neist välja jääb, on paremal juhul teisejärguline. Nii et selline natukene tige lugemine. Aga isegi võiks öelda, et esmapilgul igaval teemal ja ühel hetkel ütleb ka tarand ise küsib, et kas see on igav jutt, aga samal ajal on isikuandmete kaitse tõesti teema, mis täna ühiskonnas muutub üha olulisemaks ja olulisemaks, mistõttu soovitan seda lugu kindlasti lugeda, aga meie läheme nüüd hetke pärast edasi, põhiteemaga. Vasar jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme, koos minuga on siin vikerraadio Tallinna stuudios kaassaatejuht Maarja Vaino ning Tartust on meiega kirjandusuurija Tiit Hennoste. Et rääkida kultuuri ja ajakirjanduse omavahelistest suhetest. Juba rääkisime, et tänase saate ajendiks on kirjandusajakirja looming, 95. sünnipäev, aga me ei tahaks siiski jääda siin päris kirjandussaadet tegema, sest selline on vikerraadios ka olemas vaid katsuks vaadelda just seda ajakirjanduse poolt rohkem, sest et kui vaadata kas või seesama kirjandusajakirja looming siis noh, ma ei mõtle seda nüüd üldse irooniliselt. Aga kogu loomingu ilukirjandusliku loomingu avaldamise kõrval tehakse siin siiski ju ka ajakirjandust. Kas see on mulle küsimus näiteks ja tehakse küll. Tegelikult on ajakirjandus üks selline imelik asi, et tal ei ole mingeid väga selgeid piire, kui me võtame mingi päris tavalise ajalehe, siis tegelikult selle ühes otsas on uudised kuritegevusest ja, ja teises otsas on näiteks koomiksid või naljad või ilukirjandustekstid ehk järjejutud. Nii et keeruline öelda. Kui ajaleht on ajakirjandust, siis võib öelda, et ka ajakirjandus on ajakirjandus. Aga mis puudutab nüüd loomingut, siis kindlasti see tagumine pool, kus on sees näiteks arvustused ja kroonika ja noka esseed, eks ole, need kindlasti kuuluvad mingisugusel viisil ajakirjanduse serva. Aga loomingut võib ilmselt defineerida ajakirjana juba puhtalt sellepärast, et ta on niivõrd regulaarselt ilmunud ja isegi eesti kultuuriajakirjadest praktiliselt ainsana nii kaua katkematult ilmunud. Ja, ja mulle on endale, kui ma loen seda, kui tehakse küsitlusi näiteks noh, kasvõi loomingu lugejate kohta, siis kõik nad räägivad sellest, kuidas nad loevad seal algusest seda uudiskirjandust, mis on ilmunud. No eriti proosat muidugi, vähem luulet ja tegelikult ei loe nad seda ajakirjanduse poolt ehk kroonikat siis kui vaadata jälle tagantjärele, siis jääb minule küll vastupidine mulje, tegelikult tagantjärele vaadates on see sabaots, need esseed ja artiklid ja kroonika tegelikult kõige väärtuslikum osa sellest loomingust. Ma olen mitu korda mõelnud selle üle ja mulle tundub, et selle taustal võib-olla on see, et see proosa ja luule on nagu mujal ka ära avaldatud. Aga sealt leiab äärmiselt põnevaid asju, kui tagantjärgi nuuskida Noh, ilmselt siiski seda lõppu vaadatakse, aga keegi ei julge tunnistada, sest see põhiline argument, miks seda kroonika osa vaadata, on ju see, et sealt otsitakse iseenda nime. No seda ka, aga mina mõtlesin teiste nimel ka iseennast, ma leian sealt suhteliselt harva. Aga tegelikult ma selle nagu täpsustusega, et ta on kõige regulaarsemalt ilmunud, mõtlesin ka seda, et on ju terve hulk ka ajakirju või, või ma ei teagi, et mõningaid selliseid väljaandeid, mis ilmuvad võib-olla korra aastas, aga mida me ka justkui nimetame ajakirjaks, aga seal tekib juba selline küsitav piir minu meelest, et millal me võime jah, midagi. Ajaliselt ei, tavaliselt neid ikka ei taheta ajakirjadeks nimetada, mis üks kord aastas ilmuvad. Ja noh, see on pigem nagu mingi almanahh või või koguteos või midagi muud, isegi kui see väljane ennast noh, nii-öelda numereerib ja ütleb, et mul on siin üks, kaks ja kolm ja neli. No üldiselt ikkagi ajakirja piir käiks minu arvates nagu vähemalt talijärgi, et kui ta korra kvartalis ilmub, siis võiks teda enam-vähem ajakirjaks nimetada. Eesti kirjanduse ajaloos on see olnud ju tavaline, et kaseloomingu nimeline eelkäija looming kandis nime looming, esimene, aga noh, esimeseks tema jäigi. Sellise paadunud formalistina peame siiski ütlema, et selle küsimuse lahendab väga hästi see, kas väljaandele on ISBN või ISSN ISSN, siis on tegu ajakirjaga, kui ISBN sisendraamat. No nüüd meie arutelu kultuuri ja ajakirjanduse suhete vahele läheb tõesti väga selliseks tehniliseks juba aga mõnes mõttes ja see idee, miks hakata loomingu puhul rääkima kultuurist ja ajakirjandusest, oli ka see, et suurem osa kultuuriajakirju just mis, mis valdavalt koonduvad siis ka kultuurilehe alla ju muretsevad pidevalt oma tellijate arvu pärast, millest justkui võiks jääda mulje, et inimesi selline süva tuur ei huvita enam või siis vähemalt ei huvita sellises formaadis nagu, nagu pakub seda see kultuuriajakirjandus, mida meie näeme siis selliste Loomingu, Vikerkaare, keele, kirjanduse, muusika ja kõikide teiste kunstee näol. Nojah, see on selline keeruline küsimus, natuke, seda võib vaadata nii-öelda ühest otsast ja teisest otsast, et et ühest küljest nende ajakirjade tellijate arv jääb kusagil noh, vahemikku 1000 kuni 500, tiraažid on natukene suuremad, need eesti kultuuriajakirjad. Ja kui uurijad tegid viimati uuringut 2015, siis sai kirja, et pidevalt jälginud neid kultuuriajalgi ajakirju võib-olla kusagil pool protsenti eestlastest. Ja ei jälgi üldse igal juhul julgelt noh, ütleme 85 protsenti eestlastest, et selle järgi võiks öelda, et see on päris jube tulemus. Aga, aga teisest küljest see ei ole mitte midagi erandlikku. See on üsna tavaline tulemus ja tegelikult on ta noh, laias laastus, kui jätta nõukogude aegsed anomaaliad kõrvale, ikkagi kogu aeg sedaviisi olnud. No see on selline elitaarne ajakirjandus seal sees. Ja ega ta mujal maailmas ka teistmoodi ei ole. Oleneb natuke ajakirjadest, aga muu maailmaga üldse raske võrrelda, sellepärast et erimaad on niivõrd erinevad. No ei ole mõtet ju võrrelda näiteks Ameerikaga kus, kus niisuguseid noh, ütleme väga palju on erinevate ülikoolide ajakirju näiteks ja aga nende tiraažid ei ole ka üleüldse suured, tavaliselt neid küll kusagil ei, ei, ei avaldata ei ega ega, ega kirja panna. Aga, aga ma vaatasin küll ma vaatasin näiteks seda, et noh, kui võtta näiteks loomingust lähtekood, siis tegelikult ega ma ei ole päris kindel, mis oli loomingu eeskuju noh, niisugusel kujul, aga ta on üsna nende niisuguste vene suurte kirjandusajakirjade nägu oma ülesehituselt ja samalt tüübilt ja mul on kuri kahtlus, et tema eeskujuks olid ka need ajakirjad, näiteks saudi Mennerimir või midagi muud sellist seal ees. Ja kui ma vaatan praegu noh, neid vene ajakirju, kuulsaid ajakirju, mis minu nooruses oli Novõi Mir näiteks mille tiraaž praegu on kusagil natuke üle 2000 eksemplari või siis kultuuri või kirjandus või nurka poliitilises toostajaga. Hästi tuntud ajakiri. Mida stalinlikust otsusest 1946 mainiti, selle tiraaž on ka paar 1000 eksemplari. Nii et selles mõttes seisavad meie ajakirjad ikka väga kõval jalal. Ilmselt siin tuleb jälle teistsuguse anumaaliana mängu lihtsalt meie rahvastiku väiksus, mis toob sellised omamoodi statistilise vea sisse. Ja, ja statistikaga saab igasuguseid igasuguseid trikke teha, et et kas ütelda protsent või ütelda arv, noh siis me saame teinekord üpris üpris erinevad. Erinevad muljed asjadest. Aga teine asi võib siiski olla, kas see mitu korda nämmutatud väide, et me elame ikkagi sellises murranguperioodis praegu, kus trükiajakirjandus otsib oma uut kohta maailmas, kus ajakirjanduse raskuspunkt muutub ikkagi rohkem elektroonilise maks? Et noh, kindlasti täiesti kindlasti kohe sellepärast, et noh, teine asi on see, et mis võiks panna muretsema, on just see, et kõik võimalikult uurimused näitavad ju nende paberajakirjade tiraažid tellijate hulga vähenemist. Ja, ja sealjuures kaks asja, mis on üks, on see, et üksiknumbrite ostjate hulka on nagu, nagu vähenenud, väga tugevalt. Üksiknumbri asja tähendab tavaliselt seda, et selles numbris oli midagi väga huvitavat, mida ma tahaksin kindlasti lugeda ja ma ostan endale selle numbri. Ja teine, et ega niisuguseid noh, nooremat seltskonda eriti juurde ei tule. Nooremat tihti ei teagi enam nende kultuuriajakirjade olemasolu ehk ehk järele on jäänud nii-öelda vanad truud tellijad kes veel, kes veel tellivad ja laovad neid neid riiulisse. Aga. Ei, ma lihtsalt jäingi kohe mõtlema, et Agat kuidagi võiks ju seejärelkasv tekkida, sellepärast et kui siin järele mõelda kasvõi oma kooli ja pealetega igas klassis oli ju niikuinii väike protsent neid, keda kirjanduse lugemine päriselt huvitas ja suur osa, keda ei huvitanud, et see, et ütleme, nõukogude ajal oli kõigil looming tellitud, ei tähendanud ju, et inimesed seda tingimata ka lugesid. Ojaa ja nende noh selleks võib otsida ülesse kunagisi vanuneksid kultuuri, sotsioloogilisi küsitlusi, mida, mida Marju Lauristin ja Peeter Vihalemma juhtimisel tehti, mul ei ole praegu küll peas, kuidas selle lugemisega oli, aga see nii-öelda prestiiži tellimine oli, oli tol ajal üpris üpris tavaline asi, aga praegu prestiiži pärast ju keegi enam ei, ei telli. Aga ma ei kujuta ausalt öeldes ette, et seda suunda saaks nagu pöörata kuidagi teistmoodi. Sest ma olen avastanud, et ma loen ise ka ajakirja kõigepealt võrgus. See tähendab, et noh, mul on see ajakiri tellitud aga olenevalt olukorrast, mõnikord ma saan selle võrguväljaande kas või PDF-ina varem kätte ja siis ma istun rahulikult aipad nina ees ja, ja loen seda, loen seda sealt. Aga see on nagu, nagu on, aga prestiižikas on ikkagi võiks olla lugeda, et ikkagi mõnes mõttes taandub sellele, et ma peaksin teadma vist viimases Tere hommikust, no vot, see on, see on nagu hea lause, et peaksid teadma, mis viimases Loomingus kirjutati või nohu viimases vikerkaares või ükskõik kus koha peal. Et see on see asi, et kui palju seal nendes ajakirjades ükskõik milles mitte ainult loomingus on midagi sellist, mida inimene tahab ilmtingimata teistega jagada. See jagamise küsimus on siin sees, et, et ma tahan öelda, et vaata, selles ajakirjas on sihukene asi. Et seda sa peaksid lugema või, või ma käin välja sellest asjast mingisuguseid, sellest loost mingisuguse jupi, et seda sa, seda sa peaksid lugema. Ma ei tea, kui palju kultuuriajakirjade toimetused sellise küsimusega tegelevad, et vot kas meil, mis selles ajakirjas on nüüd, selles numbris on nüüd see, mida kõik inimesed tahaksid järsku teistega jagada kusagil noh, vähemalt infot selle kohta, et see on seal siuksel moel olemas. Ma arvan, et see viib meid praegu natukene selleni, et tänapäeva maailm on lihtsalt ka väga killustunud, neid inforuumi on palju seda, mida üks või teine inimene nii-öelda peaks tegema, noh ei ole enam sellist ühtset ruumi, kus tingimata ühed ja samad tekstid, kõike kõnetavad, aga, aga nende maarjakurtmiste koht. Ta tahaks, ma võin seda öelda, et ma kujutan vaimusilmas ette ühte sellist 16. sajandi keskpaiga munka, kes loodab, et kuskilt ilmub veel noori, kes ikkagi selle asemel, et selle igasuguse trükitud jamada. Tegeleda ikka käsitsi kopeerivad raamatuid ja ainult käsitsi kirjutatud raamatuid loevad. Ei, mina ei pidanud üldse selles mõttes silmas seda, et inimesed peaksid tingimata lugema trükitud loomingut, vaid pigem just seda, et ütleme, meie kõrghariduses ja mujal inimesed, kes ikkagi spetsialiseeruvad mingilgi määral ütleme, siis kultuurile või humanitaarteadustele Peaksid elementaarselt olema kursis sellega, mis, mis nendes kirjutatakse, aga kui nemad isegi ei tea selle nende ajakirjade olemasolust, et siis on nagu olukord nukker laiemalt. Kursisoleku fraasiga tuleb mulle alati meelde, mis sööb avarii, kes selleks, et kursis olla, tellis endale mingisugust Pariisis välja antavat meditsiiniajakirja, mis siis kuhjusetele riiulisse sel ajal, kui tema ise üha enam masendusse uppus, ilma neid ajakirju. Avamata, ja aga see on olnud minu arvates tavaline, noh, niisugune asi olen mõnikord mõelnud selle selle ülevat, mis sa ütlesid, et, et või et varem oli koptist nüüd ütles, et, et noh, varem oli niisugune suhteliselt nagu ühtne ringkond, et praegu on see kõik nii killustunud, ma ei ole sugugi kindel, et varem see kõik nii ühtne oli. Aga ta näis pigem if ja lihtsalt kättesaadavat asja oli, oli nagu vähem. Aga see killustatus oli minu arvates ka siis ikkagi üsna üsnagi selge selgelt olemas ja erinevad ringid, noh kui ma mõtlen ükskõik oma kunagise ülikooli aja peale ja erinevate ringide erinevate inimeste ringide peale, kes ikka üsna üsna erinevates maailmades liikusid, kuigi see oli ju suletud nõukogude aja maailm. Aga see, et, et praegu on niisugune ülemineku aeg, kus, kus minnakse, kui see on, see on väga selge ja tegelikult on asi niimoodi, et kõik uurimised, mis maailmas on tehtud ja mida mina tean, näitavad seda, et just ajakirjad vaat seal nii-öelda teed. Et võib rahulikult öelda, et väga paljud inimesed loeksid raamatut, olgu ta siis juturaamat või teaduslik raamat ikkagi paberile, ennekõike. Aga ajakirja lugusid eelistatakse lugeda silmnähtavalt võrgust. Aga ometi vist näitavad tellija numbrid, et võrguajakirju neid kultuuriajakirju c lugeja vähemalt, kes praegu on, või tellija seda võrgustunud võrguversiooni. Ei ole üldse maksnud, no need on suured vanad tellijad noh, ütleme võib-olla vanemad inimesed, kes ei, kes ei võta seda asja nii-nii kiire ja lause 64. inimese suust, need on vanemad inimesed. Aga siis jah, aga samal ajal noh, kui ma kujutan ette, et kui, kui püüda hankida sinna külge nooremat inimest, siis, siis seda saaks ikkagi minu minu mõistuse järgi küll ainult ainult võrgu kaudu teha ja mitte paberi kaudu ja teine asi, mis ma vaatan, et mis, mis toimub näiteks teadusajakirjanduses siis seal on ammu tulnud juurde siis need võrguversioonid, eks ole, aga viimaste aegade selline väga oluline muudatus on see, et, et on olemas ajakirja number nii-öelda mis on olemas, aga üksikud lood pannakse järjest ja sujuvalt võrku sisse need lood, mis alles mingis tulevases numbris tulevad, nii et see number koguneb kokku kui teatud aja jooksul sealt võrgust. Ehk siis see, kui tavaline ajakiri on niukene katketega, vaata, tuleb kord kuus ja ma pean ootama kuu aega, kuni järgmine number ilmub, siis võrk on ju võrgus ilmuvad asjad on nii-öelda pidevad, kogu aeg lisandub midagi juurde. Ja näiteks teadusajakirjad rahvusvaheliselt, humanitaarteadusajakirjad, mida mina loen töö asjus, need on kõik ühendanud need kaks asja nagu, nagu omavahel kokku. Aga mulle tundub see väga huvitav, et ajakirjad näitavad võrgustumise osas teed, sest et see on ju täiesti vastuolus sellise üldlevinud väitega, et inimesed ei jaksa enam pikka teksti lugeda ja kindlasti ei jaksanud pikka teksti lugeda netist. Oh ei ma ei usu seda, et nad ei jaksa pikka teksti lugeda, kui ma vaatan romaane, mis muutuvad järjest paksemaks ja ja mida kõik täie auruga loevad siis küll nad jaksavad, võib-olla nad ei jaksa korraga lugeda enam nii palju, noh nii et, et loeks kaks ööd ja päeva jutti, vaid võtab, võtab nagu väikeste annuste kaupa. Vaat seda ma mulle tundub, et see selle, selle legendiga on nagu, nagu vastuolusse üha paksemate raamatute hulka ja, ja need järjekorrad, mis on raamatukogudesse nendele raamatutele. Nüüd mis puudutab seda, et, et noh, võrgust on raskem niisugust väga pikka teksti lugeda, see, see on küll niimoodi jah, mingil mingil määral ja mingil moel, aga see on natukene seotud minu arvates ka sellega, et et kuidas selles võrgus on, on serveeritud näiteks ma küll väga tagurlik, mis ma nüüd võrgustumise seisukoha pealt ütlen, aga, aga aga kui ma vaatan neid niisuguseid ütleme päris võrguväljaandeid, eks ole, kus ei ole enam lehekülgi, vaid kõik voolab niimoodi sujuvalt ja, ja lehekülje piirid muutuvad vastavalt sellele, kui suureks ma sätin trükikirja siis ausalt öeldes, mulle meeldib selline PDF-tüüpi variant, palju enam, kus on väga selged ja kindlad leheküljed ja siis ei ole juba mingit vahet, kas ma vaatan seda Aipäädi ekraanilt või ma vaatan seda, seda paberleheküljelt ainult krabinat ei ole. Aga kui nüüd mõelda selle peale, et ajakirjad kalduvad kolima internetti, aga et samal ajal on jätkuvalt olemas siis nii-öelda järeltulevate põlvede pealekasv, et kuidas siis internet on ju suur ja lai, seal on igasuguseid asju, keegi leia juhuslikult ülesse leht kultuuriajakirju, kui teid sinna ei suuna. Neid tuleb, neid tuleb suunata ja sokutada inimestele pähe, see on väga selge jah, et kuidas kuidas see sinu meelest näiteks kas on üldse võimalik näiteks selliseid kultuuriajakiri, mis tahavad jääda selliseks, nagu nad praegu on siis turundada või, või, või on see ikkagi paratamatult jäävad päris muutunud? Ma ei kujuta, et, et saaks nüüd noh, vaat võrgus käib tihti ütleme selliste asjade turundamine ja nii-öelda kildude kaupa. Et seesama, et ma, et üks inimene saadab ühele rühmale teate, et vot nüüd on selles ajakirjas ilmunud see või see art Mihkel ja teine, teine seltskond saadab teisele rühmale teate, et seal ajakirjas ilmunud hoopis artikkel B ja, ja lugege kõik seda. Ja see on nagu üks selline asi teha sellist väga selgelt sihtrühmadele suunatud reklaami või turundustööd. Ja teine asi on, on see, et see peab olema nagu pidev, et see peab olema tõepoolest pidev ja, ja kogu aeg inimestele meelde tuletab, et selle selle massi sisse mitte ära uppuda tõepoolest, sest et see on meeletu hulk ju, mis seal liigub ja igaüks vilgub ja piiksub ja lehvitab ja tahab saada tähelepanu. Siin ma võin ka oma kogemusest Eesti Ekspressi kirjandustoimetajana öelda, et see seab ka toimetusele hoopis teistsugused reeglid, paneb toimetuse hoopis teises rütmis tööle ja üldiselt inimesteni. Eesti, kes ma usun, ma usun täiesti, ma usun, et veel vähem meeldib see näiteks kuu ajakirja toimetajatele, kindlasti nädal on ikkagi lühem aeg, eks ole, et ma pean seda pidevalt tootma, aga aga kuu on nagu pikem aeg. Aga noh, ma võin ju natukene teha, noh, seda turundus näiteks niimoodi, et, et mis siis nüüd, mis segu mul on see kuu väljaanne, oletame, et ma ei, ma ei pane enne midagi võrku, siis tegelikult tuleb ju luua seda ootust. Tuleb luua ootust, anda mingisuguseid probesid mingisuguseid märke, et oodake nüüd kõik sealt tuleb üks suur pauk, eks ole. Aga, aga kuu on tänapäeval inimesele ootamiseks liiga pikk aeg. Ta ei kannata nii kaua oodata, nädala ta võiks veel veel välja kannatada, aga no see variant on muidugi siiski olemas, et püüda ehitada seda, seda niimoodi üles. Ta ütles seda ootust, aga siis peab olema sellele ootusele ka midagi vastavat, midagi noh, niisugust suurt olulist põnevat ükskõik mida, mida inimesed tahaksid lugeda ja teistega jagada. Vaat kui nüüd juba saigi mainitud aega, siis siia sobibki väga hästi meie tänase saate esimene muusikapala ja muusika ka meie külaline, kelleks täna on kirjandusuurija Tiit Hennoste ja selleks palakson Led Zeppelini kuut päält Times ansambli samanimeliselt debüütalbumilt aastast 1969, aga ma siiski veel küsin ka, et miks just see lugu. Ei, ta meeldib mulle lihtsalt. Ja, ja mulle tundus, et see, et selle pealkiri võiks klappida selle tänase teemaga natukene Mulle meeldivad paljud Zeppelini lood, aga aga mulle tundus, et selle pealkiri vähemalt ja selle olemusest. On häid aegu Journal et see võiks klappida tänase tänase maailmaga natukene. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme, koos minuga on vikerraadio Tallinna stuudios kaassaatejuht Maarja Vaino ning tatart Duste. Eesti rahvusringhäälingu stuudios on meiega kirjandusuurija Tiit Hennoste. Ja oleme nüüd rääkinud kirjandusajakirja looming 95. sünnipäeva puhul kirjandusajakirjades, skulptuuri, ajakirjadest võrgustumisest ja sellest, kuidas nii-öelda moodsal ajastul lugejaid suunata Ta rohkem nende tekstide juurde, mis peaksid kuidagi vaimuvalgust näitama. Ja kuidas siis see tegevus kõik välja näeb ja kuidas aja mõistega muutub. Aga siin selle kohta ma küsin kohe, et kui sageli sellist ilukirjandust, aga miks mitte ka seda loomingut, mis avaldab pikki tekste seostatakse ju teadliku aeglusega, see on selline aeglase otsimine ja samal ajal netis toimub kõik kiiresti ja kiiresti, väga kiiresti. Kuidas neid asju siis üldse ühendada saaks? Päriselt ei saagi, nüüd üks asi on see, et netis toimub kõik kiiresti, see on kindlasti nimetatud kõik midagi kiiresti vaheldub ja nii edasi, aga samas jälle, kui ma mõtlen kasvõi näiteks loomingu peale või, või ükskõik mingisuguse muu kirjandus kirjandusajakirja peale, siis minu jaoks on seal koos nii nii aeglust kui kui kiirust. Ma võin võtta mingisuguse, suhteliselt kerge ja lihtsa teksti seal ja, ja, ja selle väga kiiresti noh läbi lugeda, kui ta on selline lühikene ja ma võin võtta ka luuletuse, mille ma saan tegelikult siiski üsna kiiresti läbi lugeda, kuigi ma võin mõelda pärast selle luuletuse üle või või, või tunda temast tegid meeleolu noh, nagu nagu üpris üpris pikalt ja kaua. Et selleks pikaks lugemiseks on ikkagi ainult niisugused, ütleme pikemad tekstid selle sees, aga samas minu arvates noh, ajakirjanumber ei ole ju selline, ma pean selle kõik ühe korraga ühe korraga läbi lugema. Moorus nagu ajakirja pluss on just see, et, et kui mul on näiteks mingisuguse 500 leheküljeline romaan no ma ei pea seda muidugi ühe ööga läbi lugema, aga, aga ikkagi ta jääb mulle nagu, nagu üles, aga ajakirja ma võin rahulikult lugeda selle ühe novelli sealt, et sealt läbi ja see on omaette tervik. Ja ma võin selle noh, lugeda selle osa või sellelt lõpetatuks, et mulle ei jää nagu midagi seal üles või, või ootele või midagi muud sellist, et et selles mõttes on niisugune klassikaline ajakiri, mis on omamoodi segasumma suvila ju kiiruse aegluse noh, teatud sümbioos või ühtsus. Aga veel siia selle jagamise teema juurde tagasi tulles, eks ju, omamoodi on siiski ka paratamatu, et, et sellised no hea küll, võib-olla Mihkel Muti kirjanik leiaks kiiret jagamist, kui see postitatakse loomingu Facebooki või kuskile. Aga paljud teemad on ju sellised, mis tõenäoliselt mõjuvad väga vähestele lugejatele sellisena, et nad ei jõua ära oodata, et nad hakkaksid, saaksid seda nüüd lugema hakata. Et, et selliste ajakirjade mingil määral eesmärk ongi ju tegeleda oluliste asjadega, mis paraku tõenäoliselt nagu väga paljusid inimesi ei huvita, et siin nagu ongi ka see küsimus, et et kui hakata seda väga viima sellesse kiiresse vilkuvasse formaatiat, siis tegelikult suure tõenäosusega kaotatakse ka see põhitellijaskond või see huvihuviliste grupp, kes siis nagu huvitudki just sellest, mis, millega need ajakirjad praegu tegelevad. Ja ja kultuuriajakirjanik ikkagi elitaarne asi. Et ma kasutaks täiesti julgelt seda sõna ja elitaarses tähendab seotus seotuse liidiga ja ega sellest noh, kui sellest välja minna, siis ta ju lamestub lihtsalt ükskõik mingisuguseks ühtlaseks prügiks, mis, mis katab seda lamedat maad. Aga, aga elitaarsus peab sellesse sisse jääma, kuigi ma ei arva nüüd minu arust ei ole ka Eesti kultuuriajakirjade seas kunagi olnud päris sellist ajakirja, mis oleks positsioneerinud niukse tõeliselt ja ainult elitaarsena. Võib-olla noor Eesti ajakiri kunagi päris proovis midagi midagi sellist teha, aga isegi isegi need ajakirjad, mis ütleme, 1900 18 19 20, sel ajal ilmusid kõik need Ilotjatarapitad ja muud sellised tegelikult Nad olid üsnagi elitaarse taga, vähemalt Tuglas ei proovinud kunagi positsioneerida neid niisuguse teravalt elitaarset ja väljaannet, et meil on ikkagi olnud selle tseeritaarsus nagu suhteliselt ütleme, maalähedane mingil kombel, aga see peab tingimata jääma sinna sisse ja, ja minu arvates tuleb sind lihtsalt leida nagu see punkt, kus lisaks muudele eliitidele on olemas ka nii-öelda esteetiline eliit. Ja need inimesed tahavad kuuluda sellesse esteetilise eliiti ja, ja olla selle ajakirja lugejad. Aga samal ajal ma ei oleks nii pessimistlik nagu teie mõlemad praegu olite, et et selle sisu panemine nii-öelda kiiresse meediumisse kohe rikub midagi, et näiteks ERR-i kultuuriportaal teeb ju ka koostööd loominguga ja vahel paneb mingisuguseid tekste portaali ülastatist kõikide kultuuriajakirjadega. Jah, jah, ma, mul on lihtsalt loomingu omad silma jäänud, aga jah, tõsi kõikide kultuuriajakirjadega ja aeg-ajalt ma olen täitsa enda üllatuseks märganud, kuidas Facebookis keegi jagab mingit sellist materjali, mille puhul ma ei oleks elu sees oodanud ja ja minu meelest siin hakkab toimima jälle see internetiloogik. Et kokku võivad saada täiesti sellised inimesed, kes kunagi elus muidu kokku ei saaks ja seega kokku võivad saada sellised tekstid ja sellised inimesed, mis muidu elus kunagi Kuid sellega ma olen küll täiesti nõus, noh, ütleme just nende samade portaalide kasutamisest, need portaalid on ju võimendid. Need töötavad teatud moel võimendajana, nad pakuvad mingisuguseid asju välja mitte ainult ERR-i portaal, ka teised suured portaalid, kuigi need ei ole noh, võib-olla nii rahulikud, natuke räuskavad, ütleme niimoodi, siis, aga, aga igal juhul tähendab niipea, kui sa paned selle asja kusagile võimendisse niipea ei tea iialgi, kuhu, kuhu asjad nagu liikuma hakkavad, tuleb ainult see põksanda või see, see tõuge, mis võimaldab seda liikuma panna. Samas noh, on ju üsna kindel, et kui, kui teda sinna võrku ei oleks pandud, siis see inimene noh, poleks seda leidnud, eks ole. Jah, eks tegelikult on inimestel päris palju ka eelarvamusi, et nad kuidagi juba välistavad oma oma peas mingil põhjusel ja ja siis neile nina ette pandud, siis nad Atodofoo ei olegi raske, keeruline joodav. Ja me võtame sedasama aprilli kui see loomingu oma äärmiselt rahuliku, konservatiivse sinimustvalge kujundusega. Ma arvan, et see võib päris paljud inimesed esialgu üldse ära ehmatada. Huvitav praegu nagu minu arust konservatiivsuse aeg, et võiks, ju, võiks ju, just vastupidi raadio on ka ülima radikaalsuse aeg, et praegu on selline servade aeglaselt väga konservatiivse revolutsiooni aeg, viha ja, ja igatahes loomingu noh tõesti kujundus mõjub ju vanamoelist ses mõttes elitaarselt, nii et. Ma arvan küll, et kui mõnigi teksid välja võtta ja seda Facebookis jagada, siis see võimalus ja anda nooremat või, või mõnda inimest, kes muidu arvaks, et mina ei viitsi ilukirjandust lugeda, kõnetada. Ma ei ma mulle loomingut kaasas, nii et, et, et ma ei saa nagu, nagu pakkuda, aga ma arvan, et, et, et võib-olla võiks ka sellest numbrist leida näiteks mõne luuletuse, mida välja paisata, lihtsalt millel on mingi selline noh, ütleme jagamisele või, või midagi sellist, aga tegelikult puhtalt toimetajana mõtleksin ivakordsele peale ikkagi, et kas mul on midagi sellist, mida, mis, mis võiks hakata niimoodi kerima ja liikuma ja panna selle kaudu selle inimese huvi tundma ka teiste teiste tekstide vastu, et, et meil on veel palju selliseid seal seal sees. Aga kui tulla päris saate algusesse tagasi, kui rääkisime natuke võrdlustest teiste maadega, siis mulle tundub ka vahel, et me oleme harjunud kurtma lihtsalt sellepärast, et me võtame sellesama nõukogude aja moonutuse selliseks kummaliseks, kaotatud paradiisiks justkui ette ja ja, ja samal ajal ei, ei märka tõesti seda, milline on olukord kuskil väljas, noh, kuskil mingites kasvõi naaberriikides mõtleme kasvõi Läti peale, kus siis, kui majanduskriis neid tabas, siis pandi see nende suurepärane karovoks kinni, mis oli umbes nagu looming, aga piltidega ja paksem ja uhkem ja nüüd ei ole neil midagi. Kuigi vabandust, et ma nüüd vahele segan, lätlased ju Londoni raamatumessiga seonduvalt turundasid ennast veel kõige osavamalt ja nad on loonud endale väga aktiivse Facebooki, ehkki grupi läti kirjandus, mida ma ka jälgin ja nad on sinna loonud mingisugusegi sellise veidra tegelase, kes on see hästi aega ja introvert ja tegelikult päris vaimukalt, vaimukalt oma oma, seda läti kirjandust seal niimoodi promovad. Mina ei ole seda jälginud, aga, aga ma arvan, et see on väga hea idee iseenesest noh, sest see, see ju näitab, et nad on ära kasutanud kõik selle uue noh, kõik see, ütleme, mingisugune tegelane, kes seal, kes seal tegutseb ja ja ja keda mängib, kes mängib noh, ütleme sellise nohiku tüübi peale või midagi, midagi niisugust ja ja kõik need niuksed, noh, ringid või võiringkonnad ja, ja kui ma mõtlen, et tegelikult eesti kirjanikest istub seal Facebookis ja Twitteris ikka terve suur kogus neid, neid inimesi, siis nendest võib-olla saaks juba ehitada mingisuguse asja ülesse, kui nad noh, niisuguse kindlama suunaga suunaga kirjandusliku asja ülesse. Aga siis ma äkki olemegi natuke jaburast olukorrast, et me oleme väga rahul sellega, et looming tähistab oma 90 viiendat sünnipäeva ja ütleme, et vaesed lätlased neil enam sellist ajakirja ei ole, aga vat nad on seda professionaalsemalt jõulisemalt hoopis netis esindajatel. Äkki Me oleme vanadesse vormidesse takerdunud. Ma ei tea, kas takerdub, võib-olla võib-olla ka takerdunud, aga ma arvan, et natukene see natuke on just see, et, et kui ta midagi on olemas ja meil need asjad liiguvad ja, ja Kulka rahastab ja nii edasi, et see ei pane veel nii agressiivselt tegutsema, kui sul ikkagi on ajakiri ära kadunud, siis sa oled sunnitud midagi tegema, sa ei saa enam teisiti, Sa pead lihtsalt hüppama ja kargama ja noh kui, kui laiemalt võtta, siis siis hüpata natukene teise maailma, siis kui kui eestlased tulid sisse ütleme sellises laias laastus digivõi, siis netimaailma siis tegelikult me ju jätsime vahele terve rea niisuguseid varasemaid tegevusi, varasemaid etappe ja hüppasime kohe nagu hoopis hoopis kõrgemasse ja uuemasse ja paremasse positsiooni, nii et A. Kuigi jah, minu meelest trükitrükivarianti peaks ikka selles mõttes jääma, et juba põhimõtte pärast, et nagu öeldud, veebis on tohutult palju asju nii kerge ära kaduda, et füüsilises maailmas on mõnes mõttes ikkagi selline ja see on ka tõesti selline järjepidevuse küsimus. Vot vot järjepidevus on minu arvates seal see, see oluline asi lihtsalt et noh, ma ei ole väga kindel, noh, ütleme no kindlasti ta trükitud raamat kindlasti jääb veel ikka väga-väga kauaks ajaks alles. Seda ma nüüd kindlasti ei näe, et see kusagile kaoks, aga ajakirjad võivad küll kaduda, on kadunud ja, ja kaovad ka edasi, aga aga vot see järjepidevus, see, et, et see on nagu kogu aeg olemas ja, ja ja kui mina lähen, noh, ütleme kasvõi suvel Pärnusse oma omale, siis sinna suvekoju, siis, siis ma lähen ikka raamatukokku ja mulle väga meeldib, kui seal on riiulil kõik need ajakirjad ilusasti numbritega Koreas ja ma võtan, millise numbri ma tahan. Aga kas siis võibki äkki niimoodi sõnastada, et lähiaastate või lähiaastakümnete põhiküsimus seisnebki selles, et kas on võimalik või kuidas on võimalik kanda järjepidevust vanadest meediumidest üle uutesse? Jah jah, seda lugejate järjepidevust, ostjad ütleme, lugejate järjepidevust ennekõike. Ja, ja säilitada, no ütleme, see vana trükitud versioon ja sinna juurde, aga, aga kuidas jah, säilitada seda lugejate järjepidevust, see on kindlasti keskne. Jah, sest et kui nüüd tõesti siis nimetada, et me ei jääks ainult loominguvelskriks, siis tegelikult kuigi ütleme looming, keel, kirjeldusakadeemia vikerkaar on ju oma sisult üsna eripalgelised, siis ühtemoodi väljakutse ees on nad kõik, et kõigi puhul ja noh, ütleme tõesti, et kõik need neli ajakirja kaanest kaaneni läbi lugeda iga kuu. Ma arvan, et seda, seda ei tee ka eriala inimesed No mina teen, ma võin ausalt ütelda, mina teen, neid on ilmselt veel väiksem protsent kui ise. Ma ei tea, kui palju on neid, kellele kõik neli tükki koju käivad ja kes kõik need ka läbi loetud. Aga noh, on siiski ütleme, et meil jällegi ei rääkinud. Jääksin liig häälitaarseks, et ühel päeval ja päev tuleb umbes, võib olla 10 20 aasta pärast tabab seesama probleem ka minu poolt mitteametliku Eesti halvima neti esindatuse auhinna saavad ajakirja pean silmas kroonikat, mis on ju internetis väga kehvasti esindatud. Millalgi peavad ka nemad hakkama mõtlema selle peale, et kuidas võtta lugejat kaasa moodsamatesse meediasse, ojja. Ma ütlen lihtsalt vahele, et kroonika noh, tähendab see, mida kroonika pakub, eks ole, see on, seda on ju tegelikult neid täis võib avada Delfi või Postimehe portaali ja seal on kõik see värk olemas. Nii et ma ei kujuta ette, et mul oleks netis vaja veel ühte sinna kõrvale. Ja aga mõtlesin, et lõpetades tõsisega positiivsema noodiga, et et kui me siin muretseme, et kultuuriajakirjadele ei ole äkki Tiisalt tellijaid, siis mina saan pidevalt kõnesid kõikvõimalikest naisteajakirjade müügiagentidel kelle sõnum on sama, et tellijad vähenevad, et inimesed ütlevad, et nad ei jõua läbi lugeda neid kuu ajakirju ja mõned nendest naisteajakirjadest läinud kvartali ajakirjadeks kätte, nii et siin on jah, mingi laiem trend. On see on, see on üldine trend, seda võib lihtsalt võtta näiteks. Noh, kultuuriajakirja tiraaž ei ole seal, aga ta siis selle ajalehtede liidu kodulehekülg, seal on kõikvõimalikud tiraažid üleval ja on võrreldavad. Ma ei, ma ei teagi täpselt, mis peale neid asju võib rahulikult näha, kuidas kuidas kõik, see liigub teatud moel allapoole, aga see on täiesti selge see, et see on praegu niisuguse noh, üleminekuaja tunnus ja segaduste aeg on ja midagi koorub sellest uut ja teistsugust välja. Ja seda muidugi ei ole võimalik ennustada, kui kaua see ülemineku või segadust. Perioodi ei, see oleneb liiga paljudest asjaoludest, tegelikult ja mõnes mõttes on see permanentne seisund inimkonna ajaloos. No mõnes mõttes on, aga vahepeal on ikkagi sellised nii-öelda hullemad ajad või noh, niuksed, radikaalsemad ajad, eks ole, kus kus kõik muutub, aga, aga seda ei ole võimalik ennustada juba ainuüksi ainuüksi sellepärast, et et noh, ühelt poolt on, eks ole, lugejad kui palju neid, neid, neid neid olemas on, teiselt poolt on tegijad, kui palju on selliseid kasvab peale noh, ütleme näiteks uusi toimetajaid, kes soovivad selle skulptuuri ajakirjas töötada ja seda toimetamise tööd teha. Teades näiteks, et ajakirja lugejaskond on suhteliselt väikene või tellijaskond on suhteliselt väikene. Kolmas, kui palju saadakse raha ja kuskohalt saadakse raha? Lõppude lõpuks on piisavalt palju raamatukogusid näiteks ja võib võib ju pidada ajakirja üleval väga kaua aega ainult niimoodi, et see lähebki ainult trükituna, näiteks raamatukogudesse igale poole, nii et need on täiesti mingis mõttes nagu ennustamatud asjad eriti Eestis, kus noh, ütleme see kultuuriajakirja raha valdavalt tuleb riigi poolt, eks ole, et nad ei ole mitte eraomanduses olevad asjad, sest eraomanik võib selle lihtsalt rahulikult kinni panna nagu, nagu Bonnieri panid kinni oma superkultuuriajakirja. Nii et siis lihtsalt eks elame-näeme, ja loeme ikka ka. Jah. Loeme ikka ka. Ja, ja et nagu ühte mingisugust trikki juurde pakkuda on see, et uurijad on leidnud, et on väga selge seos selle vahel, et kui palju on inimestel kodus raamatuid ehk teisisõnu siis ajakirjadel raamatutel on ka teatud moel noh, niuke sümbiooti seos. Et need kodud, kus on palju raamatuid, seal ka loetakse raamatuid, loetakse ajakirju, need kodud, kus on vähe raamatuid, seal ei loeta teps mitte selge, nii et siis hankige kõigepealt raamatuid, ajakirjad tulevad juba ise, ajakirjad ei tule ise antigi raamatuid ja ajakirju, hankige raamatuid ja ajakirju. Suur tänu selle vestluse eest. Tiit Hennoste, mina olen Peeter Helme, koos minuga on siin Tallinna stuudios ka kaassaatejuht Maarja Vaino ja meie saadet jääb lõpetama teine meie saatekülalise välja pakutud lugu, milleks on Vladimir Võssotski. Nagu lugesin autobiograafiline balladodjetste aastast 1977 kas see peab siis nüüd ka meenutama mingeid helgemaid aegu? Hea küsimus, see meenutab mulle minu lapsepõlve. Ja selles mõttes kindlasti helgemaid aegu, need, kes veel vene keeles mäletavad nüüd, kui nad kuulevad seda, siis, siis nad leiavad sealt ühe et kohe-kohe alguses ühe sõnapad val mis on väga oluline ja mis on väga oluline, ma arvan, paljudele noortele inimestele kes on kasvanud suurtes kortermajades. Selge veel kord suur tänu selle jutuajamise eest kuulmiseni. Nii ta tavaski mõtte sama kooli