100 Eesti mõjukate vikerraadio on valinud välja 100 mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu läheme. Mina olen Urmas Vadi, tänase mõtte autor on metsamoor, üks on laisk ja teine loll ja mina pean üksipäini rabama. Eks see tunne on tuttav nii mõnelegi, et ise panustab palju rohkem kui teised ja pikapeale ajab seal väga vihale see metsamoor, nukitsamehe filmis on pigem ebasümpaatne, agressiivne ka välimuselt eemaletõukav, ilmselgelt kehva haridusega veidrate lauakommetega. Hügieen jätab soovida ja ka suhtlemisoskus on allapoole igasugust arvestust. Sellise inimese vastu ei teki mõistmine ja kaastunne just kergelt. Ometi vajab ka tema sümpaatia, et ja väljaselgitamist, kuidas õnnetu naine kõige selleni jõudnud kujutame hetkeks ette, kuigi see on raske, aga siiski proovime, et tegemist on meie oma vanaemaga. Alguses oli ta tore ja kena inimene, aga kuna ta on pidanud pesema külmas vees pesu vedama mõlema käe otsas raskeid toidukotte, hiljem nende kottide sisu üksi väikses umbses köögis oma mehele ja poegadele paaritama siis on selge, et ühel hetkel saab mõõt täis ja metsamooril kellel mees kogu aeg magab kusagil, nii et filmis me teda peaaegu ei näegi. Ja pojad Mõhk ja Tölpa, nagu öeldud, üks on loll ja teine laisk. See vaene naine on end ära katkestanud, et majapidamist kuidagigi üleval pidada. Sootuks on ta unustanud enese eest hoolitsemise. Kas me näeme kunagi metsamoori end pesemas Juukseid kammimas lugemas, head luulet, helitamas end klaasi veiniga? Vastus on ei ja see ära aetud, vanakse küürakaks jäänud naine saadab viimases hädas korda hirmsa teo. Ta röövib kaks last, Iti ja Kusti. Ja mitte sellepärast, et oleks paha või kuri või tahaks neid ära süüa. Ei, ta lihtsalt soovib, et keegi aitaks teda majapidamist töödega, et oleks veidigi kergem, aga ei ole. Need kaks puhast last on harjunud ainult puhkama ja mängima tänapäeva heaoluühiskonna mudelit ja põgenevad ning röövivad ka metsa moorilt tema noorima poja ainukese lootuse kergemale elule. Jah, Eesti naise elu on olnud raske.