Ööülikool ma pean ennast armastuse asjades, ütleme sellises poolspetsialistiks. Räägitakse, et teoreetik on see, kes teeb sadat poosiaga ei ühtegi naist. Ma olen võib-olla selles žanris päris tubli. Ei koole. Filmimees Andres Maimik räägib hormoonidest, armastusest ja moraalist. Loeng on salvestatud 2000 seitsmeteistkümnenda aasta juunis Mahtra sõjaväljal. Paar sõna siis iseendast, mina ei ole mitte sõjaajaloolane ja ma ei ole ka geeniteadlane. Seetõttu see kõik, mis te siin täna kuulete, on ikkagi suht võiks öelda amatöörlik v autodi taktiline jutt. Küll ma olen aga filmitegija, mistõttu ma olen natukene pidanud piirduma inimpsühholoogiasse ja ma olen armastanud ja olnud armastatu, mis tähendab, et ma enam vähem tean, millest ma räägin oma kogemuse põhjal. Ja ma olen teinud filmi armastusest, mille nimi on kirsitubakas, mida ma soovitan vaadata, seda on päris populaarne nii Eestis kui välismaal, kes ei ole veel näinud. Ja meie järgmine film kannab pealkirja minu nagu õlu. Peaosa mängib Rain Tolk ja teist peaosa Evelin Võigemast ja neil on ka väike armulugu käimas, mistõttu ma pean ennast armastuse asjades ütleme sellises poolspetsialistiks. Räägitakse, et teoreetik on see, kes teeb sadat poosiga, ei ühtegi naist. Ma olen võib-olla selles žanris päris tubli. Tänase loengu teema on jah, hormoonid, armastuse moraal. Nagu ma ütlesin, ma ei ole suurem asi nüüd geeniteadlane. Aga viimasel ajal ma olen huvitatud sellest, et millised keemilised füüsikalised reaktsiooni meie kehas toimuvad siis kui me satume nagu armastuse seisundisse. See armastus on. Kui nüüd tõmmata paralleeli, siis talurahvasõda oli ka mingisugune energeetiline purse nagu ütleme nagu hormonaalne purse organismis ja loomulikult lõppeda traagiliselt ja sageli ka meie armastuslood lõppevad traagiliselt, ehk siis nii päris sõjas kui ka armastuse sõjast sageli seljad pekstakse veriseks ja jäävad vaid tühjad pihud. Lõpuks. Aga mis siis minu jaoks tähendab, armastus sõltub sageli nagu meeleolust. Sõltub ka sellest, et kuidas vaadata optimistliku pilguga või pessimistliku pilguga, kas sa oled parasjagu nagu suurt armastust täis, oled sa nagu mahajäetud või sa oled kahe olukorra vahepeal? Loomulikult, kui sa oled nagu hormoonid pulbitsevast sees, armastust täis, kõnnid mööda, õhkus niisugune tunne, et seal midagi mingi päris asi nagu minust suuremas maailmas suurem, see on põhiline asi, mis inimkonna edasi kannab, see on midagi, mis hoiab meid inimesena elus, mis defineerib meid mis jätkab meie eksistentsi maailmas. Ja teisel hetkel, kui sa nagu kuidagi nagu üksik ja kõrvale jäetud ja tunned, et keegi ei armasta mind ja nii see on niisugune tunne, et see ei ole midagi muud kui lihtsalt üks niisugune bioloogiline protsess, mis aeg-ajalt nagu kehas toimub, paned paarituma, põhimõtteliselt seal on ainult üks sihuke hormonaalne puhang. Ma olen täna, siis mõtlesin, et ma võtan nagu kahe vahepealt, et ühest küljest selline armastus kui moraalne imperatiiv midagi nagu võimsamate suuremat teisest küljest kui lihtsalt biokeemiline. Ma tahaks alustada ühest isiklikust mälestusest. Aasta oli 2008 ja mul oli üks väga intensiivne armulugu käimas ühe tundmatuks jääda sooviva daamiga. Ja see oli kuidagi jõudnud sellisesse kriitilisse faasi. Et ühel hetkel daam ütles, et ta ei saa seda lugu enam jätkata. Nii mina kui tema oli nagu formaalselt ühes teises suhtes. Aga me oleme ilgelt nagu teineteisest sisse võetud, aga noh, see kõik see elu oli nii keeruline ja komplitseeritud, et jõudsime sellises künnisel, et ta ütles, et jah, et kõik läbiv so slush, igaüks läheb oma teed ja siis ma nädal aega kõndisin suhtes palavikuliselt ringi ja mõtlesin, et mida teha, mida kurat peaks tegema, et uuesti tema südamesse pugeda. Et oleks mingigi kanal üks pool mul mõista, sest ütles, et kui ma piisavalt pinda käin ja õigete vahenditega õngitseb, et küllap siis meie suhe nagu taastub teine pool ütles, et ei, ei, see oli nii resoluutne see ära ütleme, et mitte mingit varianti ei ole. Ja kelle poole sa pöördud, kui mõne sõbranna poole, kes on ütleme, siis inimhinge küsimuses meestest oluliselt intelligentsem. Ja minu sõbranna Annika soovitas, et tee talle üks niisugune pakett et saada talle kõige noh, ütleme kõige nõretavamat sentimentaalse muusikat ja põimisin vahele nagu armastusluuletusi, mis armastusluuletusi ei ole eriline luulefänn. Saati veel siis armastuse luulefänn siis Mu sõbratar surus mulle Loomingu pilku, sellised Hando Runneli Suht kentsakad, vemmal värsilised luuletused. Ja siis ma lugesin neid luuletusi, mõtlesin piisavalt totakad selleks, et mõjudel nagu pateetiliselt ja piisavalt veenvalt mõjuda nagu ikkagi tundeväljenduse, noh ja siis ma võtsin selle loomingu, võtsin ühe mikrofoniga kaamera, lugesin sisse Hando Runneli luuletuste vahepeal karneldasin sinna vahele nagu vahe kõllid ja vormistasime selle nagu luule saata. Sihuke kriitik võttis ka sõna ja analüüsis Hando Runneli luulet. Ma leidsin siis seda loengut ette valmistades üles ühes üks luuletus, mida ma siis sisse retsiteerisin vahele siis kanneldasin. Luuletus kõlab alljärgnevalt. Kui minu armsam on mind kallistanud, jäävad hellusejäägid, mida lubab mul kinkida sulle ja su lastele hea mehe poolest. Et okei, siis ma lugesin luuletused sisse ja siis vahepeal sõber Sten Šeripov sattus mulle peale kosmoses parasjagu seda totakas tegin ja siis üsna piinlik hetk oli, mina tarretusin, kaamera pihus, totakas naeratus peal, kui Sten küsis, et mis asja aimul väikesaade ja siis ma tahtsin selle ära ja lõpp hea, kõik hea, et see armulugu läks oma lennukalt edasi, kui ta oli alanud. Aga mul hiljuti tuli luuletus meelde, siis mul nagu jäi kollitama nagu see fraas, et mis asjad on helluse ülejäägi ellus jäägitult kui armus oma kallistus minust jääda ellu see jäägid, et mis asjad need on. Ja siis hiljuti kuulsin ühte raadiosaadet Ameerika podcasti, kus, nagu räägiti erinevatest hormoonidest, mis on siis ütleme, meie arvu protsessides lõimitud enamasti nagu armastust põhjustanud nagu mitu hormooni korraga. Noh, räägitakse, et meestel on nagu testosteroon, nagu paneb nad tegutsema, naistel östrogeen aga üks väga oluline hormoon, mis sunnib nagu armastust fikseerima, et see ei ole lihtsalt nagu iha või sugutung või et tekib mingisugune sügavam tunne ja selle nimi on oksütotsiini. Ses raadiosaates räägiti oksütotsiini mõjust, et see on hormoon, mis vastutab nii armastuse, tunde, helluse kui ka nagu moraali eest. Kui emad näiteks imetavad oma last, siis kui neil oksütotsiini nagu verre ei tule, siis neil rinnapiima ei teki. On vaadata ka näiteks loomusid isalõvid, et nad kipuvad aeg-ajalt oma järeltulijaid nahka pistma, aga kui neil teataval hetkel oksütotsiini tase nagu tõusnud, siis nad jätavad oma järeltulijad ellu suhtuvad nendesse üsna suure hellusega. Ja oksendad, siin tekib ka siis, kui inimesed nagu kallistavad 11, kui sa tõstad näiteks väikse lapse sülle. Üldjuhul näiteks mehel testosterooni tase langeb ja oksütotsiini tase tõuseb, kui ta nagu väikse lapsega koos on. Ühesõnaga, tegemist sellise hormooniga, mis tõstab nagu inimese, ütleme nii, et empaatiat, altruismi, armastus maailma vastu, ta on kuidagi endast parem inimene, ta on kuidagi endast suurem, kelle ja võib olla Hando Runnel, ma ei tea, kas tal siis oli samal ajal armuke mängus või midagi, et kui tallele kirjutas, siis läks koju ja kallistas oma naist ka ja ma ei tea, kas ta tegi seda süümekate pärast või sellepärast, et tal seesama oksütotsiini tase vereringes oli tõusnud ta lihtsalt nii suurt hellust ja armastust täis. Igal juhul tegemist on jah, sellise hormooniga, mis siis mitte ainult ei tekita kirge vastassugupoole vastu vaid lubab seda kuidagi fikseerida, lubab sellel ka püsima jääda, vähemalt mõneks ajaks. Teine huvitav fakt hormoonidest on see, et kui inimestel sünnib paarisuhe nagu armuvad teineteisesse Nad otsustavad, jäävad kokku siis on mõõdetud näiteks meeste ja naiste veres testosterooni taset tõstmas. Droon on tavaliselt see, mis teeb nagu kuidagi lükkab inimese äksi täis, ta tahab nagu kuidagi tegutseda nagu murda, vallutada, võita, tappa ja selgub, et meestel, kui nad on astunud suhtesse testosterooni tase langeb kõmaki alla ja naistel omakorda hakkab tõusma, sest naistel on tavaliselt Estogeenseemist seda noh, ütleme, seksuaalset iha tekitab. Ja teadlased on siis uurinud, miks see niimoodi on ja jõudnud järeldusele või noh, püstitatud hüpoteesi, et väga oluline on paarisuhte alguseks see, et inimesed on kuidagi võrdselt stardiplatvormil, et mehed on natuke naisemad ja naised on natuke mehemad, et nad on nagu rohkem võrdsed, harmooniliselt liituvad teineteisega kokku, vastasel korral läheks kohe võimuvõitluseks nii. Ja see kestab üks, kaks, kolm aastat ja siis need hormonaalsed tasemed jälle lähevad endisele nivoole tagasi, ehk siis naise oma testosterooni tase langeb ja mehe oma tõuseb. Mistõttu siis mees hakkab uuesti maailmas ringi vaatama, tekivad hõõrumised, võitlused, naine hakkab omakorda tõenäoliselt nägema, et see kujutluspilt, mida ta oodanuks, vaid see on lihtsalt üks niisugune mees, kes ta kõrval on. Loomulikult, kui sul on kaks-kolm aastat läbi, mis on suhteformeerumise aeg, kui kaua kestab keemiline füüsikaline armastus, kui sul on nagu sees, nagu hormoonid möllavad ja see inimene on üks ja ainus ja sa ei taha mitte kedagi muud. Et selle aja jooksul võiks välja kujuneda teatud raamistik ütleme siis nagu moraalne või eetiline raamistik, mis seda perekonda koos hoiab, et seal on midagi, mis on noh, ütleme sellest armumisest üle. Et seal midagi, mis sunnib meid nagu kuidagi respekteerima ka teist inimest, mitte ainult armastuse tasandil või sellise kiindumuse tasandil aga sunnib ka nagu ratsionaalsel tasandil teda pidama enda jaoks kõige olulisemaks inimeseks, kellele sa nagu teadlikult oma elu siis pühendad või kellega sa teadlikult kuidagi oma elu kokku seod. Siis veel huvitavat triviat et hiljuti lugesin ühte populaarteaduslikku artiklit, milles räägiti inimesed naeratuse päritolust. Selgub, et on olemas 18 erinevat sorti naeratust. Ja nendest ainult kuus on positiivseid emotsioone väljendavad. 12 tükki on siis kas neutraalsed naeratused, mida siis poes naeratatakse või lennukis naeratus formaalselt, et näitamaks, et ma olen teie vastu sõbraliku, on olemas enesekaitse naeratused siis, kui keegi sind ohustab. Sa naeratad igaks juhuks, näitamaks, et sul ei ole kurje kavatsusi tema suhtes. Ja on ka, ütleme selliseid kurjesid naeratusi või lausa sodistlike naeratusest, mida näiteks Kubriku filmidest siukseid natuke psühhopaatilised, kurje hauvad naeratuse. Sellega seoses on siis teadlased uurinud, et et mis seal siis nagu naeratus päritolu. Eelduslikult võiks ju mõelda, et naeratus väljendab ka positiivseid emotsioone, et kellelegi meeldida või sümpaatiat äratada või, või luua selline nagu ühine naudingu ring. Aga tegelikult uurides šimpans käitumist. On selgunud, et šimpans naeratab siis, kui ta tunneb ennast ohustatuna või pigem, kui ta annab alla, kui isased võitlevad dominantslase pärast, kes on nagu kõige kõvem isane, kes on nagu karjajuht ja aeg-ajalt mõni nagu noorem isane kutsub vana alfa välja siis sellel võitlusel see, kes võitjaks jääb, paljastab hambad, näitamaks, et ta läheb lõpuni kas või kisub ribadeks. Ja see, kes tunneb, et nüüd on küll. Ma alistun, see naeratav näitamaks, et tal on hambad nagu koos, ta ei ole enam võitluseks valmis. Teadlased tegid nagu järelduse sellest, et ka meie esivanemad kaugele Sovonniski primaadid tähendas naeratus ikkagi seda esimesena, et sa alistud sa näitad, et sulle lambad koos. Et sa ei ole enam ohtlik. Sellega seoses ma olen mõelnud, et naeratus kui selline kommunikatsiooniviis on märk sellest, et sa mitte ei püüa sümpaatiat võita vaid algselt, see tähendab kõige nagu alistumist mingis suuremale asjale noh, ütleme siis sellele korraldusele, mis sind ümbritses, või siis alistumis ka oma rollile alistumist ka oma partnerile ja tema ootustele. Ja armastus on ka märk nagu kokkukuuluvustundest ehk siis alistumine ka endast suuremale ideele või tundele, mis siin nagu köidab teistega ehk siis teatav nagu oma individuaalsuse ära andmine või deponeerimine. Kui nüüd mõelda, et mis seal siis nagu järgmine etapp, et kui sul nagu armumine hakkab mööda minema ja hormoonid kor lahustuma, mis siis hoiab nagu paarisuhet koos palju keerulisem ja isiksuse omadusi proovilepanevam on see, et kuidas seda nagu paarisuhet edasi hoida, see sünnib plaks plaks, et igaüks teab, et kui hea on armuda, kui sa tunned vastuarmastust, kuidas täidab sind energiaga, sa kõnnid mööda õhku, järsku tulevad õiged sõnad pähe ja õiged liigutused ja. Aga ühel hetkel tuleb see, et sealt kuidagi tüdinenud, sa viskad ennast Sophale pikali. Kass ongi mul nüüd elu lõpp ja et kas selle kai külge jäämagi nagu ankrusse, kas siiamaani roostetanud ära? Sel hetkel tuleb hakata otsima uusi motivaatoreid, mis ei ole enam tunnustega seotud vaid, mis on nagu selliselt tahteliselt läbi kaalutletud mängu astubki. Selline asi nagu tahe. Palju filosoofid arutlevad selle üle, et inimeses on nagu iha viha millegi järgi, midagi, mis meid tõmbab millegi suunas vastupandamatu, ja siin selles nagu kõrgemal asetsev teisane tahe, ehk siis tahtekindlus ja sageli omavahel vastuolus. Ihar, see näiteks kui ma tahan ühte jäätist, siis ma tahan iiliti jäätisest, ma tahan veel ühte, jäätis, jäätis, nii. Kuradi hea tahe ütleb, et kuradi ebatervislik teeb paksuks. Järsku ma ei tohiks ja tegelikult ma peaks ennast nagu kuidagi vaos hoidma. Sama asi nagu inimsuhetega ka, et sa ei saa nagu oma ihale lõputult panustada, et lõpuks sa pead ikkagi nagu ma tahte mängu panema. Ehk iha on midagi nagu käest libisevad, midagi voolavat, ta liigub ühelt objektilt teisele, sa armud kergesti, sa ihaldad midagi, saad selle kätte, sa tahad edasi liikuda. Aga tahe on midagi, mis seda distsiplineerib. Fredistlikus keeles superego, mis hoiab meid nagu kuidagi teatud distsipliini all. Ja samal ajal ta ka tõstab meid oma ihade orjusest ülesse, tahe on moraalsel väljal jõuline tegija, samal ajal kui iha on, ütleme siis sellise primaarsed kujutluste maailmas imaginaarne väljal nagu põhiline tegija. Ja siis nende vastasmõjus siis nagu inimsuhted loveerivad. Ja kui sul nagu kolm aastat on möödas ja testosterooni tase on tagasi tulnud tõusnud võtan siis nagu mehelikkust punktist siis on tahe see, millega saad nagu oma inimsuhet ikkagi taltsutada. Aga see tähendab, et sa pead seda pidevalt taasloomad, noh, et sa teed suured otsused ära ja siis ta on valmis ja ma olen nad kellelegi ja ma olen selle kodustatud seina külge toksinud ja siis seal ta mul on, et sa pead iga päev seda nagu uuesti Enda jaoks defineerima, enda jaoks avastama selle nimel töötama ja võitlema. Sest nii nagu sa oma armastuse oled leidnud, see tähendab nagu aktiivset tegu tähendab võitlusse, tähendab riskide mis tähendab otsustamist, samamoodi on selle armastuse elushoidmine ja kultiveerimine nagu riskide võtmine, otsustamine, enda mobiliseerimine, sageli siin tehaksegi viga, et sa lahustuda ära sellises kooselu võtmes kooselu, tundub nagu sihuke lõputu jätkuvus, et sa oled kogu aeg kooslus, stabiilne majandate koostööd, teete ühiseid asju, teil on ühised eesmärgid, saate ühiseid lapsi ja nii peabki olema. Tegelikult kogu selle olmes majanduses võiks armastus nagu linnuke minema lipsata. Ja kui sa nagu selle nimel ei tegutse aktiivselt, siis ta tõenäoliselt libiseb minema. Ja noh, sõltuvalt sellest, et milline su siis tegevusväli on kas sa väga aktiivses suhtlusringkonnas väga nagu paljusid võimalusi pakkuva suhtlusringkonnas või oled sa suhteliselt isoleeritud kitsas suhtlusringkonnas? Esimesel juhul muidugi see suhe on nagu suurema ohu all, sellepärast et liiga palju nagu stiimuleid ja faktoreid on ümberringi, mis seda suhet võivad hakata lõhkuma teisel juhul võib-olla see hoiab paremini vaos, aga seal sisuliselt nagu tühjaks voolanud. Ehk seal armastuse asemel on tekkinud mingisugune firma ühine majandamine, ühine toimetamine. Aga kui sa ei ole sellesse armastuse poolde panustanud, siis ta lihtsalt ettevõtte või see on ka okei, viis, kuidas üheskoos funktsioneerida, aga võib-olla mitte kõige parem. Hormoonidest armastusest ja moraalist jätkab Andres Maimik. Käisin hiljuti India maal, kohtasin ühe sõbraga, kelle nimi kes elab New Teelis ja kunagi ta oli selline hästi vahva sell, pikkade juustega, naeris palju, möllas ringi, viis meid igale poole kärestikud, hele, paadiga alla sõitma ja turnima ja nüüd maast on saanud selline tõsine härrasmees kannab sihukest pikka India kuhtonit, must pikk habe ja ta kõnnib nagu väärikal sammul ja iga küsimuse peale, mis tahab küsida, seda kortsutab kulmu, mõtleb ja ennem kui ta vastab. Ja siis ma uurisin, et mis ta vahepeal on juhtunud. Selgus, et ta on astunud abiellu aa väga hea, palju õnne. Kuidas siis nii läks? Et jah, et meie isad, meie vanemad panid meid abiellu? Aa päris huvitav, kuidas siis nii. No ja et kuna meil nagu kõrgemast kastist, siis see sinder, plastisüsteem siis vanemad otsustasid, et see perekonna järeltulija peab näitama selle perekonna järeltulijaga, sellepärastel perekondadel on ühised huvid ja ühine taustsüsteem ja nii see asi on alati käinud ja nii see peab edasi minema. Ja sõber, mu hitt ja tema naine siis kutsusid meid välja õhtul ja rääkisid, et alguses nende meeldinud teineteisele üldse naisega vihkasid teineteist ja siis ma pidin käima kohtingutel, istusid seal, rümpasid oma Mongolassisid, ei osanud millestki rääkida, ei sallinud teineteist ja siis läks aasta mööda paar aastat möödas, hakkasid koos elama. Tekkisid ka lapsed. Ja nüüd nad saavad täitsa hästi omavahel läbi, täitsa okeilt. Ja mõtlesin, kuidas see nii läks, sest nad väitsid, et Indias on see kontseptsioon nagu armastama õppimine puhtalt tati ja tahtejõuga hakkad kedagi armastama, võtad endale nagu sihukeseks tahteliseks eesmärgiks, vot see on nüüd ise inimene, ma hakkan teda armastama ja siis hakata nagu mõtlema enda jaoks positiivseks leiad üles positiivsed omadused Eestis vast never ever seal selle peale, et hakkad kedagi väevõimuga armastama, aga meil ei ole seal lihtsalt muud valikuvarianti. Aga iseenesest mul hakkas kontseptsioon täitsa huvi pakkuma nagu armastama õppimine, õppima, et okei, me ilmselt ise enam seda ära ei õpiks, kuidas õppida, armastama, see võib-olla on minu jaoks natuke liiga teistsugune moraal. Aga samal ajal mõtlesin, et mis siis, kui nagu see esimene armastuse puhang hormonaalne arvast otsa saab või siis armumine. Et mis siis alles jääb, et kas ongi tühi maa ja kas Mahtra sõda ongi kaotatud? Why not, sa õpid siis inimest tundma nagu teisest aspektist endale sisestama, et see ongi nagu see kõige olulisem inimene su kõrval kõige vajalikum inimene, et tema ongi see, mis annab sulle nii-öelda sellise turvapadjaelus või olemasolemise tunde või eesmärgistatud. Võtame näiteks sellise olukorra, kus armastama ei õpita, suhe laguneb koost. Tegelikult ma iseenda nagu nahal olen tundma õppinud, kehamälu on midagi, mis sulle salvestab kuradima hästi. Neid tundmusi, mida sa läbi elanud ja vajalikus hetkel aktiveerib, et mingil hetkel sa tunned, et sa oled kõigest läbi tulnud, saad kõigest mööda tulnud, et sa, et kõik, see on minevik, ma teen nüüd lõpu, arvem, vastan oma eluga edasi. Aga siis ühel hetkel kehamälust nagu tungib esile see tunne, et needsamad endiselt tunded, mis sa oled tundnud ja nad tiirlevad sinus edasi. Kui ma tooks paralleeli nagu astronoomiaga, siis kui toimub nagu armastuse sünds nagu tohutu supernoova plahvatus, kus vallandub tohutu hulk energiat, eks täht plahvatab ja neelab enda alla terveid tähesüsteemi, energia paiskub laiali ja paiskunud ära. Ja siis mis toimub, on see, et seesama energia tõmbub kokku, mis alles on jäänud, tõmbub kokku Vägot tihedaks massiks. Kas temast saab neutrontäht, mis on nagu meeletu massi ja meeletu gravitatsiooni ja elektromagnetväljaga või siis teine võimalus temasse must auk, ehk siis puhas, negatiivne energia. Et kuidas, nagu positiivne energia on laiali pihustunud. Ja siis samasse kohta tekib nagu selline negatiivse energia kese, mis imeb endasse kogu ümbritseva nagu energia ja mateeria. Ja samamoodi on nagu minu arust Ma armastusega, et ta ei ole nagu niimoodi, et ta plahvatanud ära jääbki, tühi koht sinna, kas tekib nagu mingisugune gravitatsioonikese, ütleme, see on nagu poeetiline analoogia või siis teine võimalus, et tekib nagu negatiivse energia kese nagu must auk, mis siis imendub ümberringi mateeriat, mis on, ütleme siis ongi selline tume koht. Kui seda nüüd võrrelda, siis võib olla depressioon või sellele meeleheitja masendus on võib-olla kõige lähim analoogia sellele mustalaugule. Ja selle masenduse ja musta tühjuse, mis on tekkinud nagu tohutu plahvatuse sihukese hormonaalse erutuse asemel. See põhimõtteliselt tähendab seda kõike rõõmu, hormoonid ära kulutatud, ära kadunud, on need siis endorfiinid või sama oksütotsiini või efedriin või serotoniin, mis nagu on põhiliseks agendiks, mis nagu rõõmutunnet edasi kannab neuronite vahel. Et need asjad ära kulutada, tasutud ja selle asemele tulnud nagu kõige Vostikumad hormooni norra adrenaliin, mis on hormoon, mis sunnib erinevaid elukaid ennast peitma, tarretama loodusega ühte sulama, inimese organismis annab samasuguse signaali tardu, peida varje ennast maailma eest, sind ohustatakse, tahetakse ära süüa, rünnata. Ja kui sa lähed eksamile, on ju, siis on kaks võimalust, teades, et seal on nagu õpitud, nii poole võrra, et ühel hetkel järsku lööb sulle adrenaliin välja ja sul korraga kõik meeles esinejaid sul, õlad paisuvad, oskad nagu rääkida kuidagi jutud välja, teil võimalused, vallandatud norra adrenaliin, sa tardud, sa tõmbad ennast, kui sul ei tule mitte midagi meelde, sõnad suus muutuvad süldiks. Ja sama asi on see, et kui sa ütleme, kaotanud nagu pinna jalge alt vallandab samal norra adrenaliin, sa ei oska enam suhelda, ei taha enam inimestega läbi käia, ei taha enam kuhugile minna, sa ei oska nendega kuidagi nagu ühist keelt leida, kõik ümberringi on nii rõõmsad, toredad ja nii elujõudu täis ja siis sa lihtsalt seisad nagu mingi töllakas seal. Ja üldjuhul. On ka nii, et sa kiirgad seda välja, ehk siis selline nagu kuidagi meeleheitelõhn on sul juures, mida siis ümbritsevat tajuvad, et teavad, et sa oled inimene, kes põhjustab meile kuidagi ebamugavust ja valu ja mistõttu sinu ümber tekibki selline nagu kuidagi eemalehoidev sõõr. Ja teine stressihormoon, mis vallandab, on kortisool sa okkad ennast pidevalt nagu mobiliseerima mitte mingisugust konkreetsete eesmärkide nimel, vaid lihtsalt selleks, et lahendab oma sisemisi probleeme, millele tegelikult ei olegi lahendust, sul on nagu keerulised emotsioonid, tunnen ennast hüljatuna viha täis, pettumust täis enesehaletsust täis ja sa tahad sellele leevendust. Ja kortisool saadab signaali siis emotsionaalselt tasandilt ajutasandile, et nüüd sa pead leidma sellele lahenduse, sa pead oma emotsioonidega toime tulema ja aju kogu aeg palavikuliselt genereerib, hakkavad sundmõtted peas ringi käima, mis ma pean, mis ma pean tegema, mis ma pean tegema, kuidas ma pean lahendus leidma? Tegelikult emotsioonidel ei olegi lahendust, vaid sa saadad tagasi signaali, et et ma ei oska lahendust leida, kütab veel rohkem nagu ärevust või emotsionaalse stressi üles, saadab oma korra ajust signaali inimene teatud sellise sundmõtete ja emotsionaalse ängistus lõksu tänu sellele ebamugavale, hormonaalse tasakaalutusele. Ja on pakutud erinevaid eneseületamise viise, sa oled psühhoterapeudi juurde, võtad siukseid, joogapraktikaid või meditatsioon, mis taastavad sisemise rahu, aga mina olen avastanud, et kõige mõnusam ja mõjusam on see, et sa lased oma mõtet lõpuni mõelda, sai kokku nende eest tagasi, appi mõtlen nii negatiivselt nendel nagu õiged mõtted, et ma peaks nagu kuidagi positiivselt mõtlema, sellepärast et teisaldas rõõmsat meeleolu sa ikkagi natukene rõõmsamaks muutud. Aga see on ikkagi, ütleme, prügi, vaiba alla pühkimine. Ega sa ei saa ennast juukseid pidi soost välja upitada nagu Münchausen minu arust mõtet võiks põhjani läbi mõelda, ehk siis ka negatiivsed mõtted on osa sinust just unikaalselt, sinu mõtted, sul, õigus vihata sul õigus armugadelt seda jälestada. Võta üks ja viska teist. Nii armastusest edasi. Esimene asi, mis armastust ikkagi defineerib, armastus ei ole liberaalne tunne isegi ka ise tunned, et sa kõige vastu jube tolerantne siis kui sa armastad, sa ei ole tegelikult tolerantne inimene, et sa armastad teatavat kujutluspilti, kohtudes inimesega sa lood temast ideaalse kujutluspildi ja seda kujutluspilti hoiad sa elus isegi siis, kui sa saad aru, et see reaalne isiksus, oma jamad ja nende asjadega, millega ta sulle närvidele käima, kuidas topib oma otsikuid igale poole, kuidas ta kasutab mingeid vastikuid, parasiit väljendusi ja kuidas ta segab sulle vahele või eest võib vahepeal nii rumal olla ja kuidas ta vahepeal nii nagu hoolimatu olla, et isegi siis sa hoiad üleval seda kujutluspilti ja loodad, et järsku ta muutub, et järsku see on tal lihtsalt selline moonutus, selline anomaalia, et ta ei ole päris selline, nagu sa oodanuks teda olevat. Tavaliselt lihast ja luust inimene on oluliselt viletsam kui see kujutluspilt, mida sa temast konstrueeri mõnikord suhteliselt šokeeriv avastad, et elu ei tule siin nagu ideaalsele pildile järgi. Ka armastus olles võib jääda suhteliselt üksildaseks, sest ühest küljest nagu kujutluspilt, mida sa oled endale genereerinud teisest inimesest küljest teine inimene, kellega seal järjest vähem klappe on, kuna ta ei vasta sinu nagu ootustele. Muusikakriitik Tõnis kahu kirjutas meie uue filmi minu näoga onu stsenaariumisse. Armastaja kõne on alati üksildane kõne. Ta on koos oma teatud ideaalpildiga ja elu valmistada pettumusi. Millal Under on näiteks oma raamatus olemise talumatu kergus kirjeldanud selliste südametemurdjat nagu lüüriline südametemurdja. Nagu kaks tüüpi oli eepiline, südametemurdja lüüriline südametemurdja. Eepiline südametemurdja oli selline kollektsionäär, tahtis erinevaid vastassugupoole esindajaid. Ki, lühikesi kõhn, paks Sid mandlikujuliste silmadega, punnis silmadega kongus ninadega Nebi ninadega. Ta nagu nautis seda elu kirjusust. Lüüriline südametemurdja otsis siis noomi, kes vastaks ideaalselt kujutisel ideaalsest naisest. Ja enamasti oli sunnitud pettuma sest elu pakkus liiga magedaid, liiga magusaid ja liiga magedad, liiga soolaseid variant. Ja seetõttu oli ta sunnitud edasi edasi otsima. Kunagi ma kuulasin ühte ööülikooli, kus Tõnu Õnnepalu rääkis sellest et meie elu kulgeb igavuse valu vahel. Õigemini ta analüüsis hulle pekki ja kuis mansi teoseid ja liitlased, ühiskond, nad on sageli selle dilemma ees, et kui nad on liiga stabiilsed, liiga ootuspärased sõnad on ka parasjagu igavad ja siis ühiskonna sees tekib ootus, toimuks ometi midagi, mingi revolutsioon või mingi pööre, mingi muutus, toimuks midagi, mis tooks nagu ehedad, tungid ja ehedad emotsioonid esile ja toimuks midagi, kus inimene saaks haarata kaika, minna Mahtra sõtta, nüpeldanud mõisniku. Aga minu arust sama fenomen kehtib ka, ütleme, tavalises paarisuhtes ka mikromaailmas stabiilses suhtes tunned, et sul on nagu kuidagi kinnikasvanud jäänud kuidagi nagu monotoolsesse olmerattasse tiirlema tahavad mingisugust äkilist muudatus, midagi elavat, ehedat, midagi valusat, midagi päris. Siis selle ekstreemsuse sinna sisse tood, kui sa midagi nagu ehedad, päris midagi valusat saavutad. Ja see kõik kokku kukub. Appi, miks ma seda tegin, ma tahan tagasi selles igavas ootuspärasesse tavalisse nagu orgi seisund, et ma tahan nagu stabiilsust või taha seda valusat asja. Kui palju on suhteid, mis on viimasel ajal lagunenud, võib-olla ei ole nad lagunenud mitte ainult sellepärast, et noh, inimesed ei sobi ja iseloomud ei sobi ja lahku kasvatakse, kuivõrd sellepärast, et on jäänud ikkagi vajaduse ootus sellise valu järele, ehk siis see emotsioon, mis kunagi on kogetud armumisel või mingi suhte loomisel, te tahate seda uuesti uuesti ja liiga lähedal on need impulsid ja ahvatlused, et seal on inimesed igal pool sõida avada Facebooki kliksti ja nii palju inimesi rull möödas, sa saad scrollida mööda inimesi ja kõik Ligivad sind ja kõik nad saadavad sulle sõnumeid ja siis astub mängu selline hormoon, mille nimi on dopamiin. Põhimõtteliselt nagu inimkehas toimiv amfetamiin, mis kütab sind üles, tekitab erutust, tekitab ootusärevust, paneb ennast nautima, Dima, paneb teisi nautima, paneb olukordi nautima, teadmata täpselt, kuhu see välja viib. Et kui sa oled nagu sellest topomiinist juba nagu läbi imbunud, siis nagu iga sõltuvuse. Kas vajad järjest suuremaid koguseid toimida? Tänu sellele töötavad igasugused kummalised kohtingusaidid, räägitakse nagu tinderist või üks selline Ameerika saite, Ashley, Madison või? Põhimõtteliselt kutsutakse abielus inimesi üles nagu afääridesse sukelduma. Elad vaid ühe korra. Selgub, et selles ässi mõlissoni nagu häkiti sisse ja kõik nende abielurikkujate andmed ähvarduse avalikuks tuua. Ja selgus, et näiteks Kanadas, Torontos, Ottawas või kuskil iga kolmas oli liitunud selle saidiga, see tähendab iga kolmas abielu inimene kas siis ihaldas afääri või omas seda. Ja sellega seoses ongi tänapäeval kuidagi abieluformaat on muutunud ütleme nii, suhteliselt vana moeliseks abielu on olemas, aga ta on kuidagi selline. Abiellu juba astutakse teadmisega, et naudi seni, kuni see kestab. Ja tõenäoliselt tulebki teda nautida, seni kuni kestab, aga ma endiselt arvan, et koosolu või armastuse realiseerumine midagi ärvelt nagu oluliste ägedad siin oli, eelmisel aastal vist oli debatt, et kas geid saaksid nagu oma kooselu registreerida või mitte. Et ma selles suhteliselt suhteliselt konservatiivsel seisukohal ja ma leian, et iga inimene, kui ta armastab, tal peaks olema inimõigus, oma suhe registreerida. Armastus pühitseb igasuguse formaadi ja ma ei saa sellest täpselt aru, et inimesed, kes ennast konservatiivideks peavad, ütlevad järsku, et need inimesed tohivad astuda koos ellu või registreeritud koos illu. Aga need inimesed, kes armastavad mingil põhjusel omasoolisi, nemad ei tohiks astuda. Loomulikult, kui sul on nagu abielu, mis on nagunii natuke tolmunud formaat ja mis peaks olema konservatiividel on väga meelepärane asi. Võin, otsis kõik, kes vähegi armastavad, kedagi eeldusel, et nad on täisealised ja vastutusvõimelised siis muidugi tohiksid abiellu astuda või koosellu. See peaks olema esmane inimõigus oma armastust realiseerida. Mehe ja naise vaheline armastus on nii ja nii ja mehe ja mehe, naise, naise oma. Aga üks armastuse liit, mis on täiesti nagu tingimusteta õige ja võimas, on see, kui armastus oma laste vastu. Lapsed vajavad kogu aeg hoolitsust, nad on kogu aeg kohal, nad ootavad sinult midagi. Ja sa ei saa nendelt kindlasti vastu sellist tundepuhangut, nagu sa võib-olla oma partnerilt võiks saada nagu armus, mis esimestel päevadel. Aga see on see armastus, mida sa realiseerid igapäevaselt väikestes tegudes, mitte suurtes võimu osates, otsustas vaid väikestes tegudes. Iga päev söödab neid, Sa riietud neid, sa viid neid kuskile, see on nagu rutiinne, tüütu, mõnikord ka nagu väsitav. Nad karjuvad, nad õiendavad. Aga see, mida sa saad sellest vastu, on see, et oled kellelegi jaoks nagu oluline, vajalik ja see on nagu tingimusteta, see ei sõltu sellest, et kui nägus välja näed, kui head on sinu suhtlusomadused, šarmantne sa oled. Aga lastearmastus on selles suhtes natuke tänamatu. Sa armastad neid aastakümneid ja siis nad lähevad ära. Hakkavad kedagi teist armastama. Mul on üks väike tütar, ta on jumalik. Ta armastab mind väga palju praegu, aga ma juba näen, kuidas naabripoisid luuravad ümber minu aia kriimus, ilmsed pärdikud. Ma kujutan ette, kui nad kasvavad suureks, sest nad käivad oma kuradi mootorrataste võrridega, tuututavad see ja minu jumaliku ingellik, tüdrukud viivad kuhugi, hakkavad teda, ma ei tea, mis temaga tegema, aga noh, ma tean, et ma pean lahti laskma. Sellepärast selline armastuse formaat, mis on nagu puhas oksendad siin ehk seal ei ole mingisuguseid egoistlik tung mingisugust enesekehtestamis on armastus, mis on nagu puhas pühendumine, puhas edasiandmine ja mis on nagu suunatud elu kestmisele. Et ma nimetan, see on nagu võib-olla kõige moraalsem armastus. Kuivõrd me saame rääkida moraalist selles mõttes, et ta on nagu ette antust. Kunagi rääkisin Maarja Kangro ülikoolis, et see moraal, mis on sulle kuskilt ette antud, see ei ole moraalselt nagu ülesanne või missioon, mida sa pead täitma. Et moraal on see, mille sa pead ise endale leiutama, mille sa pead iseendale leidma, sõltub täpselt sellest, mis positsioonil sa parasjagu oled. Kui ma olen 20 aastane, omasin hoopis teistsugust moraali kui see, mis ma praegu 40 seitsmeselt omal. Aga see moraal, mida ma igal hetkel oman, on tegelikult õige. Ma ei saa seda kellelegi teisele peale suruda. Aga minu moraal. Ja mul on täielik õigus sellele. Aga üks moraalne imperatiiv, mis on üle sellisest nagu relatiivsest igaühe subjektiivsest moraalist, on see, et kui sul on nagu lapsed, saadame sulle ette antud puhas olemine. Ja olemist tuleb hoida. Nad on midagi, mis lahutab mind lõputus teest. Mul jäi nagu kolm pidepunkti sellest loengust, kaks olid need kontrollimatud jõud, iha ja hellus üksusi kontrollitav jõud ehk moraal, ehk tahe. Kas ma sain õigesti aru, et tahe ongi siis see, mis on seal selle kahe kontrollimatu vahel, ehk hoiab tasakaaluiha ja helluse vahel? Ehk moraal on siis vähem vihale taia, rohkem olla hell. Ja kas sellest siis järeldubki, mis sa ise väitsid ka, et kõige moraalsem armastus on armastus lapse vastu, sest seal puudub ju iha? Põhimõtteliselt küll jah, on mingisuguseid imelikke isendeid, kellel on ka lapse vastu ihaga jätame selle tänasest vestlusest kõrvale. Moraal, see, mis kasvab nagu iha varemetele. Et hellus on see, mis kasvab ka igast üle ja moraal, see, mis suudab seda nagu kuidagi suunata ja paika panna. Ma rääkisin siin hormoonidest, on jõed oksitud, siin on see, mis tekitab nii rinnapiima, tekitab hellust ja tekitab ka nagu empaatiat, et mis on võib-olla ka inimesi ülene. Võib-olla ema Teresa, Mahatma kandi on nagu sugust oksütotsiini täis, nad korraldavad nagu selliseid inimüleseid armastuse, rongkäik, armastus, manifest, statsioone ja ma arvan, et see on olukord, kus sa hormoonid ja moraal, kuid teatav selline nagu mõistuslikult kokku pandud eetiliste printsiipide kogum kohtuvad. Et hormoonid on see, mis meid ürgselt nagu käima lükkavad. Mis vastutavad selle eest, et me funktsioneeriksime bioloogiliste olenditega. Et me tabasime ohtu, et me paljuneksime, et me sööksime. Et me liiguksime nagu edasi. Ja moraal on see, mis meid kuidagi nagu inimesena defineerib. Eks ratsionaalne reeglid. Kogum, mis on mõeldud selleks, et suunata oma hormonaalsed stiihiat ja seda kuidagi nagu majandada jätkusuutlikult ja tsivilisatsiooniga kooskõlas. Teemal hormoonid, armastus ja moraal, kõneles filmimees Andres Maimik. Muusika autor on Sten Šeripov. Loeng on salvestatud 2000 seitsmeteistkümnenda aasta juunis Mahtra sõjaväljal ajalooliskultuurilistel rännakul tagasi Mahtrasse. Saate panid kokku Külli tüli jälizetärilt. Raadioteater 2018.