Sellel nädalal käib hommikuti neli korda vikerraadios muusikat valimas Andres valkuren, tere hommikust. Tere. Tere. Ja Andres, hea meel oli just enne, kui meie jutuajamine pihta läheb. Mängida täiesti värsket lugu, mille helilooja sa oled, räägi, mis lugu see on, selline. Aas, selle looga oli niisugune lugu, et tekkis niisugune suurusehullustus ja tahtmine osa võtta Eesti laulust. Põhjuseks see, et, et kolm minutit ei ole tegelikult minu formaat üldse ma ei suuda nagu selle kolme minuti sisse ennast ära mahutada ja minu lood kipuvad olema kas siis niimoodi? Kolm 15 kuni kolm 30, kus ma leian, et tantsis vormiliselt ja igatepidi nagu paigas. Aga seekord juhtus niimoodi, et tuli kolmeminutiline lugu välja, siis mõtlesin, et proovime. Ja siin haavolviku ässitusel siis saime kokku Sullivani ka ja, ja siis ma mõtlesin, et why not, aga noh, arvestades antud formaati, siis meie näod ei olnud vist päris õiged ja vanused ei klappinud ka ja kõigi mehed, mõtlesin, et me eristume siis võib-olla me eristasime liiga palju või eristasime liiga vähe. Ei tea. Aga vähemalt oli, oli põhjust midagi ette võtta ja see on nagu minu jaoks kõige olulisem, et kui on mingisugune tärmin, kuhu tahad jõuda, mingi eesmärk ja selle ära teed, siis on ju kõik hästi. No see on muidugi huvitav, et sa räägid sellest, et raske on pikkus formaati mahtuda, sest saad ju tegelikult Eesti esimene eurohelilooja. Nojah, aga ütleme niimoodi, et et see lugu, mis lõpuks võitis, see sai ikka noh, ma ei taha paavsti lõikamise kohta, aga, aga ütleme niimoodi, et see vorm, see lugu oli ka kolm ja pool minutit pikk ja lõikasime selle kolmeks minutiks. Meenutada natukene seda nüüd ju 25 aastat möödus ka sellest, kui Jaanika Sillamäe käis siis nii-öelda selles poolfinaalis looga muretut meelt ja südametuld. No esiteks, selle kohta on paljud öelnud, et ega Joala tegi kõik need finaali laulud ümber. Südametuld jah, seda seda selleni. Mõtlesime lõikasime ka väga, sest see oli, see oli kolm pool minutit pikk, kui kui ma nii-öelda esitasin selle loo, siis lootust praktiliselt ei puutunud üldse, seal jäi kõik täpselt paika ka, nii nagu oli temas niimoodi, et sai otse üle kanda kõik kogu vorm praktiliselt, nii et seal ei muutunud midagi. Aga jah, sellest küll. Aga noh, jah. Lootused täidetavalt, Jaak Joala lemmiklugu, kumb sulle endale rohkem meeldis? Mulle tundub, et et lootus oleks olnud. Potentsiaal ikam seal kindlasti. Jaak käis jah, seal nurga taga Zürile nägusid näitamas ja rääkimas ja ütles mulle ka, et nad kuradid ei saa ikka asjast aru, kuidas need lood sündisid, oligi niimoodi, et Eesti läheb eurovisioonile, võiks lugusid kirjutada või, või kuidagi teistmoodi. No oli, oligi niimoodi jah, et naine ütles, et sa võiksid ka mõne asja sinna visata. Ma siis kirjutasin siis. Läheme sinna valikute juurde, räägime natukene nendest kriteeriumitest ka, mille järgi sa need neli lugu välja valisid, mida me kuulame järgmist. Päevadel ma valisin nad välja selle järgi, et, et nendest lugudest oleks ka midagi rohkemat rääkida kui lihtsalt, et mulle jubedalt meeldib. Et igal igal laulul on oma oma taust ja, ja, ja ta on, ta on nagu millegagi seotud. Need lood on tegelikult klassika sõna otseses mõttes. Ja, ja ma mõtlen, et et ta võiks olla niisugune üldhariv, kuigi ma mõtlesin, et ma ei hakka nüüd väga väga keeruliseks asja ajama ja täiesti tundmatute lugudega välja tulema. On väga tuntud asja ja on vähem tuntud, millest me pihta hakkame. Aga hakkame pihta 1967.-st aastast. See aasta oli tegelikult märgiline minu jaoks see oli aasta, kui ilmus biitlite, saatsin Peppess pärast selle plaadi ilmumist. No me tegime juba bändi enne 65.-st aastast panin kaks aastat bändi teinud ja õigemini mänginud Venno bändis. Ja siis siis kirgastas mulle järsku, et see, et milline muusika mulle tegelikult meeldib, et see pill, hälli rock around the clock ja jälvis ja, ja kõik siis 60.-te aastate alguse Briti pop. Et see jättis mind tegelikult suhteliselt külmaks, see oli niisugune tantsumuusikaga, mind on kogu aeg võlunud niisugune natukene laiem ampluaa, et mida võiks nimetada ka niimoodi otsapidi kontserdimuusikaks või päris kontserti muusikaks. Ja esimene esimene lugu, mille ma valin, ongi pärit 1967.-st aastast. Siis me ostsime ka esimest korda endale makki aidas maki ja, ja augustis 1009 67 lindistasime esimest korda siis soome kaheksat kärjed. Ja seal olid kõik niisugused niisugused lood, seal troonisid tipus senatis ja hollise käriann ja tiitlitega enamsiks difo. Ja siis tuli ju välja Prokolaar, vaid see aitab, meil, ta ei tulegi kohe kõik meelde selle hästi-hästi, palju põnevaid lugusid, see oli nii-öelda vapustavalt hea, aga seal ma kuulsin ühte laulu, mis on jäänud senimaani minu üheks lemmiklauluks. Selle esitab ansambel Traffic. Aga mitte see meie tuntud poistebänd. Steve Winwoodi bänd ja selle laulu pealkiri on beibeeezzan paberist päike.