Loetud ja kirjutatud. Saatejuht Peeter Helme. 30. jaanuaril möödub 140 aastat Anton Hansen Tammsaare sünnist. Ja sel puhul olen kutsunud endaga stuudiosse kirjandusteadlase Tiina Kirsi, et rääkida lähemalt Tammsaarest kui publitsistist ja peatuda loodetavasti saate teises pooles ka kirjaniku hilisemal retseptsioonil ja mõjul. Aga ma mõtlesin, et võib-olla me peame alustama hoopiski millestki palju lihtsamast ja samas ka keerulisemalt nimelt sellest, mis on siis ikkagi meie esikirjaniku nimi, sellepärast et näiteks ka tema kogutud teoste kaane pealt leiame A punkt H punkt Tammsaare. Tema kodanikunimi oli Anton Hansen. Vahel kutsutakse teda Anton Hansen Tammsaareks, nagu minagi siin praegu tegin. Aga milline on õige Tammsaare? Tammsaare nimekujuga ongi selline lugu, et mina arvan, et teda peaks austama tema nii-öelda täisnimega. Anton Hansen Tammsaare, seda tuleks meeles pidada, ma arvan, sageli lihtsalt sellepärast, et see on liiga suur suutäis. Kõnekeeles lepitakse lihtsalt Tammsaarega ja ei küsita kunagi selle väga keerulise ja noh, huvitava puntra üle, mis on siis selle nime see lugu. Aga kirjapildis on ka päris tavaline, et paneksin nimetähed lihtsalt eesnime ja keskmise nime tahad. Ja siis siis tuleb justkui nagu kujundus paremini välja ja ma arvan, et see on tegelikult sõltunud sellest suupärasusest, esiteks, et seda on lühendatud ja teiseks ka sellest, et, et noh, leheküljele mahutamine, aga tema sünnipäeva austamiseks võiks välja kuulutada just sellise terve nime kasutamise hea tava. Selge räägime siis Anton Hansen Tammsaarest. Ja teie ettepanekul valisime tänase saate vaatenurgaks loomulikult mitte kogu tema loomingu, mis oleks üsna lootusetu, vaid hoopis tema publitsistika, mis on kindlasti vähem tuntud või noh, ma ei tea, kas on kindlasti vähem tuntud vist kui enamasti rääkida Tammsaare loomingust, siis kõigil tuleb kohe pähe tõde ja õigus, võib-olla ka juudid. Aga samal ajal on ka tema artikleid ikkagi uuesti avaldatud, neid tsiteeritakse. Nii et kas ta siis on publitsistina meil saki unarusse jäänud või, või ikkagi ei ole. Ma arvan, et selektiivselt on see tunda ja tuntud näiteks tema kirjutised, mis olid justkui noor eesti orbiidiga seotud, kuigi noori eestlane Tammsaare ise ei olnud, ta ei pidanud ennast noori eestlaseks, aga oma kirjaniku kulgemisele, kirjaniku kujunemisajal, ta sai sealt impulsse ja pakkus muidugi ka väga head kriitikat. Ja see ongi, et minule oli üllatuseks, kui ma hakkasin Tansaratuurima, oli see. Ta murdis hambaid, näite Kirjanduse kriitikuna, ta käib mingid teatris käima, ta pidi kirjutama teatriarvustusi. Nii et selles mõttes on väga huvitav, et kuidas pikku see neile laadija, kriitiku piirid on, ajalehes on nii hästi ruumi piirangud kui ka nii-öelda adressaadi arvestamine. Et, et selle kriitika kaudu kujunes ka teatud stiil ja seda ei ole süstemaatiliselt minu arust uuritud. Esiteks on väga suur maht nagu tõesti väga paks maa. Ja see nõuab seda, mida tänapäeva kirjanduse uurijad peavatsus pektseks. Ja see on kontekst. Ja kuna meil on olemas digiteeritud eesti ajalehed, mäletan, kui seda avastades ma olin väga õnnelik, kuigi mõned asjad, mida ma otsisin, veel ei olnud digiteeritud, aga seda on nii palju arendatud et nii-öelda konteksti mittevarumine. On vabandamatu. Tegelikult on paari hiireklikiga võimalik võtta üks Tammsaare kirjutatud artikkel ja vaadata seda selles lehes, milles ta ilmus ja vaadata seda, mis on ümberringi ja jälgida tema panuseid nii hästi ühes kui teises kui kolmandas lehes. Ja see on väga pikk töö ja tänapäeval kirjandusteadus on sama kiirendus surve all nagu paljud teised teadused ja võib-olla isegi üleliia, sest humanitaaria päev kolm korda kiiremini jooksma kui mõned teised teadused, loodusseadused näiteks et seda tööd teha detailselt, on liiga aeganõudev. Ja see on ka eestikeelne panus skulaarsel uurimusele eelkõige. Ja see ei ole nii-öelda automaatne, üks üks laskun nagu kõrvale sellest, aga Tamsar publitsissina nõuab tõesti palju nii-öelda konteksoliseerimist. Jaa, jaa arusaamist ka, mis olid päeva sündmused siis, kui ta kirjutas. Isegi kui ta kirjutas üldisemaid, essee moodi publitsistika asju ja mitte konkreetse teose konkreetse sündmuse Arvusest samas tõesti, ta ei kirjutanud ainult kriitikat, vähemalt mitte ainult kultuurikriitikat, vaid kirjutas ju ka päevasündmustest tõesti päevapoliitilisi tekste, mis viib mind muidugi kohe sellise kiusliku küsimuseni. Olen kuulnud sellist kala puuri, et ei ole mõttetumat asja, mida lugeda, kui eilsed ajalehed ja Tammsaare enda publitsistika ilmus ja ka möödunud aegade ajalehtedes. Kas need On veel tänapäeval väärtuslikud, kas nad on väärtuslikud kontekstides või on seal äkki ka midagi sellist, mis ongi meile oluline ainult sellepärast, et vaadata, kes need tekstid kirjutas? Ma arvan, et eriti sõjamõtetes tuleb välja sageli ühe lausega ja sageli ka kolme neljaga, mida Tamsar ise luges, milliseid lehti tema luges. Ja on seal küllalt märke, et ta luges järjekindlat saksakeelseid ajalehti inglisekeelseid, ajalehti ja muidugi ka venekeelseid ajalehti ja ka muidugi seda eestikeelset ajakirjandust, mis ilmus ja see tähendas. Ja maga uurides natukene esimese maailmasõjaga seotud kirjandus sain teadlikuks, et põhilised esimese maailmasõja künnisel sai teoks telegraafiühendus. Nii et uudised jõudsid Eesti päevalehtedesse raporteerimiseks peaaegu järgmisel päeval. See paneb nõude, et kui see neid kommenteerida, siis tuleb olla kursis ja ma arvan, et see näitab, et et selline ajakirjanik, ütleme nagu Anton Hansen Tammsaare oli, kasutas igat võimalust just seda uudiste rubriiki ja seda niisugust väga plahvatuslikku aja kajastamist erinevates ajalehtedes koos tsensuuri ka, mis antud juhul saksakeelsetes ajalehtedes oli must plokk seni oli välja jäetud, selle lihtsalt trükiti mustaks, nii et oli vähemalt näha, et midagi oli välja jäetud. Et ta oli väga teadlik ja tema teadmine kajastus siis vihelda filosoofilisemalt mitte poliitilise analüüsina, vaid pigem niisuguse laiema filosoofilise pildi kokkupanemisega, mis muidugi näitab, et Tammsaare ei veetud aega ainult ajalehtedega, vaid luges ja luges süvitsi filosoofilisi teoseid. Viimasel ajal on väga palju räägitud tema nitse huvist ja kuidas Nietzsche niimoodi tõesti on igalt poolt stama võrseid leida. Tamsar mõtlemises minu väga hea doktorante Kirjanduse uurija Mirjam Hinrikus on praegu just avastamas neid Nietzsche tahkusid. Aga samas Tammsaare ei ole niisugune kobar, tsiteeria tehke, sõnastab asjad ümber omamoodi, ta toob näiteid. Väga rahvaliku keelega läheb asjad endale tervikuks valmis. Nii et nagu teiseks vastuseks sellele küsimusele, esiteks see, et ka sellised lehed on, on oluliselt minu meelest on küll sellepärast, et on näha, kuidas, kuidas sündmust kajastatakse ja see protsess nõuab nii seletusliku kui ka väga kursis olevat värskust. Aga teine asi on Tammsaare retoorika. Ja minu meelest mainisid juba alguses teda tsiteeritakse palju. Ja teda on tsiteeritud palju taastrükitud ka mõningaid tema publitsistlik teoseid. Ja minu meelest Tammsaare on väga hädaohtlik tsiteerida äärmiselt hädaohtlik. Sellepärast et need lühikesed vested ta nimetab mõningaid nendest meetmeteks. Mõne toon esseed, mõned võib-olla arvamuslood tänapäeva mõttes, need on komponeeritud tervikuks. Aga selles tervikus on jätkukohad. Ja üks sõnani Tammsaarele õudselt meeldib ja see on ka tema tões ja õiguses väga selgelt näha. On nõnda see nõnda. On tublitsistikas niisugune kerge pöördepunkt itaalia keeles öeldakse koorsa, kus ta nendib seda, mis ta on juba öelnud, aga läheb sealt samm edasi, arvatavasti käänaku. Nii et selles sõna tähele pannes see on talle väga omane, ta ei kasuta seda igal pool. Aga see näitab, et selles mõttes on teatud pööre. Ja sellest tuleb aru saada mitte ainult analüütiliselt, vaid nii-öelda terviklikumat. Et teine asi, mis on sellesse tervikusse paigutatud väga salakavalalt, mõnikord on pausid. Ja seetõttu mina olen kavatsenud mõningaid vastuseid Tammsaarest lugeda kõvasti kas endale või kellele iganes, kuulab sellepärast, et need mõttepausid, mis seal vahepeal on erinevate pikkuste kaaludega. Aga kui tsiteerida nii, et see vaikus vahele jääb terve mõte kadunud. Et seal mingis mõttes niukene habras ämblikuvõrk, mida ta ehita, pagas on ta ka tugevalt läbi mõeldud. Kas seda tuleb siiski niimoodi mõista, et publitsist Tammsaare armastas oma lugejaid eksitada? Eksitada võrgutada eksitada eemale niisugustest tavalistest loosungitest ja seda on muidugi võimatu rekonstrueerida, aga see esimese maailmasõja õhkkond oli soosungi rohke, mitte ainult pildiliselt, vaid sõnaliselt niimoodi kuulde kuulmismeele kaudu seganinud loosungeid kätte. Ja lihtne inimene stanza arvates oligi see, kes kõige rohkem sõjas kannatus ja ta toob ta näiteid minevikust, aga selles konkreetses seas, kes kõige rohkem kannatab, on tema arvastesse vahene mees, kes teistega koos justkui sunnituna läheb sellesse halli massisõdurite massi. Ja ei mõtle läbi, kojujääjad mõtlevad läbi ja võib-olla usuvad lihtsameelselt eriti seda niisuguse uudisväärtust, et meil on see ja see sõjatehnika ja see nüüd võidab. Ja meil on see ja see sõjatööstus ja see nüüd kindlasti viib meid kiirele võidule ja versioon eksitav ja mida Tammsaare tahab tegelikult teha, on võõrustada seda. Tema soov on, et mõeldakse järele ja ta sõnastab seda järelemõtlemisüleskutset ka kavalalt. Näiteks, kasutades sõna muinaslugu et see aspekt sõjas on muinaslugu ja siis ta utreerib näiteks, alustab Seppeliinis, alustab sõjagaasist ja siis võimendab ja võimendab ja võimendab ja ütleb niimoodi, et tuleb kord aeg kus meie täe aju on ainuke masin, mis on järel ja üks pähe aju suhtleb teise ajuga ja vajutab nii-öelda kõigile hukatusele sellele krempil hukatuse peale. No tänapäeval ei ole enam ulme. No ma arvan, et ta ei taha oma lugejat eksitada, kuivõrd panna teda mõtlema ja panna teda teha teda vabaks nendest loosungitest. Seda kuulates tundub mulle, et mingis mõttes Tammsaare ülesanne ei õnnestunud, sellepärast et mulle tuleb meelde suhteliselt hiljutine näide Eesti poliitilisest ajaloost. Kui Eesti sotsiaaldemokraadid tahtsid Tammsaaret nii-öelda enda omaks kuulutama ehk siis kui nad olid teda lugenud, siis tundub, ei saanud nad sellest nüansseeritusest päris selgelt aru. Jah, väga paljud grupid, organisatsioonid on, õukonna isegi on Tammsaaret tahtnud omaks võtta ja see on minu meelest lootusetu. Ja konkreetsel juhul ei ole mingit saladust, et Tammsaare loo olid sotsiaaldemokraatlikud sümpaatiad. Aga ta oma selles sõjamõtete publitsistikat kindlasti nende poolt ei räägi. Ja kritiseerib teravalt saksa sotsiaaldemokraatiat. No põhiliselt küll selle eest, et nad läksid kaasa selle sõjamasinaga aga minu meelest Tammsaarel ei ole võimalik sellist pitserit peale panna. Sellepärast et sotsiaaldemokraatia ka tänapäeval satub puntrasse omadega siis, kui ta väidab, et tema ja tema ainult või nemad ja nemad ainult seisavad väikese inimese eest. See ei ole nii. Kuigi see võib olla soov, see võib-olla veel üks Anton Hansen Tammsaare lemmiksõnadest on unistamine. See võib olla unisus. Aga see jõuad hetkeni või see läheb tegudeks saamisel nii lootusetult segamini omadega. Et ta enam ei suuda konkreetseid lahendusi, konkreetseid samme astuda sellele väikesele inimesele lähemale. Aga võib-olla ka Anton Hansen Tammsaare enda mõtlemine ajas muutustest, kui mina nüüd lugesin tema sõjamõtteid ja mõttes kõrvutasin tõe ja õigusega, siis mulle tundub, et need on kaks väga erinevat autorit. Üks poliitiline publitsist esimese maailmasõja ajal ja teine võiks öelda kristlik, isegi rahvuslik-alalhoidlik, kirjanik Eesti vabariigi ajal. See on kindlasti õige kristliku juurde, ma tulen tagasi sellepärast, et ta oma sõjamõtetes olin üsnagi kriitiline just nimelt religioonis ja kristluses, sellepärast et see, mida see sõjamasin hävitama buss ja tegi ilma mingisuguse järelemõtlemise, ta oli kristlik kultuur ja ta kasutab seda sõna väga sageli, et see, mida hävitatakse kristlik kultuur ja selles kristlikus kultuuris on oma paradoks aalsused ja talle fagadus, kui selline ei meeldi. Ta leiab, et see on noh, see lihtsalt talle ei meeldi või ütleme nii ja leiab, et see võib olla loovutab seda, seda arunatukest, mida inimesel on aga tõesti tões ja õiguses minu arvates. On teatud siirus, mis tekib nii-öelda usulised tundmuse tagajärjel ja me ei tohiks unustada, et kui Anton Hansen Tammsaare kirjutas tõde ja õigust siis ta oli juba aru saanud, et see elulaad, milles tema ise üles kasvas ja mis oli juba hakanud vaikselt lagunemas tema lapsepõlves. Niiet Jakob Hurt ja paljud teised hüüatasid ja ütlesid, et peame vanavara koguma, sest see kaob. Ja kui Anton Hansen Tammsaare kirjutas, siis selle tugeva aiandusega sellest maailmast maaelust, mis oli tegelikult juba päris korralikud, hävinud selle punktini, et tema lugejad, tema, täiskasvanud lugejad, ütleme, noored täiskasvanud lugejad ei mäletanud seda enam. Nende vanavanemate elulaad oli juba niivõrd teisenenud. Järelikult minu meelest see niisugune alalhoidlikkus ja see Sachool väärtuste üle püsiväärtuste üle võimendub tema sedavõrd, kuigi ma ei läheks nii kaugele, et ma ütleksin, et see on nostalgitsemist. Sest seda emotsiooni ma küll Tamsar sõidudel. Ma tunnen kurbust. Ma tunnen lootuse hääbumist mingitel hetkedel. Aga kui tagasi tulla, siis no tões ja õiguses see niinimetatud kristlus. Ma olen sageli üliõpilastele eesti kirjanduse kursustel andnud lugeda muidugi tõe ja õiguse tervikuna esimesest viienda köiteni, sest eesti kirjanduse eriala ei tohiks keegi lõpetada, ilmatan sele terved teose nii-öelda alla neelanud. Aga siis ma lasen neil lugeda nii vanast kui uuest testamendist eesti keeles mitmesuguseid lõikusid. Ja siis ma esitan neile küsimuse, et mida see Andres ikkagi luges. Mida Andres luges. Andres luges Hiiobi raamatut. Ja ta piibel on sageli lahti selle koha pealt. Ja see on lugu, millega on väga raske leida ühtset perspektiivi. Aga see on lugu, mis, kui ma nii tohin väljenduda, väärtustab kannatamist. Ta leiab, kannatamine ja selle kõvahäälne väljendamine ei ole sugugi mitte taunitav ole vait ja kannata, ei ole selle loo moraal. Ja sellest juba tuleneb terve hulk niisuguseid küsimusi, mida võiks vaadata, et miks Andres, selle nii-öelda vanadestamentlik, aga samas kannatamist väärtustavat lugu oma hingetoetuseks omandas. Ja sellega ma arvan, et me lähme juba väga sügavuti selle vaikuse sisse, mis on Andrese siseelu. Nii et soov leida usus mingit hingetuge, jõle häbenetav. Teiseks, see on kirjasõnaga kokkupuude, sellepärast et Andrese kirikuskäimises väga palju ei kuule. Ta läheb kirikusse oma lapsi matma ja neid oli palju, kes surid oma naist matma naisi. Aga teisalt eestikeelne piibel kui niivõrd kättesaadav väljaanne, mida inimene, kirjaoskav inimene, aga talupoeg hoidis oma toas, mida ta luges ja vahel luges ette pühapäeviti oma perekonnale. See teine suhe selle raamatuga, kui kantslist Aga see on nüüd Andrese suhe piibli ja religiooniga. Tammsaare suhe vähemalt tema kui publitsisti suhe on, võiks öelda hillitsetud või ettevaatlikum toiduta just väga religiooni poolt sõna võtma. Jah, see on tõsi ja ma arvan, et see on osalt sellepärast, et ta näeb irooniaga ja ta näeb seda võib-olla eelkõige mujal Euroopas, et need väed, kes saadetakse rindele saadetakse õnnistusega. Ja kirik on riigi teener. Ja ma arvan, et see on üks asi, mis tema jaoks on, on võõras, on paradoksaalne, on kuri iroonia. Kuigi sellest ei saa järeldada, et Anton Hansen Tammsaare oli läbini patsifist. Ma arvan, et ta ei olnud, ta kohtles sõda kui paratamatust kuid korduvat paratamatust, korduvat arutu olekut, aga miks siis peaks see asutus, mis esindab haletsust, mis esindab inimese pahedega arvestamist ja nendega arveteõiendamist ja mis lõppude lõpuks ikka jumalateenistuse lõpus annab inimesele õnnistuse, annab talle rahusõnumi. Kuidas on võimalik, et see asutus läheb kaasa sõjamasinaga? Essey vaevab teda väga ja teine on muidugi see suhe, et kristlik kultuur, mis on üles ehitatud see läheb nii-öelda hukatusse, keda hävitatakse lihtsalt julmalt ära, kus on kirik. Et seda kaitsta. Et seda hävingut ära hoida, nii et seal on üks asi, on siis nii-öelda silmakirjalik riigiga kaasaminek ja teine on siis kultuurivarade kultuuri kui sellise mitte kaitsmine. Neid mõtteid kuulates teema Tammsaare kui publitsistika kohta sellise järeldusele, et ta ei ole oma aktuaalsust, mine tänud, küll aga tuleb seda aktuaalsust tähelepanelikult sealt otsida. Esmapilgul võib tunduda, et see on kirjutatud väga konkreetses ajas väga konkreetses kohas, konkreetsele publikule, konkreetsetest probleemidest tõukuvalt, aga samas, nagu ma aru saan, on seal taga suurem filosoofiline nii-öelda pealisehitis, mis mõjub ajatuna iga igal ajal. Seda küll ja see jällegi tagasi tulles Nietzsche juurde, sest sest nitsele vihjab Anton Hansen Tammsaare nendes sõjamate tükkides tihti, aga ta ei tee seda kunagi spetsiifiliselt, ta teeb seda läbi läbi sellise mõtte nagu igavene kordumine ja siis ta osutab teatud saksa filosoofile või teatud hullumajas olevale saksa filosoovil. Ta osutab niimoodi, aga tõepoolest need niisugused järeldused ja, ja mõttearendused, mida ta võtad un ajatumad ja siin tekib minu meelest üks väga huvitav küsimus ja see on tänapäeval, ma arvan, et Anton Hansen Tammsaaret lugedes väga oluline ja see on tema keelerikkus. Ja see ei ole nii, et on mingisugune vahe, mingisugune piire, symbol on ajakirjanduslikud sõnad ja siinpool on nii-öelda fiktsioon is või ilukirjanduses kasutatud sõnad väga-väga kauneid sõnu lugesin ma kokku 20 lehekülje peale oma 50. Ja need on, need on sõnad, mis on pärit kahtlemata kodumurdest, aga nad on pärit nii-öelda maainimeste suust. Ja need on siis toodud sisse läbi näidet, aitäh, eriti looduse näidete pisikesed vin jetid loodusest mis tulevad sisse ja tõesti värskendavad selle lugeja mõtet kas või hetkeks. Nii et see praegu on minu meelest palju aktuaalsem eesti keelehoiu küsimus kui kunagi varem. Ja seetõttu, kui koolis on on nüüd üha vähendatud seda Tammsaare koormat, ütleme nii, mida, mida gümnasist peab kandma siis mina konkreetselt soovitaksin kasvõi selle huvides, et nad peavad kirjutama lühikese kirjandi, et siis tõesti Tamsar publitsistikat selekteerida ja arutada lahuse lauselt selle mõtte tekkimis mitte otsida, kellelt ta selle võttis või kellelt ta seda luges, pole teadlaste asi, aga just kuidas ta komponeerib kasutades selliseid, võib-olla ka keele relikt, võib-olla ta tajub, et üha enam kaob see keel, keskkond on hävinud või linna kolinud, siis hävineb kasekeel. Nii et selle keele säilitamine minu meelest on niisugune teema, mis tänapäeva mõtetega võiks haakuda, seda on võimatu tõlkida vähemalt inglise keelde, mitte. Ei teagi, kas see on optimistlik või just selline nukrust tekitav nuut. Keele suhtes minu meelest ikkagi peab olema mõlemad. Ja see on ka ühe selle sõja mõtetes see lõpus, kus viimane rida olles väga pessimistliku maailmanägemuse ette loonud ja kasutades tegelikult selliste sõna nii-öelda sõjajärgse ette kujutatud elu kohta, kui märatsev küllus lõpetab, et aga lootust peab olema. Mina loodan, sest ma ihkan, mis on ka väga huvitav mõte. Aga tänapäeval ma nos võtaks ka selle niisuguse joone, et eesti keele kaitse võib-olla vale mõiste justkui nagu tõrjudes teiste keelte pealetungimist, kui seda metafoor jätkata, aga pigem selline imbub inglise keel on, on ohtlikum see, mis, mis näiteks läbi sotsiaalmeedia tekitab selliseid lauseid, mida täiesti võimatu üheski keeles lugeda eesti keelehool võiks olla positiivne. Et nii kaua, kui meil on selliseid trükiseid nagu meil on näiteks Anton Hansen Tammsaare kogutud teosed siis meil on võimalus tegelikult avatud kutse seda keelt hoida ja ühe klassi tunni sisse saaks mahutada vähemalt oma kümmekond 15 sellist veidrat vana, huvitavat kaunist sõna mitte selleks, et neid hakatakse kasutama, vaid et, et neid väärtustataks. Isegi kui nendest kõik ununevad. Tealühe. See oli väga ilus mõte ja julgen omalt poolt soovitada ka igal raadiokuulajal ise kodus selliste harjutustega tegeleda, selleks ei olegi vaja koolitundi minna. Aga Meie kuulame nüüd vahepeal muusikat ja. Tiina Kirss, teie valisite tänasesse saatesse muusika inspireeritud Anton Hansen Tammsaarest tema muusikamaitsest. Kas võib nii öelda, kas me teame sellest midagi? Sellest vist midagi eriti ei tea, võib küsida Anton Hansen Tammsaare majamuuseumi juhatajalt, ma arvan, et tema teaks, võib-olla täpsemalt, aga mis on kindel, on et nagu peaaegu kõik kooli õpetajad, kes olid saanud kooli õpetajahariduse, Anton Hansen Tammsaare oskas viiulit mängida. Ja päris hästi vähemalt naerame moristikaste tajunud ja see viiuli mängimine panigi mind mõtlema, et äkki valiks Bachi. Kuigi ma tõesti ei tea, kuivõrd hästi või kuivõrd üldse Tammsaare oli kuulanud Bachi, aga viiulisoolo ja häälestatud siis mõtlikult, nii nagu Anton Hansen Tammsaare esseistika. Nii et viiulisonaat number kolm oli minu esimene valik. Loetud ja kirjutatud. Jätkub kirjandussaade, loetud ja kirjutatud, mina olen Peeter Helme ja istun stuudios koos kirjandusteadlase Tiina Kirsiga, selleks et rääkida Anton Hansen Tammsaarest kelle sünnist möödub 30. jaanuaril 140 aastat. Oleme saate esimeses pooles rääkinud Tammsaarest kui publitsistist ja mulle tundub, et sel teemal võiks vabalt ka jätkata. Aga siiski aeg sunnib peale ja ma tahaksin veel ühte teist teemat ka natukene puudutada, mis tegelikult on Meie eelmise jutuga seotud. Nimelt kui rääkisime sellest, kes ja kuidas Tammsaaret mõjutas siis on Tammsaare ometigi ka ise ju mõjutanud teisi autoreid ja võib-olla räägikski natukene tema mõjust, ma tean, see on üks hästi halb sõna, millega võid tähistada ükskõik mida ja samas mitte midagi. Kuid ometigi teinekord kirjandusteaduses kasutatakse seda sõna. Ja kas on võimalik kuidagi kokku võtta see, et milline on siis Anton Hansen Tammsaare mõju eesti kirjandusele. Ühelt poolt laveerides veidis, andes endale natuke mõtlemisaega, mõju avaldub läbi selle. Ta on maailma või selle funktsionaalse maailma mida autor on loonud. Ja just nimelt autor ja minu arvates see, mida see maailm, mida Anton Hansen Tammsaar on loonud, need tegelased kes ta on loonud, see on niivõrd avar, see on niivõrd suur, et on väga kerge haarata ühe või teise kolmanda tegelase järele ühe või teise või kolmanda niidi järele. Ja hakata siis sellest kinni ja, ja vaadata ainult selles perspektiivis. Puht kirjanduslooliselt ma tean, et Anton Hansen Tammsaare oli kolmekümnendatel aastatel tõepoolest troonid eesti kirjanik, kõige tähtsam. Võib-olla üks kõige tagasihoidlikum nendest ta isiklikud taid tunginud rahva ette. Ta ei, ei tahtnud oma kirjutamistoast eriti välja tulla, välja arvatud siis, kui ta käis jalutamas mõtlemas jalutades. Aga kolmekümnendatel aastatel korraldati romaani võistluseid. Jaa, nimetati. Katsetati nimetada Tammsaare troonipärijat või mantlipärijat. Ja kahtlemata üks neist oli Karl Ristikivi ja seetõttu eriti tema tulija raud väidetavalt saidasaarelt tunnustava noogutuseks. Kuigi see ei olnud mitte kriitilise artikli või arvustuse näol. Me ei tea isegi, kas nad kohtusid. Aga vähemalt see oli reputatsioon. Karl Ristikivi on, on Tammsaare mantlipärija. Me teame, et Anton Hansen Tammsaare suri aastal 1939 juba 1940 vabanud ja temal jäi see kole teine maailma seda nägemata. Aga Karl Ristikivi lõpetas ära. Esimese triloogia, kirjutas teise triloogia, läks pagulusse. 10 aastat läks mööda istuli hingedel ja pärast seda ma arvan, et need Eesti kivi, Tammsaare suhted on põhiliselt niivõrd Tibergentsed, et, et sellest nagu eriti suurt teesi ehitada ei saa. Aga teine ja see on nüüd palju keerulisem, kuna see ei olnud Tammsaare eluajal pakutud kui tema mantlipärija. Aga selle mantli juskui haaras Jaan Kross. Ja ma soovitaksin just sellel teemal, ma ei ole just eile seda kahte pisikest esseed vahe lugemistest lugenud. Jaan Krossil on vähemalt kolm või neli lühikest pala tähtpäevaliselt palad Tammsaare juubelisünnipäeva puhul või mõne teose taastritki puhul, kus on väga huvitavaid mõttekäik, mis näitavad Jaan Kross, on Anton Hansen Tammsaarelt õppinud et neid tasub võtta ka sellesse ringi minu meelest, nagu sealt võiks alustada. No nüüd me rääkisime nimedest, aga kui saate esimeses pooles oli juttu Tammsaare sõnavarast, siis kas on mingeid jälgi sellest ka, et keegi püüaks tema stiilist šnitti võtta või kasutada mingeid sõnu, mida on varem nimetatud tammsaarelik, eks, või on selline kirjanduslik detektiivitöö juba liiga detailne ja spekulatiivne? See on hästi keeruline. Aga mida ma veel mainiksin, selles kontekstis on, ma mainisin enne Tammsaare oli justkui nooreestlaste perifeerias. Ja huvitaval kombel ta osutab Gustav suitsule mitmel pool, näiteks sõjamõtetes võtab sätnokme. Aga Tuglasega on tal minu meelest kõige tugevam selline sümbioos. Ja see on täitsa laetud sümbioos, sellepärast et Tugase oma stiil püüdis tahtlikult. Ma ütleks, et linlikuks saada, aga euroopalikuks saada laensõnade toel. Aga kui ilmus väike Illimar, siis tahes-tahtmata ei pääsenud Tugaski nendest sõnadest, mis puudutasid maaelu ja keegi ei ole teinud nii-öelda niisugust analüütilist, kattuvad välja, et kui palju nad jagasid omavahel sõnu. Ma arvan, et see sõltub ka osalt paikkonnast, sellepärast et Tuglas oli ikkagi Ahja kandist ja Anton Hansen Tammsaare, Järva maatid, teised paikkonnad. Et võib-olla see murdeaspekt rikub selle analüüsi ära, et minu meelest tuleks otsida seda niuke sõnade sõelumist selle nii-öelda maa keele, tõesti maarahva keele ja siis selle härrasmehe keele, niisuguste põimumist, põkkumist, teenelise võõristamist, sealt moodsiksin hilisemast ajast väga riskantne öelda, et et keegi on Anton Hansen Tammsaare stiilis tee lõiganud küll aga me teame, et Nõukogude traditsioonis Nõukogude kirjanduskriitika traditsioonis Tammsaaret tähistati realistina. Tõde ja õigus ei ole mitte kunagi olnud trükist väljas ega ka mitte keelatud. Järelikult teda kui monumenti, kirjanduslikku monumenti siiski hoiti alal. Ja ma usun, et väga palju kirjanduskriitikat osutas osundas Tammsaarele. Kas need hinnangud õiged on või mitte, selleks on, on vaja, ma arvan, vaadata seda sõna realism ja selle tähenduste muutumist nõukogude ajal ja ka pärast seda. Ja siin me jõuame muidugi Tammsaare retseptsiooni, sa sellise võiks isegi öelda ebamugava momendini milleks ongi tema klassikuks tembeldamine või tegemine nõukogude ajal, mis on kindlasti paljusid inimesi natuke ära hirmutanud, kuna tema tekstid olid nõukogude ajal ju võiks öelda isegi sellise kvaasireligioosse staatusega. Võib-olla küll, aga kuna see Tammsaare esimese ja teise köite lugemine kunagi ega koolist ära ei kadunud sest ma kujutan ette, et see hirmutamine võis tekkida, siis edasi lugedes. Ja muidugi sellised hinnangud kasvõi näiteks Indreku problemaatikale, Indreku hädale kui tema Türgimust härrasmeheks või nii-öelda linlikuks, et see oli nagu kaotus talle isiklikult, mida ta üritas siis pärast heastule hüvitada. Need olid niisugused aspektid tõest ja õigusest, mis, mis olid nii-öelda mööda loetavad, mis olid täiesti võimalik vastukarva lugeda isegi sel ajal, kui olid ortodokssed, tõlgendused Tammsaarest. Nii et üks nutikas õpilane, kes pöörata klassikaliselt ortodoks ja õpetaja suust täiesti pahupidi kui ta vaid julges teksti lugeda, sellepärast et ma arvan, et see on väga vale, kapselduda Tammsaaret nii nagu teda siis kapsaldati heanenud see kestis. Ja et seda teost oli tõesti võimalik igale lähedasele vaatlejale lugeda, vastukarva. Tulles tagasi saate algusesse, siis ma pakuksin välja, et ka Tammsaare publitsistika kohta kehtib see ka, seda on võimalik ju väga erinevat lugeda me rääkisimegi erinevatest võimalustest võimalik vaadata seda ajalooliselt konkreetses kontekstis, aga võimalik on vaadelda näitekstega filosoofiliste tekstidena. Jah jaa, sõjamõtted olid keelatud tekst nõukogude ajal spetsfondis. Ja huvitav, miks mitte sellepärast, et, et ta tsiteeris või kasutas dekadentlik ja filosoofia. Mitte sellepärast, et tema poliitiline hoiak sellest niisuguses kallutatuse või liini mõttes oleks vale olnud vaid lihtsalt sellepärast, et ta ütles venelaste, Vene armee ja Vene riigi kohta üsna pahasti ja nii mitmel pool, et parem oli lihtsalt terve köide nii-öelda spetsfondi panna, sest ta tervikuna oli ju aastal 1919 ilmunud Noor-Eesti kirjastuses tervikuna parem, oli see lihtsalt vesi alla panna. See muidugi ei tähendanud, keegi ei lugenud, see tähendas, et no et ikkagi raamatud liikusid, kõik raamatud ei hävinud korraga isegi need, mis keelatud olid, et minu meelest need, kes lugesid seda neist, noh mõnes paaris kohas on siin öeldud pahasti punaste kohta. Aga tegelikult siin on palju avaram mõtteväli keelustamine on sageli väga niisugune. Noh, ütleme mitte väga mõtleva inimese asi, see on lihtsalt niisugune igaks juhuks keelame ära, et ei juhtuks midagi halba. See viib juba juttu selleni, et ka Tammsaare vaatamata tõesti kogutud teostele vaatamata üha uutele ja uutele uus trükkidele on ometigi autor, kellel on ka mingeid võiks öelda, siis nagu mitte salajasi tekstidega tekste, mida võib-olla keegi ei taipa lugeda, aga peaks, ehk siis tekste, millest on mööda vaadatud kas kogemata või meelega. Ja mingeid selliseid varjatud pärle, millele äkki peakski rohkem tähelepanu osutama. Varjatud Pärele päris avaldamata pärle ma ei oska praegu tsiteerida või öelda. Ei päris avaldamata mitte, aga pigem, kui ma vaatan ka sedasama kogutud teoste kuueteistkümnendat köidet nende ees laual lihtsalt tohutult paks raamat. Julgen arvata, et väga paljud ei ole kõiki tekste läbi lugenud ja võib-olla on seal just mõni selline, millel esmapilgul ei osata tähelepanu pöörata, aga mida hoopis peaks palju rohkem? Aga noh, kindlasti on selliseid ja ma viitaksin siin Tamsar kombele panna oma ajalehelugudele niisugusi pealkirju nagu nipet-näpet. Nagu ma olen siin veel paar paar asja mainida, ääremärkused näiteks ja siis unistused. Ja kui keegi otsib neid publitsistlike töid, see nende nimede all, millel on tabavam spetsiifilisem fookus, siis võib-olla ta ei kipugi lugema neid niisugusi, unistusi või, või tähendab selline pealkiri lihtsalt ei tumma. Ja ometi see sõna unistus antud tekstis omab nihukseid raskuse, sellel on oma erikaal, see ei ole lihtsalt niisama. Et inimene noh, lamab nagu sinika varte vahel nagu vestles villu sõda. Ja ma vaatasin ka seda kuueteistkümnendat köidet lehitsedes mõned tekstid, mis on sõjamõtet selles 1900 19. aastal, ei ole selles publitsistikaköites, mis tähendab, et nad on pandud mujale. Ja üks näide, ma toon lihtsalt värvi pärast selle näite, millele ma olen tegelikult natukene otsapidi osutasinson. Tekst, mille pealkiri villu, sõda ja mind tõmbasse lugema kohe sellepärast et Villu on minu silmis võib-olla Tammsaare lugejate silmis ikkagi alati see katku, Villu. Aga see pole see, see on lühikene lugu ja selle Tuguman, et ilu on kirjaoskaja karjapoiss ja tema kaaslased ei ole viitsinud koolis lugemis oskus kätte saada. Me võime oletada, et tema loeb ajalehte, mida peremees on juba ära lugenud ja siis jutustab oma sõpradele ümber. See, mis teda tõmbab, on muidugi need huvitavad leiutised nagu Zeppelin. Ja siis ta seletas, ütleb seda lahti oma sõpradele, et vaata, see on nagu see suur lehma kiil lendab ja põriseb ja niivõrd ilmekalt on see niimoodi väljapeetud ja siis. Peremehe poeg tuleb sõjast koju. Ta istub keskpõrandal ja ta on täiesti tumm. Ja ta on unustanud oma nime. See lugu on hoiatuslugu omamoodi õpetlik lugu isegi võib-olla tähendamissõna sest Villu enam nii entusiastlikult oma sõpradele ei jutusta. Ta jälgib seda peremehepoega, kuni ta lõpuks oma suu avab. Nii et sellised lood, millel on vesteline iseloom, ma arvan, et on klassifitseeritud teistesse käidudesse, nii et need ei saa omavahel kokku kuigi temaatiliselt, meil on hästi palju omavahel tegemist. Mina leian, et on ka väga palju aspekte. Näiteks sellest katku, villu psühholoogiast. Ta oleks huvitanud kokku viia selle väga palju tammutud ja tsiteeritud. Andres ja Pearu, kumb sa tahad olla, küsitakse koolis? No Pearu oleks huvitavam. Andresen, Aleks Ligiga palju tööd vaja teha, aga et, et ma arvan, et Tammsaare selle kaanoni sees võiks neid piirjooni natukene lahti murda ja lugeda asju kõrvuti ja siis ma arvan, et tuleksid paljud niuksed, unustamata aspektid välja. Kas või see, mida Soome saadik väga Tammsaarele ette heitis. Kui olid ilmunud esimesed kaks köidet Tammsaaret soomekeelses tõlkes oli enne teist maailmasõda Tammsaare eluajal ja mida heitis Soome saadik Anton Hansen Tammsaarele ette. Et kolmas köide tõest ja õigusest ei olnud vabadussõjast. Ja see paneb mõtlema sellepärast et kui otsida tõe õiguse lehekülgedel neid mehi, kes oleksid olnud selles hallis massis esimeses maailmasõjas siis jah, üx Pearu poegadest langeb. Aga vabadussõja teemadel ei kirjuta Anton Hansen Tammsaare seda lahti ja ta on teinud valiku, et Indrek pääseb sõjaväeteenistusest. Ja see on üks niisugune huvitav asi, mitte ainult selle Soome saadiku ette heita pärast ja mitte sõjatemaatika pärast väidet. Tõepoolest, lugedes Tammsaaret Anton Hansen Tammsaaret, tema mõttepause, tema nõndasid, tekivad väga huvitavad uued tõlgenduslikud. Pinged, mis ma arvan, on väga olulised selleks edaspidiseks. Anton Hansen Tammsaare retsatsiooniks. Loodan, et oleme nüüd suutnud raadio kuulajatesse äratada huvi Anton Hansen Tammsaare loomingu uuesti või mõnel juhul kindlasti ka esimest korda lugemise kohta ja osutanud sellele kui palju ootamatuid aspekte, ootamatuid võimalusi. Tema looming kogu oma kirevuses sisaldab. Ma tänan. Tiina, kirsse siia saatesse tulemast. Mina olen Peeter Helme, kuulmiseni.