Kätte on jõudnud jälle see aeg, et vikerraadio stuudios on üks inimene, kes tänasest kuni neljapäevani on teil head kuulajad, parimat muusikat täna ansamblist Kukerpillid, Ike Volkov, tere hommikust. Tere hommikust. Kukerpillid eelmisel aastal tähistasid juba 40 viiendat sünnipäeva, aga samas tundub, et jõud ei ole laugemas. Tõsi ta on, jah, eks me paneme lõpuni välja. Et kodus ikka istud, paar nädalavahetustel kodus, siis kodused lähevad närviliseks, vahtrad ikka tõlgendab sinna mängima, ei lähegi või. Aga ekse mäng ongi suurte inimeste töö ja. Hästi tore, kui vanemad prouad, niuksed, hallipäised, meie noh, enda-ealised see 70 aastased tulevad ja poisid mängige veel üks lugu. Väga südamlik, tulebki nüüd virve köster, järsu mäe juubel on kolm suurt kontserti ja neid on ka palutud osaleda, et noh, tema on ikka jaa juba sümboli väärtuses, tema on 90. Me saime temaga tuttavaks siis, kui ta oli kuuekümnene või noh, niuke täitsa täitsa tore tädi ja laulis neile oma sadakond laulu ja siis lõpuks siis vaatasin paar tükki välja, tegime ära stuudios ja neid laule tuleb järjest juurde. Aga ega Kihnu virvega oli niimoodi, et kui te seda merepidu tegite enam kui 30 aastat tagasi, see oli nagu virve sellise suure kuulsuse algus üldse üle-eestiliselt või noh, umbes niimoodi sellepärast et Mark Soosaar tegi sel ajal just filmi Kihnu mees ja kutsus meid osalema sinna film ja Markme, vana tuttav. Ja siis käin Manija Manija siis oligi, kohtusime Manija saarel, kohtusime Kihnu virvega ja sest ta oli laulnud aasta enne vist Umbessori margile, laulnud seal ette, et salajane kirjutamine, et kuidas sulle tundub, mark on vanamuusika, tan, tšellot õppinud, nagu minagi lapsepõlves. Virvel on üks fenomenaalne omadus, kui ta laulma hakkab, ta peab helistiku, ta ei eksi ikka iga kord hakkab myybja mallis ja laulabki Miive mallis ja tal on noh, selles mõttes absoluutne kuulmine, ta. Ta laulab ja see oli uskumatu viinas tagasi, kui me käisime tuuril pikem tuur siis hääl helises tal nagu noorel neiul, see oli vägev energiat endale, kui ta laulda ei saa, ega siis ta väsib ära ja on lihtsalt niimoodi istub ja nukrutseb, aga nagu ta esinema hakkab, tantsida saab hoopis teine inimene. See on ta elu, noh ta, ta ongi see laul. Kuidas toona oli, kas rahvas kohe hakkas armastama seda lugu ja see noh, seda tellitakse iga iga kord ja, ja ausalt öeldes noh teinekord jätan vahele ka. Aga, aga lindistasime temaga koos ja see on plaadi peale kasseti peal. Jah, ja oleme edaspidi idadega koos mänginud nii Kihnu pidudel kui erinevates kohtades. Väga tore, kui nüüd on virvega tulemas tuur, kust appi näete, aga üldiselt kui palju Kukerpillid kontserte annavad praegu? Noh, meil tuleb ikka oma 70 tükki aastas ära rohkem kui kord nädalas. Ja no ikka, me püüame ikkagi noh, ei peaks rohkem kord teinekord kui on jah, mingi niuke kolme-neljamänguline, niuke tuurikene või siis on ah, jaanipäeva ümber on rohkem ja seal enne jõulusid. Mõned päevad on meil niux pühad, kus mängin, eks jõulupühadel me ei mängi ja ei mängi aastavahetusel, kuna me kunagi reklaamfilmi ansamblile me esinesime ikka. Reklaamfilmipidudel selle aastavahetusele ja siis eredalt on meeles, kui hommikul kell kuus lõpetasime kell seitse õhtul, alustasime juttu juba 11 tundi. Nojah, igasuguseid lugusid sai mängitud ja kui oli viis minutit, vaheaeg, oleks peegolex närviliseks. Kuule mängige. Seal oli, aga oli vahepeal telesaade ka ja siis sõitsime koju, siis oli piruka Moskvitš reklaamfilmile, siis mina istusin Peedu ojamaa põlve peale ja niimoodi kongis sõitsime, sõitsime niimoodi nõmmele, nii et nendest sai villanud nendest aastavahetuse pidudest paar korda olime, aitab, aga palju proovi tegemist on või kontserditel selle, kui natuke soojad, et aitab küll. Prooviga on niimoodi, et ega ma ei proovi midagi, meie paneme kohe-kohe käima, aga noh, eks kooskõlastanud muidugi me saame ikka kokku noh, kord nädalas või niimoodi ja siis lepimelistikud ja vaatama ja kui mõnel on mingi uus mõte või või teinekord töötab ja üks esitus ära, siis tahad kuidagimoodi. Kui meil see oli 30 35 juubel, siis, siis me tegime neks pasunutega, eks ole, tegime seal seadeid ja noh, ikka džässiseadeid oleme isegi teinud ja ja siis ta kaks plaati tegime ja ameeriklasest eestlase David O Brockiga, kellega on siis ka käisime Ameerikas tuuritamas ja noh, ega et huvitav on see, et noh, ma vaatasin näiteks tingi raamatut politseiajast ja siis needsamad kõrtsud kuskil Saksamaal ja Hollandis. Me käisime ka need samad kohad läbi kui Saksamaa seal ühines ja niuke Eesti aja alguses ja ja väga-väga tore niuke, nagu et ühte lavalauda Datsunud Stingiga. Aga ikka sa oled valinud ka muusikat, millest me pihta hakkama, mida me täna kuulame. Muusikat on nii palju head, ilmased ei väsi kohe kuulamast. Aga esimene niukene, noh rääkimata vanaema lauludest ja seal onu lauludest, aga aga üks ilus hetk oli lapsena, kui oli niuke talveilm, nagu praegu tuled suusatamast, sõrmed valutavad, varbad valutavad, istud selgusse tulist ahju ja samas kõrval oli väikene riiulikene ja selle peale oli raadioaparaat, mis, kus käis, silm käis niimoodi lahti kinni vaatas seda silma ja siis Georg Ots laulis laulu vanast voorimehest. See on niisugune ilus kaunis mälestus, mis praeguse ilmaga läheb hästi kokku. Kergel särgil on Juba piisa jäär Ell. Märgloiku sõidu märg on. Mees väsinuna pill kus ta on ja keegi no. Ei too küll läbi. Aga siis heitjad pooles? Laaksubitsime. Sörgib sörgib, ruun vihma. Otsar tõesti. Soo. Tuuld. Tal pärmi. Kui on ka sõitjata meil, et seda R. Rooma Roona, aga sa ei märg ka. Hobusõidu viimne rüütel sool. Viidad. Selli. Err Kell sörgylluga.