Minu nimi on Vaino väljas, tavaliselt lisatakse sellele juurde veel vana hiidlane. See on õigustus, milleks? Ma räägin ühe loo. Nii, nagu vanarahvas ütles, selleks et mees naise võtab ja pereelu peab tal oma kodu olema. Lalli talu, selle ostis isa oma meremeheteenistusest ja siit algabki esimene see elutarkus, et kuula ja säilita mälus. Vanaisa oli oma ümbruskonna väga tunnustatud ja hinnatud puutöö mees ja siis ta võtab oma väikese lapselaps käekõrvale ja läheme sinna selle pere metsatükile. Selleks, et vaadata Talon käes käks, kirves, see on päike, kirvest, millega tavaliselt kasutati märkimiseks ja ka kergeks puudujaks. Ja vanaisa ütleb vaada, poiss, näed, sa, siin on sihuke kasepuu sellest vähese painutamisega saabree alas. Läheme edasi, aga näed, siin on juba aisapuu ja ikka ja ikka edasi. Ja siis vanaisa. Aga kuidas sa kõike seda tead ja vanaisa ütleb täitsa poiss, metsast võib kõik leida. Sa pead ainult lahtiste silmadega käima ja siis lisab juurde, aga seda pea küll meeles, et valmis vokiratast sa metsast ei leia. Ja siis vaatasin kama tagasi tulles vanaema vokiratast, hakkasin lugema mitu tükki. Ja järeldus sellest, et vanas eas küsid iseendalt. Aga kas sa siiski ikkagi vokiratta lõpuks leidsid ja ise seda tegid? Või jäi sul vokiratas, leidmata?