See ei ole nõukogude aja nostalgia, vasar on kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere, algab kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme, koos minuga on stuudios kaassaatejuht Maarja Vaino, tere maarjatere ja meie tänane stuudiokülaline, kelleks on ajakirjanik ja spordisõber, Raul Ranne. Tervist. Wind ka veel lisada, et Me oleme Rauliga aastaid Eesti Ekspressis kolleegid olnud jaa. Kuku raadios paar korda koos saadet teinud, et mul on rõõm tervitada siin Vikerraadios. Mul samuti meeldiv olla siin, nagu ilmselt siis saatekülalised aru saavad, ei pääse ka meie siin kultuurisaates täna algavate olümpiamängudest hakkame rääkima spordi ja kultuuri vahekorrast. Ajendid selleks annab väga selle nädala sirp, kus on sama teemat käsitletud, aga sinna me veel jõuame. Aga enne, kui me räägime tänasest kultuuriajakirjanduses, siis paar sõna ka selle kohta. Kuidas saavad olümpiahuvilised vikerraadio vahendusel olümpiamängudest osa. Nimelt algab esmaspäeval, 12. veebruaril Vikerraadios rubriik taliolümpia ajaloo kurioosumidest kus tuleb juttu siis kõikvõimalikest kummalistest juhtumitest, mis seal aset leidsid. Need rubriigid on eetris esmaspäevast neljapäevani kell üheksa, 15 ja samuti Sten Teppani saates kell 16 30 ja nendest asjadest hakkavad rääkima lisaks saatejuhtidele spordiajaloolased Indrek Schwede, Kalle voolaid ja Johannes vedru. Ja lisaks on ka igal hommikul kell kaheksa 10 võimalik saada, kohe lülitus Pyongyangi, kus on kohal raadioreporter Karl Mihkel Eller, et anda ülevaade sellest, mis Koreas toimub. Aga vaatame, mis toimub meie kultuuriajakirjanduses. Maarja, palun. Ei, mul on siin lahti Sirp lehekülg 18, kus on toodud välja Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade nominendid, nii et ma ei hakka neid siin ette lugema, kõik võivad neid siis siit ise vaadata ja hakata siis kohe omakeskis arutama, kas seekord on nominendid mitut hästi või halvasti. Ja samamoodi on välja toodud siis väike, niisugune. Üks eriline auhind veel. Tiit Aleksejev on kirjutanud mats traadist, kes on siis saanud Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali elutöö preemia. Aga kohe siin kõrval on arhitektuurirubriigis väga huvitav arvustus paka Ulmani näitusest heitma, mis on arhitektuurimuuseumis ja nagu Katrin Koov siin ütleb, siis installatsioon pakub kla karvu tõstva ruumi elamuse, et ma ei ole seda näitust, ise käin seal vaatamas, aga mõtlesin, et selle selle artikli peale täitsa kohe sean sammud arhitektuurimuuseumi poole ja ja vaatan järgi. Ja arhitektuurirubriigis kirjutatakse ka väga põhjalikult Kreenholmist ja see on ka tohutu olnud huvitav lugemine, sest ma olen seal Kreenholmi mahajäetud majade vahel ja majades seeski mõned aastad tagasi saanud käia ja, ja see on tõesti üks väga eriline, eriline koht ja tõesti selline linn linnas ja selle Kreenholmi minevikust ja tuleviku väljavaadetest ja tema tähendusest siis siin pikalt-laialt kirjutataksegi, nii et seda soovitan, seda soovitan samuti sirbist lugeda. Ja ühtlasi pikem ja tõsisem lugemine on ka siin sirbi lõpu poole teaduse rubriigis, kus Rainer Kuuba ka üsna põhjalikult ikkagi võtab ette selle praeguse Toimiva diskussiooni ministeeriumide ja ütleme siis inimeste vahel praeguse metsapoliitika teemadel. Nii et soovitan ka seda Rainer Kuuba artiklit lugeda, see on selline pikemat sorti pikemat sorti lugemine. Ja Eesti või vabandust, mitte Eesti, vaid Õpetajate lehes on tõsine arutelu ka uue keele arengukava osas, et see on ka pikem pikem lugemine ja siin tuuakse siis välja see, et arengukava justkui on küll valmis aga spetsialistid arvavad, et seda ei saa veel lukku lüüa. Näiteks Birute Klaas-Lang ütleb, et kõrghariduse strateegia ei pööra üldse tähelepanu eesti keele säilimisele, räägitakse vaid rahvusvahelistumisest ja seepärast on tähtis keelestrateegias oleks eesti keel kõrghariduses nagu korralikult paika pandud, et kuidagi konkreetselt väljendatud, et see peab olema tagatud. Ja, ja ka Martin Ehala heidab siis ette seda, et et kogu arengukava on väga üldsõnaline. Konkreetseid ülesandeid nagu ei olegi püstitatud ja, ja jääb muljet Polegi mingit keelestrateegia eesmärke, mida mida täita. Nii et sisukat lugemist Õpetajate lehes taga on nüüd sinu tutvustusele üle. Aitäh. Mulle jäid ka sirbist mõned lood silma, võib-olla kõige lõbusam ja põnevam lugemine oli järjekordne artikkel Janek Kraavi postsõnastiku nime kirjastada. Puhku on ta jõudnud juba 40. käsitluseni ja see käsitlus on pikk ja selle käsitluse pealkiri piirid, kus võetakse ette vampiirid nende jõudmisest Õhtumaa kultuuriruumi, kuni tänapäevani välja tehakse lühike, eks kurss erinevate vampiirilugude ja vampiiri stereotüüpide hulka jõutakse lõpus järeldusele, et kuigi maailm on muutunud nii ebakindlaks, koledaks, et omaaegset veidi aristokraatlikus itaarsed vampiirid enam ei mõju ja sellepärast lähevad zombid rohkem peale võib siiski kindel olla. Sajandi teise kümnendi lõpuks on pampiiris taas saanud Beynutseva dekadentsi märk lähisuhtekriisi või intiimsema süütunde kujustaja, teinekord lihtsalt romantiline unistus. Üks on kindel, kaduda ei ole vampiiridele määratud. Nii et selline optimistlik noot siis. Ja rohkem ma vaatasin hoopis Õpetajate lehte, mis on tõesti. Tegelikult kehtib see sirbi kohta ka meeldivalt mitmekülgne, hästi palju väga erinevatest valdkondadest on lugusid. Õpetajate lehes on väga palju põnevat pedagoogikast, et ma lugesin huviga läbi Anu Viltropi lood teistmoodi ajaloo õpetus Taanis, mis on siis Eesti sõjamuuseumi projektijuhi inte Review Taani Gümnaasiumi ajaloo õpetaja Peeter kraagiga, kes räägib sellest, milline on Taani kooliõpetuse metoodika ja see on tõesti Eesti omast äärmiselt erinev ja selle tõttu on seda väga huvitav lugeda. Ja huvitav on ka Kairi Oja olemuslugu Tallinna juudi kooli ühiskonnaõpetuse ja aja lõpetaja Dmitri rebakowist, mis ulatub üle kahe külje ja on äärmiselt põnev ja samuti äärmiselt põnev, on Hannes korjuse kes on Riias elav eestlane. Tema lugu ühest Ameerikas elavast Läti päritolu filoloogilist Uldis Palodisest kes on saanud nüüd valmis sellise kurioosumiks nagu lutsi läikinud. Lutsi lätti latgal eesti, inglise, saksa liidi sõnaraamatuga ja on teinud ka lutsi, aabitsa lutsid on siis mäletatavasti eestlased, kes elasid kunagi lutsi maal ehk Ida-Lätis. Praeguseks on neist järel põhimõtteliselt ainult mälestus, aga mälestus on äärmiselt põnev ja keda see asi rohkem huvitab, siis Huldis Palodis peabki sellest suurepärast kodulehte nagu lutsima LV kus on võimalik klotside kohta palju lugeda. Aga tegelikult oleksid õpetajatele soovitada veel mõndagi, aga ma vaatan kella ja meil on aeg edasi minna, saate põhiteemaga. Vasar jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme ja koos minuga on stuudios kaassaatejuht Maarja Vaino ning meie tänane stuudiokülaline ajakirjanik ja spordisõber Raul Ranne. Ja nagu juba enne öeldud, tänases saates tahamegi rääkida sellisest võiks öelda igivanast ja võib-olla mõne jaoks ka igavas teemast nagu spordi ja kultuuri vahekord. Nimelt tänases sirbis on Joosep Susilt artikkel sellise toreda pealkirjaga nagu ilus higi hiiumärk. Ja see artikkel räägib siis sellest milline on siis spordi, kui kunstivaldkonna võiks öelda partneri või äkki konkurendi positsioon, kas port sobib kunstikultuuriga kokku või, või mitte ja Joosep Susi annab sellise üsna pika ülevaate, jõuab välja ka eesti kultuuri, nii heidab väikese pilgu selleni, millise, mil määral on sport eriti meie kultuuriloos üldse kajastatud. Kui palju sellest on kirjutatud näiteks ja ja see käsitlus ei jääks ainsaks, siis väga põnev on ka selle nädala Eesti Ekspressis olnud Mikk Salulugu. Soomlased võitsid kaks olümpiakulda luuletamises mis räägib sellest, et kuni 1948. aastani olid olümpiamängude võistlusprogrammid ka luulet, tamine, maalimine, muusikaskulptuur, arhitektuur ja linnaplaneerimine. Aga need kadusid sellepärast, et olümpiakomitee otsustas. Kui spordis peaksid võistlema ainult amatöörid, siis ei ole võimalik tõestada, et osalevad kultuuriinimesed, kunstnikud seda ei ole. Nii et selline kummaline põhjendus ja, ja enam luulekunstis olümpial võistelda ei saa. Aga ma ei teagi, kust alustada. Üks selline lähtekoht, millest Joosep Susi enda artiklis lähtub, on see, et kui antiikkultuuris oli lihtne kujutleda neidsamu nii-öelda muusadest valitsetud alasid kõrvu maadlemise või rusikavõitluse või võidujooksmisega olümpial, sellepärast et paganlik kultuur ei näinud sellist suurt vahet, et kehal ja vaimul, siis kristlikus kultuuris on see vahe olemas. Ehk siis kas see ongi see, mis meid, kammi, mis meid kammitseb vaatama sporti võrdväärsena teiste kultuurivaldkondade, teiste kultuuriavaldustega No ma kõigepealt tahtsin Ekspressi loo asjus öelda, et kuna nüüdseks ajaks on ka proffid lubatud sporti tegema olümpiamänge, siis võiksid vabalt taastada selle ilusa kombed, ka kaunite kunstide harrastajad võiksid jälle osaleda. Kes need Eestis siis on, kas ainult riigikirjanikud, riigi kunstnikud või no näiteks et teisi ei söanda prohvideks kohe nimetada. Aga, aga see nali naljaks, et kuigi ju ilus oleks? Sa rääkisid, küsisid spordi ja kultuuri vastandumise kohta. Mis on, kas, kas tõesti selle vastandamise aluseks on ikkagi selline kristlik kultuuripärand? Või on see väga otsitud? Mulle tundub, et otsitud. Past tänapäeval eriti, et ma olen üldse esindan seda seltskonda, kes väga ei vastanda kultuuri ja sporti ja et seda kuidagi lihtsamaks teha, siis, siis ma. Mulle meeldib teinekord mõelda spordi asemel need hoopis kehakultuur. Ja siis ta on ju palju lähem asi. Ja kui sport nagu ka kultuur, on ju üldises üldises mõttes ikkagi selline asi, et kui sa seda vaatad. Ja hindad nagu kultuuri vaid seda on võimalik hinnata ja vaadata täpselt nii nagu mis tahes skulptuuri teost. Sa pead tundma reegleid, teadma tundma mingisuguseid käekirju, filosoofiat ja see kõik peaaegu et kohe muutubki kultuuriks ilma igasuguse sügavama vastandumiseta. Et küsimus on retoorikas, siis võib nii öelda, et võib-olla aga asja tundmises. No aga võib-olla tegelikult on küsimus selles, kuidas kultuuri defineerime, sellepärast et kultuuriks võibki nimetada põhimõtteliselt kõike inimtekkeliste, siis on ilmne, et sport on kultuuri osa. Aga kui me kultuuridefineerime kitsamalt nagu nii-öelda kaunite kunstide nad, siis on küsimus, et kas kehakultuur just nimelt on üks kaunitest kunstidest Ma ei tea, kas see on Eestis olemas isegi üks kunstnik, kes aeg-ajalt ka kultuurkapitalilt kerget toetust saab, kes tegeleb just nimelt kehakultuuriga, kes arendab oma lihaseid harmooniliselt. Selle sõna kõige otsesemas mõttes, tegelebki kehakultuuriga. Aga laiemalt. Ma ütlen, minu sees ei ole sellist väga rasket vastu vastuolu, et nimetada. Sporti kultuuriks. Tõesti, kui nüüd ajada väga kitsalt seda rida, siis loomulikult võib alati leida põhjusi miks mitte nimetada, aga see on vist igaühe individuaalne niukene suhtumise küsimus ka. No iseenesest ju Eesti riigi ametlik poliitika, neid ei vastandagi, selles mõttes, et kultuuriministeeriumi haldusalas on ka sport ja meie kultuurkapitalis on ka spordialajaotus, nii et siin mingit probleemi polegi. Ja aga meil saaks saade väga kiiresti otsa, kui me siin nüüd kohe probleeme ei tekita. Oma peale. Mitte otseselt nüüd ka tegelikult väga vastandumisele rõhudes, aga aga kui nüüd vaadata mingil määral seda kõige ilmsemad erinevust, mis on nagu spordil ja siis ütleme, nendel kaunite kunstide siis üks on väga füüsiline tegevus ja teine on väga vaimne tegevused, üks on väga nähtav, teine nähtamatu et ja, ja mõlemad sealjuures on väga ajamahukad, et noh, näiteks minu isiklik probleem on see, et kui ma tahan lugeda läbi kõik need raamatud ja artiklid, mida ma tahan läbi lugeda, siis ma ei jõua käia iga päev trennis ja ma arvan, et inimesed, kes käivad iga päev vahel isegi mitu korda päevas trennis ei jõua piisavalt lugeda, teatris käia ja kõike muud teha, et seal on see suur paradoks, on sealjuures, et selles, et sealt, ma arvan, juba hakkab seepeale, et tegelikult sa kuidagi beat mingil määral selle valiku tegema ja siis hakkad kas või sisimas ennast õigustama, see ongi parem, kui see teine asi. Kui sporti võtta nii, et keegi kelgutas mööda renni vot nii paljude sekunditega ja teine mees sekundit sekundi võrra vähem. Ja see olekski kõik või siis mõni mees suusatas kiiremini kui teine ja kolmas mees veel natuke veel aeglasemini siis noh, siis oleks see tõesti igav asi. Siis siis ma nagu ei vaidleks ka mis seal ikka, sport lihtsalt, aga kui, kui ta kui seesama spordi tegemine taandada või võtta ta nagu vaadata teda natuke sügavuti, et see on peale selle, et võtab palju aega ja nõuab palju harjutamist ja sihikindlust ja ja kõike veel, pluss, et seal taga on sageli räägitakse ju, et spordil puhul mingisugune treeneri filosoofia, kui räägitakse mingitest meeskonnamängudest, räägitakse ohverdamisest, räägitakse eneseületamisest, räägitakse ja nähakse teine kord. Tõepoolest, teatud alade puhul noh, sõna otseses mõttes ilu. Noh siis siis jällegi võiksid olla vabalt kultuur ja ei miski muu. Aga nüüd sa ääri-veeri puudutasid ju ka seda, millest kõige rohkem räägitakse, sa ütlesid, et räägitakse eneseohverdusest ja treenerifilosoofiast ja mul tuli muidugi kohe meelde siin viimastel päevadel Eesti ajakirjandusest läbi käinud teema, mis puudutas siis meie esitennisisti Kaia Kanepi, mitte seda, et oleks olnud vaja ohverdada selleks, et oleks saanud eriti hea filosoofiaga treeneri 100000 eurot, aga selleks ohvrianniks ei olnud, et keegi valmis, ehk siis kuhu ma niimoodi küüniliselt jõuda tahan, on see, et võib-olla kurbloolisus tänapäeva spordi puhul ongi see, et Me sageli ei räägi nendest ilusatest asjadest, millest sina rääkisid, vaid me räägime täna hommikul ka. Kuulasin raadiost põhilised dopingust põhiliselt suurest rahast, suurest korruptsioonist ja ka suurest poliitikast. No see on, see on tõsi ja kurb tõsiasi, et Ta paljuski spurdi kirjeldamine taandub kas mingisugustele, skandaalidele või siis lihtsalt numbrite üleslugemisele ja see, mis see ilusam osa sellest on, sellest räägitakse vähe, noh tõenäoliselt rohkem siis kuskil raamatutes või noh, teinekord ka mõnedes filmides saab see saab sport kui mingisuguse sügavama sisu, et uudistetasemel ja igapäevaste mingisuguste käsitluste tasemel on ta jah, niuke lihtne lugu. Tegelikult minu meelest ongi huvitav see, et kui ma ise ka kipun tihti või noh, enamasti suhtungi sporti pehmelt öeldes leigelt või see ei paku mulle huvi, samal ajal on ju tõesti olemas suurepäraseid spordifilme või ka kirjandust, kus sport on olulisel kohal ja kuidagi selle kaudu, ehk siis ühe teise kunstiala kaudu võib sport muutuda äärmiselt põnevaks. Kirglikuks. Näiteks, või, või veelgi huvitavam, et sageli spordi kaudu kirjeldatakse mingisuguseid muid suhteid või draama, see noh teil on terve, omaette niuke. Lugu on näiteks poksifilmid, millest ma olen kunagi kirjutanud, et väga noh, ütleme pooled neist tõepoolest räägivadki boksist laias laastus noh, et keegi, keegi kutt hakka poksima, on ka näide vist ühest tütarlapsest, kes hakkas poksima, jõudis kuhugi maani oma boksimisega ja siis seal juhtus mingisugune kulminatsioon ja nii ongi, eks. Aga meenutage filmi Rocco ja tema vennad, kus box justkui ka on mingisuguses rollis, aga see ei ole ju ometigi poksi siin. Aga spordi kaudu räägitakse spordisaali mingisuguse õhkkonna kaudu ja sealsete mingisuguste suhete kaudu räägitakse tegelikult lahti. Noh, väga suur klassikaline draama peredraama. Et seda esiteks. Mis veel, mulle meenub näiteks nüüd hiljuti? Ma ei tea, kas praegu, aga just hiljuti jooksis kinodes venelaste tehtud film Müncheni olümpiamängude korvpallifinaalist millest venelased olid loomulikult teinud sellise suurepärase propagandateose muuhulgas. Ja kusjuures kasutasid seda ka selles võtmes, et. Et see film oli Venemaal väga edukas ja nad said näidata ka seda, et meie film tegi Ameerika Olywoodi mingisugustele käkidele ära. Aga mitte sellest ei pea rääkima, vaid et lugu räägib siis Müncheni olümpiamängude korvpallifinaalist mis oli dramaatiline sellepärast, et et selle, see mäng finaalmäng mängiti kolm korda ümber. Need viimased kolm sekundit. Kui mõelda näiteks? Näiteks praegu Draamateatris mängitava Ivanova etenduse peale. Et kui tore oleks see etendus, kui me teame, et seal kuskil lõpus Ivanov justkui laseb ennast maha aga siis alati sekkub mingi lavastaja käsi, kesite bododot, võtame korraks tagasi ja mängime seal lõppu veel korra uuesti ümber. Et ühesõnaga tahaksin öelda, et, et see, see film, see mäng oli peaaegu sama, mis üks draamatükk teatrilaval, et seal oli kõik need asjad olemas. Aga kas võikski siis öelda, et, et juhendava asjaoluna võikski näha siis nii kirjanduse teatrikunsti kui ka spordi puhul seda, et nad on kõik väga mängulised? Lõppude lõpuks mängimine on ju? Uurimused on meile tõestanud, et kultuur sai alguse inimese mängimisest. Näiteks. Nojah, aga vot siin on üks erinevus, et kui teatritükis see, et võtame need uuesti, millest sa rääkisid korvpalli puhul teatritükis juhtub, see proovis, me näeme lõpuks ühte võiks öelda kivistunud lõpplahendust siis ainuke spordiala, mis mul pähe tuleb, kui sa teed seda spordialaks nimetada, kus tehakse midagi sarnast on see Ameerika maadlus, Kreestling, mis on ju teater, kus on, et enne kokkulepitud tulemused ja läbi harjutatud võtted muidu spordis me ju tulemust ei tea. Ja kui, kui me, kui vahel tuleb välja, et kuskil on kokku lepitud mäng, siis see on ju tohutu skandaal, mis maksab inimestele päid. Nojah. Nad lihtsalt on teistsuguste reeglitega mäng ikkagi ja, ja noh, Mulle meenub, kuidas, Elmo Nüganen rääkis sellest, kuidas ta lavastasid Kirsiaeda nüüd linnateatris kuidas tegelikult nii ja naa ja teist ja kolmandat pidi mängiti mõttega, kuidas tegelikult võis olla, me justkui teame seda lugu noh, nii-öelda algusest lõpuni teame tegelasi, teame nende iseloomuomadusi ja motiive, miks nad seal üldse midagi teevad. Ja ometigi mängisid nad seda selle mõttega ja seda, seda lugu nagu justkui ümber detailides küll, aga mulle tundub, et noh et üks, üks selline mäng, üks selline korvpallikohtumine või mingisugune tegelikult jooksu võistluski võib lõpuks kujuneda tõesti ka etenduseks. Ehkki tundub ju kõik lihtne, et kaks või kolm või viis inimest saavad kokku, eks ole, midagi nad seal püsivad ja lõpuks keegi võitja ja see ongi sport. Siis see, see, kuidas asi kulgeb, eriti, kui sa tead, vaat miks asjad nii käivad või ei käi või miks midagi tehakse, sa tunned nüansse, siis sa hakkad seda nautima samamoodi, nagu sa naudid mingisugust. Linnateatri kirsid, Chrisi etendus justkui tead kõike, aga tegelikult ikkagi naudid mingisugust käsitlust. Ja see on siis peaaegu nagu hea kriminaalromaan, et kuni lõpuni ei tea, kes on mõrtsukas ehk siis võitja. Mul tuleb jälle näide meelde, möödunud aasta kergejõustiku MM-il. Pidanuks olema siis kuulsa noh, kõige kõige kiirema inimesel, jussein Bolti Jamaica, lase selline lõpu. Lõpuetendus. Ja lõpuetenduseks pidi olema siis teatejooks kus ta oli selge favoriit seal nagu niuke ettekujuteldav, selline finaal suuretsemptoni lõpuetendus pidi välja nägema nii, et eks ta lõpetab teatejooksu viimasel ajal nii-öelda ankrumehena ja siis tõstab käed taeva poole ja see ongi tema nagu karjääri lõppjooksjakarjääri kõige kiirema mehe karjääri. Midagi ilusamat on raske välja mõelda. Tõenäoliselt olid nii mõnedki fotograafil välja mõelnud, kuidas see kõik välja võiks näha, sättinud ennast paika, aga juhtus nii, et sellel viimasel 100-l meetril, mida see mees pidi jooksma ta umbes seal mõnekümne meetri läbides vigastas jalga, kukkus näoli maha ja finaal suuretsemptoni. Karjääri lõpp oli siruli maas, vaatas maas, kuidas noh, nii-öelda konkurentide kandu sõna otseses mõttes. Keegi ei oleks seda ei osanud nagu ette kujutada või plaanida ja milline draama või milline milline, nagu lugu tegelikult. Täiesti nõus, aga kuulame siia vahele muusikat ja palusin, et saatekülaline valiks muusika, nii et raul sinu valikul kõlab kõigepealt Mati Nuude ja apelsini sisemine ilu. Vaatasin ka selle muusikapala ametlikku muusikavideot, kus on võimalik näha higiseid pakse koledaid mehi, aga rahul, miks sa valisid just selle loo? Mati Nuude puudutav on selline küla küla mälumängude lihtsamat sa küsimuse teema, et sageli kuuleb sealt sellist küsimust, et kes oli see Eesti laulja, kes omal ajal tegeles tõsiselt raskejõustikuga, no ja siis seal siis võib-olla helgemad pead mõtlevad välja, et see oligi need Mati Nuude teadupoolest oli siis tõstja ehk et näide sellest, et siis tubli spordimehest võib saada siis ka noh, vähemalt kergemuusikategija. Ega täna taas. Jalule ja seal sees oli kooliajal Peame vaatama. Laenu. Täna on ka meede päevad päevale päevad ja. Teeme ära. Ei. Ole. Seda teinud-le Mõeka. Ta ei taevad jäänud. Laastava. Pele. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme, koos minuga on stuudios kaassaatejuht Maarja Vaino ning meie tänane stuudiokülaline ajakirjanik ja spordisõber Raul Ranne. Kuulasime Mati Nuude ja apelsini esituses sellist suurepärast muusika, paranagu, sisemine ilu ja hakkasimegi vist enne muusikat kuulates natuke lähenema ühele teemale, mida tahaks kindlasti siin saates puudutada. Nimelt kui me ääri-veeri rääkisime sellest, et on spordist inspireeritud kunstiteoseid, filme või raamatuid, kus tihti see sport muutub millegi muu sümboliks näiteks mingi eneseületuse mingi pingutuse sümboliks, siis üsna olulised on siiski ka sellised raamatud, mis on spordilood, spordiajalood ja Raul, sa oled ise kirjutanud nendest ja mul on meeles, et ühte raamatut arvustades see vist oli see Tomsonist kirjutatud raamat. Sa ütlesid, et sedalaadi raamatud teevadki sellisest muidu higi ja soki lõhnalisest, korvpallis tõelise kultuurisündmuse või kultuurikultuuri osa. Ma üldse arvan, et sport ütleme, spordis teeb kultuuri või kehakultuuri või midagi laiemat kui lihtsalt mingisuguse võidujooksu. See, kui saab rääkida sellest, kuidas mingi asi juhtub nats spordiraamatut sageli sellest räägivadki, et kuidas jõuti millegi nii või, ja, ja võib-olla Tomsoni raamat nutta. See on väga paljus päevikutele põhinev raamat, seal ta lihtsalt saad aimu, noh, mingisugustest inimsuhetest mingisugust, noh, nõukogude sportlane, noh, välismaal käikudes seal kõiksugu ettevõtmistest, noh, mida sa muidu ei tea ja mis tegelikult loob mingisuguse fooni, mida. Mis pakub lihtsalt huvi, aga, aga noh võib-olla niukse kultuurinähtusena võib-olla parem asi on ikkagi Mihkel Tiks korvpalliromaan, et mis mis ikkagi justkui kõik, et kõik see lugu käib korvpallis ja selle ümber. Ja samal ajal ju mitte ainult et see on hoopis ühe inimese lugu ja inimese valikute lugu ja, ja ja. Mulle meenub veel Gunnar Pressi kirjutatud raamat miljard loorist, mis suhteliselt hiljuti lugesin jällegi noh, muidu me teame, et on üks suurepärane võrkpallur, olümpiavõitja edukas ja tubli, aga see raamat räägib hoopis sellest, kuidas selline eeskujulik sportlane reaalelus pärast spordikarjääri lõppu absoluutselt hakkama ei saanud. Mis on jällegi kogu ka osa mingisugusest inimese loostaga ka teinud vägagi võimas aines skulptuuri sündmuseks või kultuurinähtuseks. Mul lihtsalt tuleb siia juurde veel meelde vaato Vaheri raamat jalgpallihingede öös, mis on vastupidiselt vaata kultuuritegelasi, kes on näiteks armastanud jalgpalli mängida kas harrastusena või käinud jalgpallivõistlusi vaatamas. Ja sellega seoses tuleb mul isegi meelde, et meie Tammsaare muuseumi arhiivis on isegi üks Tammsaarele kuulunud jalgpallivõistluse piletikonts arvele võetud. Ja sarnane näide, muide kõige paremini on Eestis minu arvates sõnastanud poksi olemast Mikk Mikiver, kes teadupoolest oli suur poksisõber. Tema põlvkonna mehed vist olid kõik sõda. Jah, noh, sellisel noh, seda nagu üllatav teada, sellepärast et mingisugusel ajal DOS-box'i Eestis ikkagi lõviosas venekeelseks spordialaks ja eestlaste jaoks kaugeks alaks, aga aga Mikk Mikiver Well I vaatas ja tema tema sõnastuses box ele box ei õpeta inimest mitte kaklema, vaid kaklust vältima mis kõlab natukene ootamatult, aga kui järele mõelda, siis tõepoolest ainult poksija teab mida, tuleb osata vältida. Aga kas arvata nüüd kui sa mainisid neid spordiraamatuid et et neid on kuidagi Pean vist teistmoodi sõnastama, vaatan lihtsalt selliseid suuri uhkeid spordiraamatuid, mis saavad ajakirjanduses hea tähelepanu osaliseks. Sageli jõuavad ka raamatumüügi edetabelitesse ja mõtleme veel selliste institutsioonide peale, et meil on olemas spordimuuseum ja et kuidagi mulle tundub, et selline akadeemiline lähenemine spordile on Eestis väga kõrgesti au sees. Ma ei tea, kas see on võib-olla mujal ka, et ma lihtsalt ei oska ühtegi paralleeli teiste maadega tuua, aga mulle tundub, et meil osatakse seda hinnata. No nii nagu meil osatakse mulle tundub ka üsna Ki sporti üldisemalt hinnata, et noh, Eesti tundub, Ta on ikkagi pigem spordimaa, sporditähed on meie jaoks tähtsad tähed ja, ja ja, ja, ja igasugune akadeemiline lähenemine spordile on ju minu arvates teretulnud, aga nüüd, kas seda on palju või vähe selle kohta? Ma ei oska öelda, ma tean, et noh, inglise keelses keeleruumis kõiksugu kõiksugubiograafiaid sportlastest ilmub muidugi kordades rohkem, eriti Ameerikas, kus on terve omaette suur suur kultuur, neil on see ikkagi väga üksikud väga üksikud nimed, nagu raamatutena üldse müüvad ja, ja väga vähestes tehakse seda. Noh kurb on muidugi see, et väga-väga sageli kipuvad olema siiski Sabloonset sellised spordimehe lugu, et lapsepõlv, koolipõlv, saavutus ja vanaduspõlv ja noh, kõik see võimalik, et see on seotud ka meie niukse meelelaadiga, et ei taha teistele liiga teha, ei taha rääkida saladustest. Kujuta ette Mis maksis või mida tähendas ainuüksi ja Kaia Kanepi muidu tegelikult üsnagi spordiraamatu paar avameelselt lõiku? Kui palju sa kära tekitas, et noh, meil võiksid olla need raamatut palju avameelsem ja palju-palju sellised No see on ikka selline ühiskonna väikses ilmselt, mis siin ka silmatorkav. Aga võib-olla päris niisugune teistsugune kui nüüd Kaia Kanepi või neutron. Spordi monograafiat on Johannes Semperi novellikogu Ellinor sellest Merlin kirkal on siin möödunud aasta lõpus ühe päris huvitava uurimuse kirjutanud ja tema jõuab järeldusele. Semper kajastas oma selles novellikogus, kus siis nagu see sport ja üldse kõik kehalised tegevused on nagu hästi olulisel kohal. Et sa tähistabki hoopis sellist 19. sajandil alanud murrangut, mis seadiski hoopis tähelepanu keha eest hoolitsemisele ja ma tsiteerin siin korraks see on tal väga ilusti sõnastatud, et tervesele Semperi novellikogu keskmes on kehalised tegevused ja sport, mis loovad dünaamilist modernset elutunnet, mida Semper nimetab entusiasmiga tuuriks. Et et iseenesest ju tõesti, kui järgi hakata järele hakata, mõtlema ei olegi ju see sport, professionaalne sport meie enda noh Eesti ühiskonnas ju sugugi mitte väga pika ajalooga. No ei, ei ole, kuskil ei oleks. No ma ei tea, kui sa siin Antiik-Kreekast läksid, seal, tal on pikema ajalugu Ja noh, et professionaalne sport sellest aspektist ongi, ongi niisugune moodsa maailmanähtusele üldse. Nõustun aga ega ta selle võrra vähem kultuurile. Ei, seda ma ei tahtnudki väita, ma tahtsin lihtsalt öelda, et minu meelest eestlased tahavad alati hästi moodsate asjadega tegeleda, siis pole ime, tahavad ka spordiga väga nagu heal tasemel tegeleda. Seda küll, aga vot kui vaadata veel tänast sirpi, siis Lea Larin kirjutab siin juhtkirja olümpiast, kui tulla tagasi meie tänase saate ajendi juurde ja ma tsiteerin teda. Kuigi tundub, et olümpia on pika ajaloo jooksul väsima ja värisema hakanud, varrukas on viltu vajunud ja Sitsid satsid koidest puretud, ei ole enam seda hoogu, jäi laani seda suursugust ülevust astub ta ikkagi vapralt lavale, nii et selle profispordiga on ka lood nagunii ja naa, et kuidagi mulle tundub, et ühest küljest on ju moes selle kallal vigiseda, aga siis kui need võistlused jälle tulevad, siis kõik istuvad silm punnis. Kui ma täpselt mõtlen seal see, vahest ma mõtlen, et kust see tuleb, see mingisugune vastasseis, võrdlemine, kultuur ja sport ja siin ma ikkagi olen arvamusel, et see sageli taandub ikkagi ainult sellele, et kes rohkem raha saab või midagi niisugust, et et ta nüüd oma olemuselt nii kaks vastandlikku asja ei ole ja, ja see, et kellelegi üks koht, kus kohas ma täiesti tüdinesin spordist, ma võin seda kirjeldada. Oli siiski olümpiamängudel, et eks selge see, et igal igal asjal on mingisugune määr ja mõõted, kui sa liiga palju sporti saad, siis sa tüdined ära ja, ja see võib-olla on ka see koht, kus võiksid näiteks rahvusringhäälingu inimesed mõelda, et ütleme, kui eetrisse läheb mingil põhjusel on juba liiga palju mingisuguseid, mitte liiga olulisi võistlusi. Et siis võib-olla on see liiga palju, võõrandab ja tõukab eemale ja tekivadki need jutud, et miks seda nii palju on ja kaua see sportsin laiali. Aga ja ma võin kohe ikkagi öelda, et nii mõnedki kultuuriinimesed on üsna hapu näoga nentinud, et kultuuriuudisteks on alati ainult loetud minutid, aga, aga selleks, et kajastada nagu mingit kolmanda järgu korvpallimeeskondade omavahelisi võistlusi, leidub alati eetriaega. Ja teistpidi võttes nüüd kui r või rahvusringhääling olümpiamänge ei näitaja eetrit ei täida kõiksugu suusad. Ta oli tegelikult tööd. Jäin ma sama asja peale mõtlema, et tegelikult ei ole seda kultuuri ka ju vähe just niimoodi silme eest läbi lasta ühe nädala kava. Siis on üksjagu palju see kultuuri, kas seal on piisavalt palju ja see on kindlasti vaataja iga vaataja jaoks eriline nii-öelda tema, tema maitse järgi. Aga, aga no meil on nii kultuurisaateid kui kultuuriuudiseid kui ka lausa kultuuriteemalisi intervjuu saateid väärtfilme ja koguni aegade tagant üles kaevatud teatrietenduse ülekandeid mida ma enam ei saadaks nii suureks kultuurisündmuseks nimetada. Aga neid ometi näidatakse, et noh, ei saa öelda, et üldse ei ole või kuidagi väga vähenenud Ja ei, kindlasti seda ei saa öelda, et üldse ei ole, aga kas see asi tegelikult ei taandu osalt ka mitte sellele? Sport lihtsalt huvitab märksa rohkem inimesi, mistõttu seal on ka rohkem raha, rohkem vaatajaid ja kõik on nagu rohkem, et, et just nimelt teatrietendus lihtsalt mingil põhjusel vähem inimesi ja seetõttu ongi see vastasseis võib-olla algselt tekkinudki, et need, kellel on vähem vaatajaid, tahavad tõestada, et nemad ei ole vähem tähtsad sellevõrra ja, ja sealt on kuskilt see uss, ütleme siis. Aga võib-olla hoopis küsimus selles, et sport ja selle nimel on palju vaeva nähtud, on väga telegeeniline kultuur, sageli ei ole. Et pole midagi keerulisemat, kui vaadata teatrietendust läbi teleteleviisori. Sageli ka kontserdid ei ole teleka vahendusel, need, mis nad on üleüldse kultuur sageli ei ole. Noh, ei ole telegeeniline, seda on sport, noh teadupoolest selle nimel on palju vaeva nähtud, et kõik vähegi viletsamad telekast viletsamalt näidatavad alad ongi välja räägitud, näiteks olümpiamängudelt, et, et just nimelt ja noh, siis on arusaadav ka, et miks seal ütleme, telepublikut on rohkem, ma ei tea, kas seda, et kas ütleme Eesti mingisugust vehklemist, Champiaati vaatab. Ma arvan, vähem rahvast kui, kui teatrietendust mõnda. Kuigi vehklemist tehakse meil Eestis kõrgel tasemel noh, mõne maailmatasemel. Ma kaldun ka Rauli pool, et, et siin on mingid hoopis teised loogikat mängus, et tõesti, esiteks olümpial on jalatsit, et mida kohapeal ei olegi põhimõtteliselt võimalik vaadata, mis sa ikka passid seal näiteks laskesuusatamise raja ääres, kus sa näed ainult ühte väga kitsast lõiku kogu sellest võistlusest telekas näeb seda palju paremini. Ja ka ma arvan, mis puudutab nii-öelda spordi populaarsust siin ikka. Me tuleme tagasi 20. sajandi massiühiskonna ja selle loomise peale. Sedasama. Semperi tsitaat, mis sul enne olid, siin tuleb ikka kogu selliseid, kõik need moodsa ühiskonna ideaalid, selline keha, tõsi ja, ja just massidele suunatus ja omakorda massimeedia enda loogikaga mängu. Ma arvan, et siin ei ole mingi objektiivse objektiivsusega midagi pistmist, et mida nii-öelda parem, kellel nautida. Et tõesti summa summarum käib kindlasti meil nii mõndagi teatri etendust rohkem inimesi vaatamas, kui vaatab neid ehklus võistlusi, mida sa mainisid kogu austuse juures Eesti vehklejad suhtes, aga, aga nii see lihtsalt on. Et jah, ma veel üks asi, mille peale ma ikkagi sageli ka sageli, aga, aga ikkagi spordi ja kultuuri võrdluses Mõtlen, et kui tuleb külaski, sporti kangultuur, et, et kas, kas ta ikka sobib sinna kultuuriministri ministeeriumi alla kuhugi, kas ta üleüldse kas ta üleüldse on ikka kultuur, siis, siis siis sport iseenesest jah, ei ole, mulle tundub niimoodi lihtsalt sport, aga nii kui sinna tekib juurde see mõõde, et, et see on mingisugused mingisugune lugu, mingisugune filosoofia, siis minu arust on ta küll ja, ja ja ei vastandaks. Nojah, ja mingisugune lugu on seal alati juures lihtsalt sellepärast, et seda teevad inimesed ja nendel inimestel on endal mingi lugu. Ja, ja, ja sageli sporti nii-öelda väärindavadki mitte sportlase ta üksi või et seal kõrval keegi, näiteks mul tuleb ka meelde, et. Meil on kaks suhteliselt üheealist, sellist tšempioni on Gerd Kanter. Ja on Andrus Värnik, noh, suhteliselt sama vanadena saavutasid palju, tõsi, tarnikele olümpiavõitja Kanter on aga siiski, rannik on ka saavutanud palju ja tiitlivõistlustel. Ja ometigi Kanter on nagu ikoonina või sellise tegijana suurem. Et miks saavutused on sarnased ja, ja siis ma olen aru saanud, et väga paljus mängis selle kantsleri suuruse või selle väljamängimise juures oli see, et ta kõrvale Raul Rebane kes vähe sellest, et üsna osavalt noh kas osavalt, aga ütleme, et väga teadlikult kujundas seda, mismoodi kanter välja näeb, millise inimesena, millise tegelasena meedias mida ta räägib, mida ta ei räägi, kus ta osaleb, kus ta ei osale. Lisaks sellele ta kirjutas ka raamatu nii-öelda Kanteri kujunemisloost, mis on ka silmapaistev spordiraamat kui nii võtta, aga ka täiesti omaette ma ei tea, siis kultuurinähtus või ja seetõttu Kantrist võib-olla suuremagi tähe, kui ta on noh, et ütleme, võiks öelda, et lihtsalt sportlane, aga, aga ta on mingisugune nähtus veel, mingisugune suurus veel, et see see loobumist, eneseületamist, kõhklust ja muude sinna tegemiste juurde käivate asjade kirjeldamine annab talle hoopis sügavama mõõtme kui teisele. See on ilmselt üsna oluline tähelepanek, mida tõesti tasub ka spordivõistlusi jälgides alati silmas pidada, et miks me midagi hindame, miks me vaatame midagi selle pilguga, nagu me vaatame sageli võivad nad olla täitsa noh, mitte täiesti spordi kõrvased, aga, aga tihti siiski mingisugused hoopis muud põhjused ja ma arvan, et see on päris päris hea tarkusetera, mis tasub igal spordisõbral ka kõrva taha panna. Et vahel võib-olla meile tundub, et keegi meie iidol oma saavutuste pärast, aga, aga võib-olla on seal tõesti midagi veel võib, võib-olla on seal just küsimus selles, kuidas neid saavutusi näidatakse. Mulle tundub, et näiteks korvpallistaatuse Eestis kuigi saavutusi pole ammuilma enam on tal ikkagi mingisugune koht iga eestlase südames vähem või rohkem. Või noh, vahel tundub, et just selle tõttu, et saavutusi ei ole, siis tuleb tõdeda, et midagi eriti õrnalt Et ütleme, et kerget viisi sellise Greligiooni staatuse omal ajal andis talle just nimelt Mihkel Dixi raamat, kes noh, just just kirjeldas seda, mida platsil ei näe, aga mis ometigi andis sellele mängule mingisuguse suurema tähenduse ja et seal osalejate mängus osalejate mängus osalejate ka mingisuguse teise näoga higine sportlase nägu, vaid et seal olid ka mingisugused kõhklused, jama ja muud asjad. Ja korvpalliromaan ju, kui see ilmus, siis ta sai ka auhinnalise koha romaanivõistlusel toona ja kui on ikkagi täiesti eesti kirjanduskaanonist seal ainult teosega. Ja sarnaselt ka sarnase liiniga teatritükk lahtihüpe mängiti Vanemuise teatris sadu kordi. Nii et jõudsime sinna välja, kust me vist alustasimegi, et sport ja kultuur kultuur siis kaunite kunstide tähenduses on väga tihedalt seotud ja mingisugusest labasest vastandumisest ei saa kindlasti juttu olla. Aga selleks, et seda mõista, tuleb Ta nii-öelda selle esmase taha mingite mehhanismide taha. Ma tänan, Raul Ranne siia saatesse tulemast. Mina olen Peeter Helme, koos minuga on stuudios ka saatejuht Maarja Vaino ja sellega tänane saade lõpeb. Järgmisel nädalal räägime Leedu vabariigi 100.-st aastapäevast. Aga enne veel jääb saadet lõpetama Bruno Oja, lenda, lenda, hiigellind. Raul, äkki sa ütled selle 1972. aasta loo kohta ka midagi? No et vahest ju võib ka raadiosaates rahvusringhäälingus nalja saada, et see lugu on lihtsalt natuke? Kõlab koomiliselt. Aga teisest küljest on Bruno Oja sellise keerulise saatusega näitleja ja laulja. Teagi, kas ta rohkem on Eesti või Poola artist, aga, aga taustaks tuleb öelda, et tal ikkagi noorest peast võrdlemisi andekas sportlane ja võinuks vabalt ka selles liinis edu saavutada. Selge kuulmiseni. Neetud alleel ta hiigelrinnalapp. Vervi, et ta mind Toompeal Nad val ja taevaviina. Tooli. Lenda hiigelvii mind sinna, kus mind, Noodla kodutervitab mind Toompeale. Alla vaata välja. Taeva leinapäi. Leedri tappa? Lenini viivitasin. Oota onu Lenin. Terri tabeliga.