Tere, mina olen Miina Pärn ja ma räägin ühe loo. Sellega on seotud president Lennart Meri. Kuna ta oli minu vanaisa sõber, siis oli minulgi lapsepõlves paar korda võimalus temaga kokku puutuda ja kõik sai alguse telefonikõnedest. Nimelt kui me olime suveti maakodus oruveskil, siis sinna lauatelefonile Lennart Meri aeg-ajalt helistas mind. Minu õde ja venda oli õpetatud väga korralikult telefoni vastu võtma. Alati kui toru haarasime, siis ütlesime me esimese asjana tere, Miina, räägib. Kui vastuseks oli esmalt pikk vaikus ja seejärel tere siin Lennart siis saime aru, et nüüd on jälle käes kõige raskem telefonikõne. Sest et president Meril olid väga-väga pikad pausid ja pärast seda, kui ta ennast tutvustas, ta tavaliselt enam midagi rohkem Elisanudki. Nii et ma mäletan lihtsalt seda, kuidas tema teisel pool toru hingas ja mina mitte midagi öelda ei julgenud. Aga ühel korral käis ta meil ka külas ja lastelastele oli ta kaasa toonud karbi snickerseid. 90.-te keskel oli see kõva sõna ja ma arvan, et ma ei olnud isegi kunagi varem snickerseid söönud. Vilksamisi ma seda karpi nägin, aga lähemat kokkupuudet sellega paraku ei tekkinud. Sest minu vanaema kinkis terve karbi Lennart Meri turvameestele.