Sel nädalal on esmaspäevast neljapäevani hommikul poole 10 ajal mul külas üks armastatud Eesti artist, kes valib teile ühe loo ja sel nädalal külas Hardi Volmer, tere hommikust. Tere hommikust. Hardi, millega tegeled praegu? Praegu tegelen võib-olla isegi kõige aktiivsemalt oma juubelipidustuste organiseerimise kaasa tamisega. Aga tegelikult on, on rõhk all filmindusele hetkel kui me nüüd jätame kõrvale oma minu, minu hetke põhitöö minu palgatöö seal mäe otsas kui lihtne on ühitada sinu siis hetke palgatööd ja Neid loomingulisi tegevusi seal kõrval sellepärast et ega ühe mängufilmi tegemine on ikkagi vist 24, seitse vähemalt mõtetes. Mõtetes kindlasti jah, et ta sul aju halvanud ja hõivanud. Aga ütleme nii, et, et mängufilmi puhul 24 seitse on ikkagi võtteperiood. Muu on nii ja naa konsiilium saa, et, et sul on nagu noh, seal on pausid, vahel pikad-pikad, sellised tühikud ja tegelikult otsid asju, mõtled rohkem ja räägid inimestega kui, et aktiivne töö. Aktiivne töö on jälle montaažilauas muidugi. Teisalt jälle võiks arvata, et nüüd on ääretult keeruline, aga aga kui mul ei ole, kas seda kohustust olla nüüd jalgupidi poliitikas ja istuda nädala nii-öelda kaks kolmandikku nädalast ontlikult seal riigikogus siis ma niikuinii oleks sunnitud sisustama sellesama aja mingite muude muude selliste endale armsate töödega, mis mulle ka sisse tooks. Midagi? Praegu seda taaka mul ei ole. Ma võin natuke lõdvalt lasta ja, ja pühenduda nagu rohkem näiteks filmide peale. No see projekt, mis vähemalt avalikkusele on kõige rohkem selle aasta jooksul olnud näha, ehk siis pääsukese film, kuidas sellel läheb? Et samamoodi temast ju rääkisingi põhiliselt, et et me meil ei ole isikukohustusteta, et see peab olema nüüd järgmine kevad kuskil valmis. Ja kuna me läksime, hüppasime sadulasse väga hoo pealt niimoodi viimasel hetkel siis me ei saanud näitlejaid pukkida terveks suveks, täpselt nendeks perioodideks, mis meile olid, vajad vajalikud ja olulised. Ja sestap oli see kõik oraste peale, et vaatame, kuidas läheb, läks nii, et nädala jagu võtteid lükkus järgmisse suvesse. Et loodus läks käest ära, nii-öelda sügis tuli ootamatult peale ja olgugi et tegelikult see, mis nüüd põllumeestele hukatuse ja hävingu on see ilmastik, mis meilt, mis meid tabas, eks ole, siis üksiti meile oli see näiteks septembri võtta perioodis oli see õnnistus, sest et veel olid põllud kollased, vili koristamata. Et me saime enda, tänu sellele saime enda võtteperioodi venitada, aga nädalal täid veel ootab ees järgmine suvi ja vahepeal monteerima ja sõnaga unikaalne seisata, et seal näitlejatele ka väga hea. Et sa saad tegelikult võetud materjali juba näidata filmi kujul, enne kui sinna sisse hakkame ma neid ära jäänud episoode. Et mõnes mõttes on väga paljudele mulle endale ka esmane kogemus selline noh, lihtsalt selline võimalus tekkis nüüd kuna sa oled saanud selle teemaga pikalt tegeleda, siis kas oskad võrrelda, milline oli filmikunsti harrastama inimese ja siis seda viljeleda tahtva inimese elu Eestis või, või Eesti aladel 100 aastat tagasi võrreldes sellega, mis ta nüüd igal ajastul ja ajal on selliselt kirglisele inimesel, kes nagu tahab tegeleda millegi suhteliselt eksklusiivse, aga millegi eriskummalise, millega nüüd päris iga inimene ei tegelikult, millega ütleme, ühiskonnas tegeleb suhteliselt väike segment inimesi et siis teda kiusavad ja piinavad ka mõneti nagu isegi sarnased hädad ja vaevad ja vaevused. Ja teisalt need rõõmud on ka üsna sarnased tegelikult, et, et ütleme, mis seal muutunud on, ega inimene ju ei muutele, inimteadvus ei muutu. Võib-olla tema info hulk maailma kohta mingil määral täieneb ja ja on pisut teisem. Aga tehnilised vahendid muutunud lihtsalt töövahendid on teised ei muud. Ja noh, lihtsalt see, kuidas sa nüüd selle pildi salvestad. Aga, aga noh, ütleme nii, et kui mujal maailmas oli veel eelmise sajandi algupoolel oli see üsna lapsekingades või, või tegelikult ei olnudki, lihtsalt oli tummfilm, aga ta oli ütleme, enne esimest ilmasõda oli ta üsna massiivne Dali kinod vallutanud tegelikult ja ja hakkasid rammumehed hakkasid lavadelt ära kaduma, tsirkus kahanes, tsirkuse tähtsus. Ja see on see väga huvitav aeg tegelikult, sest muidu olid superstaarid, olid ooperi Orioosod ja tsirkuserammumehed, eks ole, ja tsirkus hakkas oma tähtsust minetama. Ja tegelikult tänu sellele, et keegi kummaline tegelane Chaplin hakkas kakerdama kinolinal ja, ja köitis rahva meeli jäägitult sõnniku parata. Ta paradigma muutus toimus väga, väga järsk sel ajal, aga Eestis oli ta muidugi harv nähtus ja ja see, et üks eesti poiss hakkas omatahtsi filme tegema, see oli täiesti unikaalne. Ja mis seal salata, ta selle võimaldas, selle, seda kire, seda, seda oma kirge nii-öelda võimaldas tal realiseerida tema perekondlik staatus, nimelt et ei olnud ta kõige vaesemast perest pärit, et et veel vennast sai suurtööstur ja isa oli mitme poe omanik lõbuks ja ja nad olid heal järjel pere. Et need riistad olid väga kallid. Aga muusika juurde tuleb nüüd ja muidugi seal on neli pala sel nädalal meile, millest alustada. Et siis võiks praegu alustada lihtsalt, et juhatada selle looga sisse novembrikuu, mis on mulle armas tegelikult ja mida nimetatakse ka väga kelmikalt siin rahvasuus. Ja, ja see on mulle väga tähtis kuu lisaks kõigele muule. Las siis meie kunagine sõprusbänd Soomest miljon sade, laulab ühe laulu. Kui seda tähele paneks vähem soome keelt oskav, seal on ka tekst, on tegelikult hästi sümpaatne. Selline eleegiline niuke, sügise sügismelanhoolia on seal tugevasti esindatud ja ja mis on minu südamele armas on, kui seal tähelepanelikult kuulata, et et seal on isegi Kilinat kosta, aga, aga nad räägivad pudeli õrnast pudeli Kilinast õllekastis. Õllekastid, Kilinast Nieldad, võrratu kujund. Kuulame aitäh, Ardi.