Loetud ja kirjutatud. Saatejuht Peeter Helme. Täna on minu stuudiokülaliseks Vahur Afanasjev, kirjanik, kes võitis tänavuse Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse. Ja ei ole läinud väga palju aega, pole poolt aastatki möödas, kui romaanivõistluse võidutöö, pea 600 lehekülje paksune Serafirma ja Bogdan ongi nüüd juba lugejate ette jõudnud. See mahukas ja ilus raamat on raamatupoodides kättesaadav ning Vahuri ja minu ees siin ka laual. Aga juba minu sissejuhatuse peale Vahur muigas, sellepärast et nagu ta enne saadet Mullega rääkis kirjutas ta seda raamatut lausa viis aastat. Vahur, ma ei hakka sinuga niimoodi spordikommentaatoritele küsima, et noh, mis tunne on, aga ma küsin sinult siiski seda, et kas oli ka selline suur hirm viie aasta töö vili viia anonüümsele käsikirja võistlusele, kus tegelikult ju hindajad ei tea, kes selle kirjutanud on, sina päriselt ka ei tea, millega seda käsikirju võrreldakse ja mingis mõttes ju läbikukkumise hirm on seda suurem, et sinu sulest on ilmunud arvukalt raamatuid. 2015. aastal võitis sinu luuleraamat tünzamäetigu lausa Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali luuleauhinna. Sa oled igati tuntud ja tunnustatud autor ja nüüd lähed siis nii riskantset mängu mängima. On tegelikult romaanivõistlus mulle noh, mitte et ma oleksin läinud sinna nagu kindlale kindla peale võitma või, või midagi sellist, aga see nagu ei olnud eriti hirmus midagi. Pigem pigem lihtsalt romaanivõistlus oligi väga hea, tegelikult ma lootsin saada juba eelmiseks tähtajaks valmis selle selles mõttes, et see oli lihtsalt üks üks hea hea tähtaeg mille poole liikuda, ja siis ja siis valimiste loomulikult, kui, kui sai ära saadetud, siis siis tekkis juba selline koheselt vaakum ei tunne, et ta peaks nagu midagi mingeid järgmist asja hakkama tegema, et noh, selline harjumus on juba sees, et ükski õhtu päris südamevaluta selle koha pealt, et ikkagi peaks oma teksti teksti edasi viima. Kui see raamat või käsikiri oleks jäänud seal romaanivõistluse üldse tähelepanuta, siis ma läksin küll mõelnud, et mis toimub, et kas ma kas minu arusaam kirjandusest on, on nagunii mööda tingimata võitjad, seda, seda ma ei osanud, jaluta. Et sa juba tegid ühe märkuse selle kohta, kuidas sa kirjutasid, ma miskipärast arvan, et kui ühte raamatut on nii pikalt kirjutatud ja ja see lõpuks nii mahukas on, siis tõesti, see moodustab ühel hetkel väga suure osa sinu elust, nii et kas nüüd ainult tyhi tunne ka. Ja ja tõesti, oli, oligi nagu valmimisel tühje tunnet, samas mul on mingeid asju, mis mis seal nagu kõrval juba vaikselt nagu käima läinud, et selles mõttes nagu nende asjade puudust ei ole, mida, mida mida kirjutada, millega seda tühja kohta täita. Aga, aga loomulikult, eks see viis aastat, ega ma siis kogu aeg teda ka ei kirjutanud, et seal olid mingid mingid perioodid päris päris mitmeid kuud järjest, kus käsikiri seisis, et üldse raamatu kirjutamisega, proosa kirjutamisega on see asi, et sa ei tohi oodata inspiratsiooni? Muidugi mul on, mul on küll niisugune tunne ja seda on paljud teised loojad ka öelnud, lugesin just neid Šostakovitši tunnistust ja, ja ta kirjutas sama moodi, et sa ei tohi oodata nagu inspiratsiooni sümfoonia kirjutamiseks nagu viivi veel ikkagi natukene nagu midagi midagi kogu aeg tegema, et romaaniga tegelikult sama, sama lugu, aga eks ma olen teinud, teinud palgatöid ja igasuguseid muid asju, et ma olen nagu selle selle kõrvalt kõrvalt kirjutanud, vist niipidi ei saa öelda, et ma romaani kõrvalt teinud palga tõid. Aga kuidas siis oli, kas sa katsusid ikkagi iga päev kirjutada nendel perioodidel, kui ta sul nii-öelda käsil oli või või oli see ka nii, et rohkem mõttetööd ja vähem seda kirjatööd lõpuks? Ma tegelikult lõpuni jõudsin ikkagi niiviisi, et tõesti iga päev natukene natukene edasi viia, et mõni mõni päev ikka jääb vahele, aga aga muidu ikkagi ei jõuagi nagu lõpuni, samas ma olen pigem pigem selline kirjutaja, kellel on mitte nüüd detaile tekst peas olemas, aga ma nagu midagi eriti ümber pärast pärast ei tee, et et ma tõesti nagu pean, pean teadma, kuhu ma lähen ja siis ma saan siis ma saan seda edasi nagu kirja panna. Seal on mingid väiksed väiksed nipikesed. Hemingway oli kuskil kuskil öelnud, et, et ta kirjutamine ikkagi pooleli täpselt selle koha peal, et tead, kus järgmine kord edasi lähed, et muidu on muidu nii ilusti ja töötab jällegi. Sa ütlesid praegu, et sa nii-öelda teadsid, kuhu sa välja tahad jõuda, aga lähme siis nüüd algusesse, sinu maali pealkiri Serafirma ja Bogdan juba läbi üht-teist tegelaste kohta ja miljöö kohta ära. Ma usun, et väga paljudel eestlastel ilmselt tekib kohe assotsiatsioon selliste vana vene nimede juures vana usulistega. Peipsiveere vanausulistest siin kirjutadki. Aga räägi võib-olla natuke detailsemalt, millesse kirjutatud raamat on nii värske, et ega paljud seda lugenud nüüd ei ole ja väike sissejuhatus teemasse tegelastesse ja tegevusse kuluks ost ära. No siin ongi see, et see Peipsiveere ja vanausulised, et see on tõesti see keskkond millest ma ma kõnelejat, endal koht, kus ma lapsepõlve lapsepõlve suved olen veetnud, on, on seal sealkandis, et niisugune minu meelest ala kajastatud osa Eestist tegelikult mitmes mõttes nagu huvitav, huvitav piirkond, et see tegevus on, ma olen nagu sinna asetanud, et noh, ma samas arvan, et mingisuguseid põhi, põhiliinid võiksid, võiksid toimida ka täiesti kus iganes, mujal, kasvõi kasvõi kosmosekosmoselaevas, eks ole. Aga see Peipsiveere piirkond kindlasti ei ole ma nagu noh, ma ei olegi ainus ainus selle nüüd tähelepanu orbiiti tõstja praegu ja, ja ma arvan, et neid asju on sealt kindlasti veel veel tulemas, et siis ka laetud piirkond põnev. Aga millal sina sealt siis elasse otsisid? Mingis mõttes võib vist öelda, et see on perekonna romaaliaks. Jah, jah, selle tõesti sisu sisu on ikkagi ühe perekonna või sugukonna läbi põlvkondade kestev kättemaksjad, tegevus algab seal pärast sõda lõpeb kuskile kuskile 80.-te keskpaika. Ja need tegelased, kes seal pealkirjas on Serafirma ja kui ta andmed Nad ei ole armastajapaar selle sõna otseses mõttes kuigi võib-olla, aga siiski seda peab lugema nagu vend ja õde, eks ole. Et nende ümber lugu käib ja siis Serafiima türandlik abikaasa Raimond on selline kandev tegelane, et noh, ikka tegelikult niisugune sügavam Alu-alu sugu ikkagi on. Tõesti saaga Skandinaaviast seal mitmed-mitmed, sihuksed, sisulised küsimused, pajusid, et miks, miks ikkagi viimiks surutud ja rusutud kuningatütar niiviisi käitus, miks need asjad olid niiviisi hea ja puha kuningas? Väga-väga klassikaline lugu on siin siin all, et, et jah, et kui, kui nüüd keegi kuskilt tuleb, tuleb ja ütleb, et vot see on seal minu perekonna lugu, siis paha lugu küll, niisugune lugu Hansuga rõõmsad. Kas sa tahad sellega öelda, et see lugu võiks siis olla nii mitmegi perekonna lugu? Ma kardan, et kardan, et sellist lugu on kindlasti kindlasti ja noh, kui ajada nagu siuksed rängad ja keerulised olnud, eks ole. No ma usun Stalini-aegses mingites sõdade kodusõdadeaegsest või sa võid tänapäeval minna kuskile Somaaliasse leida, leida sealt sealt nagu sealt nagu ikkagi ikkagi sarnase loo. No kui sa nii ütled, siis sa viitad justkui sellele, et see Peipsi-äärne ei olegi nii oluline, et see lugu võiks ükskõik kus aset leida, samal ajal oled sa ju ka seda öelnud, et see siiski on sinu jaoks ühe olulise kandi sinu elus olulist rolli mänginud. Kandi lugu. Ja see on, selles mõttes ma tahtsin, tahtsin pigem öelda seda, et et see lugu, lugu on ikkagi selline suur universaal, et see lugu ise mind juba juba puudutas. See, et mina räägin, seda lugu selles Peipsi veeres ja mul on, eks ju noh, tegelikult ikkagi eesmärk seda Peipsi veert kirjeldada, esile tõsta, kuna see kant on mulle armas. Ja, ja seal on palju mingeid lugusid, mida ma, mida ma nagu lihtsalt lihtsalt ja mis osa on ka siin raamatus, mis päris elust lood. Ta ei sugugi seda ühte kandvat kättemaksulugu, et et minu jaoks on see loomulikult just väga oluline, et see on Peipsiveere lugu. Sa ütlesid, et siin on lisaks sellele põhiloole teisi lugusid veel lisaks nendele kahele nimitegelasele pealkirjas nimetatud tegelasele see viimane ja plaanile on sul siin veel terve plejaad värvikaid kujusid. Ja tõepoolest, ja, ja neil on omal mingit, et teemad ja laetused, et. Minu lemmikud ilmselt on, on Edison, Vassiljevi ja kalaonu kalaonu on muhe muhe mees, kes on uue usu papp tegelikult oma nagu hariduse poolest. Edison Vassiljevitsh, selline alguses külanõukogu esimees ja pärast poepidaja. Et noh, nende selliseid sauna, sauna arutelud ja ja, ja ka nende, nende taustalood on mulle mulle väga armsad, näiteks seesamamoodi on siin väga, mulle endale nagu väga-väga huvitav, väga-väga laetud lugu on olümpi nimelise tegelase usuline hullumine. Kus sa oled, tegelased võtsid? Osa tegelasi, nende mingit mingit nagu nagu joonisel ma võtsin ikkagi nõnda maa maa suvedest, et sealt ümbrusest jällegi nagu üritatakse mingit kevade, Lutsu kevade tegelasi nagu üks-üks-ühele paika panna, et kes prototüüp täpselt hoiad, no loomulikult ei, ei ole nagu täpselt üks ei ole see prototüüp, et lihtsalt nagu mingi sa oled näinud kedagi midagi tegema, see, siis see istub nagu mingisugusele tegelasele nagu laieneb, aga, aga ja ei, päriselust on selles mõttes muidugi lajatada. Nostorisid soorisid ka, et ega tegelikult. Noh, ühed on mingid väiksed story'd, kuidas keegi Leningradi turul kurkide müümise juures hätta jääb või ei jää hätta, mingid väiksed annekdootlikud asjad, keegi, keegi keegi üritab kuskilt, käib, käib Moskvas ja mida ta, mida ta näeb seal mida ta näeb kuskil Moskva jaama tualetis näiteks jaamade letis? Vot sellisel lähenemisel. Et need igaveseks kummalisi lugusid on, mõned, mõned on nagu Aletootlikumalt mõned on. Ma tahan lihtsalt mõtlemapanevad, et maalt naabrimehe lookene näiteks panid vallamaja põlema pärast seda oma vanust varjata, elaski kuni pensioni eani, kaks aastat nooremana vanust varjata, selleks et varjata seda, et nad käisid Saksa sõjaväes. Eks ole, sealtkandist käisid paIju, paljud vanausulised Peipsi venelased käisid lihtsalt nopiti Saksa sõjaväkke, et et noh, need, need poolused ei ole ka nii sugugi nii lihtsad ja üks-ühesed nagu siin tegelikult mõtlevad eesti mehed omakaitsesse pärast sinimägedes siinpool ja seal teisel pool ja nii need need asjad üldse ei käi, et. Tal on väga huvitavad lood või last lapsepõlvest mäletan, et mingid kohalikud kohalikud amplid võtsid viina ja ühel hetkel lähevad kisklema vaheline, siis tuleb jälle mingi mingi nende olnud olnud lugu sealt vaikselt-vaikselt välja, et ma ei tea kuidagi, mul õnnestus ikka need mingeid mingeid asju nagu teada saada, isegi tegelikult imestan, miks ma lapsena pidin tähelepanu pöörama nendele. Et mingis mõttes on see raamat ka retk lapsepõlve lasid lapsepõlvemälestustel taas ärgata. Ja tõepoolest mure siin oligi natukene selle kirjutamisega, et see seda, et sellest Peipsiveerest või, või ka lihtsalt ütleme siis enda lapsepõlves kogetud nähtud asjadest midagi kirjutada, et see, see mõte mul on tegelikult alati olnud, aga ma ma mõtlesin, ma teen seda kunagi nagu vanemale, et mul on praegu 38, ma mõtlesin, et teen seda 58-lt või midagi sellist, et noh, kerge mure on olnud, et äkki on nagu toores või ammendanud ära hea materjali, mida veel üldse elus Tjanud. No aga sa lähed tegelikult palju kaugemale välja, 40.-te teise poolde, kas siis need on ka ikkagi needsamad lood, mida sa seal kuulsid või tegid sa mingisugust laiemat sellist ajaloouuringud ka? Uurisin uurise ajalugu ikkagi nii palju, nii palju juurde, kui nagi kannatas, samas ma nagu tunnistan päris ausalt öelda füüsiliselt arhiivides istumas ei, ei käinud ilmselt ei oleks ka, ei oleks jõudnud muude tööde asjade kõrvalt samasi interneeduse siis on, on väga palju ja, ja olen ka mõnede inimestega ka takkajärgi rääkinud, et ma ei ole kahjuks selline makiga mälestuste kogu ja päris, aga nii on selle materjali ammutamine käinud ja ja kui sul on noh, lugu tänases hetkes. Et ainult see tänase päeva lugu ei, võib-olla nagu anekdootlikult äge või, või midagi taolist, aga aga noh, tihtilugu ikkagi lood, mis lähevad tõesti korda, nende juurikad lähevad ikkagi kaugemale, et seal nagu paratamatus, et kui sa oled kaheksakümnendatel lapsena mingeid asju kuulnud, et siis need, need asjad ikkagi nende, nende juured lähevad sinna noh, mitukümmend aastat ettepoole, eks ju noh, ilmselt ka see, mis, mis seal nendel ütleme, rääkinud inimestele kõige sihuke aktiivsemalt aastaid olnud, et noh, päris sinna sõjaeelsesse aega nad väga-väga isegi noh, sellest ma nagu kuulsin kuidagi kuidagi vähe, mitte et keegi ma arvan, Te ei ole seda, et nad ei tahtnud rääkida, aga, aga lihtsalt see ei olnud nende veel nii aktiivne iga, ütleme mingi 28 aastal siin nii-öelda inimestele, näiteks. Aga kuidas siis lõpuks selle teema piiritlemine oli, kasse nõudis sinult mingit karmi otsustad nüüd siit aastast rohkem tagasi või edasi ei lähe või et siit neid kõrvallugusid rohkem edasi haruta seda materjali tõesti on sul ju peaaegu 600 lehekülge siin. Ma jätsin tegelikult lõpuks lõpuks päris päris mitmed kõrvallood lahti kirjutamata, nii et tõesti selle raamatukogu on, on, on tõesti tõesti nii nagu Fadejev oli kuskil öelnud, et kirjanik peab teadma rohkem kui lugeja, noh, ma arvan, et seda on ka teised Badeemi. Et, et noh, ma tõesti tean, tean mingite inimeste kohta palju rohkem, kui, kui raamatus kirjas on. Esiteks, ma arvan, et see ongi mingisugune lisa lisakvaliteet, kui sa tead rohkem kui need ei ole lihtsalt nagu joonis joonislikud tegelased, isegi kui nende kõrvaltegelased. Ja no teine asi, see kuskile peatüki punkti paneme kunagi pead sellega valmis saama, et selleks romaanivõistlusel jube jube hea asi, et. Ta on kuskil ikkagi tähtaeg olemas ja, ja siis lihtsalt pead valmis saama. No nüüd on ta igatahes valmis ja äkki selle pika jutu peale oleks sobilik lugeda midagi siit raamatust ette ka, et kuulaja saaks väikese ettekujutuse, mida sa kirjutanud. Ja siin on lihtsalt lõbus momendike, et see ei ole tegelikult ilmselt kogu kogu raamatu kohta ei iseloomusta eriti eriti palju. Aga lihtsalt. Nõukogude aegsete laste salmid, mida siin lapsed omavahel esitavad ja milles on ka niisugune, nagu sihuke aja vaim on nagu, nagu tugevalt sees. Tõlkisin, tõlkisin mõned sketšist uskad või lastesalmid ära. Hästi-hästi levinud Maliki maltšik, noh, väikese poisi tegemised on hästi, veriselt lõppevad, tavaliselt loen, loen kõigepealt vene keeles. Siis te saate teada, kui, kui kehvasti ma vene keelt oskan ja siis loen tõlke ise ise tõlkisin, loodan, et on adekvaatne. Mailinki maltšik shol alannas. Iniesomeetil töötab fugas, noosik dastal iibriinassa jest Cheerietnoschli kiromeetrof žest poisile ette jäi korda, ananass ei osanud arvata, kas noa võttis välja tal vett jooksis suu kolba mäe leidsime järgmisel kuul. Muuseas, olen avastanud, et mõned inimesed ei tea, mis fuga fugasjal peetakse silmas antud juhul suurt miini, millega tanke õhku lasta. Mailinki maltšik Noshol Pulimiot, poishifterjevne Niktoniosheviat poisile ette kord kuuliprits, nüüd meie külas on elusaid kits. No tõlkimisel peab natukene, eks ju, isegi mõnikord muutma lisama. Kitsina tuli needus, kes siider, Grannatonoshol, leedus, kes siider. Cap koomuprožol. Taadike Siidor kord vaatas granaat oblastikomitee juurde, läks ta rõnga, kes tõmbas ja aknasse lõi taadike vanal temal ükskõik. Ja veel üks ideetypadvaali Igralit gestaapo, Sverski muidžen, santehnik bataapov. Mängisid lapsed kord keldris, gestaapot piinati surnuks, santehnik bot tapab. Need lõbusad Essadistlikud värsid lähevad need ilmselt nende kõrval või isegi taustalugude alla või miljöö loomise alla. See see on ju täiesti nagu nagu mille miljöö küsimus, et kuigi kuigi paiguti läheb see raamat väga-väga vägivaldseks ja kui mingi asi on väga vägivaldne sissegi sukakoomiliseks, et üleüldse mul oleks väga-väga-väga raske raske lugeda mingit asja, mis nagu üleüldse nalja ei mõista, et ma arvan, et selles raamatus olenemata sellest, kui karmide asjadega paiguti tegeletakse, et ma ikkagi loodan, armas lugeja, saab, saab, saab aru, et nüüd ma ei ole nagu alati nagu üdini tõsine, et noh, selles mõttes, et seda Palpiccini filmi võib ka vaadata ikkagi väga nagu nagu räige ja koleda asjana ja, ja panna sinna triger vormingud juurde ja öelda, et noortele kindlasti mitte vaadata, aga aga selle raamatu ka. Ma arvan samamoodi parfictioniga, et võib ikkagi lõbusalt lugeda. No tõesti, kui mõelda sinu teiste teoste peale näiteks kohe esimesena tuleb pähe sinu 10 aasta tagune kaadrid otsustavad siis nii hüsteeriliselt naljakas. Nii et tõesti, kui ma algul kuulsin, et oled kirjutanud ühe mahuka ja sellise suure ja tõsise raamatu vanausuliste elust-olust, siis ma algul mõtlesin ka, et millega tegemist on. No vot see see ongi, et tõsiselt teemad ei ole kunagi tõsiseltvõetavad, kui nad on ainult tühisena esitatud, et elu on elu on ka, eksju mitmekülgne ja sa võid tegeleda väga-väga tõsiste küsimustega, miks inimesed usuvad jumalat, miks nad annavad vastuta tuse jumalale ja miks nad seejuures loobuvad oma õigustest. Sa võid tegeleda selliste asjadega, aga kui see ainult nagu täiesti tuimalt nalja mõistmata sellest kirjutad siis sees on see okei, aga aga raamatus oleks väga väga rusuv lugeda ja ma arvan, et siis ei siis ei jõua ükski point kohale ei jaksa keegi seda lugeda ja keegi jaksas lugeda. Aga kuulame vahepeal muusikat. Vahur, sina valisid tänasesse saatesse muusika ja esimeseks, kuulame siis riieteis gaasikut ja John poriorkestrit. Nende lugu Postipoiss ongi selline vana esitus välja valitud. Rääkige palun natukene, miks just see lugu? Ja see on, see on ju täiesti täitsa sihuke sihilik valik. Onu spirid on naabrimees teha vanasti, kui, kui napsitas siis hakkas laulma, laulis vene asju ka, aga noh, nad ikkagi seal vanad vanausulised kes olid käinud ennem ennem seda koolis, et nendel oli väga, väga korralik korralik eesti keel, ma ütleks sellise eestiaegse intonatsiooniga ja siis tema lauliski sellise eestiaegse intonatsiooniga, seda postipoiss ja mina teisele poole oma sauna taga kuulasin vaikselt. Kordan. Veel üle veeta. Tuurist välja. Loetud ja kirjutatud. Jätkub kirjandussaade, loetud ja kirjutatud, mina olen Peeter Helme ja vestlen täna Vahur Afanasjeviga kelle romaan Serafirma ja Bogdan võitis tänavu Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse esimese auhinna ja on nüüd värskelt. Ta on jõudnud ka raamatupoodidesse. Sellest raamatust olemegi rääkinud ja just enne seda, kui kuulasime postipoisi laulu. Vahur, sa mainisid ühte olulist teemat sinu teoses nimelt küsimust vastutusest ja vabadusest. Sellest lisaks perekonnaloole lisaks paljudele isiklikele lugudele räägib Serafirma ja Bogdan ka ühe kultuuri allakäigust sellest, kuidas kultuur, mis on ennast väga tihedalt identifitseerinud religiooniga kaotab kohe pinna jalge alt, kui seda enam ei ole ja samal ajal midagi uut sinna asemele ei tule ja need inimesed jäävad väga lolli olukorda, võiks öelda. Jah, mingisuguses vaakumis, et tõepoolest nii see juhtus, et pärast seda muidugi see nõukogude nõukogude korra pealetulek, et noh, eks, eks tegelikult ennem ennem võeti ka kindlasti lapsi, oli, oli, oli igasuguseid hädasid, aga kolhoosikord tegi selle pildi minu meelest ikka veel. Eriti nukraks, et see juhtunud loomulikult nagu üleöö väga-väga paljud inimesed olid ka väga tublid ja, ja elasid, elasid nagu normaalselt normaalselt edasi, aga ütleme noh, see vana usutraditsioonid tõesti kadusid ja mul on tõesti tunne, et, et see pilt läks paiguti eriti aasta oleks siis nagu sellepärast, et kui kultuur on tugevnenud ainult nagu religioonile ainult sellele, et Sa saad jumalalt midagi nagu taotleda. Vastutus on tegelikult ikkagi jumala, kas jumal juhib? Hea inimesena oled mutukas, ootad seda maailma lõpp tohiks ja vaatad, et see rist sulle pandakse õigele poole hauas, et kui välja tuleb tulles siis kinni haarata, et teiega oleks ikkagi oleks mingist raskest asjast tehtud, et oleks puust tehtud, et hea kanda. Et noh, kui see on, nagu see on nagu kogu see kogu see fookus ja see võetakse ära ja siis jääb nagu sihuke kolhoos, kus ühel hetkel hakkab päris normaalne palk tulema siis ongi sihuke CFC värk väga lihtne nakata näiteks ohtralt tina panema. Samamoodi kui see asi, mis mind hämmastas, kui vähenet inimesed siiski, nagu ütleme, sinna ajalikus elus ja praktilises maailmasse. Et mingil hetkel, kui hakkas ka lisaks sellele kolhoosivärgile tulema suhteliselt kenasti raha kasvõi kurkide viimisesse Leningradi turul ja õiguste eest. Et kui vähe nad nagu noh, nagu kindlustasid oma tulevikku, kuidas nad nagu ikkagi elasid nagu see oleks et nüüd nüüd on kuidagi nagu niiviisi, et kes on nagu jumal, jumal on andnud või see mingi ühiskonnakorraldused, et on, on, on andnud nüüd nagu siukse lobi ette. Ja noh, nüüd see ilmselt kulgeb siis jälle nagu omasoodu edasi, et selles mõttes oli väga, loomulikult väga suur väga suur šokk, kui see ühel hetkel üheksakümnendatel ära kadus, eks ole, et väga-väga palju sellest saaks sellesse eraldi ja isegi süngema raamatu. Kuidas külaline tõeliselt kokku kukkus, ühel hetkel? Isiklik vastutus siin raamatus siiski lõppkokkuvõttes on mõnesid mõnesid tegelasi, kellesse sihuke isikliku vastutuse võtmine rohkem tuleb välja ja, ja nemad saavad, saavad ka kohtades nagu paremini paremini. Ma saan aru, et teine teema, mis sinu raamatut ka läbib, on teatud tegude pöördumatus. Sinu peategelased sooritavad tegusid, millel on tagajärjed, mis on suuremad kui elu ise, võib öelda. Mõtlesin, pöördunud see ongi, see hakkab ikkagi suhtumisest, see ongi selle religioosse probleem tegelikult, et asjad on kas, kas nagu ette määratud või vähemalt nad, see otsustamise otsustamise koht ei ole, eks selle tooli peal, kus sa ise istud, vaid vaid see otsustamine toimub, toimub kuskil mujal ja, ja sellepärast naised ongi nii kohutavalt pöördumatut, ma mind tegelikult selle saagaliku alusloo juures oligi tõsine nagu probleem muu hulgas sellega, et ikkagi miks ikkagi ütleme sisse. Kuningatütar, kes on kurja kuninga naiseks saanud, kelle isa ja vennad on tapetud, et nagu selle kättemaksu täideviimiseks ja miks sa miks sa, miks sa seda ei tee ise või kui sa nii talumatu, kui see nii raske? Miks te seda ära ei tapa näiteks? Milleks, nagu noh, angašeerinud poegi sellesse ajaduse tohutuks nagu aastakümneid kestvaks õuduseks, eks ole, tõesti see sügavus Skandinaavia aluslugu mind sellega nagu sellega nagu puudutas ja seda ma seda ma üritasin nagu lahti mõtestada ja ega siin muud nagu selgitust ei leia, et kui tõesti inimene oleks sellises sellise teistsuguse mõtlemisega, et kui ta mõtleks nagu niipidi, et ta peab ise vastutama siis siis tegelikult see lugu ei saaks nii, nii pöördumatult õudsel kursil olla, see lõpeks juba varem ühel või teisel viisil. Kuigi sa enne ütlesid, et siin raamatus saab nalja ka, siis nüüd tegeled sa jälle potentsiaalsete lugejate eemale hirmutamisega. Ütled, et kõik on nii juurdleni õude. No kuidas, kuidas võtta, et või siis tõsine, et kas asja asjad on, paiguti on muidugi ka väga, väga õudsed, aga tõesti sügavamad juured, mida mööda see lugu lugu jookseb, on ongi võrdlemisi võrdlemisi tõsised. Aga nagu ma püüdnud öelda, et ega tõsistest asjadest mõtlemine ja need tegevused, mis tõsist asja nagu nagu illustreerivad, võivad olla ikka väga, vägagi koomilised selle juures, et see ongi täiesti okei. Ja ükski asi ei saakski, ma arvan, piisavalt läbi mõeldud, kui sellest ainult nagu ühe emotsiooniga läheneda. Naer ja pisarad ikkagi. Miks see teater seal kahe mulliga sümboliks? Aga nüüd, kus see raamat on valmis kaante vahel kas sa oled juba midagi muud kaalustantsu vist enne ütlesid, et sa oled isegi selle kõrvalt nokitsenud millegi muuga ka juba. Ja ma olen selle kõrvalt isegi isegi rohkem kui nokitsenud. Pean nüüd ausalt tunnistama, et luulekogu tünsame kigu, mis 2015 kirjanduse sihtkapital, Ta oli auhinna. Et tigu on tegelikult kõrvalprodukt. Et see tigu sündiski, sündiski tegelikult selle Serafirma ja Bogdan jaoks materjali otsides sattusin, sattusin siukse kodulooliste andmete peale, mille tublid inimesed olid sinna ykskissi ühte kaardikihti kogunud. Ja ma võtsin ka selle enda suvila suvila ümbruses, mis on nagu noh, järvest nagu kümmekond kilti eemal, et ei ole päris nagu selle Serafirma ja Bogdan i tegevuskoht sattusin nagu seda seda kammima. Sealt tuli see tünza mäeteo nagu impulss, pluss mingi hulk nagu lugusid, lugusid läksid siis sinna lühikeses luulevormis, et mingid teised lood on siis siia raamatusse jõudnud. Ja muuhulgas tegelikult noh, nii pikk kirjutamine seal vahepeal on nagu no seal on seda vist nagu juhtub, juhtub teistelgi autoritele, et sa tahad lihtsalt nagu kas midagi teha muidugi, kergemate midagi teist vahepeal selle ühe suure suure asja asemel, et neid pooleli asju on siin juurde tekkinud küll, aga mis ma, millega ma väga tahaksin praegu tegeleda. Ma tunnen, et ma olen väga-väga palju arenguruumi on tegelikult sellise dramaatilise pinge hoidmises. Ma ei ole ühtegi näidendit kirjutanud kunagi, et ma mõtlesin, ma tahaks. Tahaks seda asja, seda asja katsetada. Mingit kellelegagi mingit kokkulepet ei olegi midagi tellinud ei ole mul lihtsalt huvitav. Nii et see ongi siis see, millega sa praegu tegeled. Jah? Jah, täpselt nii, ma püüan kõigepealt ühe ühe näidendi kirjutada ja ja kuigi võib-olla oleks nutikas sama rauda edasi taguda, et näed juba teine teine auhind ikkagi Peipsiveereasjadega, et tõesti üks luulekogu romaan nüüd äkki nüüd peaks tegema sellest vat teie muuseas. Aga kuidas sa ise nüüd kokkuvõttes Serafirma ja Bogdan niga rahulolu peale selle, mida me ei olegi veel üldse ju ära maininud väga oluline selle raamatu juures, visuaalses mõttes. On ju ka see, et Peeter Allik tegi sellele suurepärased illustratsioonid Jaa, absoluutselt. Peeter Allik on, ma arvan, Eesti üks parimaid elavaid kunstnik kindlasti kõige parem, kõige parem graafik. Täiesti vabalt võib olla, et et ka maailmas maailmatasemel ikkagi üks kõvemaid graafikuid. Ma olen kohutavalt rahul, ta võttis selle Serafirma ja Bogdan illustreerimiseks ette, ma alguses tellisin 10 10 siukest lehekülje suurust illustratsiooni. Aga ta lugeja, inimene luges raamatu läbi, läks hoogu ja nüüd on siin tegelikult iga iga peatükk, ehkki alguses on ka illustratsioon, et see on väga kõva, ma olen, ma olen tõeliselt tõeliselt rahul. Ja see on ka põhjus raamatut, et ise välja anda, et ei, ei, ei usu maa, et meie kirjastused telliksid selliseid illukad, investeeriksid sellesse. Nii et ise oled Serafirma ja Bogdan niga seega rahul? Jah, loomulikult. Aga kui veel lõpuks võib küsida, kas, kas nüüd, kus nii suur töö on ära tehtud, kas töö oli sinu jaoks ühtlasi ka mingi õppetund selles mõttes, et Sa oled varem kirjutanud oluliselt väiksemaid õhemaid, lühemaid asju, et midagi nii suurt ei ole kunagi varem teinud? Ma arvan, et selle kirjutamise käigus alles hakkasin tõeliselt pihta saama, mis see kirjutamine ikkagi on, et et see seni ma olen tõesti nagu kirjutamist võtnud nagu. Hakkad lihtsalt midagi midagi tegema, see eriti ei mõtle, mõtle, mida see, mida see ütleb mis on mingid mingid sügavamad mõtted, mulle isegi tundus, et mäletan, lugesin, raamatud aegsete raamatus on see nagu sihuke nende sisukokkuvõte, aga niisugune väike teksti jupikene kuskil seal taga, et millest see raamat kõneleb, et seal teinekord vaatasin, et kuidas nii, nii nagu suureline või nagu siukest nagu küsimust, mingit suurt küsimust püstitav tekst saab olla, et kuidas nii saab olla, et kas, kas need, kes on tõesti või see on ainult nagu poose, sest mulle tundus poos, aga nüüd ma sain aru, et ikkagi mingite raudtee see tõesti ongi vajalik asi, et seal peabki olema mingi suurem probleem sind painama siis siis otsene tekste sündmustik, mis seal, mis seal on, et noh, see on nagu siis annab liha sellele sellele probleemile. Et, et nii, nii vist sünnivad ikkagi raamatut, mis Peavad ostajale rohkem vastu. Noh, eks siis ole näha, kuidas see raamat lugejatele vastu peab või kuidas lugejad sellele vastu peavad, sest et see on ikka üks suur ja kõva. Aga nagu vähemalt mina praegu aru sain, on siin tõesti väga palju erinevat, väga palju põnevat ja tuleb lihtsalt otsast hammustama hakata. Noh, nüüd ma väga loodan, et igav ei tohiks hakata, et võib lugeda täitsa siukse, tavalise jutukamad, lugege stiilidega. Eks ma tänan Vahur Afanasjev selle jutuajamise eest ja saate lõpu valisid veel ühe loo selliselt kollektiivilt nagu Supriadki ja see on eesti-vene segakeelne lugu. Vihma sajab, viad raha, võib-olla räägid selle palava kohta ka natukene veel midagi? No lihtsalt see Peipsiveerekultuur ongi ikkagi selline segakultuur, et kasvõi see Varnja asula, millest siin raamatus kui palju tegevus toimub, seal ikkagi oli juba juba ennem ennem teist maailmasõda oli eesti kool ja vene vooletega inimesed segamini ja, ja niisugune tekivad ka kõnes kasutatakse mõlema keele sõnu segamini, et mis on siis kreooli, keele momendid on asja juures. Sellepärast. Kui ka selge veel kord, suur tänu, Vahur, mina olen Peeter Helme ning loetud ja kirjutatud on jälle eetris kahe nädala pärast.