100 Eesti mõtet, vikerraadio on valinud välja 100 mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu läheme. Mina olen Peeter Helme ja tänase mõtte autor on Ernst Põder. Proua, lubage mul teha paar pauku. Legendi järgi oli just nende sõnadega pöördunud kindral Põder talle 1924. aasta esimese detsembri varahommikul ukse avanud lõbunaise poole. Viimane vastanud midagi sellist, et selleks ma siin olengi või midagi sarnast. Siiski mõistnud daame oma eksitust kohe kui öö läbi Narva maanteel Lindeni restoranis Pummeldanud Landeswehri sõjakangelane ei asunudki püksinööpe lahti kiskuma vaid haaras kabuurist revolvri ja tõttas akna juurde, et avada sealt tuli postkontori vallutanud mässajate pihta. Kas see kõik ka täpselt nii juhtus, pole teada. Aga see ei olegi tähtis. Tähtis on hoopis see, et tõepoolest aitasid detsembrimässu kiirelt maha suruda just need ohvitserid, kelle jaoks oli ka eelnev päev pühapäev olnud pidutsemiseks sedavõrd sobilik, et nad polnud veel esmaspäeva varajastel tundidel tuttu jõudnudki ning said öise bravuuri toel kohe tegudele asuda. Jah, muidugi räägib see seika üsna kurba lugu toonase Eesti kaitseväe kehvast seisukorrast ja kogu riigi liigsest enesega rahulalust. Aga see räägib ka raudsest kohusetundest, mis iseloomustas esimese maailmasõja ja vabadussõja läbi teinud mehi. Kohusetunnet ei summutanud neis ei magamata öö ega võetud pitsid. Veidral moel ongi see ju kindral Põderi käitumise tuum. Harjutada tuleb nii palju, et kriitilisel hetkel käituks inimene õlitatud masinavärgiga olgu teda siis õlitatud, lauluõli või millegi muuga.