100 Eesti mõtet, vikerraadio on valinud välja 100 mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu läheme. Mina olen Urmas Vadi ja tänase mõtte autor on keegi tundmatu. Oleme nõus sööma kartulikoori, seda lauset on omistatud nii Lennart Merile kui Heinz valgule kui mõnele teisele rahva rindlasele. Aga liigub ringi ka jutt, et see oli keegi memmeke, kes ütles selle lause ajal, mille Eesti ei olnud veel taasiseseisvunud. Aga soov vabaks saada oli muidugi suur. Ja kui see tundmatu anonüümne memm ütles, et tema on nõus sööma kasvõi kartulikoori kõlasse rahva suust vastu, kõik olid nõus sööma kartulikoori, peamine oli vabadus meie oma Eesti riik. Millegipärast ongi see memm, kes lubas süüa kartulikoori, jäänud anonüümseks. On muidugi võimalik, et ta sööbki kartulikoori kui vaja ja mis sest kuulutada, mina olin see inimene, kes lubas siia kartulikoori, mina, mina, elu 24 saaks sellest hea loo, seda küll. Aga on võimalik, et see memme ei taha sellest rääkida ega pidada oma antud lubadust nagu ka meie ülejäänud ei taha süüa kartulikoori. Kasvõi juba sellepärast, et kui meie sööme kartulikoori ja isegi kui me ei tunne, et see on alandav, ebatervislik või maitsetu. Kui see kõik kõrvale jätta, siis paratamatult tekib üks väga segav mõte. Kui meie seenekoori, siis kes sööd, kooritud kartuli ja vaat selle peale nagu enam koori ei taha?