100 Eesti mõtet, vikerraadio on valinud välja 100 mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu läheme. Mina olen Urmas Vadi ja tänase mõtte autor on Hans von Ristpiiter. Tegelikult olen mina Liivimaa parim ratsutaja. Nii lausub filmis Rispiiter aknesele. Miks ta seda ütleb, et muljet avaldada kaunile Agnesele? Või siis ta kujutabki ette, et on Liivimaa parim ratsutaja. Sageli ei lähe inimeste minapilt tegelikkusega kokku ja nii on lood karispiiteriga. Teda ei võeta tõsiselt ja kõige vähem võtab teda tõsiselt kaunis Agnes. Meheliku ja veidi matslikku ja rööverliku salapära looriga varjutatud Gaabrieli vastu. See Ristpiiter on iseäranis hale kuju ja filmistaga sureb nagu möödaminnes. Tasub kõrvutada Gaabrieli ja Riispiiteri suremisi. Enne kui Gaabrieli läbistada selga lüüakse, eelneb sellele väid, milles Gaabriel jääb õilsaks. Aga õige kangelane nagu Gaabriel ei sure, ta ärkab jälle ellu ja tapab hoopiski ise oma tapja. Nüüd vaatame, mis juhtus, rist Piiteriga. Ta õnnetuke jookseb järele vankrile, kust ta maha tõugatud ja hüüab, oota. Ja teda tulistatakse rindu ja ta kukub ja kõik. Ja siis nagu Eesti filmis tihti on, mähkub tegelane uttu. Udu ei too muidugi alati surma. Aga kuna rist Pieter on selline äbarik kuju, siis tema nii-öelda tõmbab. Ja kõik ei mingit kurbust ega kaastunnet, keegi isegi ei räägi temast ja me ei saagi teada, kas ta siis oli Liivimaa parim ratsutaja või mitte. Ilmselt mitte. Aga mine tea, äkki oligi parim rad, et lihtsalt keegi ei uskunud ega kuulanud teda.