100 Eesti mõtet, vikerraadio on valinud välja 100 mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu läheme. Mina olen Urmas Vadi ja tänase mõtte autor on Andrus Ansip. Teate, see, kes midagi taolist väidab, on seemneid söönud ja mitte neid seemneid, mida meie oma põldudele külvame. Kas keegi veel mäletab, mis asi oli? Akto? Ilmselt veel mäletatakse. Siiski näib see Akto täna midagi nii kauget, aga aastal 2012 olid kõik tagajalgadel, palju oli neid, kes Actot ei pooldanud, kartsid, et nüüd võetakse eesti riigilt ärase viimnegi, õigus neis tõesti, et see ACTA on eestlastel peateema, jah, orjaöö oleme üle elanud Siberis oleme käinud igasugu lollidest sõdades surma saanud või siis alistunud hääletult, aga vat Actaga hakkame me võitlema. Ja inimesed tulidki tänavale ja Andrus Ansip oli kui kalevipoeg, kes pidi üksipäini põrgulistega võitlema peksma oma vastaseid laudadega. Aga kuna Ansipil lauajuppe ei olnud, siis ta nüpeldas rumalaid ACTA vastaseid oma sõnadega. Lisaks sellele seemnelausele oli Antsipi soovitus ACTA vastastele selline. Tavaliselt niisugustel puhkudel, kui inimestel sellised kahtlused on, siis selle vastu aitab aeg-ajalt see, et pannakse fooliummütsi sisse. Mõned arvavad, et abi võib olla ka mullivannist. Ma ei tea, mis konkreetsel puhul võiks aidata, aga inimesed võiksid otsida kusagilt abi. Vaadake nüüd neid inimesi veeparkides ja spaades, kes lebavad mullivannidesse. Nemad ongi need, kes võitlevad oma sisemiste Acta kahtlustega.