Meediatund. Meedia. Tere kuulama meeletundjat. Täna räägime rahvus rahvusringhäälinguülesannetest ja sealhulgas ka lauluvõistlusest ja muusikasündmusest Eesti laul. Aga see ei ole muusikasaade, vaid meediasaade. Nimelt võtame jutuks, kuidas näeb välja avalik-õigusliku meedia tegutsemine mitmel meedia platvormil ja koostöös eraettevõtetega. Millist väärtust ühiskonnale loob Rahvusringhääling Eesti lauluga. Seda on oma teadustöös uurinud Tallinna Ülikooli meediauurijad, kelle tööd saates tutvustame aga hoopis laiem teema on, kui palju peab avalik-õiguslik meedia nagu rahvusringhääling, tegelema meelelahutusega. Kommertsmeedia tunneb, et ta võiks teha Neid asju, mida avalik-õiguslik meedia praegu juba tee. Millises seisus on avalik-õiguslikud ringhäälingut Euroopas? Meediatunni stuudios on rahvusringhäälingu teadusportaali novaator vastutav toimetaja Marju Himma. Saate lõpuosas võtame, mida te tegite 24. veebruaril. Nimelt näitasid vabariigi juubelinädala teleauditooriumi uuringud mitmeid rekordeid. Ülevaate teeb rahvusringhäälingu auditooriumiuuringute analüütik Kadri tartlanna. Teie arvamused on oodatud aadressil meediatunde TRUE või telefonil kuus üks üks neli üks üks seitse ja seal on praegu automaatvastaja. Mina olen rahvusringhäälingu ajakirjanduseetika nõunik Tarmu Tammerk ja soovin teile head kuulamist. Meediatunni stuudios on rahvusringhäälingu teadusportaali novaator vastutav toimetaja Marju Himma. Tervist. Tervist. Üks põhjus või ajend, miks me täna räägime Eesti laulust? On see, et eesti laul muidugi on homme, aga see ei ole peamine põhjus, nagu nimetatud me ei hakka täna hindama, ei hakka oma lemmikuid rääkima. Mul ei ole ka valmis pandud mitte ühtegi muusikapala eesti laulurepertuaarist. Seal tuleb jutusaade meediateemaline jutusaade, aga ajendiks on eelmisel kuul teadusportaalis novaator ilmunud huvitav artikkel sellest kuidas Eesti laul on üks omamoodi nähtus, et avalik-õiguslik meediakanal tegutseb koostöös eraettevõtetega ja püüab luua ühiskonnale väärtust samal ajal traditsioonilises tähenduses avalik-õiguslik meedia peaks informeerima ja ei peaks nagu kommertsvaldkonda eriti palju minema. Marju Himma, sa olid selle artikli üks toimetajatest tee, palun nendele kuulajatele lühikene ülevaade sellest, et mida need Tallinna Ülikooli meediauurijad uurisid ja kõigelt, kes nad olid. Üks nendest meediaorjadest oli Indrek Ibrus, kes on tegelikult Erryga, olete tihedamalt seotud samamoodi Alessandro, anna nii, kes on k r i nõustanud nii ülikooli kaudu kui kuna nad mõlemad on ka BFM-is õppejõud, siis Nad on eksperdid sellel alal, kuidas teha seda platvormideülest ajakirjandust, et kui võib-olla raadiokuulaja, kes kulubki raadiot, võib-olla vaatab eraldi televisiooni ja mõni neist, Ta vaatab kõrvale ka võib-olla veebiväljaanded vireleb ajalehti, siis auditooriumi jaoks on kõik need platvormid justkui eraldiseisvat, aga, aga tegelikult on ajakirjanduslikus mõttes väga keerukas teha asju, mis on platvormide ülesed, mis elavad ka muus ruumis ja on meediapildis ja ka avalikkuses laiemalt, et näha. Ja ja selles uuringus vaadatigi sellist, et võib-olla kompleksamalt seda süsteemi, mis rolli mängib Eesti rahvusringhääling sellise innovatsioonisüsteemi loomisel, mida see Eesti laul on või ehk et kuidas üleüldse kõik erinevad organisatsioonid, mis on Eesti lauluga seotud ja siin ei ole ju ainult rahvusringhääling, vaid on ka teised meediaväljaanded, et Delfi, Eesti meedia erinevad väljaanded, kes on sellega seotud ja ka näiteks Tallinn Music Week ehk et see läheb väljapoole meie traditsioonilisi meediakanaleid. Kuidas see asi toimib niimoodi väga erinevates kohtades, erinevates paikades ja kas see toob mingisugust lisanud Tartust ühiskonnale, aga ka teise külje pealt vaadata, kuidas auditoorium seda on vastu võtnud, kas nad, kas auditoorium tajub seda nii nagu võib-olla meediaorganisatsioon mõtleb, kas kuidas mõjutab seda reklaam, kuidas mõjutab kõik see, kui palju sellest räägitakse, mismoodi räägitakse aga ka see, kuidas siis ikkagi maja sees on läbimõeldud platvormid, ülesus ehk see, mida te näete televisioonist, kuulate raadiost, kuidas need kõik omavahel sellises sümbioosis töötavad, ehk väga mitmetahuline uurimistöö oli. Ja missugune oli järeldus selle kohta, et kuidas avalikkus seda eesti laulu tajub, kas rahvusringhäälingusaatena või või siis ütleme laiemalt muusika nähtusena, mismoodi uuritud inimesed arvasid, sest teatavasti seal käsitleti mitmes rühmas inimeste seisukohti sellesama Eesti laulu konkursi kohta. Auditooriumis laias laastus ikkagi näeb seda teleprojektina ja väga oluline, mida, mida praegu ristmeedia transmeediauurijad vaatavad üle maailma igal pool on, on see, kui palju auditooriumi osaleb, ehk et see, kas te lihtsalt istute diivani peal ja vaatate saadet või te kuidagi ikka olete sellega seotud. Hääletate, räägite kaasavaldate oma mõtet, täid säutsute Twitteris või kus tahes mujal ehk et kui palju on auditoorium aktiivselt kaasatud ja nii edasi. Auditoorium meil Eestis vähemalt näeb ikkagi pigem seda teleprojektina, ehkki võib-olla auditoorium, kes ei taju seda, kui palju te seda eesti laule ikkagi igal pool on samuti nagu me teame Eesti laulu meie mõttes eeskätt eelkäija oli eurovisioon ja küllalt palju peegeldus sellest uuringust ka välja seda, et see eurovisioonist välja kasvanud teleprojekt on see, mida me näeme Eesti laulu puhul, aga Eesti laul on tegelikult täiesti omaette bränd omaette kaubamärk. Seda kaubamärki nüüd võib-olla nii omaks ei ole võetud või seda ei seostata sele, rahvast ühendava või inimesi auditooriumi ühendava sündmusega projektiga küll, aga mis on väga oluline on see, et et ta siiski on Eesti avalikkust või ütleme siis auditooriumi ühendav kultuuriline kollektiivne kogemus ja, ja seda ei tasunud alahinnata. On need olümpiamängud, on, et on see Eesti laul või on see vabariigi aastapäev? Sellised kultuuriliselt olulised ühendavat sündmused on tegelikult meie kultuuri jätkumise seisukohalt väga olulised. Siin käis praegu läbi selline meediatermin nagu ristmeedia, mida viimasel ajal on sageli kuulda, et sellega korra lahti, et. Meedia ristmeedia võib mingi lihtsustatult öelda, et see on ajakirjandus, sisu või mis tahes meedia sisu, mis läheb erinevatele platvormidele, on see televisioon, on see raadio, on see veeb. Aga ka tänapäeva sotsiaalmeedia või sotsiaalvõrgustikud näiteks. Eesti laulu konkurss on laiemalt Eesti ajakirjanduses ka läbi aastate tähelepanu saanudki just seoses sellega et tegemist ei ole lihtsalt ühe telesaatega, vaid tegemist on kompleksse ettevõtmisega, kus toimuvad kontserdid, mida reklaamitakse kontserdiga Nemad partnerid olemas, kes on eraettevõtted, kellel võivad olla mingisugused teistsugused huvid, kui avalik-õiguslikul meediakanalil peaks olema. Ja kommertsmeedia võib olla sageli tunnetab ka seda, et nad võiksid ise teha mingeid asju, mida avalik-õiguslik meedia teeb, Nad võiksid ise mingid teatud žanrid või teatud mingid saateformaadid ainult nii-öelda endale reserveerida, eriti arvestades seda noh, keerukamat majanduslikku olukorda praegu et meedia meediatööstusele eriti hästi ei lähe. Et millised olid need ohud või riskid, mida ka selle uuring tegijad leidsid. Mis võivad tulla sellest, et rahvusringhääling sellesama Eesti laulu konkursi läbiviimisel teeb aktiivselt koostööd eraettevõtetega väljaspool rahvusringhäälingut. No siin tekib see küsimus, kellele kuulub, mis ja kui palju ja kuhu me Tekib võib olla õigustatud ootus, et kui rahvusringhäälingul on erameediapartnerid, et siis kellel on kellel on eelisõigus mingisugusele sisule ja selle kaudu auditooriumini jõudmine ja, ja see peegeldus ka just selles tööprotsesside korralduslikus kohas, kui, kui vaadati, et kui teadlikult siis jagatakse, millisele kanalile, mis ja millist auditooriumit kõnetab. Aga ma tulen korraks tagasi selle juurde, mis sa mainisid alguses, et see ei ole ainult teleprojekt ja see ei ole ainult nii-öelda Nende videote või sellega seotud sisu järele vaatamine vaid see tegelikult forsseerib ka meie loomeinimesi neid samu laulu kirjutada. Endale korraldatakse selliseid ühislaulukirjutamise laagreid, et kutsutakse üles näitama ennast Eesti loometegelastena, näitame ennast laulukirjutajatele ja artisti täna ja sena alustavatele artistidele ja tegelikult ka juba nagu täiesti tuntud artistidele. Väga oluline koht ühelt varasemalt telesaatest, mis üldse ei puutu sellesse uuringusse tõid eesti muusikat välja, et see on väga oluline osaleda sellel konkursil. See kohe peegeldub järgmise järgneva aasta jooksul, kui palju sind kutsutakse kuhugi esinema. Nii et teistpidi võttes ka see, mida Indrek Ibrus oma uurimisprojektis ülikoolis laiemalt uurib, on ka see, et millist majanduslikku kasu me sellest saame ühiskonnana. See, et meil on teised meediaorganisatsioonid, kes saavad oma auditooriumi selle kaudu teenivad raha aga me räägime laiemalt ka oma muusikat muusikute ja oma artistide majanduslikust toimetulekust tegelikult. Ja, ja kui, kui meie auditooriumile ise ei teaks nendest lugudest, ei teaks nendest artistidest meie enda kultuuripilt oleks võib-olla selle võrra palju vaesem. Kuule, et olete praegu vikerraadio lainel kuulamas meediatunnisaadet, et kus on külas rahvusringhäälingu teadusportaali novaator vastutav toimetaja Marju Himma, mina olen Tarmo Tammerk ja kui teil on soov sõna sekka öelda, siis palun pange oma kommentaar kirja Vikkerraadio kommentaariumisse või võite helistada telefonil kuus üks üks neli üks üks seitse, kus praegu on automaatvastaja, aga jätkame saadet. Ennist esitasin selle küsimuse, kuna selle uuringu uuringus oli üks osa pühendatud sellele et kuidas eesti laul lu tegijad teevad koostööd eraettevõtetega ja ja need Tallinna Ülikooli meediauurijad. Indrek Ibrus, Ulrike Roon ja Alessandro Nani tõid välja sellise küsimuse et koos nende rahvusringhäälinguväliste organisatsioonidega tähendab teatud mõttes ka osaliselt kontrolli loovutamist selle kontrolli loovutamist, ütleme loovutamist eesti laulu, brändi kommunikeerimisel, avalikud kosele. Ja kui nüüd vaadata, kes praegu on partnerid, need partnerid on nüüd aja jooksul küll muutunud, aga sellel hooajal on partnereid. Saku Suurhall on Ekspress meedia, mitmed kanalid nagu Delfi publik, Maaleht, Eesti Päevaleht jahil ja siis on veel Tallink, tere, Sportland meeskond Security. Ja ma uurisin ka rahvusringhäälingu turundus ja müügiosakonna juhataja Marika Jahilo käest, et kuidas tema nüüd hindab sellel aastal seda nende väliste meediapartnerite mõtet, sest see töö, millest me räägime Tallinna Ülikooli meediauurijate töö käsitleb aastaid 2015 2016, kui nemad selle materjali kokku panid. Aga praeguste korraldajad seisukoht on see, et see väline meediapartner aitab jõuda sihtrühmadeni, kelleni rahvusringhäälingul muidu võib olla raske jõuda ja näiteks ka jõuda selliste väljunditega, mida rahvusringhäälingul ei ole nagu ajalehed. Aga hinnang on selline, et tõsi, sellest hoolimata portaali ERKE külastatavus on Eesti laulu poolfinaali nädalatel tõusnud tugevasti. Ja samuti on hea külastatavus olnud rahvusringhäälingu Youtube'i kanali, kus ühte lemmiklugu ainult me pidime mitte rääkima, aga nüüd tuleb ikka veel Elina Netšajeva la Fortsaton kuulatud juba üle 220 korra. Nii et, et siin korraldajate arvates ei ole rahvusringhääling nagu midagi ära andnud, vaid pigem juurde saanud. Sina selle töö läbi lugejana refereerijana, kuidas sinu seisukoht on? Jah, kui ma võtan nüüd selle seisukoha selle uuringu suhtes uuring väljendab väga täpselt seda, et rahvusringhääling, kes on võtnud nii selle kaubamärgi väljatöötamise kui kui erinevate auditooriumi rühmadeni viimiseni, on tegelikult väga hästi oma rolli täitnud, ta on loonud selle innovatsioonivõrgustiku teiste meediaorganisatsioonidega, nagu sa ette lugesid, väga erinevate erasektori ettevõtetega, kes kõik omal moel saavad sellest kasu. Aga samal ajal ERR-i rahvusringhäälingu eesmärk ja väga õigustatud ka funktsioon on jõuda võimalikult paljudeni sellega antud juhul küll meedia või siis meelelahutussisuga. Aga, aga just see, et me oleme täitnud selle funktsiooni päris hästi. Me oleme pidanud silmas, Me jõuame võimalikult paljudeni. Me jõuame võimalikult paljudeni. Seada küsimuse alla meelelahutuse vallas on, on keeruline sellele küsimusele, kui palju see piirab meie ajakirjanduslikku vabadust, ma arvan, et et selle konkreetse projekti puhul see ei olegi see oht. Aga teistpidi sellest võidavad, nagu ma varem ütlesin, erinevad erasektori ettevõtted täpselt samamoodi ehk r loob seda lisandväärtust, mis turgutab testidega majandust. Väga hästi toodi selles uuringus ka välja, et kui ERR-i oma raadioprogramm raadio kaks mängis 2016. aastal Eesti laulu finaali pääsenud lugusid 765-l korral siis populaarsem eraraadiojaam Sky pluss mängis samu lugusid pea poole rohkem ehk 1330-l korral, mis on ka väga oluline, et võib-olla need inimesed, kes kuulavad Sky plussi, ei jõuaks rahvusringhäälingu nii, aga eesti laul jõuab nendeni tänu sellele siis erameediakanali kaudu. Ja kui vaadata ka seda, et kuidas praktilises plaanis on läinud selle ettevõtmise korraldamine, siis finaalkontsert, mis seal laupäeval selle piletid on välja müüdud paar kuud tagasi, peaproov laupäeval kell 13 kuhu ka saal täis müüakse, et seal on pileteid saada. Nii et põhimõtteliselt nagu see suure kontserdi korraldamine, see risk, millest ka selles uurimistöös on räägitud, et see risk on ennast igati õigustanud. Jah, ja kui pidades silmas seda, et kui maksumaksja raha eest toodetud sisu tegelikult hakkab majanduslikult tagasi tooma, siis ei saa ju paremini seda raha kasutada. Aga nüüd küsimus ikkagi sellest mida kõikide nende projektide puhul, kus rahvusringhääling puutub kokku ka siis sponsollusega või toetusega mingitelt fondidelt ettevõtetel, et kas rahvusringhääling ei muutu liiga kontsert kommertsiaalseks, kui ta võtab ette sellise suure spordihallide ja rahva kokkutoomise ühele kontserdile ja nii edasi, kas ta ei irduma ülesannetes, kas ta peaks püsima selle rea peal, milleks riigieelarves seda rahastatakse informeerida inimesi ja nende meelt lahutada, aga põhimõtteliselt peamiselt informeerida inimesi tasakaalustatult ja hea ajakirjandustava raames. Kui me võtame nüüd need ülesanded, mis on rahvusringhäälingule seadet seadusega pandud, ütleme, ülesanded on tegelikult palju mitmekesisemad kui ainult informeerimine, ka see, et meie kultuuripärandit luuakse ja säilitatakse ka see, et see kultuuripärand ühendab meid väikese rahvusena, see on äärmiselt oluline. Kui me võtaksime Eesti laulu või mis tahes teise kultuuri kultuuriliselt olulise Kiievi ettevõtmise, mida err loob, mõtleksime selle ära, siis me rahvusena oleksime vaesemad ja seda kergem kui need inimesed, kes kardavad meie rahvuse kadumise pärast. Et võib-olla neile. Me loome seda kultuuriväärtust, mis meid kultuuriliselt inimestena ühendab. Üks tänase meediatunni kuulaja on teinud ka ettepaneku seoses Eesti lauluga ja kuigi ma nimetasin, Me ei ole muusikasaade ja me ei räägi niivõrd sellest, et millised on eesti laulu reglemendi mingid piirangud ja muud asjad, aga siiski ma arvan, et see küsimus, ettepanek on päris asjakohane. Loen mõne katkendi siit ettepanekust ette ja, ja vaatame, mis me sellest arvame. Ja kuulaja kirjutab niimoodi, et eestikeelse riigi ringhäälinguasutus peaks ette võtma taas korraldama tegelike eesti laulude lauluvõistluse kus hinnatakse nii esitajaid kui heliloojaid. Palun taustaga näiteks Aarne Oidi nimeline lauluvõistlus, isegi kaks takti ette oli mõtestatud kultuursem praegusest madalakvaliteedilisest loomingulist, rahvusliku ja üldse intelligentsem oma pärata, showst jäägu selline pidžin ingliskeelne show, mõne teise korraldaja sponsori, mitte rahvusringhäälinguga anda. Edasi veel, et muutke seal väärtuslikumaks meelelahutuseks selliseks, mis taas ei tähendaks kodumaist levilaululoomet, et on vaja väga mõistliku, on vaja mõistliku tegevuse ümberhindamist, karussell, tuleb taibata, korraks maha tulla. Selline kuulajakiri ettepanek. Minu arust väga õigustatud tähelepanek on see, et meil on Aarne Oidi laulukonkursist, milles oli viimati eetris ja see on jätkuvalt inimestele tohutult mälestustes ja meie mõnes mõttes kultuuri lahutamatu osas on võib-olla mõttekoht, et kus, kus me seda meediapilti peksti täiendada. Ma ei ole päris nõus sellega, et nüüd teatud vaadates, kui suur auditoorium on Eesti laulul, et me ei peaks neid kõnetama, sest nad nemad kuidagi tarbivad vähem väärtuslik või kuidagi sildistavad, ma arvan, et me ei peaks seda tegema. Võtame teistpidi, meil on ka näiteks klassikatähtede saade, mis on tohutult populaarne ja tõstab väga kaunilt esile meie noori interpreet, talente ja, ja meil on ka väga mitmeid teisi saateid, mis tõstavad erinevaid aspekte kultuurist esile ka samamoodi näiteks keelesaated raadios. Sellele kuulaja küsimusele, et või ettepanekule võib infoks siia lisada ka seda et Eesti laulu produtsent Mart Normet teatas umbes kuu aega tagasi saates hommik Anuga, et ta paneb ameti maha. Ja tänavune Eesti Laul ja Eurovisiooni lauluvõistlus jäävad tema jaoks viimaseks. Ja Mart Normet selgitas oma otsust sooviga anda iseendale aga eesti laulule võimalus arengus edasiliik. Jutt on muuseas ka sellest, et võiks kehtestada reegleid. Laulud peaksid olema eesti keeles, nii et elame-näeme, et tõepoolest asjad, asjad ongi muutumises. Meediatund. Head kuulajad, jätkame meediatunni saadet. Stuudios on rahvusringhäälingu teadusportaali novaator vastutav toimetaja Marju Himma. Mina olen Tarmo Tammerkile. Me alustasime juttu sellest, et portaalis novaator on ilmunud üks huvitav ülevaade teadustööst mis uuris seda, kuidas Eesti laul sobib, toob avalik-õigusliku meedia tegemisega kokku. Aga kui me nüüd võtame selle teema laiemaks, et see on üks väga sage etteheide ja küsimus, mis lainetena tuleb rahvusringhäälingute kohta mitte ainult Eestis, vaid ka mujal. Et teate, et ei peaks tegelema meelelahutusega, te peaks mõtlema näiteks Nika olümpiamängudega seoses on öeldud, et mõned on öelnud, et aga väga hea, et ärge tegelege rahvusringhääling olümpiamängudega, et nii kommertsrealiseerunud projekt. Ja nagu nägime, ka need vaatajaarvud ei olnud eriti kiita seekord või ütleme, et nad olid väiksemad kui eelmistel taliolümpiamängudel. Kuidas hinnata seda, et mis toimub rahvusringhäälingute rollide ja ülesannetega laiemalt? Kui vaadata Euroopas ringi, siis lugeda erinevat, et rahvusringhäälingute arengukavasid, vaadata ka nende kohta käivaid raporteid ja erinevaid uuringuid, mis üldse seda avalik-õigusliku meedia välja on vaadanud siis see pilt on päris murettekitav. Just seetõttu sellisest infost üleküllastunud ühiskonnas me kipume ära unustama milleks meil on vaja kvaliteetset ajakirjandust ja kui mõelda selle peale, et milleks on meil vaja rahvusringhäälingut või avalik avalik-õigusliku ajakirjandust siis see on selle jaoks, et meie infoväli püsiks kvaliteetse usaldusväärsena, et meil oleks mingisugune kindel koht, mille ainus eesmärk on tagada avalikkusele kvaliteetne informatsioon ja usaldusväärne informatsioon. Kui me võtame selle avalikkust nii-öelda infoväljast ära, siis me jõuame olukorda, kus ütleme, erameedia, erameedia eesmärk on teenida ärihuve ja võib-olla siis alles avalikkust, erameedial ei ole neid kohustusi, mis on rahvusringhäälingu teleEuroopas. Kui me vaatame üldiseid tendentse, siis unustatud selle käigus ära, et selle hea ja kvaliteetse infoväljas sees ajakirjanduse roll on oluline ja siis on muidugi nii meelest hakanud ära minema, et see peegeldub selgelt rahvusringhäälingute rahastamises Euroopas ja nagu me näeme mõnel pool ka selles nii-öelda sõnavabadusel tugevas piiramises. Ja kui nüüd mõelda selle peale, et kas rahvusringhääling peaks tegelema meelelahutuse või spordiga? Kuna ma olen ka ühtlasi ajakirjandusuurija ülikoolis, siis ma ajakirjanduse õppejõud, siis ma julgen siinkohal öelda, et ajakirjanduse rollid on palju, palju mitmekesisemad kui ainult ühekülgselt informeerida, sealhulgas on ajakirjanduse ja ajakirjaniku rollina ka defineeritud, et infot teinud ehk et kvaliteetne, informatiivne meelelahutus ja seda rolli avalikud-õiguslikud meediad peavad täitma muuhulgas ka näiteks rahva harimine. Keegi ei ole siiani seadnud kahtluse alla, kas rahvusringhääling peaks näiteks tegema teadusuudiseid või kajastame haridusteemasid. Miks seda kahtluse alla seatakse? Ta on täpselt samasugune osa kultuurist nagu teadus või muusika. Ehk et seda ei seata kahtluse alla seatakse kahtluse alla tegelikult neid kohti, kus avalik-õiguslik meedia meie avalik-õigusliku meedia tegevus läheb natukene risti erameediaärihuvidega ja vot see on mõttekoht, miks, miks need protsessid on jõudnud sinna-Euroopas, kus nad praegu on? Aga kui nüüd, kui sa meediauurijana püüad vastata sellele küsimusele, et et kui asjakohane ja õige on see, et rahvusringhäälingut konkureerivad Ta kommertsringhäälingut, aga olümpiamängude näitamise õiguste nimel üha suurem raha tuleb mängumängud ise muutuvad sisuliselt kommertsiaalsemaks. Ja natukene oma selliste liitvamad tähendust. Natukene kaob tavad, kui õige see on, et rahvusringhäälingut ja mitte ainult Eestis, vaid nagu laiemalt, kas Euroopa tasandil osalevad selles üsna armutus rahalises võistluses, et kes saab õiguse need mängud üle kanda ja kes peab siis aia taga olema oma mikrofoniga ja, ja sealt lugusid? Selle kohta peaks üleüldse küsima, et millist lisandväärtust sellised nii ülekommertsialiseeritud ettevõtmised näiteks antud juhul siis needsamad olümpiamängud tegelikult loonud, loonud soodsa keskkonna, võib-olla siis väga tugevaks konkurentsi tingimuseks. Teistpidi, kui vaadata meediamajanduse seisukohalt, siis on mõistetav, et meediaorganisatsioonid ringhäälingut, sealhulgas tegelikult konkureerivat ja kahjuks lihtsalt rahvusringhäälingut jäävad siin oma rahastuseta, too alla. Aga kui võte organisatsioon organisatsiooni vastu, siis konkurentsitingimused on õigustatud. Rahvusringhäälingu inglisekeelse portaali vastutav toimetaja Dario Caven on eile jah, see on siis eile meil sel kuupäeval on avaldanud kaks huvitavat artiklit. Siis eesti on eestikeelses portaalis ilmunud tõlgituna pealkirjad on raputusi, eesti, vabandust raputus Euroopa meediaturul, Šveits kaalub rahvusringhäälingu, kaob tamist ja oma arvamusloo ta pealkirjastanud erameedia sõltud tuvust turundajate kampaaniameistritest on süvenenud. Artiklis käib jutt sellest, et Šveitsi rahvusringhäälingu rahastamine ei toimu riigieelarvest, vaid ringhäälingulitsentsitasust, mida iga majapidamine peab üks kord aastas maksma ja on tekkinud Šveitsis kuulsus, referendum, riigis. Referendum, mis toimubki nüüd pühapäeval, kus arutatav, kus päevakorral ongi see, kas jätkata selle litsensitasu nõudmist inimestelt või mitte. Ja päris tasavägiseks on see võistlus, võitlus seal läinud ja mitmedki poliitikud, mitte küll suurte erakondade omad, aga väiksemate erakondade omad on asunud seda toetama, et neil ei olegi tarvis. Meil Šveitsis ei olegi enam tarvis rahvusringhäälingut, sellepärast et erameedia katab juba kõik valdkonnad ära. Ja see jutt kõik, mis puudutab ka näiteks seda, et rahvusringhääling Peab püüdma võimalikult paljudeni jõud jõudma ja ütleme, regionaalselt kajastama asju ja nii edasi ja teatud huvid, ütleme, kitsamad huvid, mis ei ole nii suure majandusliku edukusega, ehk ei ole, mis, mis ei too nii palju klikke, siis rahvusringhääling tegelikult sellega vot nende kriitikutel, kes ei taha Šveitsis enam, oleks seda litsentsitasu, kes ütlevad, et ka mujal pole rahvusringhäälingut vaja või kui, siis hoopis väiksemana ütlevad, et teate eriti internetiajastul veebimeedias on igasuguseid, nii-öelda nishiportaale väga erinevate maitsetega inimestele kultuuri ja muudel teemadel küll ja küll, otsi ainult üles, mis sulle meeldib ja saabki. Ja mis on selle oht, ehk et me vaatame seda, mis meile meeldib, aga kas tegelikult vastab tõele? Ja, ja siin on, see on nii kompleksne teema. Võtame alustuseks selle, et kui me elame infost tõeliselt üleküllastunud ühiskonnas, siis ühel hetkel enam ei ole võimalik aru saada, mis on kvaliteetne, mis on usaldusväärne, mis on see info, millele tuginedes ma saan teha kuid, ja otsuseid ja mis on see info, mille keegi on lihtsalt üles pannud ajakirjandusel, institutsioonina, igas demokraatlikus riigis on omad ülesanded, kohustused ja ka vastutus oma töö eest, mida tavalisel meedia sisuloojal, kes ei ole ajakirjanik, ei ole. Nüüd on küsimus, kas te usaldate arsti, kes on isehakanud või usaldate arstiga pinud ja tugineb oma meetodites tõenduspõhisusele? Jah, võib teha igasuguseid valikuid, kuid aga peab olema võimalus valida ka arsti, kes on tõepoolest formaalhariduse läbinud ja oskab seetõttu aidata. Ajakirjandusega on samamoodi. Kas on olemas üldse ajakirjandusorganisatsioonid? Kas on olemas ajakirjanikud, kes suudavad professionaalselt tööd teha? Ja rahvusringhäälingu on tegelikult demokraatlikes ühiskondades just selle eesmärgiga, et oleks olemas professionaalne ajakirjandus, kes vastutab ajakirjanduse kvaliteedi ja sisu eest usaldusväärsusest? Just nimelt vastutab selle eest, sest nii lihtne on panna ülesse tänapäeva tehnoloogilises keskkonnas üks väljaanne avaldada seal mida iganes ja pärast tõsta käed üles, aga ma ei peagi vastutama selle eest, see on nii lihtne selles infost üleküllastunud ühiskonnas. Ehk et see on see väärtus, mida ajakirjandus loob. Mõelge korraks selle paralleeli peale arstidega. Aga teine asi, mis on rahvusringhäälingute väga oluline roll, sa ütlesid, et väga paljude erinevate auditooriumi rühmadeni jõudmine väga erinevate inimesteni jõudmine, seesama Šveitsi näide, mille Taarja Caven välja toob. Et kui see algatus, mis nüüd Šveitsis hääletusele läheb, võetakse vastu, siis see tähendab näiteks igasugusele ringhäälingule lõppu, mis on retoromaani keeles. Tõstame selle ümber näiteks Eesti konteksti, kui meil ei oleks rahvusringhäälingus, ütleme, vikerraadiot kõige kuulatavam raadiojaama meil ei oleks näiteks kihnukeelseid uudiseid, meil ei oleks võib-olla ka setokeelsed üldse tegelikult Lõuna-Eesti kajastus Amillex. Keda huvitab, mida seal, mis on need kohalikud probleemid, kas postiljon tuleb või kas täna puhast vett saab, et kõike saab ju teha siinsamas Tallinnas erameedia vaatab, mis on oluline, mida inimesed rohkem vaatavad. Kedagi ei huvitanud väiksed piirkonnad Eestis ja arvestades seda, et meil lähevad Eestist inimesed ära maapiirkondadest inimesed tulevad linnadesse, sest seal ei ole võimalik kuigi hästi hakkama saada, kui me jätame selle kajastusega ära, see seab meid, kultuuri ja rahvana päris suure surve all päris suurde ohtu, palju olulisem mõttekoht ja nagu sa ütlesid, et tegelikult peamiselt survestajad on poliitikud, sest see on poliitilises huvis kontrollida avaliku arvamuse mõjutamist meedia kaudu. Kui sa ennist nimetasid seda, et Euroopa riikides avalik-õiguslik ringhääling, kuid võib-olla kollitab sõnavabaduse piiramine, et mida sa silmas pidasid konkreetsemalt? Ühelt poolt tähendabki sellest, et on võimalik kontrollida, millest räägitakse, milliseid teemasid tõstetakse ja millisel määral kui avalik ütleme, erasektoril piisab klikkide saamiseks ka kiisu piltide avaldamiseks nüüd utreeritud näide, aga piisab üsna sellisest kergest ja pealiskaudsest infost siis kvaliteetse, sisuka, näiteks uuriva ajakirjanduse või ka ütleme professionaalselt mitmekesise, žanriliselt, mitmekesise ja, ja tõeliselt, et ütleme siis kunstiliselt mitmekesise ajakirjanduse tegemine nõuab aega, nõuab raha ainult professionaalsust ja olgem ausad, millisele poliitikule siis ikkagi tegelikult meeldib, et käidaks läbi andmebaase vaadataks, mida, kus ja kelle raha eest ta täpselt ostnud on, näiteks? See on üks näide sellest, kus ajakirjanduspraktikas võib ilmneda. Jah, aga seesama Šveitsi näite puhul siiski positiivne on see, et nende ülevaadete põhjal, mida ma olen lugenud, et et siiski enamus erakondi ei ole asunud seisukohale, et ei ole tarvis avalik-õiguslikku ringhäälingut, aga noh, alati on poliitilisel väljal need jõud, kes leiavad, et, aga väga hea, et kui seda ei ole, et siis me saame ise kuidagi esile tõusta teistmoodi või et meie mingisugused ebameeldivad asjad jäävad käsitlemata kajastamata. Jah, ja alati võib seda raha ju, mis näiteks kas riigieelarvest tuleb, seda annab kindlasti kuhugi mujale mõne valijarühma huvides kasutada, kes parasjagu poliitilise parteile on kasulikum, see on ka väga suur mõttekoht Eestis. Aga Marju Himma võtame lõpetuseks selles mõttes, et või selle küsimuse, et rahvusringhäälingul on valmis saanud uus arengukava ja rahvusringhäälingu nõukogu selle sel nädalal kinnitas kas selle ja sai ikka selle arengukava üks koostajaid täiesti arutajates, et kas selle arengukava juures on ka arvestatud, on seda, et rahvusringhäälingute roll või ülesanded on Toomas, et nad ei ole täpselt see, mis nad olid 10 15 20 aastat tagasi lihtsalt tänu sellele, et maailm ja meedia on väga palju teistsugune, mis on need mingid uued asjad, mida, mida me seal sellest arengukavast võime leida, mis hakkab siis järgmistel aastatel rahvusringhäälingu tegevust mõjutama ja muutma. Alustuseks see, et selle arengukava koostamisel võeti hästi palju aluseks just neidsamu viimaseid raporteid, viimaseid uuringuid, nii Euroopa Ringhäälingute ühenduse EBU kui ka teiste ringhäälingut, vaadake, mida teised teevad ja mida nemad eesmärgiks jäävad ja mis on tegelikult hästi oluline probleem, mida väga palju aadresseeritakse praegu räägitakse, on sama infost üleküllastunud inforuum ja, ja valefaktid, et ütleme seal, kuidas valefaktid valefaktide vale alla, eks ju. Et alternatiivsed faktid või ka täiesti võltsuudised või teadlik tahtlik nii-öelda infosõda, kuidas selles olukorras tulla toime see on ka meil ära markeeritud arengukavas. Aga kui me tuleme tagasi meie saate alguse juurde selle Eesti laulu juurde, sest mul on hästi hea meel, et selles arengukavas on hästi teadlikud läbivalt igal pool räägitud sellest, et ERR-is ei ole saated, vaid ERR-is on sisu, mis on platvormide ülene kui need maksumaksjad, kes meid kuulavad, mõtlevad, kuidas see mind puudutab, see puudutab sellel moel, et kui ühte sisu luuakse näiteks raadio või televisiooni jaoks, siis seda luues juba mõeldakse hästi teadlikult läbi kuidas seda viia võimalikult paljudeni meie võimalikult erinevates kanalites võimalikult erinevatel platvormidel ja teha seda mitmekesiselt ja see nõuab juba täiesti uusi ajakirjanduslikke oskusi. Ja neid asju me oleme sinna siis sisse kirjutanud lootuses, et me ka veame seda uuendusmeelsust Eesti meediamaastikul. Ja sellest me saame rääkida järgmistes meediatunnisaadetes. Millised on rahvusringhäälinguplaanid seoses selle uue arengukavaga. Nüüd on aga mul aeg öelda aitäh teadusportaali novaator, toimetaja Marju Himmale selle vestluse eest. Aitäh kutsumast. Head kuulajad, käimas olev meediatunni saade, mina olen Tarmo Tammerk ja kui teie soovite saatega kontakti võtta, siis palun kirjutage vikerraadio kodulehele kommentaariumisse oma seisukoht või helistage telefonil kuus üks üks neli üks üks seitse ja seal on praegu automaatvastaja. Seljataha jäänud vabariigi juubelinädal pakkus palju tegevust. Muuhulgas elasid Eesti inimesed väga hoogsalt juubelisündmustele kaasa ajakirjanduse vahendusel. Rahvusringhäälingusse oli rikkalik raadio-tele- ja veebiprogramm. Ja meediatunni saates on rahvusringhäälingu auditooriumiuuringute analüütik KT tartlane. Tervist, tere. Televaatamise kohta on andmed meil kõige paremini käes ja seetõttu keskendunud kõige teleauditooriumi käitumisele. Ja ilmad olid mõnusalt talvised, nii et ahvatlusi oli palju. Aga millist huvi pakkusid Eesti vabariigi 100. aastapäeva saated 24. veebruaril teleauditooriumi uuringu järgi? Traditsiooniliselt on 24. veebruar üks selline päev, kus televaatamine on tipus, et see on aasta üks selliseid tähtsamaid päevi, mis puudutab kella vaatamist. Inimesed vaatavad väga palju televiisorit väga pikalt ja täpselt sama võib öelda ka selle aasta kohta. ERR-i telekanaleid vaatas kokku vähemalt 15 minutit päevas 644000 inimest vanuses vähemalt neli aastat. See on viimaste aastate kõrgeim tulemus. Kui me mõtleme sellise täiesti tavalise telekavaatamise päeva peale, siis on see umbes 200000 inimese võrra kõrgem. Ja ETVd vaatas 592000 inimest. Seda on samuti rohkem kui eelmistel aastatel. Ja kasutatakse ka veel sellist näitajat nagu osakaal vaatamisajast. Ehk siis, kui palju ühe või teise telekanali peale kulutatakse aega. Ja ETV puhul oli see näitaja tänavu 40,5 protsenti. Ja alates aastast 2003 ei ole nii kõrget tulemust olnud, et viimati oli nii kõrge, siis 2003. aastal. 2003. aastal ost, see on siis jah, ajalooline tõepoolest, aga meenutame ka kuulajatele vahepeal, et kuidas seda auditooriumi suurust mõõdetakse, sest ikka on neid, kes ütlevad, et aga minu käest ei ole mitte keegi kunagi midagi küsinud. Eestis tegeleb sellega uuringufirma Kantar Emor ja see toimub niimoodi, et üle Eesti on välja valitud nii-öelda teleperekonnad, kelle kodudes on sellised spetsiaalsed mõõdikud mis mõõdavatele vaatamist mõõdavad, kes vaatab, kui palju vaatab ja need andmed pärinevad siis sealt, et mitte kunagi ei ole võimalik selline olukord, et me küsiksime kõikide käest või uuriksime inimesi, et sellepärast moodustataksegi valim, mis on, vastab eesti elanikkonna proportsioonidele ja seetõttu on need siis võimalik tulemusi laiendada kogu Eesti peale. Aga tuleme tagasi nüüd selle 24. veebruari juurde, mis tuleb välja, oli tõeline telepäev. Mis oli kõige vaadatavam saade. Kui võtta arvesse kogu päeva, siis aktuaalne kaamera seda vaatas keskmiselt 304000 inimest vähemalt nelja-aastast või vanemat. Ja siin me räägime siis ühe minuti kohta vaatajate arvust ühe minuti kohta. Ja me võime jagada selle päevaga kaheks. Üks on selline päeva esimene pool, kus on väga olulised sündmused, näiteks paraad. Ja paraad ongi siis hommikupoolse osa kõige vaatatum. Seda vaatas tänavu ETV pealt 250000 inimest. Ja siis õhtul on loomulikult vabariigi presidendi vastuvõtt, mis on seal selline tõeline hitt, mida vaatab ka ligi 300000 inimest. Kui me seda telepäeva vaatame seda saatepäeva, siis kuidas seda üldiselt hinnata, et kas inimesed läksid vahepeal nagu palju ära televiisori juurest või oli televiisor kaaslaseks, kui seda terve päeva kõverat vaadata? Ja tüüpiliselt ongi niimoodi, et ka, et hommikune lipu heiskamine pärgade panemine Vabadussamba jalamile, need koguvad rohkem vaatajaid, siis pärast paraadi tavaliselt vaatajaskond väheneb. Inimesed tegelevad tõenäoliselt muude asjadega. Ja õhtul siis kui tulebki ülekanne presidendi vastuvõtult, siis hakkab vaata talvele kasvama ja jõuabki sellesse tippu. Räägime natukene ka jumalateenistustest, et mõned vaataja liidavad aeg-ajalt ette, et ilmalikus riigis ei peaks neid üldse üle kandma ja neid ülekandeid ETV-s palju ei olegi. Aga siiski ja, ja Paide kirikus 24. veebruaril toimunud oikumeenilise jumalateenistusel osalesid seekord ka president Kersti Kaljulaid ja traditsiooniliselt peaminister Jüri Ratas. Kuidas oli vaadatavusega? Jumalateenistust vaatas tänavu keskmiselt 74000 inimest ühe minuti kohta. Seda on võib-olla natuke keeruline varasemate aastatega võrrelda, sest jumalateenistus on eetris olnud väga erinevatel kellaaegadel, et varahommikul pärastlõunat. Tänavu siis oli 14 30. Eelmisel aastal oli keskmiselt 95000 vaatajat, aga eetris oli see kell 10 hommikul. Aga kui vaadata nüüd sellist pikemat ajajoon, siis näiteks 2007. aastal oli samuti 14 30. Seedriaeg ja siis vaatas 70000 inimest, et see on võib-olla sellega võrreldav täiesti enamvähem. Sest eetriajast väga palju sõltub see, et kui palju inimesi midagi vaatab. See õhtune, kõige võib-olla üks oodatumaid ettevõtmisi oli NO teatri siis kontsertetendus või film või, või kuidas seda üldse nimetada. See sai hiljem üsna palju kriitikat, kui pidupäevale liiga keerukas või, või keegi arvasid seal Kapusnik või või liiga ängi täis kas ja kuidas üldse see kriitiline noote vaatajate arvudes peegeldus. Kui võtta nüüd ainult vaatajate arv, siis keskmiseks oli 271000. Ja kui mul on siin andmed nüüd 2011.-st aastast alates, siis tegelikult on see kõige kõrgem vaadatavus. Et see asi panna konteksti, näiteks siis eelmisel aastal oli kontserdi vaatajaid 222000, üle-eelmisel aastal 229000 näiteks, et, et selles mõttes oli ta kõrgem kui varasematel aastatel. Aga me õnneks seal arvestama, et selle, nende telemõõdikute metoodika puhul ei ole meil selget pilti sellest, et mida siis inimene seal televiisori juures teeb, et nagu siin ka saate sissejuhatuses sai öeldud, et me teame, mida te tegite 24. veebruaril, aga ei tea nüüd väga täpselt küll seda, et mida inimesed tegid, kas teler jäi tõesti, eks ole, mängima kaaslaseks võtame sedasama no-teatri, etenduse, mille kohta noh, tõepoolest ütleme, kriitiline noot oli domineeriv ja positiivne hinnang, ei tahaplaanile. Ta võib-olla inimesed jälgisid seda, väsisid, aga teadsid, et ühel hetkel see ju peab lõppema, eks see kannatuste rada saab ju otsa ja lähed midagi helgemat jälle edasi. Jah, kahjuks me tõesti seda ei tea, mida või kuidas inimesed täpsemalt vaatavad ja kui, kui palju nad keskenduvad hetkel sellele, et seda, seda võib-olla oskab iga inimene ise hinnata, et kuidas ta täpselt, kuidas tema kodus käitutakse, tema pärast käitutakse. Eesti televisiooni vaatajate arv 24. veebruaril, Ta on tõepoolest muljetavaldav ja noh, rahvusringhääling ja sealhulgas Eesti televisioon, aga kõik raadiokanalid ja teised ETV telekanalid on traditsiooniliselt, ei olnud 24. veebruari põhi kajasta. Aga peaksime ikkagi mõtlema natuke selle peale ka, et et kas oli midagi alternatiivset vaadata kommertskanalites sellel ajal, et see vaatajate arv nõnda suur tuli rahvusringhäälingukanalite all, kas on mingisugused saated või asjad, mis võisid tõmmata endale tähelepanu äraga, jätsid tõmbama? No teadupoolest olid käimas olümpiamängud ja inimeste eelistused on erinevad, et selles mõttes kes soovib vaadata hoopis välismaised kanaleid, teeb seda, kes vaatab hoopis mängufilme, teeb seda. Aga tõsi on see, et ETV oli see kanal, millele pühendati kõige rohkem aega sellel päeval. Tänases Eesti Päevalehes on toodud välja Kantar Emori andmed olümpiamängude vaadatavuse kohta, seda informatsiooni siis rahvusringhäälingu andmebaasis ei ole. Peame tsiteerima siin Eesti päevalehte praegu siis nende andmete põhjal tuleb välja selline asi, et seekordsete taliolümpiamängude vaadatavus on viletsam kui neli aastat tagasi Sotšis toimunud mängude oma. Ja eriti tuuakse välja siin graafikus ka see, et nii avatseremoonia kui lõputseremoonia said tunduvalt vähem vaatajaid. Ka mitmed spordialad said vähem vaatajaid kui eelmistel kordadel samal ajal. Nii mõnigi spordiala on sisuliselt sama suure vaadatavusega nagu kahevõistlus suurel mäel või oli siin veel suusahüpped näiteks rohkem isegi väikesel mäel. Nii et mitmed asjad olid, olid ka päris vaadatavad. Ja Eesti Päevalehele sporditoimetaja Peep Pahv on toonud välja ühe põhjusena et olümpiatähtsus lihtsalt kahaneb, on üks asi, siis olümpiamänge näidati kanal kahes, mis võis olla natuke harjumatu, et inimesed on seni harjunud nägema olümpiamänge Eesti televisioonist. See võis olla üks põhjus. Samuti. Kanal2 ei ole vabalevikanaleid vähendada vaatajate arvu. Ja kui veel vaadata, et mis see põhjus võiks olla, et et olümpiamänge vähem vaadata, siis ma ei tea. Minule tuleb näiteks vähese et spordirenomee on dopinguprobleemide tõttu võib-olla kannatanud mingil moel. Ta lihtsalt vähendab huvi suurvõistluste jälgimise vastu, sest kui tegelikult tulemused tehakse teatavaks hiljem laborandi kitlit kandvate isikute abiga, et siis võib-olla ei olegi nii nii põnev jälgida seda mängu, eriti kui sinu enda riigi sportlased ei ole kuskil noh, lootustandvatel kohtadel. Jah, olen nõus, ilmselt see nii on. Nii et olümpiamängud, informatsioon on nüüd ka jõudnud, täna siis avalikkuse ette. Aga tuleme tagasi 24. veebruari juubelisündmuste juurde. Kui me paneme selle 24. veebruaril natuke laiemasse konteksti, siis on aeg-ajalt ikkagi ettepanekuid, et kätlemine ei paku huvi. Üks korduv ja tüütu tegevus. Et üleüldse kogu see iseseisvuspäeva tähistamine peaks olema teistmoodi korraldatud, kaasa arvatud teleülekanded. Et võrdleme siiski veel kord eelmiste aastatega, mida see võrdlus näitab meile, mida, mida öelda nendele inimestele, kes ütlevad, et lõpetage see kätlemine ära. Televiisoris tuleb tunnistada, et vaatajahuvi selle vastu on ikkagi kõrge, et kui me jätame kõik muud argumendid kõrvale ja vaatame ainult seda, et kui palju inimesi seda ülekannet vaatab siis need arvud on tõesti suured. Ma võin näiteks tuua, et presidendi vastuvõttu vaadatavus siis pärast kontserti keskmiselt 300000 inimest pärast AK-d keskmiselt 280000 inimest, et need on tõesti suured arvud ja, ja kui vaadata seal eelmiste aastatega ka, eriti võib-olla siin paari viimasega, siis see huvi võib olla tänavu on isegi olnud suurem. Ilmselt tänu kõigele sellele EV100 kajastusele. Ja jah, kui, kui lähtuda täiesti puhtalt sellest vaataja arvust, siis võib öelda, et suvi tõesti on suur. Aga mida näitasid venekeelse kanali ETV pluss vaatajaarvud 24. veebruari saatepäeva kui terviku kohta kõigepealt? ETV pluss on nüüd üle kandnud saateid 24. veebruaril kolm aastat. Tänavu oli vaatajaid siis päevas vähemalt 15 minutit 86000 ja see on kõrgem kui eelmistel aastatel. Ja võib-olla tooksin siia sellise natuke laiema konteksti ka, et ERR-i kanaleid tervikuna vaatas kokku tänavu 92000 inimest, kelle kodune keel ei ole eesti keel, kes on vähemalt nelja aastased või vanemad. Ja meil sellel moel on mõõdetud nüüd televaatamist alates 2003.-st aastast ja nii kõrge ei ole varem olnud. Et, et selgelt on jõudnud kogu 124. veebruari sündmused, siis tänu ETV Plussil aga muu koduse keelega inimesteni. Aga millised olid kõige vaadatumad saada? Kõige vaadatum oli paraad Vabaduse väljakul, kus on traditsiooniliselt see on, see on iga aasta niimoodi olnud ja seda vaatas siis keskmiselt 23000 vaatajat. Ja õhtul võib välja tuua kindlasti Aktuaalse kaamera, mida vaatas keskmiselt 13000 ja presidendi vastuvõtuülekandeid, nendel oli siis umbes 10 11000 vaatajat keskmiselt. Raadiouuringute tulemused tulevad sootuks hiljem ja sellest me praegu rääkida ei saa. Täpsemalt siini arvude keeles, aga kindlasti kõne rääkima Reebide külastatavusest, sest enamik neid saateid, mis neljandal veebruaril ja üldse need pidu nädala saated on järelvaadatavad, järelkuulatavad rahvusringhäälingu erinevates portaalides. Seda oli ju see on ju selge, et keegi ei jõudnud neil silmustel kõikidel silma või kõrva peal hoida, nii et hea võimalus on olemas neid Neid saateid uuesti järgi vaadata. Võib-olla hakkab see kontsert isegi lõpuks meeldima, kui seda veel kord üle vaadata, seda ei tea, muidugi garantiid ei suuda anda, aga milline on veebikülastatavuse statistika nüüd ka selle vabariigi aastapäevaga seonduvalt? Siin võiks rääkida nüüd isegi tervest nädalast tervest eelmisest nädalast, sest tegelikult ju Eesti vabariik 100 sündmused kestsid terve nädala vältel igasugused ülekanded ja sellel nädal oli meil siis 572000 unikaalset külastajat ERRi veebitee peale kokku ja see on kõigi aegade kõige kõrgem tulemus. Ja kui räägime nüüd ainult 24.-st veebruarist, siis selgelt alati kasvab selline ETV kodulehe külastatavuse loomulikult ka ETV plussi kodulehe külastatavus. Kuna tõesti vastab tõele, et mitmed inimesed lähevad alles tagantjärele vaatama võib-olla kontserti, võib-olla ülekannet presidendi vastuvõtult siis siis võib eeldada, et tegelikult nüüd viimastel päevadel on kindlasti veel tulnud inimesi, kes just selle sooviga on meie juurde sattunud. Et vaadata järele kõiki neid sündmusi. Ka järelduseks ilmselt võib öelda seda, et need inimesed, kes on soovitanud teha mitte enam ülekanne, et presidendi vastuvõtu kätlemistseremoonialt peaksid nende vaatama arvude peale mõtlema, mis siit saatelõigus praegu läbi käisid. Aga aitäh selgituste eest, rahvusringhäälingu auditooriumi analüütik Kadri tartlan, palun. Need ja tundud. Head kuulajad rääkisime tänases meediatunnis Eesti vabariigi 100. aastapäeva kajastamisest Eesti laulust aga peale selle on siin elus veel teisi asju. Ühe sündmuse korraldajad on pahandanud sellega, kuidas rahvusringhäälingu teleuudistesaade nende ettevõtmist kajastas et tegu on aktsiooni maksud Lätti korraldajatega, kes esitasid ajakirjanduseetikateemalise kaebuse, kuna nende arvates oli Aktuaalse kaamera lugu liivane pea andis 24. veebruaril toimunud aktsiisi rollile vale rõhu. Kaebajate arvates oli protestiaktsiooni kajastamise probleem see, et rahvale jäeti väär arusaam, et ürituse eesmärk oligi külastada ainult alkoholipoode ja kaugemale. Need kolonnid ei liikunudki tegelikult selles Aktuaalse kaamera roose ja öeldud, et tegemist oli alkoralliga vaid rõhutati, et korraldajate sõnul oli tegemist aktsiisipoliitika vastase sõiduga. Lugu ise oli napp, sest 24. veebruari uudistesaade oli erakorraliselt lühike. Minu hinnangul ürituse korraldaja ei saa ühegi ürituse korraldaja mitte ainult sellega ei saa toimetusele ette kirjutada, et kuidas ja mis mahus nende üritas kajastada. See on toimetuse enda otsus ja midagi eksitavat selles loos ei olnud, aga selle kaebuse esitajad saavad ka oma vastuse. Aga kuulajad, et meie meediatund on täna läbi, mina olen Tarmo Tammerk. Kui teil on küsimusi, Meediateemalisi arvamusi, need on oodatud aadressil meede tunde, TRE või helistage telefonil kuus üks üks neli üks üks seitse, kus nad pärast saadet teiega kõnelda saan? Kuulmiseni? Meediatund.