Ülikool. See on nagu klotsidega mängimine, igaühel on oma hunnik klots viga pähe, nendest klotsidest teeb mingisuguse. Sa ei pea ju maja olema, sa võid seina ehitada, aga siis õhtul pannakse need klotsid jälle kokku, poodi alla. Ja hommikul alustad uuesti. Koole. Teemal elu kui improvisatsioon räägib dokumentaalfilmide režissöör Kersti Uibo. Nüüd mul on, tänan kingituste päev. Ja praegu tegingi lahti selle väikese kingituse. Selle kingituse nimi on kohalolu intensiivsus. Ja selle kinkisid mulle Britt ja Elizabeth just enne siia stuudiosse tulemast. Ja siin on niimoodi kirjutatud, et hetkel, mil loobume kõigest, pakutakse meile kõike. See on niisugune paras pähkel. Isegi tuli hirm peale paar päeva tagasi, et kuidas on võimalik rääkida improvisatsioonilist ja kohapeal luua. Ja siis aitas välja see sõnamäng. Et see on ju mäng. Et me mängime igasuguseid erinevaid mänge ja ja põhiline see, et ei võta ennast selles mängus liiga tõsiselt. Ma olen tänulik selle eest ka, et ma saan eesti keeles rääkida üle kahe kolmandiku oma elust, ma olen rääkinud võõrkeeles. Kõik mu õpingud on olnud võõrkeeles. Kõigepealt ma õppisin Moskvas inglise saksa keelt. Muidugi õppisin ära ka vene keele. Ja siis ma õppisin ise rootsi keelt ja tänu sellele keelelema tegelikult leidsin Inglismaale. Siis ma elasin Inglismaal 32 aastat. Õppisin seal ajalukku inglise keeles ja filmitegemist inglise keeles ja nüüd ma sain korraga aru, et kui hea on rääkida emakeeles see on nagu mingisugune vabanemine. Sest kui sa elad võõras keskkonnas, siis see mängimine ei ole nii kerge, sellepärast et reeglid on igal pool erinevad. Ja ma arvan, et ma valisingi, selle teema, improvisatsioon. Sellepärast et mul on väga palju pidanud reeglitest kinni pidama. Ja siis on need nagu aeg nendest lahti lasta. Aga vist ei ole võimalik lahti lasta, kui ei ole väga täpselt reeglites kinni pidanud. Ja muidugi kõik, kes on muusikud olnud, mina olen amatöörmuusikat, ma olen õppinud klaverimängu. Aga tegin seda väga hoolega ja ja pead kogu aeg mõtlema, käe asend peab õige olema, sõrmede asend peab olema õige, sõrmed peavad õiged olema ja need heliredelid, lõputud harjutamised. Ja siis keele õppimine on sammunud, Tyson, ainult reeglid. Sa pead lihtsalt õppima pähe sellist tuima tööd tegema. Aga ma tegin tegelikult seda rõõmuga, sellepärast, et oli väga too oli vaadata, kuidas sa õpid ära elemendid ja siis hakkad mängima nende elementidega ja siis moodustavad lauseid. Ja ilmselt see suur treening ja võõras keeles rääkimine ongi tekitanud sellise tunde, et ma vajan vabadust. Ja mulle meeldib nüüd neid piire lükata nii kaugele eemale kui võimalik. Ilmselt selle meditatsiooni esmane tähendus on mulle see mängimine ja ja see peab kerge olema. Lapsena. Lapsena me mängime, me tea reeglitest midagi ja siis on selline suur vabadus. Ma mäletan, mul oli väga tähtis vabaduse tunne. Meil ei olnud oma kodu, meil oli õpetajate maja, igal õpetajal oli oma tuba ja ainuke laps alguses seal õpetajate majas ja siis maja ees oli kohe meri. See meri tõmbas mind magnetina ja mul olid omad mängukohad seal kõik. Ja ma arvan, kui ma mõtlen improvisatsiooni peale, see on võõrsõnal tegelikult raske on, ma ei taha kasutada seda võõrsõna üldse, mul on selline tunne, et mida rohkem ma mõtlen oma emakeele peale, et ma ei taha kasutada võõrsõnu ja sellepärast võib-olla ma praegu esialgu räägin mängust. Ja need mängukohad tõmbasid mind, aga eriti tõmbas mind meri. Ja ma arvan, et see avaruse tunne ja pärast pink toodi sealt ikkagi ära, sest nad kartsid millegipärast, et ma ära upun, aga mul ei olnud üldse teda plaanigi merre minna, ujuma, lihtsalt vaadata seda. Ja, ja see vabadus kestis kella kõik 14 aastat, ma olen nüüd tagantjärgi mõelnud, et minu jaoks nagu lahustusid ära seal selles vabaduses vanemad olid ja ka teisejärgulised, et olid ainult need kohad ja ei olnud nagu ajatunne oli. Oligi see mängurõõm, seal oli hea olla ja oli üllatav, et korraga päev sai otsa ja siis sa pidid magama minema. Ma täiesti selgelt tean seda, et mul ei olnud unistusi. Ma ehmatasin ära koolis, kui nad hakkasid küsima mingil ajal, et kelleks sa tahad saada, see minu jaoks on üldse üks imelik küsimus, ma arvan, et see ei kuulu vist improvisatsiooni juurde. Mida sa tahad sellega öelda? Kuhu sa tahad oma mänguga välja jõuda. Ja siis oligi nii, et kui nad hakkasid ikkagi uurima su käest, et mida sa tahad teha, see oli kuidagi kohatu küsimus ja võib-olla sama kohatu praegu, et noh, et kui sa tahad oma mängimisega praegu välja jõud, sest mängida ei saa niimoodi, et sa pead kuskile välja jõudma. Ja siis ma tulin keskkoolilinnamaalt linna ja siis siis korraga tulid igasugused piirid ja siis ma tundsin küll, et nüüd ma olen kuskile nagu kinni pandud ilmselt ka mõtlemises, siis tekkisid kõik, kes need küsimused oletustest ja tulemustest. Aga ma hakkasin õppima keeli ja see on ilmselt seotud sellega, et ma tahtsin teiste inimestega suhelda, sest seal nagu liiga kitsasse ruum, kus ainult ühes keeles saad rääkida. Ilmselt selle tõttu, et ma Läti piiri ääres kasvasin ja läksin jäätist ostma, pidin kohe küsima veeennzaldeiunks. Ja muudki asjad läti keeles ära räägitud. Ja siis ma hakkasingi õppima keeli ja ei mõelnud selle peale, mis ma nendega peale hakkan. Kuidagi kunagi ei ole mul seda küsimust, see ei ole mulle tähtis olnud. Ja siis ma sattusin tänu sellele keelele. Ma sattusin Inglismaale, sest ma leidsin endale hingesõbra, kes oli inglane. Ja seal ma hakkasin õppima ajalugu, sest ma tahtsin aru saada, kus ma nüüd olen. Et ilmselt peab nagu selle ruumi mänguruumi ära tunnetama kuidagi, kui sa õpid ajalugu, see oli nii huvitav, et ma tegelikult tahtsin aru saada ka Venemaast. Ma õppisin võõrkeeli Moskvas ja tundsin ennast natuke imelikult, aga ma ei saanud aru, miks. Ja siis ma õppisin vene ajalugu kolm aastat. Ja siis mees ütles, et ükskord keset ööd ma tõusin ülesse ja olin tõstnud madratsi üles, siis öelnud, et siin voodis oli kolm inimest, bolšelik Mentševik veelgi ja siis olin magama jäänud. Et seekord läks alateadvusesse bolševike Mencherice ja see vene poliitika, et see, see mind huvitas. Ja sain paljudest asjadest aru tagantjärgi ja õppisin ka Inglise ajalugu. Ja alguses oli muidugi, väga raske on elada, kui sa ei saa teiste inimeste naljadest aru ja inglastel on väga ja eneseiroonia nad peale väga head nalja. Küll on kurb, kui sa sellest aru ei saa, kuigi keel oli mul ju üpris hea. Ja, ja väga raske on tõesti. Sa ei oska nalja teha? Tahaks nagu hingest. Ja siis omavahel ma ikka käisin alati kodus aastas kaks kuud olin ma alati Eestis. Son, tean, kui sai ikka südamest naerda, kui Torres oli. Et inimesel on väga suur lisaks mängimisele ka naermise vajadus ja naljavääratus. Ja improvisatsioon ongi, see on selline kerge tunne. See on kerge. Ma mõtlesin, et ma ei hakka enam sõnu tarvitama paljusest. Ilmselt valisin endale filmikeele sellepärast ka, kuidas väljendada asju pildis ilma sõnadeta, sest sõnad on nii mustvalged ja nii teravad. Ja inimesed mõistavad 11 nii valesti tehti. Et võib-olla sellepärast ka, et ma olin võõras keskkonnas ja siis veel eriti see paistab välja. Ma mõtlesin, et ma ei taha sõna eriti kasutada, aga no ega me ei saa hakkama ilma sõnadeta. Ja selles suhtes filmikeel omamoodi päästis mind, et ma iga filmiga hakkasin vähem ja vähem sõnu kasutama niikaua kuni viimase filmi tegin meditatsioonis, seal ei olegi sõnu. Nüüd mulle meeldisid väga luuletused emakeeles selle pärast, et seal on kõik väga selge, väga vähe sõnu ja inimesed suudavad ennast aga täpselt väljendada. Ja ma ostsin endale selle paksu piibli, selle eesti luule kuldraamatu tegelikult Juhan Liivi luulepärast just mingi kui see raamat välja tuli. Aeg-ajalt on see mulle öölaual ja ma loen seal luuletusi. Ja ma olen nüüd aru saanud, et Juhan Liiv on üks suur lemmik. Ja see lumehelbekeste luuletus on nüüd mulle väga tähtis. Võib-olla sellepärast ka, et et see elumäng on ka ju selline, et esimese poole elussa mõtled, et sa rajad midagi ehitada vundamendi ja siis ehitad endale müürid siis paned katusega peale siis teisel poolel, Sa pead lahti laskma sellest või siis isegi ära pühkima. Ma mõtlen pühkima sellepärast, et kui dalai-laama tuli siia Tallinnasse, ma olen siin ja siis need mungad, seda mandalad tegid värvilistest liivadest mitu-mitu päeva siis dalai-laama selle hooga ära pühkis, siis ma mõtlesin, et see on nii uhke, et vot niimoodi peab ära pühkima oma elu. See on väga huvitav seal pühkimise staadium. Praegu olen selle sees ja siis lumehelbeke muidugi on väga tähtis, sellepärast et sa paned ta sooja käe peale ja siis ta lihtsalt sulab ära. Isegi ei jää palju midagi järgi ja isegi vett sinna palju sellest ühes lumehelbeke, sest ja ta on ju nii ilus ja õrn. Iga lumehelbeke on väga-väga erineva kujuga. Inimesed nagu ei mõtle selle peale, et ikka ehitavad kuni elu lõpuni, kuigi ütleme, et võib ju selle üle vaielda, et kas elul on algus ja lõpp ja see on jälle mängureeglid, mida igaüks ehitab selle raamistiku endale ise. Miks minu mängureeglid peaksid kellelegi teisele ka sobima, ma arvan, et see on nagunii isiklik asi. Jätkab Kersti Uibo. Praegu olen väga tänulik ka selle üle, et et mul on õpilased, Mu ema oli, õpetajad alati ütles, et tuhandete lastest saavad õpetajad ei tea, sest Toyota siis leidis, et see on väga raske tee. Aga väga tore on olla õpetaja, kui sa õpetad seda, mis sulle endale meeldib ja see on tegelikult elamine. Mulle väga meeldib elada. See on selline nauding. Sest see on nii huvitav kui ma ütlen küll, et mulle meeldib elada, loomulikult ma olen nii tänulik, et mulle on kingitud elu aga samas mõtlen, et mul on kingitud lõbus ja kerge elu. Ma ei ole pidanud olema sõjas. Ja ma ei ole näinud midagi õudsat oma elus ja siis ma vahel mõtlen, et see on võib-olla ka vastutustundetu, et räägin elamise ilust, kui su elu on olnud väga kerge. Sest seda ei tea vist keegi täpselt, kuidas kuidas me käitume ja kui palju me siis elus tunneme. Rõõmu, kui ta ei lähe nii nagu me tahame. Muidugi on olnud raskeid hetki, aga nüüd on nii suhteliselt kerged hetked. Ja sellepärast on nagu teha tunnet. Ei taha ei julgegi nagu rääkida, võib-olla väga sellistest tõsistest asjadest, sellepärast et ma päris kindlalt ei tea, kas kas see kõik see rõõm jääb alles, kui midagi väga-väga suurt ja väga rasket juhtub. Mulle meeldib see, kui ma hommikul tõusen ülesse ja ma ei tea, mis päeva jooksul juhtub. Et on üllatused selles päevas igavesed, kes on mingi, mis pakub seal suur üllatus, et ma olen praegu siin, olen jälle Eestimaal. Ja näen kõike värskelt sesse Eesti, kuhu ma tagasi tulin, on hoopis teistmoodi, kust ma ära läksin? Mil see oli Eesti nõukogude sotsialistlik vabariik? See on suur vahe ja ma olen ise muutunud palju, mis teeb elust improvisatsiooni, see ongi see ettemääramatus ja ka teadmatus. Ja see, see rõõm sellest, et sa paned, kas eelmised Need etapid, mida sa oled nagu läbinud natuke teistmoodi kokku seal nagu klotsidega mängimine. Igaühel on oma, kas hunnik klotse IGA PÄEV nendest klotsidest teeb mingisuguse, sa ei pea ju maja olema, sa võid seina ehitada, aga siis õhtul pannakse need klotsid jälle kokku, poodi alla ja hommikul alustad uuesti. Vaid see on niisugune üks asi, see on põnev. See on tegelikult väga raske küsimus, mis teeb elust improvisatsiooni. Võib-olla ma valisingi sellise teema sellepärast et et seda on raske vastata. Ja ma olen nagu tähele pannud, väga tähtis on esitada raskeid küsimusi, et vastus ei olegi nii tähtis. Ja ma ausalt öeldes tahaksin väga, et vaat ma ütlen, vaata ja ma olen nii palju harjunud filmi vaatajateks mõtlen ikkagi inimeste peale, nad vaatavad filmi. Aga ma tahaksin, et kuulaja minuga kaasamõtlev mis teeb elust improvisatsiooni. Sest ega keegi ei anna meile seda vastust, igaüks peab selle üles leidma selle vastuse. Ja võib-olla ongi nii, et millegipärast inimene tahab, et talle öeldakse alati asjad äravat asi. Peab vot niimoodi toimima ja see on õige. Aga see mängluse kergus tuleb sellest, et need on suhtelised asjad, et ühel päeval sobib see vastus, et sa pead tegema ühtemoodi teine päev teistmoodi ja lapsed küsivad ju väga palju küsimusi. Et teinekord tüütavad vanemaid ära, miks nii, miks päike loojub ja miks ta jälle üles tõuseb, kas tulevad pungad kevadel välja, kui tundub, et talvel on puud surnud? Miks, miks? Ja selline see, miks küsimus on tegelikult, mis hoiabki inimeste elus ja ja kui sul on kogu aeg huvi maailma vastu, siis Sul on vaja, et jätkub neid küsimusi, et praegune selline küsimus, mille ma iseendale esitan ja esitan ka kuulajatele. Mind huvitab see vastus. Teinekord on niimoodi, et on hea, kui sa loe head raamatut või vaatad filmi või kuulad mingit juttu siis jääb sinus kummitama mingisugune asi ja siis sa hakkad sellega vahelduse vaipa, näed unes, tuleb mingisugune vastus või tekib mingisugune kujutluspilt, et sellepärast on nii palju inimesi isegi öelnud, et minu ülesandeks elus on esitada küsimusi, mitte vastata neile. Aga see üldiselt ei meeldi, inimene tahab selgust. Ja ma arvan, et selles, et meil on kõik asjad väga selgeks räägitud Võtad tassitakse ära, aga sa pead tekitama sellise ruumi, kus on teadmatus. Mulle praegu on väga värske laots kulgemise väe raamat. Seal on ka öeldud, et on savi, sellest tehakse kann. Aga mis teeb selle kasutatavaks, on see tühi ruum? Seal? Tegelikult on sama majaga, et sinna jäetakse augud sisse. Aknad ja uksed. Tilplastel oli see major, kui nad ehitasid selle ilma akendavusteta siis oli väga kurb seal olla. Ja sinna ruumi. See elu tulebki sisse sealsesse tühja ruumi. Selle peab millegagi täitma. Tulen tagasi just Juhan Liivi juurde. Tal on see kolmas sall, mille ma avastasin hiljuti, et et miks nii tuksu Trinud Rahu otsib sind. Tasa, tasa. Vaat see rahulolematus, et sul on selline ärevus. Ja sa tahad seda nagu siis maha rahustada, tasa, tasa. See tuleb. Et paljud asjad, mida me tahame väljendada, me ei saa seda väljendada, sest sa tead, et seda peab tunnetama. Mida rohkem sa suudad, erinevad nendes olukordades, kus sa kunagi varem ei ole olnud, alustada jälle uuesti ja võtta seda lõpuks niimoodi värskusega, et sa ei tunne seda kaotusevalu, vaid hakkad nautima seda uut situatsiooni, mis korraga on tekkinud. See tähendabki seda, et sa oled selles hetkes ja sa saad aru, et korraga sulle on kingitud mingi uus võimalus ja seda võimalust sul ennem ei ole olnud. Ja see uue olukorra ärakasutamine muidugi teades eelmiseid olukordi eelmistest mängudest, see annab sellist värskust ja siis hakkavad korduma teatud elemendid, mis korduvad, aga samas mingisugune uus asi tuleb sinna sisse. Näiteks minul oli üks väga suur õpetlik kogemus, kui ma läksin Kosovosse filmi tegema peale sõda ja ma tahtsin teha filmi sellest, miks inimesed sellest aru ei saa, et sõda ei vii mitte kuskile ja vihkamine ei vii edasi ja ja et see ei ole lihtsalt paljas mingisugune tõde, tuleb andestada, et see on ainukene võimalus. Ja kui ma leidsin sellise inimeses, oli üks munk, tegelikult see oleks võinud olla mesinik või elektriku. Ükskõik milline elukutse, aga see juhtus olema Monk ja ta ei tahtnud muidugi selles filmis osaleda, sest ta teadis, et ta peab mind hakkama kandma. Ja see oli muidugi suur vastutust, ta püüdis mind ära saata, ütles, mine mu ema juurde mere äärde, et seal on hea puhata. Aga mina muidugi oma kangekaelsus ega ei läinud ära ja ja see teekond tegelikult kestis 11 aastat. Ega me ei olnud kogu aeg koos, aga aga ma sain korraga aru, et kui sa teed filmi munga elust siis sa pead midagi sellest kloostrielust ise kraapima ei ole võimalik teha. Sa ei saa tuumafüüsiku juurde nänna tegema filmi, kui sa midagi sellest ei jaga. Ja vot selles elus, mis tegelikult oli kogu aeg kordus igal hommikul igal õhtul algab hommikupalvega õhtu palvega. Ja selles korduses ära näha erinevaid detaile, mis muutuvad väga tähtsateks pisidetailid. Et see õpetas mind väga palju. Kui ma lõpetasin selle selle teekonna siis oligi, Ma mängisin nii sinna sisse ennast, sellesse mängu, et ma unustasin ära, et mul on lapsed. Et kus ma elan ja oligi, et alustasid nagu täiesti jälle nullist peale ja ma tundsin ise, et ma sain nagu teise elu juurde. Ja ilmselt kõik need elamise vormid või ütleme, mänguvormid või noh, seda võib öelda, et eks kõik räägivad, maskides taga on, ütleme seda, võib öelda, et see on üks mäng, mida me mängime, sa valid endale lõpuks ikkagi niisuguse huvitavama mängu, kus on raske nagu praegugi ma tunnen, et võib-olla kuulaja võib arvata, et jutt on segane või ei ole siin niisugusi kindlaid piirjooni. Aga samas mind isiklikult enam ei rahulda, kui mulle räägitakse täpselt ära, kuidas see kõik toimub. Võib-olla ma olen seda ära õppinud ka inglastelt. Öeldakse, et iga maa kujundab sind. See on maa, mis on olnud vaba sajandeid, seda ma tunnetasin. Et kui sa oled vähe aega olnud vaba, siis sa mängid teistmoodi. Sinu mängud on teistmoodi mängud ja kui inimesed, kes on olnud väga kaua aega juba sajandeid sajandeid vabad siis nad ei suru midagi peale. Ja nad ei räägi ka sellest nii palju, kuidas peab asju tegema. Jätavad sulle väga suure vabaduse, ilmselt selle, ma olen neilt ära õppinud näiteks isegi väikesed asjad, see on muidugi need on väikene asi on isegi see, et Iklased tänavat kogu aeg inimesi, isegi kui mu ema tuli Inglismaale tänateni palju kogu võrku söötes söögilauas, suur tänu. Suur tänu, kuidas sul läheb, suur tänu inimesed, tänavad kogu aeg ja siis ma olen nüüd aru saanud, et kui sa ikka 30 aastat ümbritsetud oled, sellest suur tänu, suur tänu, suur tänu, siis lõpuks jõuab sinu südamesse ja ja see, see siis saab ka, ütleme selleks. Üheks mängu reegliks, et sa hakkad kogu seda väikest situatsiooni, mille sa täna, et see muutub suureks ja sa üldse hakkab tänama selle eest iga hetke eest, mis sulle kingitud. Kui me oleme lapsed, siis me üldse ei mõtlegi selle peale, et me mängime. Tegelikult lastelt ongi vaja õppida. Et sa ei võta seda mängu väga tõsiselt, laps läheb, teeb liivalossi rannas terve päeva hästi hoolikalt, ehitab seda lossi. Ja siis laine uhub selle ära ja neil ei ole üldse valus, et see uhuti minema alustab hommikul jälle ei võta seda nii tõsiselt. Ma arvan, et mängimise juures see ei ole üldse tähtis, et me peame nii väga tõsised olema. Üks asi ongi, et kuidas seda ära õppida, sellist kergust mikspärast me nii tõsiseks saame. Komme vanemaks saame. Elul on nii palju erinevaid väljendusvorme. Me ei suuda elada ilma reegliteta ja tema piiranguteta me mõtleme endale piirid välja sest muidu me kaome, oleme täpp selles kõiksuses kaamera. Ja seetõttu on see improvisatsioon on ainult üks osa olemisest nagu millegi äraõppimine ja siis selle lahtilaskmine, see on laine siis tuleb ja siis läheb, see ei ole üks või teine, seal on üks ja teine, kogu aeg vahelduvad ja seda teavad ju kõik, kes mängivad ka, et sa pead tundma reegleid, sa pead teadma tehnikat. Siis sa võid sellest lahti lasta, et selles suhtes on, me oleme nii harjunud, et me arvame, et peab olema üks või teine. Selline mustvalge, õige vale, maailma käsitsus, aga on nii palju erinevaid. Ja see kergus tulebki tegelikult sellest, et sa lihtsalt vaheldud teed ühte ja siis jälle proovid teist ja, ja nad käivad laenetusena ja selline lainetus inimesele meeldib olla tegelikult mere ääres kuulata vee voolamist ja veevool on vabaahel, on tal. Tal on seal ees takistused, siis ta leiab jälle mingisuguse vabavoolu tegelikult need reeglid maha mänginud, sellist mängu, et ma õpin ära looduselt need elamise vormid, mäletan, see mind väga üllatas lapsena kui talvel kõik oli täiesti surnud, ilmselt kuskil väga eksana. Midagi on niisugune täielik vaikus, kui olin valesti tugev pakane ja kõik on välja surnud ja siis kuidas see kõik kevadel, kui ma leidsin oma esimesed sinililled selle lume sulades, see oli selline ime ja siis need neli aastaaega, kuidas nad vahelduvad, see ongi see elu. Minu jaoks on, loodus on kõige võimsam õpetaja. Selle mänglemisema olengi mängu olemegi ära õppinud tegelikult. Tänu filmidele. Sellepärast et, et kui sa lähed üles midagi võtma, kõigepealt sa pead olema nagu valge puhas leht, sul ei tohi olla eelarvamust. Sest muidu sa teed propagandafilmi, sa austad seda inimest, kellesse filmi teed, sa nagu kaod ära filmi tehes vähemalt dokumentaalfilmi tehes tegi ja see, kellest filmi tehakse nüüd ühinema kokku saama, tekib selline võimas ühendus. Ja siis tekib selline uus vorm. Ja kui sa seda siis hakkad monteerima ja vaatama seda materjali, sa hakkad seda nägema iga kord, sa pead nägema midagi, iga päev mingit uut asja, see on niisugune hästi suur keskendumisvõime, kui sa oled operaator, siis monteerija Sa õpid ära keskenduma, sa pead keskenduma igale detailile. Kõik muutub väga, väga tähtsaks. Nevatse keskendumisvõime. Ma olengi väga tänulik sellele, et ma hakkasin filme tegema. Sest tööd ausalt öeldes ütleme see on nii nagu, et see oli nagu kepp, mida sa kasutad kõndimisel või kargud. Aga nüüd ma praegu tunnen, et mul ei ole neid karta vaja, et on vaja seesama keskendumist tunne ja see hetkes olemine, et ma teen seda ilma kaamerat, sest see kaamera on nagu abivahend ja selle tõttu võib olla ka see mängulisus ja millest ma praegu räägin. See saabki nii tähtsaks, sest sa oled õppinud iga hetke hindama, sest sa jäädvustad seda. Sa nagu hetke kordus. Ja siis sa tead, et iga asi on väga-väga tähtis. See on treening. Operaatoritöö õpetab elu jälgima. See on küll raamistiku sees, tal on ümber raamaga Sa täielikult keskendud sellele vaatlusele. Ja siis sa vaatled seda materjali, mille sa üles võtad, sa vaatad, loomulikult inimesi, sul tekib üks, mis on väga tähtis on, et see on üles ehitatud usaldusel täielikult usaldusel. Ja siis hakkavadki need hetked ütleme, alguse saanud kaadreid Janet kaadrites. Sa saad aru, et need ongi need eluhetked. Ja see võib olla toobki selle iga hetke sulle niivõrd lähedale sulle, et sa hakkad tunnetama seda olemist, seda olemist sealpool seda kulgemist. Hetk on sõna, mille inimesed on välja mõelnud. Kas iga sõna on loodud. Nii, kui me hakkame seda hetke kirjeldama, nii on ta läinud. Arvan, et paremini tunnetage hetke vaikuses. Vaikuses õpime kõige rohkem ja kuulates 11. See on väga tähtis, sellepärast ongi võib-olla see omaette vastuolu ka, et me räägime, aga tegelikult vaikuses on põde. Hetkes olemine on vaikuses olemine. Sõnadega ainult kirjeldame seda. Inimesele on antud võime asjadest rääkida ja neid kirjeldada. Me võime öelda, et ma olen pilliroog, mis tuule käes hõbeleb. Olen tammpuu, mille juured on sügavad maas ja oksad sirutavad ennast taevalaotuses. Aga me oskame seda ka kirjeldada. Kuulamise kunst on väga tähtis. Filmides võõraid inimesi kus sa lähed nende ettekaameraga, siis peab olema usaldus. Siis üldse on väga raske olla kaamera ees. Ja kui sind jälgib kaamera kogu aeg ja ma olen mõelnud selle peale, et eesti keeles on kaks sõna, usk ja usaldus, ma arvan, usaldus on tugevam kuusk, sest usk võib olla nõrk, kui leige. Aga usaldus kas on või ei ole hetkes olemine, see tähendab, et sa, sa tunnetad oma kaaslasi, kes selles hetkes sinuga koos olla, sa usaldad neid, sa usud nendesse ja sa oled niisugune nagu sa oled. See on väga tähtis ja siis ainult saab midagi värskelt tekkida. Sellest usaldusest loome midagi. Sest me oleme kõik seotud. Midagi ei teki üksinda. Se kõiksuses olek. See on ühislooming, me oleme kõik koos ja me oleme nii seotud üksteisega. Ja võib-olla see hetkes elamine ja hetkes olemine ongi seotud sellega, et kui sa, sa oled nagu mingi suure suure ühisloomingu osa mitte üksi, mitte me ei ole siin üksi. Meid kannavad erinevate põlvkondade kogemused ja kõik, kes siin ilmaruumis on enne meid olnud. Me toetume neile, me ei tee midagi üksi, see on niisugune vägi, mis meid hoiab ja see on usaldus. Võib-olla üks osa sellest elust on ka nii, et alguses me peame õppima eraldatust. Kui meid nabanöörist lahti lõigatakse, siis meil tekib see eraldatuse tunne. Aga me saame selle kätte selle suure suure ühtekuuluvustunde. See on usaldus elu vastu, et sa ei ole siin üksi. Ja siis ei teki hirmu. Kui inimene tunneb, et ta on üksi, siis ta kardab. Kui sa tead, et sa oled ühislooming looja ühislooming, mida siis on karta? See on värske tunne, seal vaba tunne. See annab sulle väge ja jõudu. Teeskleb rõõm. Kui sa ei karda. Teemal elu kui improvisatsioon, väetis dokumentaalfilmide režissöör Kersti Uibo külas Anwar Ibrahimi muusikasaate panid kokku Külli tülige, Hedi Rosma raadioteater 2018.