100 Eesti mõtet, vikerraadio on valinud välja 100 mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu läheme. Mina olen Urmas Vadi, tänase mõtte autor on Lydia Koidula. Mu isamaa on minu arm, ei teda, jäta maa. Ja peaksin 100 surma ma seepärast surema. Me teame, et Lydia Koidula kirjutas palju isa oma luulet aga ta elu polnud just õnnelik. Armastusega ei vedanud. Ta, mees oli ikka halb mees ta hinnanud Koidula luuletusi. Ja kui sa ei loega hinda oma naise luulet, siis on selge, et see mees oma naisest ja tema hingeavarustest aru ei saa. Sellepärast tasub luuletajate luulet lugeda oma kaaslast tunnustada, näidata üles huvi ja kui on põhjust isegi vaimustust, kui luule juhtub olema keskpärane või halb ja head sõna pole varnast võtta, et siis tuleb lihtsalt tunnustavalt noogutada või tõsta pöial. Aga mida siis Koidula kirjutas ja mida tema mees ei lugenud? Ta kirjutas, mu isamaa on minu arm, ei teda, jäta maa ja peaksin 100 surma ma seepärast surema. Mida see tähendab? Meie kui eestlaste jaoks, tähendab see väga palju. Aga kui see oli mõeldud Koidulal hoopiski oma mehele, kes hoidis Koidulat oma isa omast eemal. Armastus oma isamaa vastu on Koidula luule läbiv. Võib-olla olid need luuletused hoopiski etteheited Koidulal oma mehele, vaata vaata, keda ma päriselt armastan. Aga mees ei saanud seda teada. Võib isegi öelda, et tänu sellele ta luges oma naist valesti. Ja tegelikult lugesid valesti ka need inimesed, kes otsustasid Koidula põrmu Eestisse tagasi tuua ja ümber matta. Kallid labidamehed, ma kirjutasin oma luules sellest, et mind ei armastatud, ma ei taha transporti, jätke mu kondid rahule. Ja mõne inimese elu on õnnetu, aga mõne inimese surm Ki võib-olla õnnetu ning ta ei saa rahus olla, olgugi et Koidula sellesama luuletuse lõpus kirjutab väga selgelt tahan puhata.